Ma ei ole kindel, milles asi, aga viimasel ajal kuulen ma sellesarnaseid fraase harjumatult rohkel hulgal. Praeguses töö- ja elukeskkonnas (vt. eelmine sissekanne) paistab taoline meelelaad eriti tavapärane olema.
Mis on konstruktiivne viis probleemide lahendamisel? Kuidas selgitada, mis põhjused ja tagamaad ettetuleva probleemi juures on? Noh... Tuleb tuvastada, "kelle süü see on?".
See on huvitav fenomen, mida ma varem nii teravalt täheldanud ei ole. Ja ometi avastasin ma selle kõige tugevamad ilmingud just omaenda kodusaare natuke konservatiivsemast keskkonnast. Ausalt - mujal ei ole ma sellelaadset süüdlaseotsingut kohanud. Fakt.
Endiselt soovimata kellegi seas vaenu külvata ega ammugi üleolekut näidata, olen ma väga huvitatud sellest omapärasest fenomenist, mis on kindlasti sügavam kui pelgalt see ilming ning paralleele võib leida (tõenäoliselt) rohkesti.
Süü - vastutuskoorem millegi tehtu eest, millega on tõenäoliselt kaasnenud sihilikult halvad kavatsused;
Süüdlane - isik, kes on midagi taunimisväärset teadlikult ja sihilikult korda saatnud ja kannab seetõttu vastutust tehtu tagajärgede eest;
Süüdistama - kellelegi taolist vastutust omistama, seda kas tõendite alusel või meelevaldselt.
Liiga meelevaldselt ja kergekäeliselt tahetakse neid sõnu vahel kasutada. Olgu siis tegu piirkondliku vms. iseärasusega sõnavara valikul või siis kalduvuses ennekõike süüdlast otsida konstruktiivse lähenemise asemel. Viimasel juhul on tegemist juba suhtumisprobleemiga, mis põhjustab lisapingeid ja -tülisid kõikjal, kus vastavad "süüdistused" kõlavad.
Ajakirjandus. Jah, valus teema. Ajalehelugude pealkirjad on üks eriti hea koht, kus verbaalmaagiat teha ja etteantud sisu neutraalsemalt-leebemalt või mahlakamalt-mustemalt sõnastada. Mõne sõna lisamise/muutmisega võib lugeja muljet loo sisust oluliselt muuta. Pealkiri annab eelhäälestuse, võtab teema kokku - teksti sisu annab pigem lisainformatsiooni (nii võib mõjuda see lugeja jaoks, kes on pealkirja põhjal juba esimesed järeldused teinud).
Sattusin ka ise hiljuti ühe taolise "süü"-teemalise skandaalijahi ohvriks. Üksikasju siin täpsustamata - aga tulemuseks oli see, et minu nime juurde ilmnesid süüdistused, mis juba faktiliselt ei saanud minult tulla (kuna loos esinenud kõneisik reaalselt ei süüdistanud kedagi - fakt!).
Kasutan siin võimalust esineda (ja mitte esmakordselt) teaadaandega: Kui minu autorlusega esineb kusagil mõni kirjutis, kus pealkirjas esineb sõnu "süü", "süüdi", "süüdistab" või ükskõik milliseid neist tuletatud vorme, (välja arvatud, kui tegu on tsitaadiga või otsese viitega kellegi teise väitele, või juhul, kui ma justnimelt sedasama probleemteemat käsitlen) siis on väga suure tõenäosusega pealkirja sõnastust minu teadmata muudetud.
Aga et natuke positiivsema noodiga lõpetada, ei hakka siinjuures süüdlast otsima. Selliseid juhtumeid tuleb ajakirjanduses vast ikka ja jälle aeg-ajalt ette, skandaal üht- või teistpidi ahvatleb tõde ja objektiivsust moonutama.
Aga seniks - nautige suve! Minge mängige rannas võrku...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Jep, süü-teema on alatasa õhus.
Aga sellest mina küll aru ei saa, kuidas see mingi probleemi konstruktiivsele lahendamisele kaasa peaks aitama. Sest igakord kui keegi kedagi süüdistab, lükkab ta vastutusekoorma enda pealt ära, juhib tähelepanu endalt eemale; samuti on süüdistamistel avalikkuses tihti lintšimise maik juures - et keegi on vaja risti lüüa. Samas ei taibata, et süüdlasi on peaaegu alati rohkem kui paistab...
No poliitikas on kõige hullem, aastast aastasse sama jutt, et kes raudtee ära müüs, kes Eesti majanduse põhja lasi jne jne, rahval surmani kopp ees aga ikka vadratakse edasi.
Konstruktiivsus... Hmm... Kas see, kui kellegi peale saab näpuga näidata, on konstruktiivne?
Samas mulle tundub, et kohati on see lihtsalt sõnavaras kinni. Põlvest põlve on inimesed ühtmoodi rääkinud, suuremat sorti ideede värskendust ei ole toimunud - ja seetõttu võib-olla ka mõni asjalikum idee on "süü" otsimise taha varjatud.
On vast ka neid, kes täiesti siiralt peavad probleemide lahendamisel vajalikuks süüdlane leida ega oskagi mingisugust muud varianti ette kujutada. Sellest tuleks aga lahti saada, sest ühises keeleruumis elades ei tohi selliseid möödarääkivusi lubada.
Kui võimalik, tuleks süüdistamisest igal juhul hoiduda. Ja kui kedagi jääb kripeldama, et n.ö süüdlane siis liiga kergelt pääseb, siis see keegi on pigem kättemaksust pimestatud kui et lahendusest huvitatud... Prioriteetide küsimus...
Post a Comment