Tegin äsja orkutisse küsitluse, kas lipuheiskamine peaks riigipühadel kohustuslik olema või mitte. Sellele mõttele viisid mind mitu asja, põhiliselt aga küsimus rahvuslikest väärtustest ja sellest, kuidas peaks isamaalisus avalduma. Ütlen algatuseks kohe ära, et ma olen küllaltki eestimeelne, austan seda maad ja rahvast ning pean lugu siinsest pärandist.
Siiski jääb mitu lahtist küsimust... Esiteks kasvõi lipp. Lipp on kindlalt väline tunnus, mis - tõsi - on sümbolina oluline ja sellisena annab meie ühistele väärtustele konkreetsema vormi. Aga kohustusena? Sellal, kui isamaalisus peaks olema tunne, mis tuleb igaühel seest, väärtused, mille igaüks ise avastab...
Kui me kõik heiskame tähtsatel päevadel lipud, siis sellega me näitame oma ühtsust ja lugupidamist Eesti vastu. Kui see aga seadusega teha kohustuseks, siis on see nagu rahvakogunemised või paraadid teatavates maades, kus need on omaalgatuslikud ainult nime poolest. Mida selline kohustus annaks? Mida ta suhtumises parandaks? Kas oleme ehk mingi võõra tähelepanu all, kellele on vaja näidata, et siin on väga üksmeelne rahvas...?
Kes minu varasemaid postitusi on lugenud, ilmselt teab, et ma ei ole dogmade ja jäikade traditsioonidega väga heades suhetes. Rahvusluse ja Eesti teemast aga kahjuks kiputakse midagi taolist tegema. Kui Marko Matvere Päevalehe raamatusarja reklaamis ütleb: "...ja kui sinuga on selline häbilugu, et sa ei ole "Tasujat" lugenud...", siis see ei sisenda just väga sooje tundeid.
Isamaa-armastus peaks aga just soe tunne olema, midagi meeldivat, turvalist ja kindlustunnet tekitavat. Mitte aga range ülevaataja, kes kontrollib, et sa õiged punktid oled ära täitnud, et "eestlase" standarditele vastata.
Sa ei pea olema lugenud "Tasujat", sa ei pea olema Laulupeol käinud või sa ei pea kõiki Muistse Vabadusvõitluse lahinguid peast teadma, et oma kodumaad armastada. See ei ole tunne, see on silmaring. Mis on ka muidugi väga kasulik ja hea ja mõnel juhul aitab oma maasse rohkem austust sisestada. Samas võivad sul need kõik punktid täidetud olla ja järgmisel hetkel äraandjaks osutuda. Kas Hermann Simm on "Tasujat" lugenud? Heiskas ta äkki lipu igal 24. veebruaril... ?
Sellisest isamaalisusest ja rahvuskultuurist tehakse püha lehm, mida saab igal pool ettekäändena tuua, ilma et peaks edasi põhjendama või süvenema. Suuremat sisu sel ei ole, sest käskude koguna on tegu suuresti fassaadiga, mille taga võib olla sisu, aga samahästi ka ei pruugi. Lähen jälle selle kurja teema - võimu - juurde. Iga võim vajab legitiimsust, mingit vahendit, millega end usutavaks teha - millega oma tegusid moraalselt põhjendada ja rahva poolehoid võita. Õpetuste kogu on selleks hea vahend. Ja karta on, et kui võimule tuleb väga konservatiivne valitsus, siis just sellest teemast võib saada nende valitsuskepp. Ja kui neil hästi läheb, piisab vaid selle viibutamisest, et kohe rahvas jooksma ja kükke tegema panna.
Üks väike kõrvalepõige veel. Lugesin täna Oma Saarest (Saare maakonnaleht) isadepäevateemalist arvamuslugu, mis arvustas laste saamist iibetõstmise eesmärgil - ja sealhulgas kõiki poliitikuid, kes sellisel teemal üldse räägivad. Kuna mul endal lapsi ei ole, siis ei tahaks sel teemal väga pikalt targutada. Siiski olen piisavalt tark, et olla nõus selle seisukohaga. Tõenäoliselt igaüks, kes lapsi ja üldse inimesi austab, peaks võtma seda iibetõstmise teemat sügava mõnitusena (eriti need, kes ise oma aega ja energiat laste kasvatamisele pühendavad).
1988. aasta ühislaulmised näitasid, et tõelist isamaalisust on eestlastes ka tõeliselt olemas. Tõsi, see oli juba 20 aastat tagasi. Või oleks jälle konkreetset põhjust vaja, et see nii selgelt avalduks? Loodame, et mitte...
Mina ei oska anda tarka vastust sellele, kuidas siirast kodumaa-armastust eestlastes esile kutsuda. Ehk on see juba olemas, aga praeguste jäikade arusaamade juures sellest ei paista lihtsalt välja. Äkki on inimesed ära hirmutatud... Samas on mitmed võimalikud arutelud isamaalisuse olemusest tabuks märgistatud. Kes selles kohas küsimusi esitab või midagi vaidlustab, on kohe tibla või reetur. Mis oleks väga alatu silt inimesele, kes lihtsalt rohkem teada tahab või süveneda üritab.
Või on oht, et haarde vabastamisel laseb iga viimnegi siit jalga ja kaob igasugune kohusetunne oma maa vastu. Aga samas kui nii on lood, ei ole nii ega teisiti võimalik midagi päästa...
Ehk on siiski asjalood paremad ning me pea isamaalisuse koodekseid välja andma või laste konveiertootmist kehtestama...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment