Ebapädevusest

Täpsemalt siis ajakirjanike ebapädevusest asjalikke küsimusi esitada ja neid üldse arusaadavalt sõndastada. Esimese asjana peaksin kohe ära mainima, et olen ise sel alal veel väga algaja ja kõik sellised vead enda naha peal ära proovinud. Seega ei sobi ma kindlasti eeskujuks, aga igal juhul tean, mida tähendab halbu ja asjatuid küsimusi küsida ja sõnadega puterdada.

Kõige värskem näide, mis mul täpselt meeles on, juhtus Kuku eetris. Täpsemalt räägiti (vist) politsei pressiesindajaga ja teemaks oli autoõnnetus, kus alaealine oli roolis. Reporter, vist ennast unustades või fakte kõrvust mööda lastes, küsis, kas võidakse ka load ära võtta - mille peale tuli vastus: "15-aastasel ei saa lube olla."

Just see väga konkreetne vastus tegi olukorra veel piinlikumaks. Reporter pidi aga intervjuud jätkama ja tegema näo (raadio puhul kül mitte otseselt...) nagu ei oleks midagi juhtunud.

Oma kogemuse põhjal võin öelda, et ajakirjandus on valdkond, kus kergesti kipub tekkima tuju lõdvalt võtta ja mitte süveneda. Sest esmasel vaatlusel ei paista seal palju muud, kui et inimesed üles otsida, küsimused ära küsida ja lugu valmis teha. Ei pane justkui tähelegi, et selle kõige taga on veel meeletu kavandamine-plaanimine, teemasse süvenemin, õige ja hea fookuse leidmine, pädevaimate kontaktide väljasorteerimine - kavandamise ja süvenemise abiga asjalike küsimuste koostamine ja kõik veel muu...

Need ei tundu justkui konkreetsed tööülesanded, mistõttu ei tundu, et nendega peaks konkreetselt tegelema. "Nojah, ma siin nüüd midagi mõtlesin valmis..." "Noh, mingid küsimused on... vist on enam-vähem asjalikud..." jne.

Ja nii juhtubki see, et sa haarad telefonitoru ja siis ühel hetkel ei tea, mida täpselt küsida. Allikas annab mingit uut infot ja siis sa üritad kuskilt otsast mingi teemaga seonduva küsimuse valmis mõelda. Mis sisuliselt kõlab nagu poolseosetu sõnamulin. Või siis olemasolevat küsimust ei oska konkreetselt sõnastada. Või siis hakkad küsimusega kuskilt ebaloogilisest kohast pihta ja poole pealt üritad seda konkreetsemaks muuta.

Seda, kuidas ajakirjanikud küsimustega koperdavad, hakkasin ma tegelikult märkama siis, kui ise sel alal tegutsema hakkasin (suvepraktika jne.). Enne ei pannud ma seda tähele ja see väga kergesti tundubki täiesti normaalne. Aga need puterdamised ja läbimõtlemata küsimused tundusid tuttavatena mu oma enda komistustest. Kogenumad reporterid panid samamoodi pange nagu mina (kuigi vist küll vähem, ma usun). Samas võrrelda sain ma end ainult raadioreporteritega, lehekirjutajate salvestatud musta materjali ma loomulikult kuulda saanud ei ole.

Asjatundlikud meediaasjatundjad (jah, sealhulgas ka Priit Pullerits) räägivad, et Eesti ajakirjandusel on veel palju areneda ja liiga vähe lähenetakse oma tööle süvitsi ja põhjalikult. Ma ei ole piisavalt pädev seda hindama, aga mingil määral tundub, et nii see tõesti on. Paraku hakkab silma, et kohati tehakse tööd põlve otsas ja endale täpselt aru andmata, mis teemaga täpsemalt tegu on.

Aga arenguruumi on ja ega Eesti ajakirjandusel ei saagi olla sajanditepikkust kogemust. Kindlasti ei olnud mu eesmärk kedagi paika panna või mingit lõplikku hinnangut anda. Pealegi, lisaks kõigele, olen ma ka ise kaassüüdlane. Niisiis edukat arengut Eesti ajakirjandusele...