Võtsin täna hommikul lahti eilse (23. 12) Postimehe ja jäid silma kaks huvitavat lugu - üks kõmuline ja päevakajaline, teine väheatraktiivne, mis võiks üldjuhul kergesti kahe silma vahele jääda.
5. leheküljel oli selline pealkiri (ja juhtlõik):
Moskva kingitus löönuks platsi puhtaks
Kapo andmeil küsis Keskerakonna juht Venemaalt eelseisvaks valimiskampaaniaks algul ca 47 miljonit krooni. See on summa, mis muutnuks hoobilt partei rahaseisu ja lubanuks korraldada väga võimsa valimiskampaania.
Järgmine, 6. lehekülg aga teatab:
Tallinn koonerdab vaegkuuljate arvelt
Kui Tartus või Pärnus saavad kurdid igapäevaeluks vajalikku viipetõlgi teenust linna toel nii palju kui vaja, siis Tallinn maksab ühe kurdi eest vaid kümme tundi aastas.
Friday, December 24, 2010
Thursday, November 18, 2010
Apocalypsis
Inimesed muretsevad kummaliste asjade pärast. Kardetakse looduskatastroofe. Kardetakse uut maailmasõda. Kardetakse tulnukate invasiooni (kunagi oli populaarne teema). Ja mis viimasel ajal aktuaalne - kardetakse maailmalõppu.
Selle teemaga tekiks enamikel, kes sellele mõtlevad, kindlasti mõningaid küsimusi. Et millal see tuleb, kuidas see juhtub, kuidas selleks ette valmistuda jne. Aga minul tekib hoopis üks teistsugune küsimus. Selline küsimus, millest minu teada on vähem räägitud, kui üldse. Nimelt, mida mõeldakse maailma lõpu all?
Maailm kõige laiemas mõttes võiks siis hõlmata kogu Universumit, kogu eksistentsi. Seega maailmalõpp tähendaks kogu olemasoleva lõppu - aeg saab täis, otsad tõmmatakse kokku, mäng läbi... Samas ma julgen kahelda, kuivõrd kõik päris nii seda käsitlevad. Räägitakse katastroofidest, mis maailmale lõpu teevad. Kuivõrd aga saab üks katastroof, mis on puhtalt kolmemõõtmeline ja selle aegruumi sisene nähtus, hävitada seda aegruumi ennast?
See oleks sama loogiline kui et liivatorm hävitaks kõrbe või äike hävitaks taeva. Eksole? Viga on siin pigem selles, et jääb lahti seletamata, mida mõeldakse "maailma" all. Kui nonde katastroofidena tuuakse näiteks Päikese paisumist või koguni vulkaanitormi Maal, siis ei saa me rääkida Universumi hävingust - sel juhul on tegemist planeet Maa kahjustamise või minemapühkimisega. Pange tähele, et lokaalsete kataklüsmide tagajärjel jääks isegi planeet terveks, häviks ainult tõenäoliselt kogu elu selle pinnal.
Ma mõistan seda sügavalt inimkeskset lähenemist kogu lõpu-temaatikale, aga kas ei ole siiski natuke ülepaisutatud nimetada meie liigi hävingut "maailma" lõpuks? Selleks hetkeks, kui inimkond end edukalt hävitada on suutnud, läheb ülejäänud maailm oma eluga edukalt edasi ja see väike raputus ei seda tema normaalset elutegevust kuigivõrd.
Maailmalõpu teema on alati rohkem või vähem päevakorral olnud, praegu pakub aga kõneainet üks väga populaarne müüt, mis kas juhmi tõlgenduse või osava müügistrateegia tulemusena on laiadesse massidesse paisatud. Räägin loomulikult kuupäevast 21. detsember 2010. Enamasti viidatakse Maiade kalendrile, mis väidetavalt mingit sellekohast infot sisaldab.
Mis aga tegelikkuses on, on see, et tolle kalendri järgi lõpeb Maiade ajaarvestuses üks ajaperiood - ja mitte esmakordselt, tegemist on tsüklitega, mis umbkaudu 5000 aasta tagant korduvad. Need on küll pikad ajaperioodid ja andmeid nende kohta on vähe, et selle kohta kuigivõrd põhjalikke andmeid koguda, aga kindel on see, et too kalender selleks kuupäevaks mingit hävingut küll ei ennusta.
"For the ancient Maya, it was a huge celebration to make it to the end of a whole cycle," says Sandra Noble, executive director of the Foundation for the Advancement of Mesoamerican Studies in Crystal River, Fla. To render Dec. 21, 2012, as a doomsday or moment of cosmic shifting, she says, is "a complete fabrication and a chance for a lot of people to cash in." ("Does Maya calendar predict 2012 apocalypse?" USA Today, 27. 03. 2007)
Seega kogu lool puudub igasugune reaalne alus. Kui teemasse vähekenegi süveneda, võib ilma suurema vaevata leida kõikjalt infot, et Maiade kalender mitte mingisugust lõppu ei ennusta ja tegemist on puhtalt ülespuhutud muinasjutuga.
Miks aga niivõrd suured inimhulgad seda rahumeeli tõepähe võtavad ja end sedasi lollitada lasevad, on imestustvääriv. Või on? Kõige iroonilisem asjaolu on see, et just selliselt meelestatud inimkond kõige tõenäolisemalt ise selle "maailmalõpu" endale esile kutsub. Kui nii totaalselt suured hulgad meie seast on valmis sellist lollust kõhklematult uskuma, kas on needsamad inimesed võimelised aru saama oma vastutusest ja tegevuse tagajärgedest suuremas plaanis? Kas need isikud ja organisatsioonid, kes selliste kõlakate pealt jõhkrat pappi kokku ajavad, reaalselt üldse tunnevad huvi, mis nende tegevuse tagajärgedeks võib olla?
Ja kui me siin tulemuseks saame võimsa järjest areneva tehnoloogia ja täiesti ükskõikse suhtumise homsesse, on meil täiuslik hävituskava olemas. Olgu see siis tuumasõda, üldine allakäik nälja, haiguste ja ressursside lõppemise tõttu, saaste või mis iganes - praeguse seisuga paistab inimkond olevat võrdlemisi ohtlik meie planeedi ökosüsteemile. Ega too ka lõplikult ei kannata.
Inimestel on alati meeldinud müütide keskel elada. Kunagi usuti, et Maa on lapik, ja jumalaid ja muud sellist. Vana-Kreekas usuti ideaalsetesse voorustesse, 16. sajandi Euroopas usuti Uuest Maailmast õnne leidmisse - neid müüte on lugematul hulgal. Praegu paistab populaarne olevat progressimüüt ja uskumus, et Lääne ühiskond ongi inimkonna tippsaavutus, mis viib meid kõiki õnne ja hiilguseni. Sellisel kujul konkreetselt on see kestnud vast paar sajandit, nii et veel ei pruugi selle vaibumist oodata. Aga ajalookäik lükkab lõppude lõpuks kõik müüdid ümber - reaalsus ilmutab end ikka ja jälle.
Selle teemaga tekiks enamikel, kes sellele mõtlevad, kindlasti mõningaid küsimusi. Et millal see tuleb, kuidas see juhtub, kuidas selleks ette valmistuda jne. Aga minul tekib hoopis üks teistsugune küsimus. Selline küsimus, millest minu teada on vähem räägitud, kui üldse. Nimelt, mida mõeldakse maailma lõpu all?
Maailm kõige laiemas mõttes võiks siis hõlmata kogu Universumit, kogu eksistentsi. Seega maailmalõpp tähendaks kogu olemasoleva lõppu - aeg saab täis, otsad tõmmatakse kokku, mäng läbi... Samas ma julgen kahelda, kuivõrd kõik päris nii seda käsitlevad. Räägitakse katastroofidest, mis maailmale lõpu teevad. Kuivõrd aga saab üks katastroof, mis on puhtalt kolmemõõtmeline ja selle aegruumi sisene nähtus, hävitada seda aegruumi ennast?
See oleks sama loogiline kui et liivatorm hävitaks kõrbe või äike hävitaks taeva. Eksole? Viga on siin pigem selles, et jääb lahti seletamata, mida mõeldakse "maailma" all. Kui nonde katastroofidena tuuakse näiteks Päikese paisumist või koguni vulkaanitormi Maal, siis ei saa me rääkida Universumi hävingust - sel juhul on tegemist planeet Maa kahjustamise või minemapühkimisega. Pange tähele, et lokaalsete kataklüsmide tagajärjel jääks isegi planeet terveks, häviks ainult tõenäoliselt kogu elu selle pinnal.
Ma mõistan seda sügavalt inimkeskset lähenemist kogu lõpu-temaatikale, aga kas ei ole siiski natuke ülepaisutatud nimetada meie liigi hävingut "maailma" lõpuks? Selleks hetkeks, kui inimkond end edukalt hävitada on suutnud, läheb ülejäänud maailm oma eluga edukalt edasi ja see väike raputus ei seda tema normaalset elutegevust kuigivõrd.
Maailmalõpu teema on alati rohkem või vähem päevakorral olnud, praegu pakub aga kõneainet üks väga populaarne müüt, mis kas juhmi tõlgenduse või osava müügistrateegia tulemusena on laiadesse massidesse paisatud. Räägin loomulikult kuupäevast 21. detsember 2010. Enamasti viidatakse Maiade kalendrile, mis väidetavalt mingit sellekohast infot sisaldab.
Mis aga tegelikkuses on, on see, et tolle kalendri järgi lõpeb Maiade ajaarvestuses üks ajaperiood - ja mitte esmakordselt, tegemist on tsüklitega, mis umbkaudu 5000 aasta tagant korduvad. Need on küll pikad ajaperioodid ja andmeid nende kohta on vähe, et selle kohta kuigivõrd põhjalikke andmeid koguda, aga kindel on see, et too kalender selleks kuupäevaks mingit hävingut küll ei ennusta.
"For the ancient Maya, it was a huge celebration to make it to the end of a whole cycle," says Sandra Noble, executive director of the Foundation for the Advancement of Mesoamerican Studies in Crystal River, Fla. To render Dec. 21, 2012, as a doomsday or moment of cosmic shifting, she says, is "a complete fabrication and a chance for a lot of people to cash in." ("Does Maya calendar predict 2012 apocalypse?" USA Today, 27. 03. 2007)
Seega kogu lool puudub igasugune reaalne alus. Kui teemasse vähekenegi süveneda, võib ilma suurema vaevata leida kõikjalt infot, et Maiade kalender mitte mingisugust lõppu ei ennusta ja tegemist on puhtalt ülespuhutud muinasjutuga.
Miks aga niivõrd suured inimhulgad seda rahumeeli tõepähe võtavad ja end sedasi lollitada lasevad, on imestustvääriv. Või on? Kõige iroonilisem asjaolu on see, et just selliselt meelestatud inimkond kõige tõenäolisemalt ise selle "maailmalõpu" endale esile kutsub. Kui nii totaalselt suured hulgad meie seast on valmis sellist lollust kõhklematult uskuma, kas on needsamad inimesed võimelised aru saama oma vastutusest ja tegevuse tagajärgedest suuremas plaanis? Kas need isikud ja organisatsioonid, kes selliste kõlakate pealt jõhkrat pappi kokku ajavad, reaalselt üldse tunnevad huvi, mis nende tegevuse tagajärgedeks võib olla?
Ja kui me siin tulemuseks saame võimsa järjest areneva tehnoloogia ja täiesti ükskõikse suhtumise homsesse, on meil täiuslik hävituskava olemas. Olgu see siis tuumasõda, üldine allakäik nälja, haiguste ja ressursside lõppemise tõttu, saaste või mis iganes - praeguse seisuga paistab inimkond olevat võrdlemisi ohtlik meie planeedi ökosüsteemile. Ega too ka lõplikult ei kannata.
Inimestel on alati meeldinud müütide keskel elada. Kunagi usuti, et Maa on lapik, ja jumalaid ja muud sellist. Vana-Kreekas usuti ideaalsetesse voorustesse, 16. sajandi Euroopas usuti Uuest Maailmast õnne leidmisse - neid müüte on lugematul hulgal. Praegu paistab populaarne olevat progressimüüt ja uskumus, et Lääne ühiskond ongi inimkonna tippsaavutus, mis viib meid kõiki õnne ja hiilguseni. Sellisel kujul konkreetselt on see kestnud vast paar sajandit, nii et veel ei pruugi selle vaibumist oodata. Aga ajalookäik lükkab lõppude lõpuks kõik müüdid ümber - reaalsus ilmutab end ikka ja jälle.
Monday, November 15, 2010
Tsitaate
"Experience is the name everyone gives to their mistakes." - Oscar Wilde
"If you pick up a starving dog and make him prosperous, he will not bite you. This is the principal difference between a dog and a man." - Mark Twain
"Every writer writes badly as soon as he starts writing for gain." - Arthur Schopenhauer
"The sleep of reason produces monsters." - Francisco Goya
"When a true genius appears in the world you may know him by this sign: that all the dunces are in confederacy against him." - Jonathan Swift
Veel huvitavat lugemist ehk mõisteid igapäevaelust:
JOB A state of employment everyone wants but few look forward to on a Monday morning.
TABOO Any strict cultural prohibition that, when breached, causes everyone in the group to gasp; e.g., cannibalism, public nudity, serving fried pork rinds at a Hasidic wedding, or answering the question How are you? in the negative.
TALK SHOW An opportunity for people to confess to millions of viewers what they would be ashamed to admit to their next-door neighbors.
PARKING LOT Where we spend a quarter of an hour searching for a well-situated space so that we can avoid walking sixty seconds to the mall entrance.
SHALLOWNESS The root cause of chronic good health, high school popularity, appearance on the fiction bestseller lists and gainful employment on local TV news broadcasts. A most useful commodity, especially in combination with a pretty face.
ACADEMIA A chronic disease characterized by a compulsion to write lengthy specialized treatises in unintelligible vocabularies, for the purpose of rising in the esteem of those similarly afflicted.
CORPORATION A miniature totalitarian state governed by an unelected hierarchy of officials who take a dim view of individualism, free speech, equality and eggheads. The backbone of all Western democracies.
PROFESSIONAL MODEL Cheekbones that sell cosmetics, hipbones that sell anorexia.
Allikas: http://www.i-cynic.com/
"If you pick up a starving dog and make him prosperous, he will not bite you. This is the principal difference between a dog and a man." - Mark Twain
"Every writer writes badly as soon as he starts writing for gain." - Arthur Schopenhauer
"The sleep of reason produces monsters." - Francisco Goya
"When a true genius appears in the world you may know him by this sign: that all the dunces are in confederacy against him." - Jonathan Swift
Veel huvitavat lugemist ehk mõisteid igapäevaelust:
JOB A state of employment everyone wants but few look forward to on a Monday morning.
TABOO Any strict cultural prohibition that, when breached, causes everyone in the group to gasp; e.g., cannibalism, public nudity, serving fried pork rinds at a Hasidic wedding, or answering the question How are you? in the negative.
TALK SHOW An opportunity for people to confess to millions of viewers what they would be ashamed to admit to their next-door neighbors.
PARKING LOT Where we spend a quarter of an hour searching for a well-situated space so that we can avoid walking sixty seconds to the mall entrance.
SHALLOWNESS The root cause of chronic good health, high school popularity, appearance on the fiction bestseller lists and gainful employment on local TV news broadcasts. A most useful commodity, especially in combination with a pretty face.
ACADEMIA A chronic disease characterized by a compulsion to write lengthy specialized treatises in unintelligible vocabularies, for the purpose of rising in the esteem of those similarly afflicted.
CORPORATION A miniature totalitarian state governed by an unelected hierarchy of officials who take a dim view of individualism, free speech, equality and eggheads. The backbone of all Western democracies.
PROFESSIONAL MODEL Cheekbones that sell cosmetics, hipbones that sell anorexia.
Allikas: http://www.i-cynic.com/
Sunday, October 17, 2010
Pärle Youtube'i kommentaaridest
"I love how Colin always looks shocked at what comes out of his mouth during hoedowns." (Whose Line Is It Anyway - S3 - E33)
--
"cocaine is a crazy white bitch that makes you do stuff... like my girlfriend" (Eric Clapton - Cocaine)
--
"547 ass-butts"
"547 people hates supernatural :("
"547 people hate America." (3x Kansas - Carry on my Wayard Son)
--
"The guy at the left looks like he could use a good ass whupping." (38 Special - Caught Up In You)
--
"Kimi Raikkonen" (Foreigner - Cold As Ice)
--
"from this comment forth the name "bieber" shall never be mentioned on these comments again!!" (Styx - Renegade)
--
--
"cocaine is a crazy white bitch that makes you do stuff... like my girlfriend" (Eric Clapton - Cocaine)
--
"547 ass-butts"
"547 people hates supernatural :("
"547 people hate America." (3x Kansas - Carry on my Wayard Son)
--
"The guy at the left looks like he could use a good ass whupping." (38 Special - Caught Up In You)
--
"Kimi Raikkonen" (Foreigner - Cold As Ice)
--
"from this comment forth the name "bieber" shall never be mentioned on these comments again!!" (Styx - Renegade)
--
Tuesday, September 28, 2010
Absurdsed lühendid
Siin ja seal paratamtult puutume kokku pikkade ja lohisevate nimetustega, mida on loogiliselt mõistlik lühendada. Kuna kõik neid nimesid teavad ja ei ole vajadust neid täispikkuses alati välja kirjutada või ka öelda. Samas... nagu absoluutselt kõike, saab ka lühendamist viia absurdini. Iseenesest kuna kõigil sõnadel on esitähed, siis ei ole kuskil mingit piiri, milliseid väljendeid või fraase esitähtedena lühendada.
Mis on siin aga see põnev osa? Kuna fraase saab moodustada lõpmatul hulgal, lisaks seal lõpmatute väljendite seas hakkavad paratamatult esitähed korduma jms, mis lõppude lõpuks teeb igasuguse arusaamise võrdlemisi keerukaks. Seda enam, et erinevalt näiteks kaubamärkidest ja üldlevinud nimedest, ei ole fraasidel stampvorme - no mõned on tõepoolest levinumad... Aga! Ma tõepoolest kahtlen, kuivõrd suur vajadus on juba igapäevakõnest hakata lühendeid vormima.
Mõned huvitavamad näited sellest, kuidas absoluutselt kõike, mida ütled, saab lühendiks muuta (kuivõrd see vajalik on, otsustage ise):
BM Val - Be My Valentine
CUNT - Can't Understand Normal Thinking
CUL - See You Later
DD - Dear Daughter
DH - Dear Husband
GMTA - Great Minds Think Alike
HAND - Have a Nice Day
RTFM - Read the "Bleeping" Manual
YMMV - Your Mileage May Vary
FUBAR - Fouled up beyond all recognition
HOAS - Hold on a second
IIRC - If I remember correctly
PHAT - Pretty hot and tempting
TINSF - That is so not fair
DDSOS - Different Day, Same Old S**t
DEGT - Don't Even Go There (I don't want to talk about it)
DIKU - Do I Know You?
Mis on siin aga see põnev osa? Kuna fraase saab moodustada lõpmatul hulgal, lisaks seal lõpmatute väljendite seas hakkavad paratamatult esitähed korduma jms, mis lõppude lõpuks teeb igasuguse arusaamise võrdlemisi keerukaks. Seda enam, et erinevalt näiteks kaubamärkidest ja üldlevinud nimedest, ei ole fraasidel stampvorme - no mõned on tõepoolest levinumad... Aga! Ma tõepoolest kahtlen, kuivõrd suur vajadus on juba igapäevakõnest hakata lühendeid vormima.
Mõned huvitavamad näited sellest, kuidas absoluutselt kõike, mida ütled, saab lühendiks muuta (kuivõrd see vajalik on, otsustage ise):
IDK – I don't know
NSFW – Not suitable for work
BM Val - Be My Valentine
CUNT - Can't Understand Normal Thinking
CUL - See You Later
DD - Dear Daughter
DH - Dear Husband
GMTA - Great Minds Think Alike
HAND - Have a Nice Day
RTFM - Read the "Bleeping" Manual
YMMV - Your Mileage May Vary
FUBAR - Fouled up beyond all recognition
HOAS - Hold on a second
IIRC - If I remember correctly
PHAT - Pretty hot and tempting
TINSF - That is so not fair
DDSOS - Different Day, Same Old S**t
DEGT - Don't Even Go There (I don't want to talk about it)
DIKU - Do I Know You?
Tuesday, June 22, 2010
Kes on süüdi?!
Ma ei ole kindel, milles asi, aga viimasel ajal kuulen ma sellesarnaseid fraase harjumatult rohkel hulgal. Praeguses töö- ja elukeskkonnas (vt. eelmine sissekanne) paistab taoline meelelaad eriti tavapärane olema.
Mis on konstruktiivne viis probleemide lahendamisel? Kuidas selgitada, mis põhjused ja tagamaad ettetuleva probleemi juures on? Noh... Tuleb tuvastada, "kelle süü see on?".
See on huvitav fenomen, mida ma varem nii teravalt täheldanud ei ole. Ja ometi avastasin ma selle kõige tugevamad ilmingud just omaenda kodusaare natuke konservatiivsemast keskkonnast. Ausalt - mujal ei ole ma sellelaadset süüdlaseotsingut kohanud. Fakt.
Endiselt soovimata kellegi seas vaenu külvata ega ammugi üleolekut näidata, olen ma väga huvitatud sellest omapärasest fenomenist, mis on kindlasti sügavam kui pelgalt see ilming ning paralleele võib leida (tõenäoliselt) rohkesti.
Süü - vastutuskoorem millegi tehtu eest, millega on tõenäoliselt kaasnenud sihilikult halvad kavatsused;
Süüdlane - isik, kes on midagi taunimisväärset teadlikult ja sihilikult korda saatnud ja kannab seetõttu vastutust tehtu tagajärgede eest;
Süüdistama - kellelegi taolist vastutust omistama, seda kas tõendite alusel või meelevaldselt.
Liiga meelevaldselt ja kergekäeliselt tahetakse neid sõnu vahel kasutada. Olgu siis tegu piirkondliku vms. iseärasusega sõnavara valikul või siis kalduvuses ennekõike süüdlast otsida konstruktiivse lähenemise asemel. Viimasel juhul on tegemist juba suhtumisprobleemiga, mis põhjustab lisapingeid ja -tülisid kõikjal, kus vastavad "süüdistused" kõlavad.
Ajakirjandus. Jah, valus teema. Ajalehelugude pealkirjad on üks eriti hea koht, kus verbaalmaagiat teha ja etteantud sisu neutraalsemalt-leebemalt või mahlakamalt-mustemalt sõnastada. Mõne sõna lisamise/muutmisega võib lugeja muljet loo sisust oluliselt muuta. Pealkiri annab eelhäälestuse, võtab teema kokku - teksti sisu annab pigem lisainformatsiooni (nii võib mõjuda see lugeja jaoks, kes on pealkirja põhjal juba esimesed järeldused teinud).
Sattusin ka ise hiljuti ühe taolise "süü"-teemalise skandaalijahi ohvriks. Üksikasju siin täpsustamata - aga tulemuseks oli see, et minu nime juurde ilmnesid süüdistused, mis juba faktiliselt ei saanud minult tulla (kuna loos esinenud kõneisik reaalselt ei süüdistanud kedagi - fakt!).
Kasutan siin võimalust esineda (ja mitte esmakordselt) teaadaandega: Kui minu autorlusega esineb kusagil mõni kirjutis, kus pealkirjas esineb sõnu "süü", "süüdi", "süüdistab" või ükskõik milliseid neist tuletatud vorme, (välja arvatud, kui tegu on tsitaadiga või otsese viitega kellegi teise väitele, või juhul, kui ma justnimelt sedasama probleemteemat käsitlen) siis on väga suure tõenäosusega pealkirja sõnastust minu teadmata muudetud.
Aga et natuke positiivsema noodiga lõpetada, ei hakka siinjuures süüdlast otsima. Selliseid juhtumeid tuleb ajakirjanduses vast ikka ja jälle aeg-ajalt ette, skandaal üht- või teistpidi ahvatleb tõde ja objektiivsust moonutama.
Aga seniks - nautige suve! Minge mängige rannas võrku...
Mis on konstruktiivne viis probleemide lahendamisel? Kuidas selgitada, mis põhjused ja tagamaad ettetuleva probleemi juures on? Noh... Tuleb tuvastada, "kelle süü see on?".
See on huvitav fenomen, mida ma varem nii teravalt täheldanud ei ole. Ja ometi avastasin ma selle kõige tugevamad ilmingud just omaenda kodusaare natuke konservatiivsemast keskkonnast. Ausalt - mujal ei ole ma sellelaadset süüdlaseotsingut kohanud. Fakt.
Endiselt soovimata kellegi seas vaenu külvata ega ammugi üleolekut näidata, olen ma väga huvitatud sellest omapärasest fenomenist, mis on kindlasti sügavam kui pelgalt see ilming ning paralleele võib leida (tõenäoliselt) rohkesti.
Süü - vastutuskoorem millegi tehtu eest, millega on tõenäoliselt kaasnenud sihilikult halvad kavatsused;
Süüdlane - isik, kes on midagi taunimisväärset teadlikult ja sihilikult korda saatnud ja kannab seetõttu vastutust tehtu tagajärgede eest;
Süüdistama - kellelegi taolist vastutust omistama, seda kas tõendite alusel või meelevaldselt.
Liiga meelevaldselt ja kergekäeliselt tahetakse neid sõnu vahel kasutada. Olgu siis tegu piirkondliku vms. iseärasusega sõnavara valikul või siis kalduvuses ennekõike süüdlast otsida konstruktiivse lähenemise asemel. Viimasel juhul on tegemist juba suhtumisprobleemiga, mis põhjustab lisapingeid ja -tülisid kõikjal, kus vastavad "süüdistused" kõlavad.
Ajakirjandus. Jah, valus teema. Ajalehelugude pealkirjad on üks eriti hea koht, kus verbaalmaagiat teha ja etteantud sisu neutraalsemalt-leebemalt või mahlakamalt-mustemalt sõnastada. Mõne sõna lisamise/muutmisega võib lugeja muljet loo sisust oluliselt muuta. Pealkiri annab eelhäälestuse, võtab teema kokku - teksti sisu annab pigem lisainformatsiooni (nii võib mõjuda see lugeja jaoks, kes on pealkirja põhjal juba esimesed järeldused teinud).
Sattusin ka ise hiljuti ühe taolise "süü"-teemalise skandaalijahi ohvriks. Üksikasju siin täpsustamata - aga tulemuseks oli see, et minu nime juurde ilmnesid süüdistused, mis juba faktiliselt ei saanud minult tulla (kuna loos esinenud kõneisik reaalselt ei süüdistanud kedagi - fakt!).
Kasutan siin võimalust esineda (ja mitte esmakordselt) teaadaandega: Kui minu autorlusega esineb kusagil mõni kirjutis, kus pealkirjas esineb sõnu "süü", "süüdi", "süüdistab" või ükskõik milliseid neist tuletatud vorme, (välja arvatud, kui tegu on tsitaadiga või otsese viitega kellegi teise väitele, või juhul, kui ma justnimelt sedasama probleemteemat käsitlen) siis on väga suure tõenäosusega pealkirja sõnastust minu teadmata muudetud.
Aga et natuke positiivsema noodiga lõpetada, ei hakka siinjuures süüdlast otsima. Selliseid juhtumeid tuleb ajakirjanduses vast ikka ja jälle aeg-ajalt ette, skandaal üht- või teistpidi ahvatleb tõde ja objektiivsust moonutama.
Aga seniks - nautige suve! Minge mängige rannas võrku...
Thursday, June 10, 2010
23:24
Siin on üle pika aja üks järjekordne sissekanne unetute ööde/õhtute seeriast. Praegune tuleb kaugelt Saaremaalt... Kes veel ei tea, siis militaarteenistus on mul nüüdseks juba pea kaks nädalat selja taga ja lühikesele hingetõmbepausile järgnes sujuv üleminek tööelule.
Töökoht on Saare maakonnalehes Meie Maa, kus ma ei ole seekord mitte esimest korda. Kes arvab, et pärast 11-kuulist rasket teenistust tuleks kõigepealt suve pikalt nautida, siis on neil õigus nii arvata. Mina otsustasin teisiti (miks mitte erialane praktika kohe käsile võtta) - suve jõuab hiljem ka nautida.
Stay tuned - siia blogisse hakkab lähiajal veel asjalikku kraami tulema. Ma vähemalt üritan siia üht ja teist tekitada, et oleks vähegi huvitav lugeda...
---
p.s. Tänane muusikasoovitus: Jackyl - samanimelise debüütplaadi peal on muidugi kultuslugu "The Lumberjack", aga lisaks sellele soovitan bändiga laiemalt tutvuda, kel vähegi huvi.
Normaalsed inimesed, minge magama!
23:37
Töökoht on Saare maakonnalehes Meie Maa, kus ma ei ole seekord mitte esimest korda. Kes arvab, et pärast 11-kuulist rasket teenistust tuleks kõigepealt suve pikalt nautida, siis on neil õigus nii arvata. Mina otsustasin teisiti (miks mitte erialane praktika kohe käsile võtta) - suve jõuab hiljem ka nautida.
Stay tuned - siia blogisse hakkab lähiajal veel asjalikku kraami tulema. Ma vähemalt üritan siia üht ja teist tekitada, et oleks vähegi huvitav lugeda...
---
p.s. Tänane muusikasoovitus: Jackyl - samanimelise debüütplaadi peal on muidugi kultuslugu "The Lumberjack", aga lisaks sellele soovitan bändiga laiemalt tutvuda, kel vähegi huvi.
Normaalsed inimesed, minge magama!
23:37
Subscribe to:
Posts (Atom)
