Kas ikka tohiks aidata surra või mitte...

Küsimus on sellepärast ajakohane, et Itaalias anti ühele aastaid teadvuseta olnud naisele luba lõpuks surra. Õigemini anti see tema isale, sest tütre enda seisund ei võimaldanud tal iseenesestmõistetavalt midagi otsustada - ja see ei ürita olla mitte mingi teravmeelne märkus, vaid see, mis viibki kogu loo ühe tähtsama pointini... Kas seda olukorda saab enam eluks nimetada ja kas juhtme väljatõmbamine tähendaks tegelikult suremist?

Katoliku kirik näiteks vastaks jaatavalt. Osalt on neil muidugi õigus ja lisaks räägivad nende kasuks mitmed objektiivsed faktid. Algelisel tasemel elutegevus sellises seisus inimesel tõepoolest toimib - juhtmetega ühendatud aparaadid ka seda tunnistavad - peaks käima ka teatav ainevahetus ja lõppude lõpuks, kui juhtmed ära võtta, siis see elutegevus lakkab, mida saab tõesti nimetada surmaks.

Üks Vatikani kardinal põhjendas seda nii: "Joogi, söögi ja hingamise võtmine vegetatiivses olekus inimeselt on ebainimlik julmus."

OK, väites on loogika, arvestades, et vegetatiivse elu katkestamist saab võrdsustada surmaga või siis tapmisega. Tapmine üldiselt on julm (katsuge vastu vaielda...). Niisiis, aga tema väidab, et see on julm ka vegetatiivses olekus. Seda kõike arvestades tekib üks küsimus:

Miks?

Miks on see julm? Mille pärast peab sellist tegu julmaks nimetama? Ja ei, ma ei ürita seda praegu ümber lükata, lihtsalt panen selle väite küsimuse alla.

Esiteks julm kelle suhtes? Pean siin kohe praegu tunnistama, et ma ei ole ise surma ja leinaga kokku puutunud, mistõttu võtan seda teemat ehk natuke külmalt. Ma tulen väga kitsast tuumikperekonnast, mistõttu mu suguvõsa võib ühe käe sõrmedel üles lugeda - seega kadunud sugulasi tean heal juhul nimepidi.

Olgu, tean, see on tundlik teema ja siin on palju tundeid ja meeleolusid, mida ei saa alati mõistusega võtta. Ja see on inimlik... Aga kui inimlik on inimest masinate ja tilgutite all hoida, kui ta sisuliselt on juba lahkunud? Väike võimalus, et tuleb tagasi? Kui tõenäoline see on? Ma ei ole küll statistikaga kursis, aga peaaegu kõik juhtumid, millest mina kuulnud olen, on ühtemoodi lõppenud.

Mingil määral on see kindlasti mingisugune lohutus - enesepettuse vormis küll. Aga kas ei oleks see see koht, kus tuleks mõelda hoopis elus edasi minemisele... Tavaliselt kellegi kaotamise järel seda tehakse. Kadunule endale ei ole enam arvatavasti mingit vahet - vaevalt saab seda mingil viisil elamisväärseks eluks nimetada.

Seega tähendab sellisel juhul eutanaasia lõplikku otsust ainult lähedaste jaoks - nende jaoks oleks see suurim kaotus. Praeguse Itaalia loo puhul aga isa taotles ise kohtult õigust see mäng elu ja surmaga lõpetada. Tulles tagasi selle kardinali juurde - kus see julmus siis lõppude-lõpuks on? Kuidas ta saab midagi sellist üldse väita? Põhjendusi oleks siia vaja.

Igal juhul isa otsus on igati mõistetav - ta tahab kogu selle jama lõpetada võimalikult valutult (sisuliselt elutus seisundis viibiv tütar ainult päevast-päeva tuletaks seda kaotust meelde). Ja Postimehe loos tuleb välja veel üks point, mis esmasel lugemisel ka mul kahe silma vahele jäi: "Milano kohus leidis, et Eulana Englaro kooma on pöördumatu ning ta ei tule sellest välja. Lisaks paljastus, et tütre soov enne koomasse langemist oli, et ta elu ei pikendataks kunstlikult."

Tähtis on just tsitaadi teine pool, kuigi ka esimene pool annab kinnitust, et mingit põhjust ei olnud seda saagat jätkata.

Eutanaasia on muidugi väga tundlik teema ja seda just seetõttu, et see on pöördumatu. Aga kindlasti on see teema, mida tuleks inimlikult võtta ja vältida väga jäiku üldisi seisukohti. Seda selles mõttes, et mõistlikud lahendused on üldjuhul ka kõige inimlikumad. Kirikutegelased ütlevad, et elu on püha. Väga austusväärne seisukoht, aga mõnel juhul tuleb suured loosungid kõrvale heita ja mõelda, mida tegelikult teha saab. Mitte "Elu on püha ja tapmine on julm!", vaid "Kas seda elu on veel võimalik päästa?"

Vahemärkusena, üldiselt oleks mõistlik usk ja poliitika lahus hoida. Poliitikas tuleb teha kaineid ja loogilisi otsuseid, mõelda tagajärgedele ja arvestada inimeste ning ühiskonna vajadustega. Usumehed aga toetuvad küll muule kui loogikale. Loosungite, pühakujude ja usuraamatutega ei tee tarka poliitikat.

Seega, ärgem mängigem eludega. Suured sõnad, poeesia ja jumalamängimine võiksid jääda välja sealt, kus on tegemist tõsiste eluliste küsimustega. Seal ei ole vastuseid ette antud, õige vastuse saab iga inimene ise ära tunda. Seetõttu peaks andma ka võimaluse valutuks lahkumiseks (olles eelnevalt kindlalt heades kätes).