Jah, tõsine post tuleb. Tegelikult on point selles, et vaatasin eile Ärapanijat ja jälle sai kinnitust see, mis alati on ilmne tundunud. Kui näitas, kuidas Eesti riigi "kõige väärikamas nõukojas" taat kinke jagas, oli näha, et tegu on lihtsalt ühe suure klassiruumiga. Jah, ma räägin Riigikogust. Klass, mille milles õpilaste arv on kolmekordne ja keskmine vanus ehk samapalju suurem.
Milles siis asi - õpilased on alati elevil, kui jõuluvana tuleb ja kinke toob. Usinalt valmistatakse luuletused ette, õpitakse mõni laulgi ehk või tehakse tantsukava. Mida noorem klass, seda rohkem kumab kõigi näost seda lapselikku rõõmu. Riigikogulaste elevust ja usinat ettevalmistust vaadates või paigustada nad kuhugi algklasside kanti - või varasesse põhikooli.
Aga see oli ainult sissejuhatus - ma ei kavatsenud lihtsalt ainult nende jõulurõõmu üle lõõpida. Sealt lihtsalt tuleb nii ilmekalt välja, mis tegelikult toimub - ja seda aastaringselt. Eri parteide "kangelased" viskavad lihtsameelseid nalju ja mõnitusi oma rivaalide suunas ja need naljad on kohati lapseliklt naiivsed. Seda siis jõuluvärsside kujul. Reformierakonna ühislaulmine oli ehk isegi üsna lõbus, aga Margus Tsahkna laul Riigikogu puldis - laulus mitmed viited Keskerakonnale - oli lihtsalt hale. Seda enam, et tema laulmist on viimasel ajal niigi kõriauguni haibitud.
Taolist jõuluvärsside kaudu üksteise tögamist olen ka varasematel aastatel näinud. Kellegi rahvaliitlase luuletuses oli midagi "mõõdikute" kohta (vist mingi Res Publica teema).
Kõige krooniks eile nähtu seas oli Vilja Savisaare hala kogu valitsuse (või üldse rivaalide) pihta, mida oli konkreetselt valus (ja mitte kaasatundvas mõttes) kuulata. Klassiga juba võrdlusi tuues võiks see olla midagi sellist, et õpilane läheb õpetajale kaebama, et teised kiusavad ja tal ei ole olnud seetõttu aega "jõuluvana jaoks luuletusi ära õppida". Ja siis juba hoogu saades hakkab üles lugema kõike muud, mis teised talle ülekohtust on teinud.
Küsiks siis jälle - mida me teeme sellise 101 kooliõpilaste tasemel täiskasvanuga, kes saavad veel vägagi arvestatavat palka? Milleks meil neid vaja on? Kuidas me saaksime riigi etteotsa nõukoja, mis oleks tõepoolest oma ülesannete kõrgusel ega ärpleks mõttetute ja lapsikute probleemide kallal?
p.s. Peeter Oja ümberkehastus selle loo järel oli tõeliselt veenev ja ehe. Kahjuks on selliseid inimesi liiga palju, kes tõesti nii räägivad - ümber-nurga-jutt, teeseldud naeratus, silmad keerutavad, otsa ei vaata. (Ma absoluutselt ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment