Hahaaaa...

Publiku tungival soovil katkestan siin hetkeks talvepuhkuse (tegelikult suudab seda ainult Chuck Norris).

---

"Chuck Norris was the initial choice for Red Foreman, but was still filming Walker, Texas Ranger, so Kurtwood Smith was cast instead." - IMDb trivia That 70s Show kohta.

Talvepuhkus

Esmase plaani järgi enne 3. märtsi siia enam ei kirjuta...

A i n u l t poliitikast

Jah, tõsine post tuleb. Tegelikult on point selles, et vaatasin eile Ärapanijat ja jälle sai kinnitust see, mis alati on ilmne tundunud. Kui näitas, kuidas Eesti riigi "kõige väärikamas nõukojas" taat kinke jagas, oli näha, et tegu on lihtsalt ühe suure klassiruumiga. Jah, ma räägin Riigikogust. Klass, mille milles õpilaste arv on kolmekordne ja keskmine vanus ehk samapalju suurem.

Milles siis asi - õpilased on alati elevil, kui jõuluvana tuleb ja kinke toob. Usinalt valmistatakse luuletused ette, õpitakse mõni laulgi ehk või tehakse tantsukava. Mida noorem klass, seda rohkem kumab kõigi näost seda lapselikku rõõmu. Riigikogulaste elevust ja usinat ettevalmistust vaadates või paigustada nad kuhugi algklasside kanti - või varasesse põhikooli.

Aga see oli ainult sissejuhatus - ma ei kavatsenud lihtsalt ainult nende jõulurõõmu üle lõõpida. Sealt lihtsalt tuleb nii ilmekalt välja, mis tegelikult toimub - ja seda aastaringselt. Eri parteide "kangelased" viskavad lihtsameelseid nalju ja mõnitusi oma rivaalide suunas ja need naljad on kohati lapseliklt naiivsed. Seda siis jõuluvärsside kujul. Reformierakonna ühislaulmine oli ehk isegi üsna lõbus, aga Margus Tsahkna laul Riigikogu puldis - laulus mitmed viited Keskerakonnale - oli lihtsalt hale. Seda enam, et tema laulmist on viimasel ajal niigi kõriauguni haibitud.

Taolist jõuluvärsside kaudu üksteise tögamist olen ka varasematel aastatel näinud. Kellegi rahvaliitlase luuletuses oli midagi "mõõdikute" kohta (vist mingi Res Publica teema).

Kõige krooniks eile nähtu seas oli Vilja Savisaare hala kogu valitsuse (või üldse rivaalide) pihta, mida oli konkreetselt valus (ja mitte kaasatundvas mõttes) kuulata. Klassiga juba võrdlusi tuues võiks see olla midagi sellist, et õpilane läheb õpetajale kaebama, et teised kiusavad ja tal ei ole olnud seetõttu aega "jõuluvana jaoks luuletusi ära õppida". Ja siis juba hoogu saades hakkab üles lugema kõike muud, mis teised talle ülekohtust on teinud.

Küsiks siis jälle - mida me teeme sellise 101 kooliõpilaste tasemel täiskasvanuga, kes saavad veel vägagi arvestatavat palka? Milleks meil neid vaja on? Kuidas me saaksime riigi etteotsa nõukoja, mis oleks tõepoolest oma ülesannete kõrgusel ega ärpleks mõttetute ja lapsikute probleemide kallal?


p.s. Peeter Oja ümberkehastus selle loo järel oli tõeliselt veenev ja ehe. Kahjuks on selliseid inimesi liiga palju, kes tõesti nii räägivad - ümber-nurga-jutt, teeseldud naeratus, silmad keerutavad, otsa ei vaata. (Ma absoluutselt ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin.)

Kriis

Ma peaks midagi kirjutama, aga ma ei kujuta ette. Andke mulle ideid või mu bloog sureb välja...

1:42

Now playing - RT - Fightin' Sons

Järjekordne unetu öö. Mis siis muud teha, kui bloggi kirjutada... Mitte et mul midagi tarka öelda oleks. Tegel't ma mõtlesin välja selle süsteemi, et siin mängivate artistide nimed võiks nimetada lühenditena. Noh, nii nalja pärast. Ühenimelised ja need, mis niigi lühenditena on, jätaks välja.

Mis teema nende lühenditega üldse on? Need paistavad nii populaarsed olevat ja kõik justkui saaksid neist lennult aru...

Kõrvalmärkusena: Kuldvasikas on sigahead burgsid. Ja Tulnuka film oli see, mis meeskonnal täna burgsiisu peale ajas.

Tegelikult ikkagi võiks öösiti magada. Aga samas on palju aega juures, et saaks midagi kasulikku teha. OK, kui palju keegi seda tegelikult kasutaks... Palju mina midagi kasulikku praegu teen...



MW & JC - Got My Mojo Workin'

1:52

Mõneks ajaks täitsa oma tuba.

Ma ei ole küll mingi erak, aga melust eemal olles löövad sellised kalduvused välja küll. Et kas on inimesed ümberringi või ei ole üldse - selline on minu suhtumine. Ja mu toanaaber läks just kaheks nädalaks koju puhkusele - asi ei puuduta teda kuidagi, asi on selles, et mõneks ajaks on mul kasutada täiesti isiklik ruum. Omaette. Eraldi.

Mis tähendab seda, et enam ei pea öösiti magama, kui mul tuju ei ole. Ja mis tähendab, et öiseid postitusi võib ka siia rohkem siginema hakata.


Warrant - Sometimes She Cries

18:51

Ida või Lääs

The Doorsi laulus "The End" lausus Jim Morrison kuulsad sõnad: "West is the best." Kindlasti ei olnud see esimene kord, kus seda kuulda võis, aga mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et tal võis õigus olla.

Oli aegu, kui ma olin ida mõtteloo ja kultuuri austaja (noh, natuke) ja mul oli selle teemaga ka mõnevõrra kokkupuudet, aga praegu jääb see teema mulle küllaltki võõraks (mis ei tähenda, et ma seda siiski ei austaks).

Kooli ajal õpetati meile filosoofiat ja meil tekkis vist isegi mingi seltskond, kes selle teemaga rohkem süvitsi tegeles (asjade selgitamiseks - mina sinna ei kuulunud). Mingi kerge skeene või nii...

Tõsi, kogu see teema oli alguses põnev ja paeluv ja nii edasi. Palju oli mõistatuslikku, arusaamatut, palju oli ka uut ja huvitavat, vastuseid, mida argielust ei saanud; veidi selline põhivoolust eemalekaldumise tunne oli ka, mis on ka alati põnev.

Mis siis juhtus? Noh, lõpuks tekkis see tunne, et nad seal idas muud ei teegi kui ainult mõtisklevad ja süvenevad endasse (liialdatult muidugi), see kõik üritas olla väga sügavamõtteline, endassetõmbunud ja metafoorse väljenduslaadiga. Kunagi mulle meeldis kõik, mis on diip ja millest võis otsida lõputult sügavamaid ja peidetud tähendusi, aga noh, vaheldust on vaja. Otsekohesust on ka vaja. Mõnikord võib lihtsalt kõik otse välja hüüda pikemalt mõtlemata.

Vaatasin hiljuti ühte Jaapani filmi. Nagu üks meist siis ütles, nad seal suhtlevad pereringis ka nagu mingil firma koosolekul. See kõik oli nii maru range ja ametlik. Isegi kõige lähedasemate inimestega on ranged reelgid, kuidas suhelda. Võibolla on selleks mingi põhjus, ma ei kujuta ette. Jaapani koolides, ma tean, on ka väga ranged võimusuhted. Õpetajad annavad korraldusi ja õpilased kuuletuvad. Küsimusi ses suhtes või arutlust ei ole. Ei ole just kõige arendavam keskkond.

Mul ei ole tegelikult Jaapani kultuuri vastu mitte midagi, asi on ainult selles, et ma ei saa sellest aru. Ja ma tean, et ma ei hoia end tagasi, kui on võimalus seda välja öelda.

Sama lugu on ka Jaapani joonisfilmiga, millel on seal vist palju laiem tähendus kui multikatel siinmail. Neist arusaamiseks peab vist mingit tausta paremini tundma või rohkem mingil õigel lainel mõtlema.

Ühesõnaga kõik see arusaamatus, hämming jne on põhjuseks, miks ma pigem lääne poole kalduksin. Sest oli ju lääs see, mis tootis vaidluskunsti (Kreeka minu teada), kodanikuliikumise ja oskuse kahelda käskudes, mis ülevaltpoolt tulevad. Need on kõik pigem läänelikud tunnused. Ja muusika. Orjandusest tulnud ainuke positiivne tagajärg on sajand tagasi Ameerikas alguse saanud muusika - blues, hiljem soul, funk, rock'n'roll jne - minu meelest muusikasaavutuse tipp, kuna selline muusika on kõige vahetum, kõige inimlikum ja kõige otsekohesem (minu meelest!). Võrreldes näiteks sümfooniaga, mis on ette valmis kirjutatud, orkestreeritud ja muud mood rangelt reguleeritud.

Aga see on ainult minu arvamus ja ma ei taha kedagi kritiseerida.

OK, mõnusat lugemist (tegelikult, siin punktis on see tõenäoliselt juba läbi loetud.)

Encyclopaedia salesman

Telesketšide üks nali on entsüklopeedia müügimeestest, kes ukse taga koputavad. Monty Python veel näitas, kuidas neid aknast välja visata. Ja kuidas kahte sellist aknast välja visata.

See oli vanadel aegadel. Praegu tegutsevad nad telefoni teel. Üks helistaski mulle umbes kuus minutit tagasi (TEA oli vist.. ) ja tahtis paar minutit vestelda. Siis küsis veel: "Ega teile ei leidu lapsi vanuses 2 - 7?"

Vastuse peale: "Ei, ma olen üliõpilane." tuli kiire: "Head päeva teile."

Enne detsembrit

Õige kuu ei ole veel käes, aga mis sa ikka teed - kõik juba räägivad.... jõuludest siis.

Ja kuigi ma paljudesse traditsioonidesse väga lahkelt ei suhtu, siis jõulud on siinkohal erand. Selle all ma mõtlen lihtsalt jõulusid kui talvist püha, kus ollakse perega koos, toibutakse sügishallusest, kogutakse jõudu pikaks eelseisvaks talveks; mingis mõttes rahu ja valguse aeg (kellele see äsjane jutt ei meeldinud, ärge lugege...). Välja võib jätta kõik kristliku jama, ostuhulluse, jõulukampaaniad, paksud punased jõuluvanad, hiigelsuured tänavavalgustused ja kõik, mis iganes veel sinna juurde poogitakse.

Jõulusid on põhjapoolsemas Euroopas juba väga-väga ammu peetud - nii on mulle räägitud. Jõulud ei olnud niisiis midagi muud, kui talvepühad, mis kestsid mõned päevad umbes talvise pööripäeva kandis. Mingi seos oli sellel kindlasti ka jumalatega, aga üks oluline põhjus oli külm pime talv, millesse oli vaja kasvõi korraks valgust tuua.

Ja nii kuulutati jõulud valguse pühadeks. Sellest siis küünlad ja jõulutähe vms sümboolika.

Jõuluvana tuleb Ameerikast. Jällegi ma ka selle kohta väga palju ei tea, aga niipalju, kui ma mäletan, oli see keegi hollandi päritolu käsitööline (või legend temast), kes ilmselt siis jõulude aegu inimestele kingitusi viis. Kristlik pärimus räägib Küprose preestrst Nicolausest, kes umbes midagi samasugust tegi.

Kes veel ei tea, siis punase ürbi sai too tegelane Coca Cola reklaamist 20...30'ndatel.

Sümboolika sümboolikaks... Noh, natuke aitab võibolla pilti paremini silme ette tuua. Muidu ei pruugi see õige meeleolu lihtsalt mõttejõul tekkida.

Tegelikult on jõulud midagi lihtsat. See on lihtsalt aeg, kus kõik muu korraks ära unustada ja seda pühalikku (nojah..) hetke nautida. Me elame seda endale, iseendile; mitte mingile ammusele ristilöödud tüübile, kellel väidetavalt on sünniaastapäev, mitte mingile punase mantliga habemikule, mitte neile suurärimeestele, kelle rahakotte me täidame.

Lihtsalt... minge oma pere juurde. Saage kokku oma suure suguvõsaga, kellel see on. Selles on kogu mõte.

Novembrikuu saavutused

¤ Jõudsin ühe päevaga kirjutada blogisse kolm teemat USA presidendivalimiste kohta.
¤ Tegin ühe külastuse koju.
¤ Ristisin ajakirjanduse rebaseid (kuigi seda tegi kogu 3. kursus ja ega ma väga aktiivselt ei osalenud).
¤ Pidin peaaegu oma pangakaardi sulgema, aga õige telefon oli automaatvastajal sel hetkel ja üsna varsti leidsin kaardi oma taskupõhjast.
¤ Jõudsin tagasi lühikeste ja lihtsate blogipostituste juurde.
¤ Jõudsin vaadata mitu hooaega Family Guy'd.
¤ Jõudsin rickrollida kahte inimest, kellest (vist) kumbki sellest naljast kuulnud ei olnud.

Mida teha öösiti..?

Variante on mitmeid. Magamist ma olen proovinud, see ei kipu sageli õnnestuma. Aga on ka muid võimalusi. Eile ma näiteks lugesin Terry Pratchetti "Tõde" - põhimõtteliselt peaks see raamat rääkima meediast (sellisel viisil, nagu Pratchett seda teeb - kuidas see täpsemalt on, ma ei tea, sest ei ole Pratchettit kuigi palju lugenud). Huvitav on see, et seda saan ma vist ainult öösiti lugeda, kuna päeval kipun enamasti magama jääma, kui selle kätte võtan (viimasel ajal üsna sagedane asi lugemise puhul).

Öösel tegevust leida on muidugi oluliselt keerulisem, kui sul toas veel keegi on, kes sel kellaajal justnimelt magada tahab. Õnneks on olemas ühikaboksi köök, kuhu põgeneda saab, nii et kellegi magamist ei sega.

Kui sa üksi oled, on kogu tuba sinu päralt ja sa võid tõesti ainult mingi neli tundi korraga magada ja just millal iganes. Neli tundi on sageli piisav, mis eeldab muidugi, et sa terve päeva ka just värske ei ole või siis kerid ka millalgi päeva jooksul magama. Tuleb ette.

Millegi pärast toimib see päeval hoopis paremini. Sa lihtsalt heidad pikali ja silm vajubki korraks kinni. Võibolla see öine magamine on liiga ülepingutatud - kindlad kellaajad, tuled kustu, kaheksa tundi järjest jne. Koerad magavad suvalisel ajal ja sageli vaid paar tundi järjest (samas neil ei ole tööd, kooli ega muud päevakava - mis on päris tugev argument). Enda kogemuse põhjal ütlen, et inimesele sobiks selline variant muidu küll.

Praegu on kell.. ee... 23:51, vara kuidagi, et magama minna. Aga noh, eks peab boksikaaslastega arvestama ja mitte oma elutegevusega teisi segama. Raamat ja võibolla ka ristsõna stardivalmis. Elu on imelik...

Must huumor

Kellele meeldib näha, kuidas inimesed lollusi teevad, siis vaadake seda politseikroonika videot. Verd ja vägivalda siin ei ole, aga naerda saab küll: SIIN

Ikkagi kirjutan

Meil Pauliga tekkis eile korraks arutelu, kas Twisted Sister on metal. Mina arvasin, et on, ja tema pakkus, et ei ole. Lisaks Sisteri kuulamisele on viimasel ajal üheks mu põhiajaviiteks Family Guy. Ma kavatsesin siia ka ühe review kirjutada, millega ma ka täna hommikul alustasin. Mida edasi aga jõudsin, seda selgemaks sai, et kogu jutt on suht puhas pullikaka, mistõttu jätsin pooleli ja loobusin.

Tegelikult võiks aga siiski midagi kirjutada. Piiripeal huumor ja kahtlase väärtusega naljad on üks äärmiselt põnev teema ja kust mujalt seda otsida kui Seth MacFarlane'i loomingust...

Family Guy ei järgi ühtegi skeemi oma loo jutustamisel. Ainuke loo skeem on igasuguse skeemi puudumine (nüüd sai kahes lauses kolm k0rda "skeem"). Toimuvale sündmusele järgneb tavaliselt täiesti ebaloogiline või jabur puänt või pööre.

Näiteks, kui Peter kingib Chrisile konna, kes osutub surnuks, siis näeme kaks minutit seda, kuidas Peter konna laipa edutult aknast välja üritab tõsta (ta teeb seda karbiga, et mitte käsi määrida või mida iganes...)

Või kui Stewie jutu sees mainib "prom night dumpster baby" (põhimõtteliselt balliööl sünnitatud beebi, kes maja kõrvale prügikonteineri juurde maha jäetakse) - siis näidatakse flashback'i vms, kus ongi sama olukord ja siis see beebi hakkab Broadway stiilis sellest laulma ja konteinerist ilmuvad välja kümned teised sellised imikud, kes talle tausta laulavad.

Family Guy huumor ei tunne piire - ainuke põhimõte paistab olevat, et kui see on naljakas, läheb see sisse, ja mida naljakam, seda parem. Ja selle jaburus paneb mõtlema: mis selle mõte on, miks see sisse pandi, see on ju täiesti ebaloogiline. Aga see on naljakas - teaduslikult on selle nimi wtf-efekt, mis sellisel puhul iseenesest naerma ajab.

Üheks näiteks on ka piiramatu vägivalla kasutamine ja seda üsna kergekäeliselt. Ja selle põhjuseks ei ole mitte positiivne suhtmine vägivalda või ükskõiksus selle suhtes, vaid lihtsalt, et ükski teema ei ole tabu või liiga püha, et seda puutumata jätta. Kõige üle saab nalja teha.

Samamoodi on ette võetud vanad multikad. Klassikalised klipid vanadest multikatest. Näiteks The Flintstones'i lõpuklipp, kus Fred viib kassi välja ja lõpuks viskab kass hoopis tema välja, mille järel ta uksele prõmmib ja karjub "Wilma!". Tollal oli see mõeldud lihtsalt naljana ja kõik on sellega harjunud ega hakka selle sisusse süvenema. Family Guy's aga teevad need tegelased külalisrolli ja Fred tahab Wilmalt lahutust, kuna ei lasknud teda sisse.

Naljad neis multikates on sageli üsna lihtsad, mistõttu on lihtne neis vigu leida ja neid omakorda pilada. The Jetsons'i algus on tuttav? Siin on MacFarlane'i poolt täiendatud variant: http://www.youtube.com/watch?v=WpBqYcGqaaw

Ja lõpp:
http://www.youtube.com/watch?v=kosEE7wadqo&feature=related


Ja kui küsida, kuidas need muu sisuga kokku sobitatud on... Noh, nad ei olegi. Neid lihtsalt näidatakse vahele. Kui sageli on naljadega selline lugu, et sa pead mingitest tüüpnaljadest aru saama, mingid konkreetsed teemad on, mida peetakse naljakaks, millesse suhtutakse kuidagi kindlat moodi ja sageli nali seisneb selles, kui keegi tegelastest samamoodi ei suhtu või siis lihtsalt aru ei saa. Ämmanaljad on seda tüüpi ja palju muud, mis seostub stereotüüpidega. Üks hea näide on Two and a Half Men, mis sellistest naljadest just kubisebki.

Family Guy aga kasutab nalju oma suva järgi ja seetõttu tulevadki sealt sageli välja pealtnäha jaburad naljad. Janoh, sellistel naljadel sageli ei ole puänti. Puänt on ka üks asi, mida nalja puhul eeldatakse juba ette ja sageli on selle sisu natuke etteaimatav. Aga kui puänti ei tule või nali lõpeb mingi mõttetu ja sisutu pöördega, siis... Toimib hästi igal juhul, sest üllatusmoment on ära tabatud (mis on nalja puhul peamine) ja isegi paremini kui ootuspärase puändi puhul.

Tubli Demokraatide toetajana ei jäta MacFarlane välja ka poliitilisi nalju (ma kirjutan USA parteisid suure tähega lihtsalt seetõttu, et eristada neid samanimelistest poliitika üldmõistetest). Põhilised sihtmärgid on Vabariiklased, kristlased ja relvaõigused - samas ei ole talle töö liiga raskeks tehtud, sest need teemad parodeerivad ise ennast.

Igal juhul soovitan Family Guy'd vaadata, kes mingil põhjusel ei ole veel näinud ja kes naerda tahab ning ei pelga kohati teravat maitsetust.

---
Praegu mängib: TS - I Am (I'm Me)

Kas ikka tohiks aidata surra või mitte...

Küsimus on sellepärast ajakohane, et Itaalias anti ühele aastaid teadvuseta olnud naisele luba lõpuks surra. Õigemini anti see tema isale, sest tütre enda seisund ei võimaldanud tal iseenesestmõistetavalt midagi otsustada - ja see ei ürita olla mitte mingi teravmeelne märkus, vaid see, mis viibki kogu loo ühe tähtsama pointini... Kas seda olukorda saab enam eluks nimetada ja kas juhtme väljatõmbamine tähendaks tegelikult suremist?

Katoliku kirik näiteks vastaks jaatavalt. Osalt on neil muidugi õigus ja lisaks räägivad nende kasuks mitmed objektiivsed faktid. Algelisel tasemel elutegevus sellises seisus inimesel tõepoolest toimib - juhtmetega ühendatud aparaadid ka seda tunnistavad - peaks käima ka teatav ainevahetus ja lõppude lõpuks, kui juhtmed ära võtta, siis see elutegevus lakkab, mida saab tõesti nimetada surmaks.

Üks Vatikani kardinal põhjendas seda nii: "Joogi, söögi ja hingamise võtmine vegetatiivses olekus inimeselt on ebainimlik julmus."

OK, väites on loogika, arvestades, et vegetatiivse elu katkestamist saab võrdsustada surmaga või siis tapmisega. Tapmine üldiselt on julm (katsuge vastu vaielda...). Niisiis, aga tema väidab, et see on julm ka vegetatiivses olekus. Seda kõike arvestades tekib üks küsimus:

Miks?

Miks on see julm? Mille pärast peab sellist tegu julmaks nimetama? Ja ei, ma ei ürita seda praegu ümber lükata, lihtsalt panen selle väite küsimuse alla.

Esiteks julm kelle suhtes? Pean siin kohe praegu tunnistama, et ma ei ole ise surma ja leinaga kokku puutunud, mistõttu võtan seda teemat ehk natuke külmalt. Ma tulen väga kitsast tuumikperekonnast, mistõttu mu suguvõsa võib ühe käe sõrmedel üles lugeda - seega kadunud sugulasi tean heal juhul nimepidi.

Olgu, tean, see on tundlik teema ja siin on palju tundeid ja meeleolusid, mida ei saa alati mõistusega võtta. Ja see on inimlik... Aga kui inimlik on inimest masinate ja tilgutite all hoida, kui ta sisuliselt on juba lahkunud? Väike võimalus, et tuleb tagasi? Kui tõenäoline see on? Ma ei ole küll statistikaga kursis, aga peaaegu kõik juhtumid, millest mina kuulnud olen, on ühtemoodi lõppenud.

Mingil määral on see kindlasti mingisugune lohutus - enesepettuse vormis küll. Aga kas ei oleks see see koht, kus tuleks mõelda hoopis elus edasi minemisele... Tavaliselt kellegi kaotamise järel seda tehakse. Kadunule endale ei ole enam arvatavasti mingit vahet - vaevalt saab seda mingil viisil elamisväärseks eluks nimetada.

Seega tähendab sellisel juhul eutanaasia lõplikku otsust ainult lähedaste jaoks - nende jaoks oleks see suurim kaotus. Praeguse Itaalia loo puhul aga isa taotles ise kohtult õigust see mäng elu ja surmaga lõpetada. Tulles tagasi selle kardinali juurde - kus see julmus siis lõppude-lõpuks on? Kuidas ta saab midagi sellist üldse väita? Põhjendusi oleks siia vaja.

Igal juhul isa otsus on igati mõistetav - ta tahab kogu selle jama lõpetada võimalikult valutult (sisuliselt elutus seisundis viibiv tütar ainult päevast-päeva tuletaks seda kaotust meelde). Ja Postimehe loos tuleb välja veel üks point, mis esmasel lugemisel ka mul kahe silma vahele jäi: "Milano kohus leidis, et Eulana Englaro kooma on pöördumatu ning ta ei tule sellest välja. Lisaks paljastus, et tütre soov enne koomasse langemist oli, et ta elu ei pikendataks kunstlikult."

Tähtis on just tsitaadi teine pool, kuigi ka esimene pool annab kinnitust, et mingit põhjust ei olnud seda saagat jätkata.

Eutanaasia on muidugi väga tundlik teema ja seda just seetõttu, et see on pöördumatu. Aga kindlasti on see teema, mida tuleks inimlikult võtta ja vältida väga jäiku üldisi seisukohti. Seda selles mõttes, et mõistlikud lahendused on üldjuhul ka kõige inimlikumad. Kirikutegelased ütlevad, et elu on püha. Väga austusväärne seisukoht, aga mõnel juhul tuleb suured loosungid kõrvale heita ja mõelda, mida tegelikult teha saab. Mitte "Elu on püha ja tapmine on julm!", vaid "Kas seda elu on veel võimalik päästa?"

Vahemärkusena, üldiselt oleks mõistlik usk ja poliitika lahus hoida. Poliitikas tuleb teha kaineid ja loogilisi otsuseid, mõelda tagajärgedele ja arvestada inimeste ning ühiskonna vajadustega. Usumehed aga toetuvad küll muule kui loogikale. Loosungite, pühakujude ja usuraamatutega ei tee tarka poliitikat.

Seega, ärgem mängigem eludega. Suured sõnad, poeesia ja jumalamängimine võiksid jääda välja sealt, kus on tegemist tõsiste eluliste küsimustega. Seal ei ole vastuseid ette antud, õige vastuse saab iga inimene ise ära tunda. Seetõttu peaks andma ka võimaluse valutuks lahkumiseks (olles eelnevalt kindlalt heades kätes).

Järeldused eilsest päevast

Tegelikult väga palju järeldusi ei olegi. Põhiline oleks ehk see, et "Tulnuka" tsenseeritud variant on nagu morsekood - mõnel juhul ka EKG inimesest, kes on äsja surnud (äsja, sest ammu surnud inimesel neid vidinaid järel ei ole).

Täna tahaksin ma aga tänada Hansapanka, õigemini selle klienditelefoni, mis oli automaatvastaja peal ja seetõttu ei saanud minu kõnedele vastata. Asi selles, et ma tahtsin oma kaarti sulgeda, kuna see tundus olevat kadunud. Tegelikult olin ma selleks üsna edukalt valmis, kuna varasematest aastatest on selliseid kogemusi juba küll. Pärast teist (või kolmandat) ebaõnnestunud kõnet mõtlesin, et äkki see kaart, mis ma oma särgi rinnataskus enne kompasin, ongi see õige - olgugi, et eile oli pidu, suur osa siin on siiski mu loomupärasel hajameelsusel - sellega olen läbi aegade uskumatuid tegusid korda saatnud.

Kui üritada eilne päev väga lühidalt kokku võtta, oleks see: Saaremaa-buss-praam-buss-Tartu-Raatuse-peahoone(loeng)-Raatuse-Rock'n'roll(ristimine)

Ühesõnaga ühte ja teist jõudsin eile (teha).


Märksõnad:

¤ Tuul ja meri - tekkis kahtlus, et tuule tõttu praamid ei liigu, mistõttu oli oht, et ristimisele ma ei jõua. Kõrged lained olid küll, aga kohale ma jõudsin.

¤ Tarmo Kulmar - ma ei olnud kindel, kas ma loengusse lähen, aga Kulmar peab tegelikult väga ägedaid loenguid. Eile ta rääkis väga poliitiliselt ebakorrektselt (seda ka ette hoiatades) rasside tekkest. Mida enne ei teadnud, on see, et neegrite* paksude huulte ja laia nina põhjuseks on see, et oleks rohkem limasnahka (selle põhjus läks kõrvust mööda); Aasias (ja Aafrika sisemaal) on kuivad tuuled, mistõttu ka pilusilmad; neegrite kräsus juuksed hoiavad õhku ja toimivad seega kliimaseadmena; asiaatidel on oluliselt rasusem nahk kui teistel, mis taaskord kaitseb kuiva eest; eurooplastel on pikk ja esiletungiv nina, mis pikendab õhu teekonda hingamisteedesse (külm kliima); saime teada ka segarasside nimed**.

¤ Küsija/Sumeroloog - usuteaduse ainetes käib üks tüüp, kelle harrastuseks on suvalisel ajal õppejõudu küsimustega pommitada. Eile oli ta ka kohal. Kolmapäeva õhtul on üks hiline loeng, mille lõpus tal on alati paar ja rohkem küsimust - lisaks ei oska ta neid hästi sõnastada, mistõttu sellega läheb ka veel lisaaega (viimati küsis ta, mis vahe on Homo Sapiens'il ja Homo Sapiens Sapiens'il***.

¤ Hollywood/Bollywood - põhimõtteliselt eilse peo teema või stiil. Väga põhjalikult sellest kinni ei peetud, mistõttu on hea, et ma ei üritanud ise ennast tolaks teha.

¤ Lõpp - vat ei oska täpselt kommenteerida (aga kuidagi pidi see lõppema).


---

Märkused, täpsustused:

*Neeger - ei soovinud sellega kuidagi halvustav olla. Neeger ei ole tunnistatud meil halvutavaks sõnaks, pealegi on sel algselt teaduslik taust (vist).

**Valge + must = mulatt
Kollane + valge = mestiits
Must + kollane = sambo

***Vahet ei olegi, pikem on lihtsalt täpsem.

Rahvus ja muud teravad teemad...

Tegin äsja orkutisse küsitluse, kas lipuheiskamine peaks riigipühadel kohustuslik olema või mitte. Sellele mõttele viisid mind mitu asja, põhiliselt aga küsimus rahvuslikest väärtustest ja sellest, kuidas peaks isamaalisus avalduma. Ütlen algatuseks kohe ära, et ma olen küllaltki eestimeelne, austan seda maad ja rahvast ning pean lugu siinsest pärandist.

Siiski jääb mitu lahtist küsimust... Esiteks kasvõi lipp. Lipp on kindlalt väline tunnus, mis - tõsi - on sümbolina oluline ja sellisena annab meie ühistele väärtustele konkreetsema vormi. Aga kohustusena? Sellal, kui isamaalisus peaks olema tunne, mis tuleb igaühel seest, väärtused, mille igaüks ise avastab...

Kui me kõik heiskame tähtsatel päevadel lipud, siis sellega me näitame oma ühtsust ja lugupidamist Eesti vastu. Kui see aga seadusega teha kohustuseks, siis on see nagu rahvakogunemised või paraadid teatavates maades, kus need on omaalgatuslikud ainult nime poolest. Mida selline kohustus annaks? Mida ta suhtumises parandaks? Kas oleme ehk mingi võõra tähelepanu all, kellele on vaja näidata, et siin on väga üksmeelne rahvas...?

Kes minu varasemaid postitusi on lugenud, ilmselt teab, et ma ei ole dogmade ja jäikade traditsioonidega väga heades suhetes. Rahvusluse ja Eesti teemast aga kahjuks kiputakse midagi taolist tegema. Kui Marko Matvere Päevalehe raamatusarja reklaamis ütleb: "...ja kui sinuga on selline häbilugu, et sa ei ole "Tasujat" lugenud...", siis see ei sisenda just väga sooje tundeid.

Isamaa-armastus peaks aga just soe tunne olema, midagi meeldivat, turvalist ja kindlustunnet tekitavat. Mitte aga range ülevaataja, kes kontrollib, et sa õiged punktid oled ära täitnud, et "eestlase" standarditele vastata.

Sa ei pea olema lugenud "Tasujat", sa ei pea olema Laulupeol käinud või sa ei pea kõiki Muistse Vabadusvõitluse lahinguid peast teadma, et oma kodumaad armastada. See ei ole tunne, see on silmaring. Mis on ka muidugi väga kasulik ja hea ja mõnel juhul aitab oma maasse rohkem austust sisestada. Samas võivad sul need kõik punktid täidetud olla ja järgmisel hetkel äraandjaks osutuda. Kas Hermann Simm on "Tasujat" lugenud? Heiskas ta äkki lipu igal 24. veebruaril... ?

Sellisest isamaalisusest ja rahvuskultuurist tehakse püha lehm, mida saab igal pool ettekäändena tuua, ilma et peaks edasi põhjendama või süvenema. Suuremat sisu sel ei ole, sest käskude koguna on tegu suuresti fassaadiga, mille taga võib olla sisu, aga samahästi ka ei pruugi. Lähen jälle selle kurja teema - võimu - juurde. Iga võim vajab legitiimsust, mingit vahendit, millega end usutavaks teha - millega oma tegusid moraalselt põhjendada ja rahva poolehoid võita. Õpetuste kogu on selleks hea vahend. Ja karta on, et kui võimule tuleb väga konservatiivne valitsus, siis just sellest teemast võib saada nende valitsuskepp. Ja kui neil hästi läheb, piisab vaid selle viibutamisest, et kohe rahvas jooksma ja kükke tegema panna.

Üks väike kõrvalepõige veel. Lugesin täna Oma Saarest (Saare maakonnaleht) isadepäevateemalist arvamuslugu, mis arvustas laste saamist iibetõstmise eesmärgil - ja sealhulgas kõiki poliitikuid, kes sellisel teemal üldse räägivad. Kuna mul endal lapsi ei ole, siis ei tahaks sel teemal väga pikalt targutada. Siiski olen piisavalt tark, et olla nõus selle seisukohaga. Tõenäoliselt igaüks, kes lapsi ja üldse inimesi austab, peaks võtma seda iibetõstmise teemat sügava mõnitusena (eriti need, kes ise oma aega ja energiat laste kasvatamisele pühendavad).

1988. aasta ühislaulmised näitasid, et tõelist isamaalisust on eestlastes ka tõeliselt olemas. Tõsi, see oli juba 20 aastat tagasi. Või oleks jälle konkreetset põhjust vaja, et see nii selgelt avalduks? Loodame, et mitte...

Mina ei oska anda tarka vastust sellele, kuidas siirast kodumaa-armastust eestlastes esile kutsuda. Ehk on see juba olemas, aga praeguste jäikade arusaamade juures sellest ei paista lihtsalt välja. Äkki on inimesed ära hirmutatud... Samas on mitmed võimalikud arutelud isamaalisuse olemusest tabuks märgistatud. Kes selles kohas küsimusi esitab või midagi vaidlustab, on kohe tibla või reetur. Mis oleks väga alatu silt inimesele, kes lihtsalt rohkem teada tahab või süveneda üritab.

Või on oht, et haarde vabastamisel laseb iga viimnegi siit jalga ja kaob igasugune kohusetunne oma maa vastu. Aga samas kui nii on lood, ei ole nii ega teisiti võimalik midagi päästa...

Ehk on siiski asjalood paremad ning me pea isamaalisuse koodekseid välja andma või laste konveiertootmist kehtestama...

Venelane riigi etteotsa?

Tänases Päevalehes on Rein Sikk välja tulnud mõttega, et sarnaselt Obamaga USA's võiks Eesti saada venelasest presidendi. Nii võrdsuse mõttes, et vähemustele ka võimalus anda.


Toon välja kaks kommentaari sellele loole:

*** "Mil­lal saab Ees­ti ve­ne­la­sest pre­si­den­di?"
-
Siis kui Alžeeria saab prantslasest presidendi ja India britist riigipea. ***


*** Siit moraal - tegu on pseudoprobleemiga. Kui nt Obama valimine oli ses mõttes ajalooline, sest must mees ei olnud iialgi USA President olnud - siis siin oli mu lapse vastuses (ta muide õpib ühes välisriigi ülikoolis poliitikat) tuline õigus. Neid kahte asja ei saa mitte mingil moel samasse patta panna. Üks on esmakordne sündmus USA ajaloos...kuid Eestis oleme me toda situatsiooni juba küllalt näinud, OK mitte EV Presidendi nime all, kuid tuletagem meelde seltsimehi Käbinit, Vainot ja paljusid teisi nende mõttekaaslasi. ***




Ühesõnaga ei ole venelased vähemus päris tavalises mõttes. Vähemused on kas otseselt arvuline vähemus või siis arvult küll (sageli) suurem põlisrahvas, kelt aga võim on ära võetud. Mustanahalisi ei saa põlisrahvaks nimetada, küll aga on nad omal ajal vastutahtmist Ameerikasse veetud, orjastatud ja veel ahistatud sajandite vältel.

Siinsed venelased, tõsi, on ka paljud olude sunnil siin ega ole omal tahtel otsustanud tulla. Seega inimestena ei saa neile midagi ette heita ja paremad neist on meiega täiesti samaväärselt head.

Venelaste puhul tuleb aga mängu moraalne küsimus, mis on ka see, miks ei saa neist rääkida kui vähemusest selle parimas tähenduses. Meie kõrval laiub suur Venemaa ja liiga vähe on möödunud Nõukogude Liidu anastusest meie suhtes. Valdav enamus siin elavatest muu rahvusega kodanikest ei ole selles küll kuidagi süüdi, aga küsimus on selles, kas puhtmoraalselt me saame võimule lasta inimese samast rahvusest, mis meil juba vägivaldselt võimul on olnud.

Seda enam, et Venemaa ei käita ka täna just taltsutatud kutsikana, vaid endiselt maialt noolib siinseid maid ja õrritab rahvusvahelist üldsust. Venemaa juhtkonnale oleks see väga soodne sõnum, kui "nende maa lihast kasvanud seeme siin idanema hakkab".

On ka ju näiteks osseetide maal venelastest juhid - kuigi selle tagamaad on ehk natuke teised ja otseselt Vene algatusest tulenevad.

Igal juhul oleks see väga õhukesel jääl kõndimine - olgugi, et Venemaa kaotaks ka ühe trumbi siin inimõiguste rikkumisest rääkimisel. Siiski on meil kõrval suur Venemaa, mistõttu kogu see vähemuse teema on vähemalt tänasel päeval kahe otsaga asi ja keeruline teema. Olgugi, et USA mustanahaliste kõrval on terve suur Aafrika, aga sealt ei käinud keegi kunagi Ameerikat orjastamas.


p.s. Samas huvitav oleks kujutada, kui muistsed eestlased oleks Venemaalt siia orje käinud toomas.

Valimisteöö (ikka USA)

Esimesed hääled anti Obamale, teatab Postimees südaööl. Häältelugemine veel käib, tulemused ei ole veel lõplikult teada, aga tundub, et järgmisel aastal võtab Bushilt trooni üle Barack Obama.

Vahendades Päevalehte: Eesti poliitikud väidavad, et mõlemad kandidaadid oleksid Baltiriikidele kasulikud ning tegu on välispoliitikas pädevate inimestega. Välispoliitika asjatundja Kadri Liik aga pakub välja, et USA suhted Venemaaga halvenevad nii või teisiti - põhjuseks aga peamiselt Bushi ükskõikne poliitika Venemaa suhtes. Selle loogika kohaselt on loota, et mõlemad kandidaadid suhtuvad Venemaa küsimusse seniselt tõsisemalt.

3:28

Postimees vs Päevaleht

Huvitava tõigana hakkab silma, et McCaini ja Obamat on kahes suures päevalehes natuke erineval hulgal. Peaaegu nagu oleks kummalgi lehel oma lemmikkandidaat.

Võtsin lahti epl.ee rubriigi USA presidendivalimised ja postimees.ee'st Välisuudised. Päevalehel paistab enamike uudiste pealkirjas silma sõna "Obama". Ja tõsi, enamis uudiseid just Obamale keskenduvadki - "Obama käis Chicagos hääletamas", "Obama vanaema suri valimiste eelõhtul", "Osad valged ameeriklased peavad Obama rassi "boonuseks"" jne...

Väga mitmes loos räägiti Obama edust McCaini ees - tegelikult McCain tulebki põhiliselt jutuks siis, kui on teemaks tema vähene edu Obama järel.

Postimehes on lugu hoopis vastupidine. Uudiste osas nende hulk just ei erinenud, küll aga paistab see välja lehe toonis. Näiteks esiuudis hetkel välisuudiste lehel on: "Obama võttis esimese linna", milles "võtmine" mõjub justkui vallutamise või omavolilise haaramisena. Aga see selleks.

Ei taha küll kunstlikult midagi rõhutada, aga ehk on mingi roll ka sellel, et lingid Vabariiklaste rubriiki on vasakul veerul, kus ülalpool on reastatud ka kõik muud uudisrubriigid; Demokraadid aga on jäetud paremale reklaamide vahele. Ei oleks seda tõika ehk üldse maininudki, kui ma ei oleks Demokraatide rubriiki alles nüüd avastanud ja enne juba uskunudki, et ainult Vabariiklsed seal ongi.

Igal juhul - lihtsalt üks tähelepanek USA presidendivalimiste tuhinas. Ei ole lõplik hinnang lehtede suhtumisele ega kallutatusele...

USA - valimised - president

4. novenber, täna, on see päev, kui maailma üks poliitilisi/sõjalisi/majanduslikke hiiglaseid valib endale uut juhti. Eelnevat arvestades ei saa seda kindlasti väikseks või tähtsusetuks asjaoluks pidada. Samal seisukohal näib olevat ka Eesti meedia, mis teemat juba kuid hoolsalt on kajastanud.

Niisiis, Barack Obama ja John McCain. Kes nad siis üldse on?
---

Obama - juuraharidusega Illinois' senaator, 47-aastane, esindab Demokraatlikku Parteid.

* Kõige kõmulisem fakt oli esialgu see, et võidu korral saaks temast esimene mustanahaline USA president. Senimaani on kõik presidendid olnud valged mehed. Kuigi maailmas ei ole see nii kindel trend (naispresidendid on olnud ka näiteks Lätis ja Soomes), on USA piisavalt konservatiivne riik, et sooliste ja rassiliste eelarvamustega presidenti suhtuda.

* Obama esindab kahe kandidaadi seast liberaalsemat ja sotsiaalsemat poolt (nagu Demokraadid ikka), muuseas pälvis sellega McCainilt "vasakäärmuslase" tiitli.

* Vene liberaaldemokraatliku partei just Aleksandr Žirinovski nimetas Obamat USA Gorbatšoviks, kes saab USA'le hukatuslikuks.

* Meediasse on lekkinud teated skinhead'idest/neonatsidest, kes on kavatsenud Obamat mõrvata (rassiküsimust arvestades mitte väga üllatav seik).

* Mitmed muusikud on avaldanud poolehoidu Obamale, kuni sinnamaani, et mõni on lubanud USA'st lahkuda, kui McCain võidab.
---


McCain - endine mereväekapten ja Vietnami sõja veteran, kes praegu on Arizona senator, 72-aastane, esindab Vabariiklaste Parteid.

* Üheks põhitrumbiks on nimetanud oma vanust ja kogemust, mis annab eelise noorema ja kogenematuma Obama ees.

* Skeptikud näevad McCainis Bushi järglast ja Bushi valitsemine on põhjustanud palju vastakaid arvamusi, sealhulgas ka palju kriitikat. Bushis nähakse nii lühinägelikku idiooti kui ka imperialistlikku vallutajat. Seetõttu on palju neid, kes soovivad poliitikas uus suunda.

* Mitmed Eesti poliitikud (nt. Mart Laar, Andres Herkel) peavad McCaini Eestile kasulikumaks, kuna tema oleks Venemaa suhtes rangem ja konkreetsem ning viljeleks karmimat välispoliitikat.

*McCain tekitas kõmu, kui valis oma asepresidendikandidaadiks noore Alaska kuberneri Sarah Palini. Tema noorus nõrgestas McCaini etteheiteid Obama enda kogenematuse suhtes.
---

Praegu on Obama juba mõnda aega ühtlasel võidukursil, nii et tulemustes väga suuri üllatusi ei ootaks. Kui just suur hulk valijaid tänasel päeval ümber ei mõtleks, muutes seega ka populaarushääletuste tulemused tühiseks.

Samas näitavad kõik asjaolud, et McCaini võit on vähetõenäoline ja Obama on vähemalt meedias juba ette ära kroonitud.

Kas vaatajad suudavad tõsiseks jääda...

...kui komöödiatest tuntud näitleja teeb tõsise rolli ja tegelikult teeb seda hästi ja tõsiselt hingega?

Mõned koomikud on teinud mõned väga head tõsised rollid ja esimene, kellest tasuks rääkida, on Jim Carrey 1998. aasta filmis "The Truman Show". Olgugi, et film on osalt ka komöödia, on Truman Burbanki lugu põhiolemuselt dramaatiline.

See põhineb ühel kahtlusel või mõttekäigul, mida tõenäoliselt paljud on tänaval omaette käies mõelnud: Kas need inimesed, kes siin kõnnivad ka tegelikult kuhugi lähevad, kas neil on oma elu või on see kõik siin minu jaoks lavastatud?

Hea küll, võibolla enamikel ei ole selline mõte üldse pähe tulnud, aga igal juhul on see film just sellele ideele üles ehitatud. Truman Burbank on täiesti tavaline inimene täiesti tavalise eluga, aga selle vahega, et kogu maailm on just tema jaoks üles ehitatud ja kõik teised inimesed on kõigest näitlejad, kes täidavad rolle selles reality-show's, kus tema peaosaline ja ainuke ehtne tegelane on.

Filmi edenedes Trumani kahtlused üha süvenevad ja ta saab aru, millises vangistuses ta tegelikult on. Kogu sisu ma siin praegu ümber jutustama ei hakka, aga ütlen, et Jim Carrey teeb väga hea rolli, mis on igati tõsiseltvõetav ja annab edasi kogu loo dramaatika. Võibolla ainuke erand on filmi läbiv nali, mida Carrey oma iseloomulikul ilmel ütleb: "Good morning! ...and in case I don't see you, good afternoon, good evening and good night!"

Samal, 1998. aastal osales Jim Carrey veel ka teises tõsises filmis. See oli "Simon Birch" - peategelaseks samanimeline kääbuskasvu poiss, kes lisaks füüsilisele puudele oli jäänud ilma oma vanematest ja elas seetõttu läbi mitmesuguseid raskeid katsumusi. Kuigi ka see film on nimetatud pooleldi komöödiaks, on selle läbiv toon siiski traagiline. Simon sureb noorelt ja teda mälestavat parimat sõpra mängib täiskasvanuna just Jim Carrey, kes on filmi vältel ka jutustaja rollis.

Põhiküsimus on aga, kas vaatajad juba eos ei eelda, et Jim Carrey või mis iganes muu koomiku nägu nähes ei peaks sealt tulema ka nalju... Võbolla ajab see nägu ise neid juba ootusest muigele. Näitlejale tähendab see aga, et kord komöödiate juures olles on väga raske tõsisemate rollidega proovi teha. Pika aja peale on see ehk võimalik, aga üldiselt koomiku roll on see, mis filminäitlejate puhul ehk kõige paremini külge jääb.

Võtame veel ühe näite. Eddie Murphy... Ei kujutaks teda tõsises rollis ette. Pakun siis sellise filmi nagu "Holy Man". Ei mäleta, mis selle eestikeelne vaste oli, aga põhisisu on see: on üks home shopping channel (ka selle eestikeelset vastet täpselt ei tea, teleturg võibolla), mille töötajaid mängivad Jeff Goldblum ja Kelly Preston. Äri ei lähe seal väga hästi, kuni ühel hetkel kohtuvad nad ühe valgesse riietatud mehega, kes ei paista närvilisest ja tormakast argipäevast midagi teadvat ja kes on alati päikseline ja heatahtlik. Teda kehastabki siis Murphy.

Kuigi film on arusaadavalt komöödia, on just Eddie Murphy roll filmis see, mis ei tundu koomiline. Kui kõik teised tegelased tunduvat üht või teist pidi jaburad või naeruväärsed, siis Murphy tegelane G mõjub väga sisuka ja sügavana. G on ainuke, kes jääb täiesti puutumata tarbimisühiskonna ahvatlustest (neist põhiliselt film räägib) ja kes näeb maailma selle ehtuses ja lihtsates väärtustes.

G on seal justkui prohvet, kes on tulnud oma nägemust maailmast kuulutama. Samas ta mitte niivõrd ei kuuluta seda, kui seda lihtsalt kiirgab tema olekust. Väga tõsine tulemus Hollywoodi ühe tuntuma koomiku kohta. Ja veel arvestatavam, kui oletada, et ka enamus vaatajaid sellest aru said ja Murphy rolli mõistsid.

Kahjuks kiputakse filme sildistama just näitlejate järgi. Võibolla ei kuulugi "The Truman Show" ja "Simon Birch" näiteks komöödiate hulka, ehk on see lihtsalt "pühendus" Jim Carrey'le, keda hoopis paremini teatakse näiteks Ace Ventura või Bruce Allmighty'na.

Ka Steve Martin on teinud draamarolle. Ühte neist olen ma näinud, aga kahjuks nime ei mäleta, mistõttu ei saa siin pikemalt rääkida. Küll aga mäletan täpselt seda, et telekava oli selle filmi märkinud komöödiaks. Nalja aga seal filmis väga ei olnud ja alatoon oli taaskord tõsine - ehk järelikult oli tegu taaskordse "auavaldusega" ühele tuntud koomikule.

Eelnimetatute kõrval aga on ka need staarid, kes oma liistude juurest kuhugi ei lähe ja inimesi kuni lõpuni edasi naerutavad. Leslie Nielsen näiteks. Vanameister on 82-aastane ega väsi tolasid, idioote või lihtsameelseid edasi mängimast. Kusjuures alustas ta hoopis mujalt. 50' - 60'ndatel mängis ta põnevikes ja ulmefilmides ja täiesti tavalisi kangelasi. Kannapööre tuli 1980. aastal kõrvalosaga filmis "Airplane!".

Komöödia on täiesti tänuväärne loominguvorm, aga kui näitlejatel tekib soov end tõsisemalt proovile panna, on see veelgi parem. Paraku on nii, et nali ei suuda elus kõike vajalikku täita - või siis, ütleme, jätab mingi tühiku. Soov edasi liikuda on sel juhul igati arusaadav.

Ebapädevusest

Täpsemalt siis ajakirjanike ebapädevusest asjalikke küsimusi esitada ja neid üldse arusaadavalt sõndastada. Esimese asjana peaksin kohe ära mainima, et olen ise sel alal veel väga algaja ja kõik sellised vead enda naha peal ära proovinud. Seega ei sobi ma kindlasti eeskujuks, aga igal juhul tean, mida tähendab halbu ja asjatuid küsimusi küsida ja sõnadega puterdada.

Kõige värskem näide, mis mul täpselt meeles on, juhtus Kuku eetris. Täpsemalt räägiti (vist) politsei pressiesindajaga ja teemaks oli autoõnnetus, kus alaealine oli roolis. Reporter, vist ennast unustades või fakte kõrvust mööda lastes, küsis, kas võidakse ka load ära võtta - mille peale tuli vastus: "15-aastasel ei saa lube olla."

Just see väga konkreetne vastus tegi olukorra veel piinlikumaks. Reporter pidi aga intervjuud jätkama ja tegema näo (raadio puhul kül mitte otseselt...) nagu ei oleks midagi juhtunud.

Oma kogemuse põhjal võin öelda, et ajakirjandus on valdkond, kus kergesti kipub tekkima tuju lõdvalt võtta ja mitte süveneda. Sest esmasel vaatlusel ei paista seal palju muud, kui et inimesed üles otsida, küsimused ära küsida ja lugu valmis teha. Ei pane justkui tähelegi, et selle kõige taga on veel meeletu kavandamine-plaanimine, teemasse süvenemin, õige ja hea fookuse leidmine, pädevaimate kontaktide väljasorteerimine - kavandamise ja süvenemise abiga asjalike küsimuste koostamine ja kõik veel muu...

Need ei tundu justkui konkreetsed tööülesanded, mistõttu ei tundu, et nendega peaks konkreetselt tegelema. "Nojah, ma siin nüüd midagi mõtlesin valmis..." "Noh, mingid küsimused on... vist on enam-vähem asjalikud..." jne.

Ja nii juhtubki see, et sa haarad telefonitoru ja siis ühel hetkel ei tea, mida täpselt küsida. Allikas annab mingit uut infot ja siis sa üritad kuskilt otsast mingi teemaga seonduva küsimuse valmis mõelda. Mis sisuliselt kõlab nagu poolseosetu sõnamulin. Või siis olemasolevat küsimust ei oska konkreetselt sõnastada. Või siis hakkad küsimusega kuskilt ebaloogilisest kohast pihta ja poole pealt üritad seda konkreetsemaks muuta.

Seda, kuidas ajakirjanikud küsimustega koperdavad, hakkasin ma tegelikult märkama siis, kui ise sel alal tegutsema hakkasin (suvepraktika jne.). Enne ei pannud ma seda tähele ja see väga kergesti tundubki täiesti normaalne. Aga need puterdamised ja läbimõtlemata küsimused tundusid tuttavatena mu oma enda komistustest. Kogenumad reporterid panid samamoodi pange nagu mina (kuigi vist küll vähem, ma usun). Samas võrrelda sain ma end ainult raadioreporteritega, lehekirjutajate salvestatud musta materjali ma loomulikult kuulda saanud ei ole.

Asjatundlikud meediaasjatundjad (jah, sealhulgas ka Priit Pullerits) räägivad, et Eesti ajakirjandusel on veel palju areneda ja liiga vähe lähenetakse oma tööle süvitsi ja põhjalikult. Ma ei ole piisavalt pädev seda hindama, aga mingil määral tundub, et nii see tõesti on. Paraku hakkab silma, et kohati tehakse tööd põlve otsas ja endale täpselt aru andmata, mis teemaga täpsemalt tegu on.

Aga arenguruumi on ja ega Eesti ajakirjandusel ei saagi olla sajanditepikkust kogemust. Kindlasti ei olnud mu eesmärk kedagi paika panna või mingit lõplikku hinnangut anda. Pealegi, lisaks kõigele, olen ma ka ise kaassüüdlane. Niisiis edukat arengut Eesti ajakirjandusele...

Lastenäppijad

Meedias räägitakse viimasel ajal ohtralt pedofiiliast. See on teema, mis mõne sündmusega seoses või muul põhjusel aeg-ajalt esile kerkib.

Kui juba teemaks, võib siis ehk ka paar sõna sekka öelda...

Kuku raadios on just parajasti vox populi sel teemal. Helistajad küllaltki ühel meelel taunisid seda ja pidasid õigemaks karmimaid karistusi, piiranguid ja hoiatusi. Üks soovitas ka sundkastreerimist.
Ma ei ole seksuaalsete kõrvalekallete asjatundja, aga pedofiiliat ei saa mingil moel normaalseks pidada. Räägitagu mida iganes nende inimeste põhiseaduslikest õigustest, pahaaimamatute laste jaoks on nad ohtlikud. Ja see on see, mis on põhiline..

Nüüd avaldati Postimehes väike hulk nende nimesid. Juulis avaldati kohtulahendite register, kus samuti nimed üleval (samuti Postimehes leitav). Kas oleks ehk vaja neid inimesi veel kuidagi selgemini avalikustada. Raadiosse helistajad soovitasid nimekirja juurde ka pildid lisada. USA mõnedes osariikides pannakse selles karistatute autodele helerohelised numbrimärgid (olen kuulnud - võibolla lihtsalt kõlakas).

Ei tahtnudki mingit põhimõttelist statement'i siin välja käia. Lihtsalt, probleem on ja see siin ei ole see, mille kohta võib öelda "lihtsalt veel üks seksuaalvähemus".

"!lieH geiS"

Kes võitis Teise maailmasõja?

Hitler ja natsisümboolika. Kuigi nii füürer kui ka natsiriik on mõlemad ammu surnud, on nad edukalt suutnud kõik teised sõjas osalenud riigid enda alla anastada. Moraalselt. Hitler on neis riikides hullem kui saatan ja kõike natsismile kaudseltki viitavat kardetakse hullemini kui tuld. Ja Saksamaa on selle veel eesotsas.

Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas Nõukogude temaatika ei ole kaugeltki ligilähedast hinnangut saanud ja kuidas selle koha pealt justkui silm kinni pigistatakse. Sellest on küllalt palju räägitud ja kõik teavad, et see nii on.

Lugemismaterjal, mis ajendas mind seda kirjutama ja mis seda naeruväärset teemat taas meelde tuletas: http://www.elu24.ee/?id=44491

Jääb ainult üle oodata ja vaadata, kaua lääneriigid veel edasi hitlerihirmus elavad...

Leiba noortele eurooplastele

Juhtusin eile Kaubamajas olema. Ühel hetkel nägin riiulite vahel kampa noori, kes inglise keeles midagi väga innukalt arutasid. Ühel hetkel täiesti ootamatult tulid nad minu juurde: "Excuse me, can you buy us this bread?"

See palve tuli väga ootamatult ja esimese hooga ma ei teadnudki, mida vastata.

"Our assignment sais, we have to ask someone to buy us bread." Ja nende käes oli mingisugune ülesannete leht - nähtavasti ülesannetega, mis Tartu linna peal täita tuli. Natuke meenutab meie osakonna kastmise mängu, kus nuudleid tuleb kaubelda.

Kellegi taskust ilmus ühel hetkel välja umbes kümme krooni: "It's an anonymous donation."

Nendega kokkuleppinuna läksingi siis kassasse ja ostsin neile leiva ära. Juba lahku minnes küsisin neilt, kellega/millega tegu üldse on. "We're from the European Youth Parliament..."

Ja läinud nad olidki. Mida nad selle leivaga edasi tegid, ma ei tea...

***

Lahe... Ma kunagi tõlkisin Läti ajalehest (Diena, täpsemalt) lugusid eesti keelde - ajaviiteks ja natuke, et keeleoskust arendada. Veebisõnastikku oli palju abiks vaja, aga paar tükki sain täiskujul ka valmis. Siin arvutis mul neid vist ei ole, aga kui üles leian, siis ehk näitan (noh, ja ilmselt koos originaaliga)...



ps. Või teen uued, kui veel oskan ja aru saan.

Radio Radissimus Ex Est

Teistel sai see läbi eile, minul ja (loodetavasti ka) Taavil täna. Kaheksal nädalal teooriat ja praktikat raadio teemal oli väsitav, kurnav, põnev, huvitav, pingeline ja elamusterohke. Oli töid, mis läksid hästi ja oli töid, mis kohe üldse läinud. Kui raadios peab ilmselt niikuinii tegelema suure hulga musta materjaliga, siis meie kursusel toodeti musta materjali, mille hulgas oli mustemast mustemat.

Kuna meid oli palju ja me kõik tahtsime samal ajal samu asju teha ja kuna vahendid olid piiratud, siis sageli oli raskusi asjade õigeks ajaks valmis saamisega - suuresti ka seepärast, et sageli ei olnud paljudel lihtsalt aimu, mida täpsemalt tegema peaks. Nii et tegemata kodutöödega kohaletulijaid oli üsna sageli. Ka ise sain hilinemiste ja tähtaegade venitamistega lõpuks D kätte.

Käisin täna kahte viimast tööd esitamas, Urmas Loidil oli peahoones magistrantidega mingi loeng ja sinna ma sisse sadasingi. Hiljem tuli ka Taavi.

Need kaks viimast tööd olid mul juba eile olemas, aga nende avamisega tekkis tõrge. Ühest küljest oleks võinud saada selle asja juba eile kaelast, aga samas oli Loit juba valmis olnud Taavile F'i välja panema - kui minu töö ei oleks üle aja läinud, mistõttu võis ta Taavi ka ühtlasi vastu võtta. Vedas siis... Ja ilmselt mul ka, et Loit mind eile koos F'iga lihtsalt pikalt ei saatnud.

Ja nüüd - teleavarustele...

1:48

Reede õhtu. Sõltuvalt, kuidas võtta, võib olla ka laupäeva varahommik. Aga mina ütlen, et on reede, sest minu jaoks algab uus päev ärkamisega (kui öö vahele jääb, siis on muidugi keerulisem tajuda, kust see piir jookseb - tunde küsimus rohkem)

Reede õhtu puhul üldiselt eeldatakse, et kui töönädal saab läbi, siis tuleb seda täie rauaga tähistada, tõsine ilme näolt pühkida ja sõpradega välja minna. Noh, nii ta küllalt sageli läheb, aga täna leidsin end hoopis ühikas Aliast mängimas. Ja väga lahe oli - suutsime seda pea poole ööni teha (noh, tegelikult umbes poole üheni ei ole üldse keset ööd, vaid kusagil selle alguses, aga las ta siis olla...)

Välja ma siis lõppude lõpuks ei läinudki. Ei viitsiks ka ja kasutan võimalust, et tuba on üleni minu päralt, mistõttu ei põhjust ka magama minna. Vaba graafik.

Now playing: John Lee Hooker - Baby Lee

Kuigi nädal ise on vahelduva eduga üle kivide ja kändude läinud, tundub, et nädalavahetus ise tuleb suht killer. Ja mis hetkest on minu blogist saanud midagi isikliku päeviku taolist... ? Kummaline on selliseid asju siia kirjutada. Mis siin arvata, mingi targem loogika on otsustanud, et just nii peaksid asjad minema. Olgu siis... Ongi põnevam.


----

Tõmbasin just peaaegu viimasel sirupitilgale kriipsu alla. Mis tähendab, et homme tuleb vist poodi minna (tegel't tuleks niikuinii...)

Ja John Lee Hooker laulab parajasti viskist ja naistest. OK, järgmine laul on rahast ("...ain't got no money.").



p.s. Lauamängud on üks parim ettekääne, et seltskonnas täiesti mõttetuid ja jaburaid asju vahele hõigata. Aga üldiselt on see seda väärt.


---

2:14

18:53

Praegu on selline seis, et homme on viimane reporteritöö... vähemalt viimane rubriigist "raadio". Kuna ma olen nii mitmegi kodutööga maas, siis täna on viimane hetk need ära teha. Mis parajasti on edenemisel ja varsti peangi stuudiost läbi astuma, et oma hääl sisse lugeda.

"Siin Tallinn, kell on..."
18:56

Sa-Re-Ma-Fa-Sol-La-Ti

Jälle kodus. Mingil imelikul põhjusel lasin Tartust jalga ja tagasi lähen alles teisipäeval. Iga kord on see oht, et koju tulles jääd millestki olulisest ilma (seda on juhtunud). Samas ei saa päriskodu ka päris ära unustada.

Kuressaare-Tartu on muuseas vist üks pikemaid põhiliine Eestis ja minule on antud au just seda kasutada. Mis tuletab meelde, et Tartu saarlased teevad peatselt jälle kokkusaamise, kuhu igal juhul üritan ka ise minna. Ei ole neid mõnda aega näinud. Enamikke klassikaaslasi ei ole ma peale lõpetamist vist pea üldse näinud (tea, kas näengi). Põhitutvusringkond on Tartus saadud tuttavad.

Rebaste ristimine on tulemas. Teoreetiliselt peaksin ka ise korraldamises osalema. Sünnipäevi on tulemas. Ja muidugi õppida, õppida, õppida - sellest ei pääse ja praegu on eriti oluline pooleliolevad ja alles eesootavad asjad käsile võtta.

Täiskäik edasi... (mida iganes ma sellega täpselt mõtlesin)

---

Miks mulle tundub, et inimesed ümberringi lähevad õnnetumaks...? Või olen ma ise rohkem hakanud märkama...

Jälle üks väga diip mõte...

----

---

(p.s. Eesmärk täidetud - vähegi tõsisema või sisukama posti lõppu sai üks mõttetu märkus, mis keerab kogu eelmise jutu ka tähtsusetuks.)

-Sakssess-

Lugusid ühika juurest

Raatuse ühikal on tagaküljes nüüd uued välisuksed. Need on sellised, mis ise avanevad ja põhimõtteliselt kohtab selliseid enamasti kaubamajades. Igal juhul Raatuse ühikal on ka nüüd sellised (Pepleri ühikal olid need tegel't juba enne).

Huvitav mõte aga on panna tavalised, mitte liuguksed, läbikäijatele avanema. Ühelt poolt on see muidugi mugav, aga vastu-ust tulijatele võib "meeldiv" üllatus avaneda (Pepleril kusjuures on liuguksed). Sellist lahendust olen ma veel ainult Konsumil näinud.

Lihtne katse täna tõestas, et tavalisel hoogsamal sammul pahaaimamatult ukse poole kõndides on täitsa arvestatav lootus uksega vastu nägu saada. Paistab ka, et kohalikud ei ole uuendusega veel päris ära harjunud. Ma ise küll vahel üllatun, kui uksed ootamatult lahti hüppavad.

Ja kui täna prügi välja viisin, avastasin, et konteinerite juures pesitseb üks peaaegu normaalse välimusega diivan. Veidi räsitud oli, aga täitsa ühes tükis. (Ehk sealsed asunikud olid endale elutoa ehitanud...)

--Laupäev--

Pihitool - teleülekandes ja (väga) kollases formaadis

Ma seni küll väga ei ole rääkinud kõiksugu populaarsetest ja uutest nähtustest, aga praegu teen erandi. "Tõehetk" on tõsisema ja vähemtõsise ajakirjanduse hambusse juba nii mõnelgi korral jäänud ja pärast viimast saadet (5. septembril) ei suutnud ka ise paari sõna kirjutamata jätta.

Pihitoolis oli seekord "sügavalt usklik" Ardi, kes, nagu ilmnes, püüdis seal tõsimeeli oma pattusid lunastada. Juba saate eel lubati, et seekord tulevad julmemad ja valusamad küsimused kui seni. Ning kristluse ja meelelahutuse kokkupõrkes võib alati suuremat konflikti oodata.

Konflikt on võtmesõna. Sest konflikti üritatakse meedias alati pakkuda (ka tõsises - siis, kui seda on) ja konflikt on see, mis ärgitab inimesi vaatama/kuulama/lugema. Ja "Tõehetk"... noh, võib ju loota, et see annab võimaluse eetrisse pääsenul oma mured hinge pealt ära rääkida ja suhted lähikondlastega ära klaarida. Igasuguseid plaanimatuid kõrvalnähtusi on sellistel saadetel. Samas päris nii ei pruugi ka väita, sest aus ülestunnistamine ja hinge puhtaks rääkimine jne. on ka saate mainekujunduses kaasatud (kaastunne ja konflikt paistavad veel eriti hästi koos töötavat).

Ehk siis kokkuvõtlikult on see veel üks formaat, mis võimaldab inimeste eraelu avalikkuse ette kiskuda, et võimalikult palju uudishimulikke pilke saaks seda vaadata. Ja need inimesed teevad seda vabatahtlikult.

Aga tagasi nüüd eelmise nädala saate juurde. Ardi näis alguses väga rahulik, heatahtlik ja muretu tavaline mees, kes oli saatesse tulnud oma õnne proovima. Aga nagu formaat ette nägi, hakkas iga küsimuse järel kooruma ebameeldivaid, piinlikke ja koledaid saladusi (ma ei imestaks, kui saates osalejatele enne eetrisse minekut tagaruumis eriti rahulik ja mugav meeleolu tekitatakse, et see kontrast veel tugevamini esile tuua).

Mida näha oli, oli veel see, et seekordne sihtmärk viitas iga natukese aja tagant jumalale, kui rääkis oma enda elust või üldse sellest, mis on "hea" või "halb". Nagu liigselt tõsiuskliku kristlase puhul tavaline, põhjendas ta oma seisukohti jumalale meele järele olemise, pattude ja kümne käsuga. Ehk siis seisukohtadest vist ei ole mõtet siin väga rääkida.

Miks ma selle viimase üldse sisse tõin, on see, et siin oli tegemist tegelikult väga nõrga inimesega, kes oli võtnud usu endale toeks, et see võiks justkui täita mingisugust juhendit otsuste tegemiseks ja elus hakkama saamiseks. Ta ei pöördunud jumala poole seetõttu, et ta sellesse õpetusse tõeliselt uskus, vaid selleks, et tuge saada. Ja sellest toest võib saada tõsimeelne uskumine seetõttu, et sellest saab kinnisidee, mistõttu võibki olla raske (vähemalt sõnas) tollest õpetusest lahti öelda.

Kas see saade tegi talle head? Vaevalt küll, aga paljud said naerda või nutta ja pühapäevaõhtu sisustada. Kas see tegi Kanal 2'le head? Tegi küll, või siis sellele firmale, kes iganes Kanal 2'e omab.

Veel üks traagiline lugu sai televaatajate ees lõhki kistud. Mis sellest edasi saab, me enam ei tea (kuigi elu24 võibolla natuke valgustab). Põhiline, mida meie näeme, on see, et varsti pannakse uus lugu hakkama - uue peategelase, uute varjatud tegude ja mõtete ning uute ülestunnistustega. Ja nii läheb see edasi iga nädal - ja uued ohvrid vaid võtavad end ritta.

Nagu Ekspress selle kohta ütles, inimesed ei oska meediaga veel käituda. Kas nad hakkavadki kunagi oskama? Ja vaevalt käis see vaid Eesti inimeste kohta, kuna sellised saated on pea igal pool populaarsed.

Ja miks ma ise seda vaatan? Aga miks mitte - esiteks ei ole pühapäevaõhtul just palju asjalikku teha ja teiseks ei ole ühtegi olulist põhjust, miks mitte seda vaadata. Mingit moraalset põhjust selleks ei ole, kuna need inimesed on ise end sinna vabatahtlikult pakkunud. Lisaks sellele pakub mulle huvi, kuidas selline meedia toimib, kuidas ja miks inimesed end raha pärast niimoodi avalikult lõhki kista tahavad. See on huvitav ja ma tahan üha rohkem ja rohkem sellest asjast ja neist inimestest aru saada.

Mõte

Kas siis, kui sa päevi ja nädalaid pidevalt loed, oled sa samaväärne vangiga, kes kinniistutud aega arvestab?
---
Kukkus nüüd kuidagi diip välja...

"Submission is for the weak"

Nii kõnelevad mõned mu head tuttavad ja nende kiituseks on nad selle põhimõtte auga välja kandnud. See on seni küll käinud alkoholitarbimise katkestamise kohta, aga miks mitte seda mõtet mujale laiendada.

Viimased mõni nädal on tõestanud, et kindlasti ei ole hea mõte koguda endale kohustusi, kui sa ei ole kindel, kas sa neid ka kõiki täita suudad. Eriti, kui aega ka ülemäära palju ei ole...

Olgugi, kui selle taga on erialased püüdlused ja vajadus end endale ja teistele tõestada. Lõpptulemus on ikkagi see, et sul ei ole midagi tehtud, võlad ja tegemata tööd on kaelas ja püüad veel viimasest järgmisel minutil midagi parandada.

Puht eriala mõttes, siin sõltud sa väga palju teistest inimestest, nende kättesaadavuses, nende päevakavast, ja mis kõige tähtsam, nende soovist sinuga rääkida. Selles osas olen ma viimase nädala jooksul väga palju korvi saanud.

Pole vist väga hullu, et ma ühtegi juhtumit ei täpsustanud, vaid ajasin lihtsalt üldist mulli... Pole vist ka vaja, läheks väga pikaks jutustamiseks - pealegi on vist igal alustaval ajakirjanikul selliseid lugusid sadakondi.

Nii et pöidlad püsti.

Vist peaks nii olema

Mul on tunne, et ma ei lähe nüüd enam pikka aega koju. Mind küll oodatakse seal ja väga meeldiv oleks pere ja omasid näha, aga kõiges muus toimuvad alati tagasiminekud, kui ma sinna pagen. Sellele oleks küll tonnide kaupa vastuargumente, aga ma ei tunne, et mul praegu seda pelgupaika vaja oleks. Turvalise lapsepõlve rüpes on juba küllalt ja küllalt oldud. Ma ei tea, mis selle teadmisega teha, aga noh kui ma ta juba kirja panin...

Sessuhtes, et siin on hea, siin on seiklused, siin on väljakutsed, uued huvitavad inimesed, kellega veel lähemalt tutvuda. Mitte, et ma neid võimalusi pooltki ära kasutanud oleksin. Kõik see on ju nii loogiline.

---

Mõtteeksperiment, siis.

18:17

Lahe. Istun siin üksinda ja kuulan mingeid eriti melanhoolseid laule.

Varsti lähen Eero ja Pauli juurde, et Kanal 2'st kiirgavat valgust silma lasta.

18:19

Kust oleks praegu veel võimalik ammutada lõvijõudu?

Sellega alustan ma oma mõttetute kirjutiste sarja, aga te olete rohkem kui teretulnud lugema.

Korp! ...ei... Püss! ...eei... EÜS...

...jaa! Sest just seal ma eile käisin - tutvumas akadeemilise organiseeritud seltsitegevusega. Igasugune eelnev teadmine mul sellest puudus, uudishimu aga oli piisavalt suur. Nagu ka eelarvamused, hirmud ja ootused.

Lugu algas sellest, kuidas ma mingist usuteaduse loengust ühikasse kiirustasin. Seal muuhulgas püüdsin EÜS'i asukoha selgeks teha (mis õnnestus - nähtavasti). Kohale jõudsin ma stiilse hilinemisega, poolteist tundi. Sellega võitsin ma selle, et sain täiesti enda isikliku tutvustamisvooru. Algus oli hea - juba tutvustamisel tuli neil mulle meelde tuletada, et selts ei ole korp ja EÜS ei ole Korp!

Omamoodi väga huvitav kogemus oli see. Esiteks, nii palju ülikonnastatud inimesi ei ole ma näinud vist kooli lõpuaktusest saati. Aga seekord olid kohal tõesti ainult mehed, nii et pilt oli veelgi mustvalgem. Lisaks olid iga asja jaoks reeglid (kogenud korbi- või seltsiliikme jaoks kõlaks see lause liigagi mõttetult). Selles oli omamoodi mängulisust, andis kogu sellele sealsele elule nagu mingi lisaväärtuse juurde. Olgem ausad, kaootilisust vähendas ka, mingit niisama ringijauramist väga ei olnud.

Õlle- ja snäkilaud oli ka noobel. Ja nagu mainiti, seltsis on kõik ühine. Seltsivaim oli imetlusväärne. OK, ühe korra põhjal on raske midagi öelda, aga ütleme, et esmamulje oli lootustandev.


Kas ma läheksin uuesti? Ei lähe, sest samal ajal on rebaste kastmine. Nöök, kas pole... Nii palju, kui ma sellest ka huvitatud ei ole, meie oma osakond on ikkagi natuke huvitavam.

[Vahemärkus:] Tänase hommiku kohta läheb teine tass teed ja ma luban, et see ei jää kaugeltki viimaseks.
---

Ma olin enne päris kindlal veendumusel, et korpi (või seltsi) ei oleks minul küll asja. See viimane külastus suutis üht asja muuta. Ei, mitte muuta, aga mõtlema panna. Mul tekkis tõsine huvi, mida selline elu endast täpselt ette kujutab. See on täiesti erinev tavalisest harjumuspärasest elust - seal on reeglid, aukoodeks ja kõik muu taoline. Põnev oleks seda läbi mängida.

Siiski oleks mul väga raske ennast ette kujutada sellises nooblis eliitseltskonnas. See on harjumatu, kui mitte isegi veidi ulmeline. Ilmselt on just need need seltskonnad, kes kulisside taga maailma asju juhivad. Vandenõuteoreetikutele on siin mõtlemisainet.

Ulmekirjanduse maadelt tagasi tulles, mida öelda neile, kes kahtlevad, aga tunnevad, et ehk just neid seltsielu ehk natuke huvitab... Minge vaadake kindlasti järele - kasvõi ühe korra ühel külalisõhtul.

---

Nii, mina lähen nüüd ja teen veel ühe tassi teed.

OK

See, kuidas ma nägusid meelde jätta ega ära tunda ei suuda, muutub juba täiesti naeruväärseks.

p.s. Tahtsin selle lihtsalt välja öelda...

1:54

Öös on asju. Väidetakse, et on...

Igal juhul mõnda neist ma praegu näen... nii et midagi on kindlasti.

Jamiroquai laulab Soul Education'it ja mina... ee... ei maga (lühidalt öeldes). Viimasel ajal olen üle keskmise palju filme vaadanud - suuresti võib selles süüdistada Pauli, kellel on esiteks suur telekas ja teiseks suhteliselt palju filme ühel või teisel moel saadud. Tänaseks teemaks oli Troy ja siis veel mingi imelik film, mida ma pisteliselt kiikasin ja kus oli väga palju mõttetut jauramist.

Just mõtlesin, et ütlen midagi ka Dark Night'i kohta, aga ma kardan, et iga teine blogipidaja ja siis veel mingi hulk neid on kõik sellest juba kirjutanud.

Ja reklaam "Kes juhib?"-"Eesti!" hakkab viimase aja sündmuseid ja üldse Eesti jalgpalli käekäiku arvestades üha jaburam tunduma.

Aijaa, töö asjus satun järgmine nädal vist korpidesse. Eks näis täpsemalt, kuidas see asi välja nägema hakkab.

---

The Achilles character has an issue with authority... I kinda like it. ;D

2:06

Tass

Viies täna. Teed. Ma tean, miski on siin väga valesti. Arvatavasti ei jää see viimaseks...

Radio Radissimus

Selle nonsense-pealkirja taga on tegelikult see, et minu akadeemilises meediahariduses on tulnud uus lehekülg. Tegelikult enam mitte lehekülg, sest kui varem oli tõesti teemaks (nii teoorias kui praktikas) valdavalt trükimeedia, siis nüüd oleme jõudnud... noh, raadioni.

Lisaks sellele, et raadio on kõige vähemsegavam meedium, on sellel ka kõige suuremad nõudmised esitusele. Viimane tähendab seda, et tema küllaltki piiratud võimaluste juures tuleb sõnum siiski võimalikult arusaadavalt ja selgelt kuulajani viia. Tegelikult on need kaks küllaltki lähedalt seotud - mul on jalaga segada olukordi, kus raadio ei ole tõesti muu kui lihtsalt taustamüra. Kui mingil hetkel küsida, millest parajasti räägitakse, ei oskaks ma midagi asjalikku vastata. Mu toanaaber teeb vahel seda - ütleb midagi mingi uudise kohta ja mina vastan "mhmhh" vms, kuna ei ole aimu, millest jutt.

Aga see selleks...

Kui mu senine raadiokogemus piirdus pistelise Kuku kuulamisega, siis nüüd tuleb peale kogu pakett - uudiste koostamine, lindistamine, hääleharjutused, montaaž, mis iganes... Ja nagu ma taas enda "rõõmuks" avastasin, ei valda ma oma häält üldse. Mitte ainult sõnade mõttes, vaid ka kõige otsesemalt hääle mõttes. Kirjutatud tekstiga on lihtne, selle juures sa saad mõelda, sõnu valida ja pärast veel ümber kohendada. Ja mis põhiline... s e e - e i - t e e - m i n g i t - h ä ä l t !

Naljakas, et ma justnimelt seda ajakirjanduse asja tulin omandama. Aga see juhtus lihtsalt jubedalt huvitav olema. Vähemalt nüüdseks võin ma seda öelda. Kes oleks võinud arvata, et ruumis, kus on alla 20 inimese, mu hääle sisse ikkagi värinad tulevad... Tuletab meelde 10. klassi, kui kõnega klassi ees esinema pidin - see ei läinud ka kuigi hästi. Või siis kui 6. klassis esmakordselt terve kooli ees ettekannet tegin. OK, sellest vist ei räägi...

Igatahes on see raadio teema uus ja põnev väljakutse, millest oleks nii mõndagi õppida. Uudiste koostamisest ühtteist juba tean (vähemalt nii ma arvan). Algus, see kõik on alles väga algus.

---

Igal juhul, oli meeldiv natuke muljeid jagada...

1. september

...algas sellega, et tegin ja kirjutasin valmis oma loo ühele noortelehele, kus mu kursaõde on peatoimetaja ja mille me tegelikult leppisime kokku juba reedel. Esmaspäev oli see päev, kus ma võisin jälle oma allikatele helistada. Igal juhul valmis ma ta sain, et minna sooja suve(sügis)päeva nautima.

Esimese koolipäeva puhul oli linna peal palju ülikonnastatud ja üles löödud noori näha, kes kas tulid kuskilt, läksid kuskile või hängisid niisama. Lisaks oli telefon mul sel poolpunane, sest kõik vanad tuttavad olid Tartus tagasi ja tegutsemisvalmis. See oli ka see päev, kui ajakirjandusosakonda (hea küll, instituuti..) tulid uued rebased, keda vanemad kolleegid (tõsi küll, pigem teine kursus) vastu võtma pidid.

Tava kohaselt algab see tutvumis- ja muude mängudega Pirogovil ja siis läheb edasi Trehvi vabakavale. Mõlemad kohad jõudsin üle vaadata, aga kogu üritusel olin ma pigem juhukülaline. Esialgu tundus mulle, et rebaseid on kuidagi vähe ja kogu lugu natuke vaikne, aga siis asjatundjad ütlesid mulle kohe, et tegelikult on neid seekord tavatult palju (ju ma siis mäletasin valesti).

Tegelikult kogu õhtupoolik kujunes nii, et ma käisin erinevate seltskondade vahet ja iga natukese aja tagant helistasin/helistati mulle, et teada, kus ma olen/kus nemad on. Igal juhul Trehv kuidagi maagiliselt muutus Undergroundiks ja see omakorda peagi Krooksuks.

Ja Marti, kes ühena vähestest on samuti saarelt (tema puhul siis Muhult), ei salli, kui ma ütlen "too". Ta jõudis seda mitte ainult üks kord ära mainida.

Aijaa, Underis kohtusin ma ühe mõttekaaslasega. Kuidagi me hakkasime rääkima muusikast (üllatus) ja kui ma mingil hetkel ütlesin, et ma ei salli alt. rocki, siis ta ütles: "Vat! Just! Just täpselt!" Mis nüüd muidugi ei tähenda, et ma tahaks kuidagi midagi halvasti öelda neile, kes seda kuulavad (ja ma kahtlustan, et neid on hetkel palju). Nii et, mitte midagi isiklikku.

Igal juhul on tal bänd, mis muuseas 12-dal Kaubamaja juures esineb - stiiliks midagi 80-date hair metal'i taolist ja tehakse vist Skid Row ja Led Zeppelini cover'eid. Nii et tasub kohal olla.

---

Krooksust tulin ma koos Henriga (mu endine boksinaaber) koju ja ta oli nii kinni, et see andis sõnale "kinni" hoopis uue tähenduse...

Elu on ikka seiklus

Täna hommikul vara kõndisin bussijaama, et Tartust ära koju sõita. Pool kaheksa on väga varajane kellaaeg ja tõepoolest, mul oli raske end üles ajada.

Buss oli kahekorruseline (Eesti variant double-deckerist) ja mina paigutusin teise korruse kuhugi etteotsa. Umbes paar kilomeetrit linnast väljas sisenes tüüp (varubussijuht, teine bussijuht, kahekorruselistele bussidele iseloomulik lisatöötaja bussis - pole õrnematki aimu, kuidas teda nimetada) ja teatas, et buss ei ole töökorras ja seetõttu tuleb uuele bussile ümber istuda. Tegelikult, kuna ma natuke ka und vaatasin ja klapid olid kõrvas, kuulsin ma ainult "bussipark" ja "teine buss", aga mõte oli ilmne.

Ma ei oska öelda, palju me sellega aega kaotasime, aga nähtavasti piisavalt, kuna mõni oli sellest väga ärritatud. Esimesel istmel asus üks naine juhiga väga ägedasse sõnelusse, väites, et talle vastutulevad sugulased peavad seetõttu liiga kaua ootama. Ei ole minu asi teiste probleemidele hinnanguid anda, mistõttu ta mure võis täiesti õigustatud olla.

Kuna me liikusime välja bussipargist, mis asub minu jaoks seni tundmatus Tartu osas, seega läksime linnast välja ka muid teid pidi. Tegelikult kuni umbes poole teeni Viljandisse tundus, et me sõidame täiesti võõraid teid pidi.

Muus osas midagi ebatavalist ette ei tulnud. Kuigi siis, kui Kuivastu hakkas lähenema, oli 25 kilomeetri maha sõitmiseks aega 15 minutit. Praam pidi väljuma kell 12 ja oli näha, et inimesed hakkasid sel hetkel pingsalt teeviitasid ja kellaaega jälgima. Kui ma ei eksi, siis järgmine praam oleks väljunud kell kaks. Tegelikult me jäimegi hiljaks, aga oh imet, viis minutit peale õiget kellaaega seisis too seal, visiir üles tõstetud ja justkui täpselt meid ootamas.

Ja nii ma jõudsin täna Saaremaale. Ja õigeks ajaks.

Ameerika Unelm

Praeguseid sündmuseid arvestades ei pääse vist sellest, et natuke poliitikast rääkida. Gruusias käisid (käivad vist siiani - andmed on natuke vastuolulised) kirjeldamatud tapatalgud, mis tuli vist kõigile Peipsi järvest lääne poole jäävatele riikidele külma dušina.

Meie jaoks siin on lisaks grusiinide toetamisele suurimaks küsimuseks, et mis saab, kui meiega nii juhtub. Esimene tunne on, et see ei ole võimalik, sest see ei tunduks lihtsalt usutav. Järgmisel hetkel ütleb loogika, et kui Venemaa juba korra jala võõrale pinnale tõstis, võib ta seda vabalt uuesti teha - ja miks mitte siia, sest vähemalt Venemaa poolt vaadatuna on meil Gruusiaga küllaltki sarnane staatus.

Siis aga kui kaine mõistusega teemasse süveneda, on ilmne, et sama viga ei lastaks uuesti enam nii kergesti juhtuda. Läänemaade senised illusioonid Venemaa kohta ei ole kindlasti enam nii ilusad kui paar nädalat tagasi. Mida kiiremaid järeldusi Lääne keskustes tehakse, seda kindlamalt võime end tunda.

Paraku võib taaskord, nagu alati, kui on meie idapoolse naabriga tegemist, näha, et just meie lähematest "liitlastest" on kõige vähem loota. Kas on viga Euroopa keerulistes süsteemides või pikas ja mugavalt stabiilses ajaloos, aga just Euroopa paistab olevat kõige võimetum kindlameelseid otsuseid vastu võtma ja konkreetseid samme astuma.

Olgem ausad, ka Külma Sõja ajal oli Euroopa pigem kõrvaline pealtvaataja, kes lihtsalt aeg-ajalt vaiksel häälel midagi Ameerika toetuseks pobises. Ma ei ole põhimõtteline USA poliitika pooldaja ega toeta ka tingimata just Vabariiklasi, aga just sealtpoolt paistab tulevat jõulisemaid sõnumeid Venemaa suhtes. Nimetas ju ka Reagan Nõukogude Liidu "Kurjuse impeeriumiks" - küll suuresti lihtsalt loosung, aga andis väga olulise poliitilise sõnumi.

Nagu ka tänane Postimehe juhtkiri viitas, ida poolt tuleva ohu korral võime ennekõike just üle Ameerika poole vaadata, siinpool ookeani ei viitsi meie pärast keegi sõrmaotsagi liigutada.

Euroopa on mingite oma arengute tõttu langenud poliitilise korrektsuse ja administratiivse keerukuse (mida iganes see ka ei tähendaks...) lõksu, kust ei paista enam välja saavat (ega vist ei ürita ka eriti). Kui räägitakse, et Euroopa on igas valdkonnas läinud liiga pehmeks ja "roosaks" (poliitilises mõttes), siis on selles omajagu tõtt.

Alguse sai see sotsialistlikest väärtustest, mille esialgsed eesmärgid olid väga õilsad. Ma ei räägi kohe kidlasti sellest marksismist, mille kaudu ka Eestis väga julmasid tegusid toime pandi, vaid arengutest, mis pidi vähendama majanduslikku ja muud kihistumist, vähendama vaesust ja muutma kogukondi sallivamaks. Aga kõik see muutus suuremaks kui selle algatajad oodanud olid ja väljus kontrolli alt, muutes Euroopa poliitilise korrektsuse ja keeruliste normide rägastikuks.

Ameerika on selles suhtes tõesti küllaltki konkreetne maa. Sinna kunagi sisserännanute "igaüks iseenda eest" mentaliteet on küllaltki hästi veel säilinud, mis avaldub ka näiteks välispoliitikas. Riigid, milles on säilinud jõukultus, on üldjuhul ka sõjaliselt tugevamad. Kristlikus ja konservatiivses Ameerikas on see kultus mingil kujul täiesti olemas. Paraku ka Venemaal.

Siiski ei ole mõtet kohe sõda kartma hakata. Eestit siiski võetakse juba enam-vähem "tsiviliseeritud" riigina. Gruusiat nähakse vast pigem riigina, mis on tsiviliseerumise teel - võib olla üks põhjus, miks Gruusia ründamist ehk loomulikumana võetakse. Mis aga loogiliselt võttes on väga silmakirjalik seisukoht ja põhineb lihtsalt mugavusel (Ärme selle jamaga seal hakka eriti tegelema!).

Vaatame, kuidas praegune Gruusia olukord laheneb ja millise seisukoha keegi selle suhtes võtab. Ning ka millised edasised sammud järgnevad. USA poolsed sõnumid ei ole küll kõige järsemad, aga nad on siiski otsekohesed.

Ei

Jah...

Niisiis, kõik sai alguse sellest, et ma tahtsin kirjutada oma esimesest töönädalast Tartus. Aga juhtus nii, et ma leidsin Kadri blogist selle küsitluse ja esialgsest mõttest ei tulnud midagi välja. Tundus liiga hea küsitlus, et vastamata jätta.

---

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Mulle räägiti, et minu sünni puhul koostati terve nimekiri võimalikest nimedest, mille seas olid nii Alar kui Rene (mis lõpuks sai mu venna nimeks). Minu omapärase nimekuju põhiteemaks sai see, et Saaremaal seda "H"d niikuinii välja ei hääldata - milleks seda siis üldse kirjutada...

2. Millal viimati nutsid?
Oi, kui toda nüüd mäletaks. See kusjuures ei pruukinud üldse ulmeliselt ammu olla - ma võisin mingi 15 - 16 olla, võibolla ka 17. Olukorda ei mäleta, aga üsna ilmselgelt püüdsin ma seda varjada, sest teadagi...

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ma oskan teha päris huvitavat käekirja, aga enamus ajast on see (tegelikult) päris kole. Mis teha, kui suur osa kirjutamist klahvidega toimub.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Selle peale ma küll kunagi mõelnud ei ole. Kodutehtud kotletid külma hapukoorekastme ja kartulitega on muidugi klassika, mis on vaid üks paljudest asjadest, mis mind ikka aeg-ajalt sinna kodu poole tõmbab.

5. Kas sul on lapsi?
Ei

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Sõltub, kes ma oleksin. Ma olen kujutanud end ka selliste tegelastena, kes päris-minuga kohe kuidagi läbi ei saaks

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Uskumatu, kui hästi see eelmise küsimusega kokku läheb. Ma olen küll väga-vähesõnaline, aga sarkasmipisik paistab tugevalt sees olevat. Võibolla teistele paistab teisiti, aga mulle tundub, et seda jõuan ma liiga sageli olla.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei ole.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ju ikka. Kui võimalus tekib, ei kujuta küll ette, et sellisest asjast ära ütleksin.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Nagu Kadri ütles, maisihelbed on maisihelbed. Nad on head (tõesti), aga vahet ma neil ei tee.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Noh, nad ei tule eriti ära, kui sa neid lahti ei seo.

12. Kas pead end tugevaks?
Nagu olen ja nagu ei ole ka. Seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Ei ole ses osas midagi märkimisväärset.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Ma tõesti ei tea. Midagi tavalist vist. Karamellijäätis mulle väga ei meeldi. Muidu vist vahet ei ole.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Nägu. Järgmiseks olekut või meeleolu - midagi, mis annab aimu isiksusest.

15. Roosa või punane?
Punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Ma f*k'n ei oska end üldse väljendada. Ma kohe üldse ei oska oma mõtteid ja tundeid sõnadesse panna. See on see, mis mind ennast kõige rohkme häirib. See, et ma valisin oma tulevaseks elualaks ajakirjanduse, on küll väga ebaloogiline kokkusattumus, sest sõnaline väljendus on kogu selle võti (samas ma arvan, et just seetõttu ei ole see üldse kokkusattumus).

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Kõiki neid häid ja toredaid inimesi, kes suve jooksul üle Eesti laiali on.

18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Miks ka mitte. Kuigi ma väga ei usu, et keegi selle just nimelt minu blogist üles korjab.

19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Siniseid pükse. Sokke ei kanna.

20. Mida viimati sõid?
Putru - ja seda tegelikult täna hommikusöögiks, samal ajal, kui ma esimestele küsimustele vastasin.

21. Mida hetkel kuulad?
Raadiot. Kukust tuleb "Meretund". Hetkel laulab Marko Matvere mingit laulu, mille nimi on võibolla "Rosabella".

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tumepunane või... Ei tulegi ühtegi teist varianti meelde. Tumepunane.

23. Lemmiklõhn?
Hmm. Ei ole tolles lõhnamaailmas nii pädev. Võibolla mingil teisel hetkel oskaks midagi targemat vastata.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Üks sõber, kes kutsus välja hängima.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Ainuke spordiala, mida ma olen huviga telekast jälginud, on olnud kümnevõistlus - seal oli omal ajal Erki Noole näol Eesti tugevalt esindatud ja pealegi oli suur võidulootus ka olemas. Lisaks on see pikk ja põnev ning paljudest eri aladest koosnev (nagu mingi eepiline lugu).

26. Su juuksevärv?
Hele.

27. Su silmade värv?
Hall. Veidi sinakas.

28. Kas kannad kontaktläätseid?
Eip. Kui mu silmanägemine halveneks, läheksin kohe prillide peale. Võibolla kui pikemalt prille kannaks, tekiks tüdimud ja mõtleks läätste suhtes ümber.

29. Lemmiktoit?
Oot, see küsimus oli juba... Raske vastata - häid toite on palju. Mõnikord meeldib üks rohkem, teinekord teine.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õudusfilm. Asi lihtsalt selles, et mulle tõesti meeldivad hästi tehtud õudusfilmid. Õnneliku lõpuga filmid on samas liiga tüüpilised ja ootuspärased. Aga samas, kes tahaks õnnetu lõpuga filme vaadata. Aga jah, vast pigem õudusfilm. Neile satub harvemini peale.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Teisipäeva õhtul oli vist midagi Dolph Lundgreniga. Juhtusin vaatama.

32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Tumesinist (juhuslik kokkulangevus pükste küsimusega).

33. Suvi või talv?
Suvi.

34. Kallistused või suudlused?
Kallistused.

35. Lemmikmagustoit?
Šokolaad üldiselt.

36. Mis raamatut hetkel loed?
"American Gods" Neil Gaiman (eesti keeles, siiski)

37. Mida su hiirematt kujutab?
Mul nagu päris hiirematti ei ole. Tegelikult on see joonistusplokk, mis hiiremati aset täidab. Selle peal on kaks punast papakoid rohelisel taustal.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Olümpiamängude avamist. Tegelikult eile üritasin ka That 70's Show'd vaadata, aga siis ilmnes, et kavas oli muudatus ja selle ajal oli mingi multikas, mis algsele pidi 25 minutit varem olema. Aga see vist päris telekavaatamiseks ei liigitu.

39. Lemmikheli?
Ma arvan, et parim on see, kui sa mõne tuttava häält kuuled, kui sa kõige vähem seda loodad.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Stones.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Ma olen Eestist üleüldse väga vähe väljas käinud, aga siia läheks vist see, kui ma klassireisil Stockholmis käisin (mitte oma klassiga). Tolle tipp oli see, kui ma sealses restoranis ka rootsi keeles tellisin (paraku mu keeleoskus oli selline, et korra pidi ka inglise keele appi võtma).

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Seda peavad teised ütlema.

43. Kus sa sündisid?
Kuressaare haiglas.

44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
Tegel't ei ootagi. Kui keegi just mõnda vastust täpsustada ei taha, millele ma ise midagi asjalikku vastata ei osanud.

45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Absoluutselt ei kujuta ette. Arvatavasti keegi, kes mul siin blogi nimekirjas on.

Kas te olete märganud, et:

* Kui sa pead kuhugi kindlaks ajaks minema, jõuad sa sinna kas liiga hilja või liiga vara. Kui liiga hilja jõuad, siis järgmine kord hakkad varem minema - siis jõuad aga liiga vara ja sellisel juhul ei ole eriti millegagi oma üleliigset aega sisustada. Järgmisel korral siis hakkad jälle natuke hiljem minema...

* Kui su telefon heliseb, siis sa ei võta seda kohe välja, vaid kas üritad üleüldse seda õiget taskut otsida või siis tükk aega püüad seda oma taskust välja koukida - sest üldjuhul helistatakse sulle siis, kui sa seisad tihedas inimhulgas või istud bussis (ja üleüldse, enamasti märkavad teised sinu telefoni helisemist varem kui sina).

* Kui kassas makstes saad sente tagasi, siis esiteks kulub tükk aega, et neid sealt aluselt kätte saada (kui müüa just neid sulle käest kätte ei anna).

* Kui sa tahad uksest läbi minna ja keegi tahab sama teha ka teiselt poolt, siis esimese asjana järgnevad sellele mõlema luhtunud katsed kõigepealt ise minna, siis teine lasta, siis jälle ise minna, siis...

* Kui sa kasutad oma jutus mingit üldtuntud nalja, siis juhtub see olema just selles seltskonnas, kes sellest naljast midagi ei tea ja nemad ei saa kuidagi aru, millest sa räägid või millele vihjad.

* Kui keegi (sealhulgas vabalt näiteks sa ise) millestki rääkides läheb korra kõrvalteemale, et tausta selgitada või näidet tuua, siis üldjuhul ta ei jõuagi oma algse teema juurde tagasi ja hakkab hoopis millestki muust rääkima.

* Kui sa satud raadios oma lemmikloo peale, siis on see tavaliselt kohe lõppemas või just lõppenud; kui satub olema mõni eriti tüütu lugu, siis on see just alanud (sageli saad sa sellest alles kuulamise käigus aru, sest esimene loogiline mõte oleks, et sa tabasid selle kuskilt poole pealt või lõpu poolt, pärast aga selgub, et terve laulu jooksul on üsna sarnased käigud ja sina sattusid kõige esimese peale).

* Kangelased on filmides kõige igavamad tegelased.

* Kui sa pead hommikul vara ärkama ja kell (või telefon) sind läbilõikavalt unest äratab, siis soovid sa kogu hingest, et saaksid veel magada. Kui aga satub selline hommik, kus midagi teha ei ole vaja, siis ärkad sa mingil imelikul öisel ajal ja ootad, et hommik lõpuks tuleks (eriti kui majas või ruumis on teisi inimesi, kes hea meelega magaksid).


Ja kas te olete tähele pannud, et inimesed ei räägi kunagi tervetes lausetes. Enamus jutust on poolikud laused, parandatud lõpuga poolikud laused, hulk seosetuid sidesõnu ja hulk üksikuid sõnu, mis lõpuks kõik terviklikke mõtteid kokku annavad. (Olles ajakirjanduses töötanud, olen sageli pidanud taolist asja lausetesse ümber panema).

---

p.s. Nüüd tuli veidi negatiivse muljega tekst. Ei ole üldse nii - ilma nende lisaväärtusteta ei kujtuaks elu eriti ettegi...

Paari sõnaga kaitseväeteenistusest...

Eesti seadused näevad ette, et iga piisavalt hea tervisega noor mees peab läbi tegema 8 - 12 kuu pikkuse teenistuse. See on osa meie riigi kaitsetaktikast, mille teel peaksid siinsed mehed saama piisava ettevalmistuse, et sõjaolukorras seda maad kaitsta.



Paraku on aga hetkel olukord selline, et väga suur osa noori ei taha selles osaleda ja eelistavad teenistusest pigem kõrvale hiilida. Vaidlused ajateenistuse vajalikkuse üle on olnud sagedased - mõlemal poolel on oma põhjused.



Osa inimesi on kindlal seisukohal, et ajateenistusest ei tohi mingil juhul loobuda - et see on meie riigile hädavajalik. Õigupoolest ei ole vähemalt mina kohanud ühtki piisavalt argumenteeritud põhjendust, miks kaitseväeteenistus sellisel kujul meile vajalik on. Peamisteks põhjendusteks on üldiselt: "Sõjavägi teeb mehest mehe", "Kaitsevägi esindab meie rahvuslikke väärtusi" või "Kaitseväeteenistus tagab meile kaitse välisohu eest". Esimesed kaks ei põhine mingitel argumentidel, mistõttu võib need kohe kõrvale heita. Kolmas on rajatud õigetele eeldustele, kuid jääb siis poolikuks ega kaitse seega ajateenistust praegusel kujul kuigi palju.



Olen täiesti nõus, et kaitsealast ettevalmistust on meil vaja ja nõustun ka, et kõik peaksid olema valmis sellesse panustama. Seega peaks see ettevalmistus olema võimalikult tõhus ja tagama kõigi tulevaste võimalike sõdurite parima valmisoleku.



Vaatame, mis on siis praegune ajateenistus. See on kaheksa kuud kuni aasta, mil noor mees (kutsealune, peenelt öeldes) haaratakse ootamatult välja tavaelust ja pannakse sellesse olustikku, mis peaks võimalikult sõjaväeline olema. Ja seejärel... Seejärel lastakse ta lahti ja kõik läheb vanaviisi edasi. Kõva trenn, kas pole?

Olgem ausad, see ei ole üldse mingi tõsiseltvõetav ettevalmistus suureks sõjaks, kindlasti mitte kõige otstarbekam riigi ressursi kasutamine. Tõsi, see on efektne ja tundub üsna suurejooneline: kõik noored mehed värvatakse, pannakse rivvi ja antakse relvad kätte. Aga sisuliselt... olgu tegemist mistahes valdkonnaga, kaheksa kuud ei anna mingit põhjalikku väljaõpet. Ta annab kindlasti ettekujutuse sõjalisest korraldusest ja õpetab natuke rivis käima. Aga meie mure on, et me tahame oma riiki võimalikult tõhusalt kaitsta. Me tahame, et meie noored (mehed siis põhiliselt) oleksid võimalikult põhjalikult ette valmistatud, nende kaitsevõime oleks sügavale ja loomulikult juurdunud ja seda saadaks eluterve entusiasm.

Kaheksakuulise sunniviisilise õppusega seda ei saavuta. Eriti, kui seda tehakse järsku, ilma mingi ettevalmistava tegevuseta ja võimalikult kontrastselt varasema eluga võrreldes. Kooli näiteks pannakse lapsed mõistlikult varases nooruses - mingi põhjus sellel ju on. Et noor inimene saaks mingil alal kitsamat haridust omandad, peab ta aastaid õppima. Alguses üldist, siis oma valitud alale tasapisi koonduma.

Riigikaitse on samuti eriala. On ka räägitud riigikaitse sisseviimisest koolidesse - see juba mõnel pool on, aga siis ilmselt põhjalikult, kui mitte lausa kohustuslikuks. Arvestades Eesti eesmärke riigikaitse alal, oleks see täiesti mõistlik variant meie noorte koolitamiseks. Varastes klassides võiks juba kaitsealast õpet sisse viia. Hiljem saaks juba välilaagrites näiteks käia ja relvi käsitseda. Noortele, eriti just poistele meeldivad sellised mängud, lisaks saaks sel teel palju energiat välja elada, mis muidu halvemal ja vägivaldsemal moel avalduks.

See ei oleks mingi maast-madalast üdini sõjaline kasvatus - see oleks lihtsalt üks valdkond, mida õppida ja harjutada. Kooli ajal saaks selgeks nii teooria kui praktika. Pluss positiivsed tunded, mis kindlasti isamaalisust just ei vähendaks. Vajadusel võiks korraldada ka pikemaid õppejärkusid peale kooli - kuidas täpsemalt, selle üle saaks veel mõelda.

Sellega võrreldes on praegune kaitseteenistus puhas naljategemine. See ei ole muud kui etendus, millega näidata kaitseväe rangust ja riigi väljapaistvat(!) otsustavust kodanike värbamisel. Tõsi, see etendab justkui tegelikku sõjaolukorda, kus kõik noored mehed võetakse kaasa ootamatult ja pannakse neile munder selga ning paisataks kohe uude olukorda. Aga nagu ma juba jõudsin tõestada, see on põhjalikuks ettevalmistuseks liiga lühike aeg, lisaks ei ole selline lähenemine üldse konstruktiivne. Konstruktiivne lähenemine oleks aste-astmelt väljaõpe - alustamine alt rohujuure tasandilt ja tasahaaval uuele tasemele liikumine, kui alumised astmes on juba sisse juurdunud.

Ajateenistus on praeguses mõttes üdini destruktiivne. Noore (kutsealuse, taaskord) elu katkestatakse ootamatult, kohustusliku aja jooksul ei tee õpe läbi sisulisi arengujärke. Isegi tuntuim sümbol, juuste mahaajamine, ei ole muud kui hävitav lähenemine. Tegemist on puhtalt võimu näitamisega, mis esmajärgus toimib väkke kutsutute alistamisena.

Hetkel on tõsisasi see, et suur hulk noori üritab kaitseväest kõrvale hoida. Paljud tähtsad tegelased küll räägivad, et noored on hukka läinud ja probleem on neis. Võibolla on see ka osalt õige. Aga ei saa eitada fakte, mis räägivad, et ajateenistuse praeguse korraga on probleeme - ja tõsiseid. Olgu ükskõik kelle käes tõe jämedam ots, faktid on sellised nagu nad on ja lahendusi on vaja leida. See ei ole isamaalisus, kui mehi peab väevõimuga ja karistuse hirmus väkke meelitama. Kuskil on mingi viga sees ja ei ole vist loota, et aasta või paariga sadade tuhandete noormeeste meelsust 180 kraadi pöörata õnnestub.

Meie kaitsevägi ei ole praegu muud kui loosung. See on PR-trikk, mis on jõulise imagoga ja paistab hästi välja. See on ainus, mis selles ka on. Sisuline tähendus on sellel nullilähedane - kasutegur on igal juhul haledalt väike, arvestades muid hoopis tõhusamaid võimalusi. See on täis alistavaid ja orjastavaid sümboleid. Ootamatu ja ilma mingi eelneva ettevalmistuseta värbamine on iseloomulik orjastamisele ja väevõimuga sõtta kaasamisele. Sparta noored poisid veeti samamoodi kodust minema. Sama lugu on olnud pea paljaks ajamisega - seda tehti spartalastega, tehti ka orjadega ning sõjavägedes läbi aegade, näitamaks üleolekut.

Nõukogude ajal oli siinmail üks tüüpkaristus 15 päeva aresti, mida määrati uskumatult kergekäeliselt. Ka sellega kaasnes pardliga üle pea käimine - kusjuures ilma mingi arusaadava praktilise põhjuseta (ei tea, kas naistega ka seda tehti).

Konservatiivid muidugi tõuseksid tagajalgele sellise jutu peale, kaitstes kindlalt oma seisukohti. Aga konservatiivid kaitsevad kõike, millest üldsuse surve või mõistuse hääl ei ole veel jagu saanud. Pealegi nende põhjendused taanduvad väidetele, et "nii on koguaeg olnud", "see peegeldab meie ühiskonna väärtusi" või "see käib ühiskonna moraalile vastu". Konservatiivid ei ole kunagi argumenteerimises väga tugevad olnud.

Lõppude lõpuks ei ole mõtet riigikaitset karta. Põhimõtte poolest küll mitte, aga see peaks olema võimude ja rahva vaheline koostöö, mitte ühepoolne võimunäitamine teise suhtes. Me teame niigi, et riigi käes on võim, milleks selle võimendamiseks veel etendust teha... Kui me tahame noori välja õpetada, siis teeme oma õpetuse võimalikult põhjalikuks, konstruktiivseks ja inimsõbralikuks. Sest lõpuks saab inimene ikkagi paremini selgeks selle, mis talle meeldib või huvi pakub.

Ma ei tunne inimesi päikseprillides ära

Lihtsalt üks nending, mida mul jälle aeg-ajalt tuleb teha. Kui tuleb vastu mõni tuttav, keda ma just iga päev (või iga nädal) ei näe, ja kannab tumedaid päikseprille, mis suure osa tema näost katavad, on mul mõnikord tõsine raskus aru saada, kas seal taga on mõni tuttav nägu või mitte.

Võiks arvata, et päikseprillid nägu väga ei moonuta või varja, aga isiklik kogemus ütleb teisiti. Nii on umbes paar korda viimasel hetkel välgatanud: "Oot, see oli ju tema!" Aga selleks hetkeks oled tõenäoliselt jõudnud temast juba tuima näoga mööda kõndida.

Ei ole just parim viis, kuidas sõpradele muljet avaldada.

Ma kipun uusi tuttavaid ka ära unustama, kui juba mõnda aega neid näinud ei ole (nägusid siis, inimesi endid suudan ikka meelde jätta).

Ega siit muud järeldada ei ole, et tuleb oma sõpru ja nende nägusid paremini meeles hoida, ka neid, keda kuu või paari jooksul võibolla korra näed.

-------

p.s. Selle postitusega ma vist võitsin kõige ebaoriginaalsema järelduse auhinna (isegi, kui sellist olemas ei ole).

Brasiilia ja Türgi fenomen

Mis ühendab neid kahte rahvast? Mõlemad on maailma mõõtmes arvestatavad suurriigid, üks Lõuna-Ameerikas, teine Euroopa ja Aasia piiril - üks katoliiklikus maailmas, teine islamimaailmas. Mõlemad olid enne 20. sajandit impeeriumid - tõsi, Brasiilia oli seda vaevu sajandi, Türgi seevastu üle 600 aasta. Mõlemis toimus sajandivahetuse paiku riigipööre, milles endistest impeeriumitest said vabariigid (Brasiilias 1889, Türgis 1922).

Mõlemad liigitatakse praegu arengumaade ehk Kolmanda Maailma alla. Lisaks on nende kahe riigi ajalugu olnud täis rahutuid aegu ja mõlemaid peetakse praegugi ebastabiilseks.

Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis kübermaailmast (mis oli vist pealkirja juures juba rohkem või vähem aimatav...)

Nende seos sellega? Noh, Türgi tarkvarageenius Orkut Büyükkökten käivitas 2004. aastal võrgukeskkonna, mille nimeks sai... Orkut. Ja Brasiilia... Brasiilias on lihtsalt palju inimesi. Palju inimesi, kes mingil hetkel avastasid infoühiskonna hüved ja võimalused (interneti jms. näol siis).

Üldteada müüt (või tõsiasi) on, et just nendest kahest rahutust koldest tuleb valdav osa netikasutajaid, kes ühel või teisel võimalikul viisil oma olemasolu võimalikult raskestitalutavaks teevad. Olgu selleks siis valimatud sõbrunemiskatsed MSN'i kaudu või valmistreitud viirused/postitused, mis kuhugi imelikku kohta klikkima kutsuvad.

Sõltumatud (ja kinnitamata) sotsioloogilised uurimused näitavad, et türklased eelistavad rohkem MSN'i ja brasiillased pigem Orkutit. Huvitav fakt.

Ehk on tehnoloogiaga natuke sama nagu poliitikaga - samamoodi nagu läänelikku poliitilist korda ei saa üleöö näiteks Lähis-Idas juurutada, siis ehk vajab ka tehnoloogia loomulikku arengut ühiskonna sees. Kui Lõuna-Ameerikas kaotati monarhiad, ei tekkinud seal vabariike, vaid pigem sõjaväelised huntad või muud sarnased vormid. Järeldus? Imporditud uuendused löövad loomuliku tasakaalu segi ja inimesed lihtsalt "lähevad lolliks".

Ei ole muud teha, kui nentida, et nonde maade internetikasutajad on oma uuest lelust lihtsalt ahvivaimustuses, mis mõne põlvkonna pärast ehk vaibub.

Tunne oma inglise keele õigekirja

Proovige järgi:
http://www.addictinggames.com/keymaster.html

Pärast avastad, et spelling'u harjutused ei ole kunagi nii kaasahaaravad olnud (kui sinus muidugi arvutimängu sõltlase geene on).

Kohv ja suhkur

Pärast nädala- või paaripikkust majanduslikku raskust (loe: pankrot), tuli nüüd üle Üliõpilaslehe honorar, mis oli kui vihm pärast põuda. Tõsimeelse kofeiinikuna tuli minu jaoks kriis kohale, kui nii kui kohv kui ka tee otsa said (ja ka suhkur sealjuures, milleta ma kumbagi väga ei tarvita).


Muidugi läksin pärast seda avastust kohe poodi kahe pealkirjas mainitud asja järele. On ju ka sessiaeg pingeline ja peab meele värskena hoidma, mis olekski parem viis selleks... Pealegi kolm kuni viis tassi kohvi päevas on minu puhul lihtsalt normaalne.


Vahelduse mõttes saan mõnda aega nüüd normaalset toitu ka (konservliha ja pudrud seda nimetust enam päris välja ei teeni). Tore on elada palgapäevast palgapäevani...

Vist on kõik - ... varsti

Suvi on kohe tulemas - (pilk aknast välja) ... on juba käes, tähendab; ning paras aeg asjalike toimetustega lõpetama hakata (küll vaid selleks, et uute töiste tegemistega alustada).

See aasta sai kuidagi eriti ootamatult läbi - ja juba lähevadki inimesed Tartust laiali, et neid alles septembris jälle näha. Päris ausalt öeldes ei tahakski seda suve nüüd kohe praegu. Ei taha veel laiali minna, et veel üks Tartus veedetud aasta lõppenuks lugeda. Minu puhul on see juba teine.

Mida need kaks aastat siis andnud on? Palju... Samas justkui ei midagi. Keeruline... Lihtsalt et varsti tuleb kolmas ja siis saab see ka läbi. Ei tahaks, et samamoodi lihtsalt niisama.

Suvine tööpõld ootab. Ootab, tõsi. Aga kus? Ja mis täpsemalt? Eelmisel aastal Saaremaal läks päris hästi - ja see oli veel esimene kord, ilma mingi varasema kogemuseta. Siis ma lubasin, et järgmine kord proovin Tartus, kasvõi lihtsalt uute kogemuste mõttes. Ajalehti siin ikka natuke on, kus kätt proovida.

Samas ei ole ma nüüd enam üldse kindel. Ja see, et ma kodus käisin alles veebruaris, ütleb ka ühtteist. Saaremaad vaataks korra küll...

Aga jätame selle punkti lahti, kuni tuleb suurem tarkus ja aitab seda lahendada.

Suvi on mõnes mõttes nagu talveuni, sest kõik mu olulised sõbrad on siin (samas mu perekond on seal, nii et...). Ehk peakski aja maha võtma ja siinse elu pausi peale panema - et sügisel jätkata.


------

Aga head suve kõigile ja sügiseni (keda enne ei juhtu nägema)!