Pihitool - teleülekandes ja (väga) kollases formaadis

Ma seni küll väga ei ole rääkinud kõiksugu populaarsetest ja uutest nähtustest, aga praegu teen erandi. "Tõehetk" on tõsisema ja vähemtõsise ajakirjanduse hambusse juba nii mõnelgi korral jäänud ja pärast viimast saadet (5. septembril) ei suutnud ka ise paari sõna kirjutamata jätta.

Pihitoolis oli seekord "sügavalt usklik" Ardi, kes, nagu ilmnes, püüdis seal tõsimeeli oma pattusid lunastada. Juba saate eel lubati, et seekord tulevad julmemad ja valusamad küsimused kui seni. Ning kristluse ja meelelahutuse kokkupõrkes võib alati suuremat konflikti oodata.

Konflikt on võtmesõna. Sest konflikti üritatakse meedias alati pakkuda (ka tõsises - siis, kui seda on) ja konflikt on see, mis ärgitab inimesi vaatama/kuulama/lugema. Ja "Tõehetk"... noh, võib ju loota, et see annab võimaluse eetrisse pääsenul oma mured hinge pealt ära rääkida ja suhted lähikondlastega ära klaarida. Igasuguseid plaanimatuid kõrvalnähtusi on sellistel saadetel. Samas päris nii ei pruugi ka väita, sest aus ülestunnistamine ja hinge puhtaks rääkimine jne. on ka saate mainekujunduses kaasatud (kaastunne ja konflikt paistavad veel eriti hästi koos töötavat).

Ehk siis kokkuvõtlikult on see veel üks formaat, mis võimaldab inimeste eraelu avalikkuse ette kiskuda, et võimalikult palju uudishimulikke pilke saaks seda vaadata. Ja need inimesed teevad seda vabatahtlikult.

Aga tagasi nüüd eelmise nädala saate juurde. Ardi näis alguses väga rahulik, heatahtlik ja muretu tavaline mees, kes oli saatesse tulnud oma õnne proovima. Aga nagu formaat ette nägi, hakkas iga küsimuse järel kooruma ebameeldivaid, piinlikke ja koledaid saladusi (ma ei imestaks, kui saates osalejatele enne eetrisse minekut tagaruumis eriti rahulik ja mugav meeleolu tekitatakse, et see kontrast veel tugevamini esile tuua).

Mida näha oli, oli veel see, et seekordne sihtmärk viitas iga natukese aja tagant jumalale, kui rääkis oma enda elust või üldse sellest, mis on "hea" või "halb". Nagu liigselt tõsiuskliku kristlase puhul tavaline, põhjendas ta oma seisukohti jumalale meele järele olemise, pattude ja kümne käsuga. Ehk siis seisukohtadest vist ei ole mõtet siin väga rääkida.

Miks ma selle viimase üldse sisse tõin, on see, et siin oli tegemist tegelikult väga nõrga inimesega, kes oli võtnud usu endale toeks, et see võiks justkui täita mingisugust juhendit otsuste tegemiseks ja elus hakkama saamiseks. Ta ei pöördunud jumala poole seetõttu, et ta sellesse õpetusse tõeliselt uskus, vaid selleks, et tuge saada. Ja sellest toest võib saada tõsimeelne uskumine seetõttu, et sellest saab kinnisidee, mistõttu võibki olla raske (vähemalt sõnas) tollest õpetusest lahti öelda.

Kas see saade tegi talle head? Vaevalt küll, aga paljud said naerda või nutta ja pühapäevaõhtu sisustada. Kas see tegi Kanal 2'le head? Tegi küll, või siis sellele firmale, kes iganes Kanal 2'e omab.

Veel üks traagiline lugu sai televaatajate ees lõhki kistud. Mis sellest edasi saab, me enam ei tea (kuigi elu24 võibolla natuke valgustab). Põhiline, mida meie näeme, on see, et varsti pannakse uus lugu hakkama - uue peategelase, uute varjatud tegude ja mõtete ning uute ülestunnistustega. Ja nii läheb see edasi iga nädal - ja uued ohvrid vaid võtavad end ritta.

Nagu Ekspress selle kohta ütles, inimesed ei oska meediaga veel käituda. Kas nad hakkavadki kunagi oskama? Ja vaevalt käis see vaid Eesti inimeste kohta, kuna sellised saated on pea igal pool populaarsed.

Ja miks ma ise seda vaatan? Aga miks mitte - esiteks ei ole pühapäevaõhtul just palju asjalikku teha ja teiseks ei ole ühtegi olulist põhjust, miks mitte seda vaadata. Mingit moraalset põhjust selleks ei ole, kuna need inimesed on ise end sinna vabatahtlikult pakkunud. Lisaks sellele pakub mulle huvi, kuidas selline meedia toimib, kuidas ja miks inimesed end raha pärast niimoodi avalikult lõhki kista tahavad. See on huvitav ja ma tahan üha rohkem ja rohkem sellest asjast ja neist inimestest aru saada.