Kas vaatajad suudavad tõsiseks jääda...

...kui komöödiatest tuntud näitleja teeb tõsise rolli ja tegelikult teeb seda hästi ja tõsiselt hingega?

Mõned koomikud on teinud mõned väga head tõsised rollid ja esimene, kellest tasuks rääkida, on Jim Carrey 1998. aasta filmis "The Truman Show". Olgugi, et film on osalt ka komöödia, on Truman Burbanki lugu põhiolemuselt dramaatiline.

See põhineb ühel kahtlusel või mõttekäigul, mida tõenäoliselt paljud on tänaval omaette käies mõelnud: Kas need inimesed, kes siin kõnnivad ka tegelikult kuhugi lähevad, kas neil on oma elu või on see kõik siin minu jaoks lavastatud?

Hea küll, võibolla enamikel ei ole selline mõte üldse pähe tulnud, aga igal juhul on see film just sellele ideele üles ehitatud. Truman Burbank on täiesti tavaline inimene täiesti tavalise eluga, aga selle vahega, et kogu maailm on just tema jaoks üles ehitatud ja kõik teised inimesed on kõigest näitlejad, kes täidavad rolle selles reality-show's, kus tema peaosaline ja ainuke ehtne tegelane on.

Filmi edenedes Trumani kahtlused üha süvenevad ja ta saab aru, millises vangistuses ta tegelikult on. Kogu sisu ma siin praegu ümber jutustama ei hakka, aga ütlen, et Jim Carrey teeb väga hea rolli, mis on igati tõsiseltvõetav ja annab edasi kogu loo dramaatika. Võibolla ainuke erand on filmi läbiv nali, mida Carrey oma iseloomulikul ilmel ütleb: "Good morning! ...and in case I don't see you, good afternoon, good evening and good night!"

Samal, 1998. aastal osales Jim Carrey veel ka teises tõsises filmis. See oli "Simon Birch" - peategelaseks samanimeline kääbuskasvu poiss, kes lisaks füüsilisele puudele oli jäänud ilma oma vanematest ja elas seetõttu läbi mitmesuguseid raskeid katsumusi. Kuigi ka see film on nimetatud pooleldi komöödiaks, on selle läbiv toon siiski traagiline. Simon sureb noorelt ja teda mälestavat parimat sõpra mängib täiskasvanuna just Jim Carrey, kes on filmi vältel ka jutustaja rollis.

Põhiküsimus on aga, kas vaatajad juba eos ei eelda, et Jim Carrey või mis iganes muu koomiku nägu nähes ei peaks sealt tulema ka nalju... Võbolla ajab see nägu ise neid juba ootusest muigele. Näitlejale tähendab see aga, et kord komöödiate juures olles on väga raske tõsisemate rollidega proovi teha. Pika aja peale on see ehk võimalik, aga üldiselt koomiku roll on see, mis filminäitlejate puhul ehk kõige paremini külge jääb.

Võtame veel ühe näite. Eddie Murphy... Ei kujutaks teda tõsises rollis ette. Pakun siis sellise filmi nagu "Holy Man". Ei mäleta, mis selle eestikeelne vaste oli, aga põhisisu on see: on üks home shopping channel (ka selle eestikeelset vastet täpselt ei tea, teleturg võibolla), mille töötajaid mängivad Jeff Goldblum ja Kelly Preston. Äri ei lähe seal väga hästi, kuni ühel hetkel kohtuvad nad ühe valgesse riietatud mehega, kes ei paista närvilisest ja tormakast argipäevast midagi teadvat ja kes on alati päikseline ja heatahtlik. Teda kehastabki siis Murphy.

Kuigi film on arusaadavalt komöödia, on just Eddie Murphy roll filmis see, mis ei tundu koomiline. Kui kõik teised tegelased tunduvat üht või teist pidi jaburad või naeruväärsed, siis Murphy tegelane G mõjub väga sisuka ja sügavana. G on ainuke, kes jääb täiesti puutumata tarbimisühiskonna ahvatlustest (neist põhiliselt film räägib) ja kes näeb maailma selle ehtuses ja lihtsates väärtustes.

G on seal justkui prohvet, kes on tulnud oma nägemust maailmast kuulutama. Samas ta mitte niivõrd ei kuuluta seda, kui seda lihtsalt kiirgab tema olekust. Väga tõsine tulemus Hollywoodi ühe tuntuma koomiku kohta. Ja veel arvestatavam, kui oletada, et ka enamus vaatajaid sellest aru said ja Murphy rolli mõistsid.

Kahjuks kiputakse filme sildistama just näitlejate järgi. Võibolla ei kuulugi "The Truman Show" ja "Simon Birch" näiteks komöödiate hulka, ehk on see lihtsalt "pühendus" Jim Carrey'le, keda hoopis paremini teatakse näiteks Ace Ventura või Bruce Allmighty'na.

Ka Steve Martin on teinud draamarolle. Ühte neist olen ma näinud, aga kahjuks nime ei mäleta, mistõttu ei saa siin pikemalt rääkida. Küll aga mäletan täpselt seda, et telekava oli selle filmi märkinud komöödiaks. Nalja aga seal filmis väga ei olnud ja alatoon oli taaskord tõsine - ehk järelikult oli tegu taaskordse "auavaldusega" ühele tuntud koomikule.

Eelnimetatute kõrval aga on ka need staarid, kes oma liistude juurest kuhugi ei lähe ja inimesi kuni lõpuni edasi naerutavad. Leslie Nielsen näiteks. Vanameister on 82-aastane ega väsi tolasid, idioote või lihtsameelseid edasi mängimast. Kusjuures alustas ta hoopis mujalt. 50' - 60'ndatel mängis ta põnevikes ja ulmefilmides ja täiesti tavalisi kangelasi. Kannapööre tuli 1980. aastal kõrvalosaga filmis "Airplane!".

Komöödia on täiesti tänuväärne loominguvorm, aga kui näitlejatel tekib soov end tõsisemalt proovile panna, on see veelgi parem. Paraku on nii, et nali ei suuda elus kõike vajalikku täita - või siis, ütleme, jätab mingi tühiku. Soov edasi liikuda on sel juhul igati arusaadav.