Huvitavaid tähelepanekuid kodumaise elu ja kultuuri kohta

Mida vanemad põlvkonnad arvavad meie haritusest? Toon kohe ühe näite. See juhtus äsja minu kodukandis (ühes Saaremaa alevikus) kohaliku poe juures - üks tädike avaldas kõlavalt ühele kaaskondsele oma pahameelt: "Mõned ei tea koolis isegi, mis on lahvka ja runntuhlis!" Mind ise seal ei olnud, mulle kirjeldati eelmainitud juhtumit. Aga olukord on kõnekas.

Autolavka peaks uuemal ajal meedia kaudu ehk jälle natuke tuttav olema, aga see teine sõnamonstrum... Nojah... Asjatundlikumate inimeste abiga sain teada, et too viimane tähendab koorega keedetud kartulit. Öelge nüüd ausalt, kes seda juba enne teadis!

Selliste tädikeste mure on täiesti põhjendatud. See on koguaeg olnud osa nende elementaarsõnavarast ja nüüd nad peavad nägema, kuidas uute põlvkondade noored ei jaga enam seda terminoloogiat - see, mis on koguaeg olnud iseenesestmõistetav ja seda üle kogu hoomatava maailma (võib-olla isegi kuni naabervaldadeni - kaugemale mitte, siis tuleb juba meri ja sealt edasi...)

Nood tädid usuvad siiralt, et selliseid elementaarseid asju mitte teades ei saa noort inimest piisavalt harituks pidada. Tuleb muidugi ka aru saada, et nad on oma elu jooksul tõenäoliselt kord või kaks üldse Saaremaa pealt kaugemal käinud (siin ei ole mul mitte midagi justnimelt Saaremaa ja saarlaste vastu, aga see on see piirkond ja need inimesed, mida ma terve elu näinud olen ja seega ka vastavad näited).

Mis sõna see oligi? Aa... Runntuhlis. Sa võid proovida talt küsida, miks sa peaksid midagi sellist teadma. Ära vastuse osas väga suuri lootusi sea. See võib olla midagi stiilis: "Kõik teavad ju seda!" "Kuidas sa saad, et sa ei tea?!" jne. jne.

See, et kas sellest teadmisest mingit reaalset kasu võib olla ja mis eesmärgil sellist sõnavara vaja läheb, ta sulle ei põhjenda. Loogilkapõhine arutelu leiutati või siis imporditi hiljem kui nemad oma hariduse said. Seega on see nende jaoks võõras teadus.

Kuna vanale koerale uusi trikke ei õpeta ja lisaks ei ole tolle põlvkonna vastav kontingent ka koduhoovist palju kaugemal käinud, siis ei suuda nad hoomata, et kõnepruuk ja ka igasugused kombed, tavad, tõekspidamised võivad olla rangelt piirkondlikud ning mujal sellisel kujul absoluutselt mitte esineda. Tema jaoks on see tema kitsas kogemus absoluutne ainus, mille kõrvale midagi muud ei mahu.

Miks ma sellest räägin? Et neid täiesti tavalisi inimesi mõnitada ja halvustada? Ei - see on lihtsalt midagi, mida tasub teada. Ka selliseid inimesi on olemas ja me peame nendega hakkama saama. Nemad ei hakka kunagi mõistma, et see, mis eile oli möödapääsmatu, võib täna olla kasutu ja isegi segav; et raamatutest ei ole enam kõige praktilisem teadmisi ammutada ja et lugemise asemel võib ka netti sirvida; et endiseid kombeid asendavad uued; et nooremad võivad õpetada ka vanemaid; et järeltulijad võivad kolida kodukülast välja, ka teise Eesti otsa või kuhu iganes üle maailma jne.

Olgugi, et suur osa n.ö maainimeste vanemast põlvkonnast näitab äärmist vaenulikkust kõige uudse või võõra suhtes, on tõenäoliselt siiski võimalik suuremate konfliktideta hakkama saada. Pealegi, noorus on juba aegade algusest saati hukas olnud...

Happy Hallows' Even

For October is now over and at the Dawn of November we shall ride to Hell....

---

Natuke poeesiat, et igav ei oleks...

Melujanu

Mis tõmbab suurte linnade poole? Eestis tõeliselt suuri linnu pole, aga siiski saab ühe või teise puhul rääkida suurlinlikust õhkkonnast ja melust - vaiksemate ja väiksemate piirkondade taustal.

Tallinn - esimene neist loomulikult. Kes seal elamisega ära on harjunud, muud Eestit enam väga tunnistada ei tahagi. Tallinlaste suurusehullustus ja eneseuhkus torkab siin ja seal ikka ja jälle välja. Kusjuures kõige hullem paistab see olevat mitte-tallinna päritolu olevate uuslinlastega, kes pealinna võlud poole elu pealt iseseisvalt on avastanud.

Suur linn on kahtlemata põnev ja kui sa ta korra oled avastanud, tõmbab ta sind nagu magnet. Nii palju on näha, nii palju, mida teha, nii palju melu, inimesi, värve, ajaviidet... Ise eelistan linnana Tartut (jah, ka see annab piisava linna mõõdu välja, öeldagu, mida tahes). Tartu on aeglasem, rahulikum, ka sõbralikum. Justkui ei sobiks sellele linnamudelilie üldse - aga siiski, kui oskad ja tahad otsida, leiad vajalikud elemendid üles, ja pealegi maitse asi, kellele, mis sobib.

Mis on linnas hea? Miks ta on hea neile, kellele see meeldib...? Rahu ja hingamisruumi sealt võibolla otsida ei tasu, aga sotsiaalses mõttes on just see keskkond kõige mitmekesisem. Kui sulle meeldib inimeste keskel olla ja et alati uksest välja astudes võid kedagi kohata ja midagi kerge vaevaga ette võtta, siis on see melurohke keskkond kasulik.

Eestis ei ole mõttetult väiksed linnad. Siin väiksel maal ei saakski suuremaid neid ette kujutada - kõik on suhteline ja Eesti mõõdus on need suuremad linnad täiesti asjalikud.

Öeldakse, et linnaõhk on vabastav. Öeldakse, et linn pakub mugavat anonüümsust, sellal, kui väikses kohas kõik tunnevad kõiki. Samas öeldakse, et linnamelu aitab täita isiklikku sisemist tühjust. Kõik see on kahtlemata õige. Taaskord on see maitse asi ja siin ei ole õigeid ega valesid vastuseid.

Ma ei nimeta ühte elukeskkonda teisest paremaks, samas jääb mulle võõraks mõte elada terve elu kuskil väikses muutumatus ümbruskonnas - see ei paku lihtsalt piisavalt palju võimalusi ja uudsust. Linnade eelis on ka see, et inimesed on palju liikuvamad - ühed tulevad, teised lähevad, keegi ei ole sügavalt juurtega paigal. Mina näen seda nii (ilmselt vähene elutarkus ja -kogemus).

Igal juhul on pärast pikemat eemalolekut hea tulla (tagasi) sellesse põnevasse ja natuke ka tuttavasse keskkonda, kus elu enamus ajast käib, ja juba eemalt näha neid tulesid ja tunda ära tuttavat siluetti. Ärge võtke mu sõnu puhta kullana, see on lihtsalt üks võimalus näha linna fenomeni ja selle mõju sootsiumis (et natuke teaduslikku hõngu ka siia kunstlikult juurde pookida).

Ikka see sama jant Tallinna linnaga

Pealinnas näivad asjad liikuvat sinnapoole, et üle pika aja võib seal näha taas koalitsioonivõimu. Midagi suurt ei muutu, lihtsalt Keskerakond võtab Sotsiaaldemokraadid väiksema vennana endale käevangu. Kui mingit ootamatust ei sünni, siis see võimuliit ka tuleb, kuna läbirääkimistega on osapooled on juba piisavalt kaugele jõudnud.

Mis edasi saab...? Kas on see Keskerakonna PR-nõks, et oma ainuvõimuri kuvandit leevendada või on keskidel tõepoolest suuremaid probleeme, mis vajaksid koalitsioonipartneri kaasamist - ei tea...

Delfi suutis läbirääkimiste teemast esile paisutada küsimuse, kas Savisaar üldse linnapeana jätkab. "Peeter Kreitzberg: Savisaare jätkamisest linnapeana meile ei räägitud", ütleb Delfi oma loo pealkirjas. Võib arvata, et see ei tulnud jutuks, kuna see teema ei lähe lihtsalt arutluse alla.

“Meie peame sajaprotsendiliselt tõenäoliseks, et Edgar Savisaar saab ikka linnapeaks, kuid me ei kuulnud seda ettepanekut esialgu veel,” märkis ta [SDE'sse kuuluv Peeter Kreitzberg]. - kinnitab seda siis ka Kreitzbergi hinnang.

Savisaare linnavalitsus on demokraatiat idealiseerivas Eesti Vabariigis üks omaette anomaalne nähtus. Avalikult ja täiesti ühemõtteliselt kehtivad selles riigikeses midagi autoritaarse võimu ja isikukultuse taolist. Kui välja jätta massimõrvad ja -repressioonid, kannatab Savisaar täiesti võrdlust Hitleri või Mussoliniga. Võimu juures olev inimene on tõstetud pooljumala seisusesse ja rahvas pimesi kummardab teda. Teda ümbritsetakse müütidega ja tema puudutus on kullast, mis isegi surija terveks teeb.

Vana uudis - sama jant on ju juba aastaid ja veel natuke peale käinud. Miks sellest siis nüüd ikka rääkida... Aga miks mitte? Sest midagi ei ole ju muutunud. Avalikkus ei peaks sallima sellist kõigi silme ees vaba ühiskonna põhimõtete peale sülitamist taluma. Mitte, et varjatud korruptsioon parem oleks, aga kui selline tsirkus käib avalikult, näitab see midagi ühiskonna kriitikameele kohta.

Miks sünnivad sellised kujud? Rahvas vajab iidoleid. Juhte, kellel oleks alati õigus... Liidreid, kelle julgustav sõna toetaks ka kõige nirumal ja raskemal hetkel. Mõistus ja loogika sellisel juhul enam ei loe.

Savisaar on osav demagoog ja sellega ta suurte hulkade südamed võidabki. Ta on karismaatiline ja osav esineja ning kõneleja - kergelt suudab ta jutu viia ebameeldivatelt teemadelt hoopis kuhugi mujale või fakte näidata endale soodsas valguses. Selline karismaatilisus on ohtlik, kui seda hakata võimu nimel julmalt ära kasutama. Sest suur osa inimesi läheb õnge.

Karismaatiliste juhtide suhtes tuleb väga ettevaatlik olla. Mitte neid karta, aga veenduda, et nad on ikka ausad, ja mitte anduda sellele säravale ja laitmatule stiilile. Valgustusajastust saati on mõistust ja loogikat hakatud poliitikad väärtustama ja on oluline, et keegi ei asuks neid väärtusi õõnestama. Seetõttu on igasugune kummardamine väga ohtlik. Juhte ei tohiks kummardada, nemad ainult koordineerivad oma vastutusala tegevust ja mingit jumala või pooljumala seisundit neile omistada on vale.

Ühesõnaga point on selles, et alati tuleb olla kriitiline selle suhtes, kellele sa allud ja mitte kunagi mitte ühelegi juhile pimesi järgneda ja tema sõna ainuõigeks pidada. Olgu see siis Tallinna linnavalitsuses või kus iganes...

Kõige lihtsam ja odavam ühistransport liinil Tallinn-Tartu

Ise hakkasin seda varianti päris hiljuti kasutama, aga juba paari korra põhjal ütlen, et päris hästi toimib. Võõraste autojuhtide armule siis loota...

Sel teemal levib palju ka hirmujutte, et kas siis autojuhid võivad olla sarivägistajad või hoopis ise korjad üles mõne venna, kes sind paljaks röövib. Risk on sellise ettevõtmise puhul vältimatu ja kuigi mitmed neist juttudest on ehk ülepaisutatud, ei tasu nende ohtude suhtes ka täiesti silmi kinni hoida.

Statistilised andmed (loe: üldlevinud arvamused ja kõlakad) näitavad, et kõige kergemini saavad peale noored naised ja ajateenijad. Kuna ise kuulun viimaste hulka, siis olen ka maanteedel soositud ja tõepoolest - pealesaamisega seni probleeme ei ole veel tekkinud.

Minul on väeosaga sedavõrd vedanud, et põhiline liikumissuund ongi Tallinn-Tartu, kus sõidukeid vurab nagu konveieril mööda. Ja milleks oodata pärast tülpivat nädalat veel pea tunnike bussijaamas, kui võib kohe õige suuna jalge alla võtta ja jääda ootama, mis edasi saab. Aega võib natuke rohkem minna, aga ei pruugi.

Idee poolest võiks pöidlaküüti võtta kui julma parasiitlust, aga siiski seda ei tehta. Seda ennekõike, kuna juhte absoluutselt ei sunnita kedagi peale võtma. Nad teevad seda vabast tahtest, nii et see on pigem nagu heatahtlik vastutulek. See ei käi muidugi nende sarivägistajate kohta...

Igal juhul, kui autod liiguvad ja neis vabu kohti on, siis miks mitte ühendada võimalused ja vajadused... Lihtne. Kogenud pöidlaränduritele on see jutt muidugi elementaarne, aga siiski on väga kasulik, et leidub abivalmis autojuhte, kes tee ääres kõmpijaid peale võtavad, ja ühest punktist teise liikumiseks ei pea ainult ametikult organiseeritud ühistransporti kasutama.

Järgmine nädal jälle tee äärde... (Y)

Elutõdede otsingul

Kui ma peaksin kunagi seersandiks saama, siis saaks minust kõikse-kõige halvem seeru. Millegipärast on mind valitud selle ala peale, aga välja ei taha ta küll tulla. Ja olgem ausad, mul ei ole mingisuguseid ambitsioone ükskõik missugusegi sõjaväelise auastme või ametikoha peale.

Ja kui väga ka ma ei tajuks selle väljaõppe vajalikkust, ei ole see (puhtalt minu isiklikust seisukohast) absoluutselt huvitav. Aga tegelikult on nii, et ma ei ole neli päeva korralikult maganud, nii et ma lähen praegu magama...

-edit-

Lugesin oma öise sonimise värske pilguga läbi ja isegi täiesti loetav seostatud tekst oli. Muuseas ma suutsin maksimaalselt umbes neli tundi ära magada ja väsimusest ei ole praegu jälgegi.

---

Head algavat viinakuud...


-A-

Tagasi

Ma lubasin kunagi ühele sõbrale tattoo kujundada, aga ei ole seda siiani teinud. Väga halb minu poolt. Aega on palju mööda läinud ja võib-olla on ta juba isegi selle unustanud. Igal juhul peaks selle ära tegemata.

Päevakajalist. Suvi on läbi ja taaskord on aeg tõsiselt tööd tegema hakata. Ka mina olen oma pikalt "puhkuselt" tagasi ja saan jälle veebikeskkonda oma üllitistega saastama hakata. Palju uudisväärtuslikku on vahepeal toimunud: Vabadussõja sammas on valmis saanud, Kristina Šmigun on tippsporti lubanud naasta, Kesk vs Reformi igakordne valimisduell on uhkelt käima löödud, maailma uus suurim imik on sündinud jne. Ühesõnaga elu kihab ja viimaseks kaks-kolm kuud on olnud piisavalt põnevad.

Kus ma ise vahepeal olin? Kes veel ei tea, siis juba suve algusest osalen ühes riiklikus õppeprogrammis, mis hõlmab nii teoreetilist kui praktilist osa ja mille eesmärk on valmistada meie riiklik kaitsevõime ette kriisiolukordadeks. Programmi täpse ülesehituse on pikema aja jooksul koostanud Kaitsejõudude Peastaap, tõenäoliselt ka koos Kaitseministeeriumi ja veel mitmete koostööpartneritega (tõenäoliselt on oma panuse andnud ka välispartnerid ja -nõustajad).

Pingsa väljaõppega olen saavutanud seda, et kuigi kohapeal magatakse alati kell 22.00 - 06.00 ja vajadusel ka vähem, ei ole mul mingit probleemi ka kell 3.47 veel täiesti ärkvel olla. Ilmselt häälestub organism mingile teistsugusele programmile, mis jagab ressursse nii, et igapäevaseks toimetulekuks piisab vähesemast unest.

Tõsiasi on aga see, et minu õppuse sissejuhatav osa on läbi ja ma hakkan nüüd ka regulaarselt pärismaailma külastama, nii et vaheldumisi õppekeskkonnaga saan end tsiviileluga kursis hoida. Eks näis, mis edaspidi saama hakkab.

Varatalvised metsad vs Tartu tänavad vs kodune soe tuba.

Stay tuned for more.

Suvepuhkus on läbi ja uus hooaeg on avatud!

Teadaanne!

Bloog läheb tänasest ametlikule suvepuhkusele. Kohtume sügisel!

Nädal

...algas, sest täna on esmaspäev. Nädal on jäänud ka mul väljas olla. Ei, siin ei ole mingit draamat, lihtsalt mainin ajalise tähisena ära.

Hiljuti kolisin - nagu ilmneb, ainult paar maja edasi, aga see hakkab olema mu Tartus olev varjupaik, kui väeosast välja saan. Püsielanikuks ma sinna ei saakski, sest neljakesi me lihtsalt hästi ei mahu ära sinna. Seega võin puhta südametunnistusega sealt juba selle nädala lõpul pikemaks ajaks välja kolida.

Jaanipäev vaja ära pidada. Ilmselt viivad tänavused plaanid kuhugi Võru kanti (kui õigesti mäletan). Raadio räägib praegu Saaremaa jaanitulest - täpsemalt loosib Raadio 3 välja mingisugused vabapääsmed sellele üritusele. Ise viibin hetkel Ülikooli kohvikus, kuna uues korteris ei ole veel nett sees. Plaan oli minna harjumuspäraselt Tartu Ülikooli Raamatukokku, aga näe see on 22. - 24. juunil suletud.

Nett on siin aeglane ja muusikat kuulan põhiliselt Youtube'ist, kuna oma praeguse läppari sain päris hiljuti ja seetõttu ei ole kõvaketta peal grammigi muusikat. Youtube'i asemel otsustasin veebiraadio kasuks, kuna tuubi videod hakivad.

Lisaks nett ka kõigub siin väga usinalt. Ainuke avalik WiFi'levi on ut-public, mis on "very low".

Logiraamat lõpetab.
Aga peatse kohtumiseni...

Leemurid

Esimene vaatus - sisenevad leemurid.


Vaenlase territooriumile luurele saadetud leemur



Emaleemur koos lastega



Nüüd teame, kust Edvard Munch oma meistriteose jaoks inspiratsiooni sai...



Teolt tabatud leemur (mis iganes tal parajasti pooleli oli)


Leemurid ei ole just kõige kergem publik...



Tal on relv käes ja sa oled tal sihikul.



Leemurid HRL'il



Eelmise jaanipäeva aegu Vormsil



Näitab attitude'i



Hõimutants Aafrikas (täpsemalt küll Madagaskaril, sest seal nad ju elavad)



Koos kaisuloomaga



"Nad ei saa mind kätte... ei saa... ei tohi saada..."


Paranoia - kahtlused - hirm...



Eristage siin, milline pea millise keha juurde kuulub...


p.s. Haa, te võite ju naerda, aga mul on üle tosina pildi leemuritest...

Leid

Kui sulle tundub, et kõik su eraelus, olmeküsimustes, suhetes ja tulevikuväljavaadetes on tõenäoliselt p**ses, siis mis on see, mis i'le lõplikult täpi paneb?

---

Duširuumis ei tule sooja vett...

Beware!

Täna öösel tuleb tõenäoliselt massiivne õppimismaraton homseks eksamiks. Samas pigem sprint, mitte maraton, sest seda tuleb teha lühikese ajaga ja kiiresti. Ma ei ole selle jaoks veel hetkegi õppinud ega lehekülgegi materjale lugenud. Vajalikke raamatuid ma raamatukogust ei leidnud. Seega tõenäoliselt tuhnin läbi kõik loengukonspektid ja otsin netist midagi soovituslike autorite kohta - õigeid materjale ei pruugi saada, aga natuke rohkem viin end teemaga kurssi küll.

Hea, et ma öösiti niikuinii ei maga...

On hold

Tõmbaks selle mängu korra pausi peale. Järg läks käest ära ja juhe hakkab kergelt kokku jooksma. Keegi on muutnud reegleid või toonud sisse uued tegelased. Või on süsteemis error. Eilsed mängureeglid enam ei toimi (vähemalt tundub nii) ja senised võidud võtavad ootamatuid pöördeid.

Kui pausi peale paneks, loeks korra juhised uuesti läbi ja äkki sain lihtsalt mingist kohast valesti aru. Samas need levelid ei tule ühes reas üksteise järel - neid on terve rägastik ja igas suunas. Pausi ajal saaks kasvõi köögis võileibu teha või WC's käia. Või teha kerge uinaku, sest pilk ei ole vist enam nii värske kui enne.

Pealegi pausi peale pannes see screenshot, mis ette jääb, tuleb sageli üsna naljakas. Siis saaks näha, mis asendis miski on selle pausi ajal.

---

To all of you reading this bullshit - Thank You!

Random mõtted

*70'date Aerosmith on endiselt ikka tõsiselt hea (Back in the Saddle hakkas veebiraadiost mängima)

*Poole tunni pärast hakkab eksam, milleks ma olen ainult pealiskaudselt õppinud, aga kui valesti ta ikka minna saab...

*Blogisse (bloogi) saab alati naljakaid asju kirjutada.

*Igasugust jama on, aga see lihtsalt ei pane muretsema (on see siis tervislik optimism või haiglane ükskõiksus)

*Üldsõnaliselt ja ümber nurga kirjutada on kuidagi eriti imelik (kuigi just seda ma ju teen...)

*Huvitav, kas selle (ja võibolla ka mõne eelmise) postiga ma rikun mingisuguseid soo ja vanuse stereotüüpe ja peaksin sellepärast piinlikkust tundma?

*Eile avastasin endalegi üllatuseks, et romantilise komöödia stiili piires on ka täiesti võimalik head filmi teha (hämming)

*Ma tegelikult tahan populaarseks saada, sest mul on nii tohutult suur tähelepanuvajadus...

*Ignore the last one...

Ja õnnestuski

Suutsin olla terve öö ärkvel - lihtsalt ei õnnestunud magada. Vist on seda ka varem tehtud... Väsimust ei ole üldse.

Nii

Keset ööd ärkvel olles tulevad kõige targemad mõtted pähe. Viimasel ajal on neid hiliseid või pooleldi unetuid öid kahtlaselt sageli olnud. Elu on ka ise nii põnev olnud ja pakkunud nii põnevust kui sekeldusi (kuigi pakkumise ja saamise asemel peaks ehk hoopis ise võtma).

Nüüd kui on jäänud viimane kuu vabaduses, võib öelda, et eelmised mõned kuud on olnud mõnes mõttes küllaltki seiklusrohked - millest päris kõigest ei tahakski siin rääkida. Taaskord, kes teab, see teab.

Ei-ei, päris palju on olnud ka head. Uusi meeldivaid, lahedaid, huvitavaid tuttavaid, uusi kogemusi, millest kuskil kunagi kindlasti kasu on, igasugust. Võib-olla see idee, et viimased hetked tsiviilis peaksid käima suure ja meeldejääva mürtsuga, ongi mingis omapärases variandis tõeks saamas/saanud.

Päevast päeva tiksuda on mugav, aga no k**at, vahel tuleb asjade üle järgi mõelda. Noh, teha vahekokkuvõtteid jne. (ja siis vorpida see seosetuks "diibiks" tekstiks, nagu mina praegu teen...). Samas on väga hea ajada inimestega msn'is lihtsalt tühja juttu või lobiseda ja kujutada ette, et absoluutselt kõige tähtsam küsimus on see, et mida poest läbi minnes süüa osta. Samas võib-olla ongi...

Tuleks see juunikuu teha võimalikult oluliseks. Tööd ei ole mõtet see aasta otsida. Kooliga tuleb otsad kokku tõmmata. Ongi vist kõik. Sest pärast seda antakse mulle 11 kuud kohustustevaba aega, kus ma ei pea ise midagi otsustama ja elu korraldatakse ära minu eest (kuna ma ei ole seda veel siin otsesõnu maininud, siis kes ei tea, mind ootab suvest tavapärane militaarkarjäär).

Mitmed, kes on selle läbi teinud, on väitnud, et see on olnud küllaltki mõttetu aeg. Samas peab tast mingit kasu olema, muidu oleks tegu küll väga lolli süsteemiga. Ega ma isegi selles osalemisest väga vaimustunud ei ole, aga vahel on lihtsam olukorraga leppida kui oma turvalisest argipäevast kramplikult kinni hoida ja muutusi karta.

Siiski ei tasuks selle militaarteema külge igasugu mütoloogiat ja romantikat pookida. Jätke ses suhtes oma illusioonid, kellel need on. Kõike kuuldut arvestades olen rohkem kui kindel, et midagi ülevalt ilusat ega suurejoonelist seal ei ole. Aga see selleks...

Ehk on aasta pärast kõik selgem ja saab natuke oma "tagatuba koristada". Praegu on ta suht segamini ja midagi tarka välja ka ei mõtle. Kes teab, mis aasta pärast on...

Ja kui minust ei ole enam midagi endist järel, kui ma tagasi olen, siis taguge mulle mõistus pähe või öelge must lahti. Mõned asjad ei tohi muutuda...

Rock'n'roll ja naised bändis

Heart - üks hiljutine avastus ja sealhulgas kõigist kõige parem näide sellest, et rock ei ole ainult meeste pärusmaa. Teisisõnu Heart on kõige parem naislauljaga bänd. Väga palju ma sellest pundist siiski ei tea ja olen kuulnud ainult käputäit laule, aga üldmulje on olemas. Muuhulgas on nad kaverdanud Stairway to Heaven'it ja kõlalt on nad ka muidu Zeppelini sarnased (natuke).

Ja kui ma ütlen, et ta on parim, siis kindlasti paljudel tuleb pähe igasugu muid näiteid (Cranberries jne.), aga ma jään oma arvamuse juurde.

Teeme kuumarekordeid

Astusin täna välja, et minna raamatukokku (täpselt isegi teadmata, mis eesmärgil, aga tundus hea mõte) ja sattusin äkitselt südasuvisesse keskkonda. Kõik tunnused selleks olid olemas, isegi jõeäärne rand oli aktiivne. Paraku olid sinna püsti pandud kõlarid, mis üürgasid tavapärast täiesti talumatut... ee... müra. See oli täpsemalt Turu silla juures. Mis selle eesmärk oli.. No katsu aru saada. Huvitav mõelda, kas kellelegi selline "rannatümps" ka tegelikult meeldib... Plusspunkte ei saa ka see, et seal mängis "Flash Theme" (mis iseenesest on hea laul) - küll kellegi teise esituses ja ohtra kloppimisega. Tegelikult ma kuulen sedasama müraallikat ka praegu (ja päris hästi on kuulda).

Raamatukogus aga (kuhu ma siiski suundumas olin) kammisin natuke riiuleid. Midagi asjalikku või vajalikku ma sealt ei otsinud. Paar päeva varem olin käinud otsimas sealt psühholoogiaalaseid õppematerjale, mida ma ei leidnud. Niisiis ilukirjandus (jah, ma tõepoolest ka vahel loen). Muuhulgas vaatasin midagi Asimovilt ja midagi Clarke'ilt - kaasa ma aga midagi neist ei võtnud. Lõpuks tulin ära sellise teosega nagu Bradbury "451 Farenheiti" (ilma arvestades küllaltki temaatiline pealkiri). Tuleb nüüd ainult loota, et ma seda ka tegelikult lugema hakkan...

Ja maru palav on ikkagi...

2:47

Õpin. Natuke...

Sessiaeg on kohale tulnud ja eksamiteks vaja ette valmistuda. Tegelikult ma praegusel öisel kellajal mingit suuremat õppimist ette ei võtnud, lihtsalt vaatan üht materjali üle. Räägib leinast ja sõjast... Kriisi- ja katastroofipsühholoogia on see (ja on rohkem ajakirjandusega seotud kui nimest järeldada võiks).

Täna korraks tekkis ka hiilgav mõte Ööraamatukogu üle kaeda. Iseasi, kas seal midagi põnevat on ja kas seal ka tegelikult parem õppida on kui kodus.

Aga seniks head ööd ja nael kummi... ee... noh, see, mida eksamitegijatele soovitakse...

2:52

Setlist

Viimase aja muusikavalik on olnud küllaltki ühetaoline. Ringluses olevad palad:

Tom Petty & the Heartbreakers - Into the Great Wide Open
Pink Floyd - Learning to Fly
The Proclaimers - 500 miles
The Dubliners - Whiskey in the Jar
The Answer - Demon Eyes
The Answer - Evil Man
The Who - Love Reign O'er Me (live koos David Gilmouriga)
ja
Quincy Jones - Soul Bossa Nova (päris hiljutine lisandus)

"Me oleme Eesti võimude jaoks okupandid."

Päevaleht kirjutas täna Maardu punaveteranidest ja nende soovist Venemaaga suhteid tihendada. Muuhulgas kurtsid veteranid, et Eestis koheldakse neid ebaõiglaselt.

"Me oleme Eesti võimude jaoks okupandid," kurtis ta.
Kuigi Eesti võimud abistavad punaveterane, tunnetab Valentina Villemsoo enda sõnul Eestis elades sellel poliitilist alatooni.

Tegelikkus aga on see, et nad ongi okupandid - see on päevselge. Mitte, et need konkreetsed isikud seda tingimata peaksi olema, aga kandes okupandi mundrit ja end selle armee aujärglaseks pidades võtavad nad vabatahtlikult okupandi rolli.

"Punaveteranid on uhked oma elu üle ja võitluse pärast fašismiga ning nad ei arva, et nad reetsid Eesti," kinnitas artikkel.

Paraku ei ole sel teemal pikalt mõtet heietada - olukord on sama ja teema on läbi ja lõhki räägitud. Mingi kontingent venelasi (eriti vanem põlvkond) peab Eestit täieõiguslikuks Venemaa osaks ja suurriiklik mentaliteet ei võimalda olukorrast teistmoodi aru saada. Tõenäoliselt ei ole siin muud lahendust kui oodata põlvkondade vahetumist.

Mida teha pättidega?

Vangide küsimus on taaskord päevakorral. Meediast käib läbi arutelu vangide arvu vähendamine ja ennetähtaegne vabastamine - enamasti eelarve kokkuhoiu eesmärgil. Räägitud on ka vangistuse asemel jalarõnga paigaldamisest ning Kuku raadios oli just äsja juttu ka üldkasulikust tööst.

Kõige selle taustal võiks esitada igavikulisena näiva küsimuse - kas vangla on üldse parim vahend pättide ohjeldamiseks. Ühest küljest on arusaadav, et ohtlikud kurjategijad tuleks ühiskonnast eraldada. Aga kuidas käsitleda leebemaid rikkumisi, mille puhul rikkujal lihtsalt seaduse järgimine hästi "ei õnnestunud"? Mitte, et ma tahaksin kuritegusid alatähtsustada, aga kui isik ei ole ühiskonnale otseselt ohtlik, kas on vaja ta vangi lukustada?

Tõsi on, et see läheb riigile nii mõndagi maksma. Lisaks teeb vangi isik läbi muutused, mis teevad tal raskemaks normaalse elu juurde naasta. Nii kirjutas Päevaleht mullu 18. juunil: "Täna toimunud EQUAL programmi lõpufoorumil riskirühmade tööhõive probleeme arutanud eksperdid leidsid, et oma senisesse sotsiaalsesse keskkonda naasnud endistel vangidel on suurem oht kalduda tagasi kriminaalse eluviisi juurde."

Ja veel: "“Kõige suurem probleem on see, et neil puudub töötamise harjumus ja nad vajavad tööturuga kohanemiseks aastaid – kahjuks neil seda aega ei ole ja paljud jõuavad seetõttu vanade eluviiside juurde tagasi,” tõdes [Haapsalu Tööotsijate Ühingu juht Taavi] Käsk."

See räägib nii mõndagi. Kui nüüd näiteks kaaluda juba korra mainitud töö varianti - töökäsi oleks alati juurde vaja; ülalpidamiskulud oleks väiksemad või vähemalt tuleb sellest ka midagi tagasi; kinnipeetavate moraalne allakäik oleks väiksem.

Need on lihtlabased ja üldse mitte asjatundlikud järeldused, aga neist ei saa mööda vaadata. Tõsi, korduvaid ja tõsiselt ohtlikke kurjategijaid ei saa ühiskonna keskel töötamas hoida... aga samas - vanglas istumine on ka üks põhjuseid, miks pättidest "elukutselised" pätid saavad.

Töö hoiaks seega kinnipeetavad aktiivsena, nad osalevad edasi ühiskondlikus tegevuses ja on ühtlasi ka kasulikud. Kuidas see psühholoogiliselt mõjuks? Kindlasti paremini kui kongis istumine. "Vabaks laskmisel" on tavalise elu juurde tagasi tulla samuti lihtsam, kuna töötegemisharjumus on olemas.

Liiga kerge põgenemisvõimalus? Võimalik, aga alati võib kasutada jälitusseadmeid/järelvalveseadmeid. Muidugi on ka võimalus, et see ei ole üldse vettpidav süsteem (kogu see jutt on küllaltki hüpoteetiline).

Samas võib tänasest Päevalehest lugeda: "Hetkel on justiitsministeeriumi arvel 65 võrukandjat. 22. maist 2007 kuni 06. maini 2009 on kokku paigaldatud 415 elektroonilise valve võru. Elektroonilise valve kohustus on lõppenud kokku 350-l isikul, neist ebaõnnestunult umbes 8 protsendil, kes on vanglasse tagasi saadetud."

8 protsenti ei ole liiga suur arv, et seda süsteemi nõrgaks pidada - see näitab, et enamikel juhtudel rõngastatud kinnipeetutega olulisi probleeme ei teki. Siiski on tegemist nendega, kellele on määratud kuni kuuekuuline vangistus, mistõttu on tegemist võrdlemisi leebete kuritegudega.

Lühiajalise vangistuse asendamine järelvalvega on esimene samm selle poole, et kuritegevuse ohjeldamise süsteemi progressiivsemaks muuta. Kui õiged need muutused on, seda ei saa kunagi täpselt ennustada. Kui aga need ennast õigustavad, võib vangistust üha enam ja enam asendada variantidega, mis kõigile osapooltele otstarbekamad on.

Sellega ma oma mitteeksperthinnangu lõpetan. Ärge mu sõnu ülemäära tõsiselt võtke - see oli siiski pelgalt mõttearendus, mitte konkreetsed asjatundlikud soovitused.

Kolmapäev - 11:15

The Crucifucks - see on üks bänd, mis praegu veebiraadiost minu kõrvaklappidesse tuleb. Stiililt peaks olema garage rock või varajane punk. Tegemist on sellise veebiraadiokeskkonnaga nagu Live365.

Kaks tassi kohvi sisse kaanitud, varsti peaks minema loengusse. Kevadpäevad on läbi, möll vaibunud ja suvised ilmad ka möödas. Üks mu tuttav rääkis, et ilmast hakkad rääkima siis, kui midagi tarka enam rääkida ei ole. Noh, eile igatahes sadas lahinal vihma...

Reklaami on väga palju neis jaamades. Aga vähemalt selle tõttu ei pea maksma. Ameerika reklaamist on huvitavad - ja just täpselt sellised nagu sealsetes komöödiasarjades neid parodeeritakse.

Bovver Brigade - working class mentality

11:20 (viie minuti postitus)

Võidukas lõpp

Kirjutasin Tudengite Kevadpäevade algusest, kirjutan ka lõpust - ehk siis, kuidas üks nädal väga edukalt mitte midagi kasulikku tehes mööda saadeti. Reedel oli viimane Päevaklubi (Pirogovil toimuv vabaõhuüritus), viimase päeva puhul võtsin ka ise rohkem üritustest osa.

Veinijooksust jäin ilma, kuna ei saanud õigeks ajaks tiimi kokku (võistlus seisnes sellest, et kolmeliikmeliste tiimidega kolm punkti läbi joosta ja seal pudel veini [peeti tegel't] ära juua). Põhiürituseks võib pidada aga riietest keti valmistamist, kust me ka võidu koju tõime. Kuidas täpsemalt läks... no, kes nägi, see teab. Ühe kingapaela kaotasin küll vahepeal rajale ära, aga päevajuht Kristjan andis natuke hiljem teada "leitud kingapaelast" ja seal ma selle tagasi saingi.

Kui kuulutati välja Päevaklubi absoluutselt viimane mäng, lendasime samuti kohe peale. Selleks oli 5-sekundiline tants - ehk siis mäng loomingulisuse peale. Nalja sai... Samal ajal - tegelikult juba enne - otsustati, et sellise ilmaga ei peaks särgid mitte seljas käima, aga neist võiks hoopis plagu teha. Tegelikult juba Pauli veinijooksu tiim tuli oma viimasest punktist tagasi selle uhke trikolooriga. Siis olid selle värvideks (vist) punane-sinine-must (vahepeal jõudis seal olla ka tumesinist ja rohelist).

Päris uhke karnevalina läksime vahepeal ka poodi - lisaks lipule olid meil ka Jägermeistri müts ja kaelarätt (mingid prillid vist ka, aga ma võin ka eksida). Üksikasjadesse väga laskumata (sest midagi suurt ja olulist selle aja sees ei toimunud), olime Pirogovil enam-vähem hämardumiseni. Hiljem läksime Pauli poole, umbes aimates, et see päev on enam-vähem läbi ja pikka pidu ei ole... Kuni ootamatult mind Rock'nRolli veeti - Kurjami kontserdile. Bändi ma eriti ei tea ja heli oli viisakalt öeldes s**t, aga kui sõbrad kutsuvad, tuleb minna.

Ja umbes selliselt need Kevadpäevad lõppesidki. Järgmine päev (laupäev) võtsime ka päikest ja hoidsime mingitel üritustel silma peal. Tegelikult saab see nädal läbi alles täna ja loetud minutite pärast algab Karsumm. Järmise korrani...

Last.fm läks tasuliseks

Uudis on pärit aprilli lõpust, täpsemalt 24. aprillist Last.fm blogis: http://blog.last.fm/2009/03/24/lastfm-radio-announcement

Muutus seisneb selles, et kõik peale UK, USA ja Saksamaa elanike peavad lehel muusika kuulamise eest maksma 3 eurot kuus. Loomulikult ei hakka raha märkamatult tiksuma, vaid selleks tuleb registreeruda (subscribe).

Tõenäoliselt just uutele kasutajatele mõeldes pakutakse 30 esimest lugu tasuta kuulamiseks (et siis end reklaamida neile, kes varem Last.fm'i kasutanud ei ole).

Mina sain sellest uuendusest teada täna suhteliselt juhuslikult. Kui veebiraadio parajasti mängis, sattus pilk lehekülje ülal olevale helesinisele kastile, mis ütles: "Just a reminder, your free trial of Last.fm Radio will end after you’ve played 30 tracks. Enjoying it? Subscribe for only $3.00/month"

Jah, Last.fm'iga võib rahul olla tõesti. Selle idee - pakkuda sarnast muusikat ja omavahel üht- või teistpidi seotud artiste - on hea siis, kui sul ei ole tuju samu esitajaid kuulata. Pealegi leiab sealt vahel täiesti tundmatuid nimesid, kes juhtumisi teevad väga head muusikat. Tuli nüüd nagu ehtne reklaamtekst.

Last.fm'i kõrval teine veebiraadio (kui seda nii nimetada) oli Musicovery. See erineb eelmisest selle poolest, et muusikat saab seal valida konkreetsete etteantud stiilide järgi ja saab valida kahemõõtmelisel skaalal muusika meeleolu (rõõmus - sünge; kiire - aeglane). Musicovery't kasutasin ma afrikaansemate stiilide (blues, soul, funk) kuulamiseks, kuna need olid seal stiilide kaupa täpsemalt lahti kirjutatud. Last.fm jäi seega rocki jaoks (mis on väga paljusid põlvkondi ja stiile hõlmav osa muusikast, aga Musicovery's oli see kõik ühe sildi all).

Musicovery'sse ei ole ma ammu sattunud, Last.fm on tasuline. Peab uusi maid avastama hakkama.

Tudengite kevadpäevad (nii möödus esimene päev)

Kurikuulsad ja kauaoodatud kevadpäevad algasid minu jaoks sellega, et pool tundi enne Päevaklubi avamist (13.30) jõudsin üldse Tartusse, et siis ürituste möllu sukelduda. Päevaklubi on kevadpäevade üks keskseid sündmusi (ta ei olegi üritus, vaid pigem sündmuspaik, kus toimub mitmesuguseid mänge ja saab ka niisama mõnusalt aega veeta). Ja mis kõige parem, ilm oli seekord ulmeliselt hea.

Kui mina sinna jõudsin, olid esimesed mängud juba alanud. Pidin esimese asjana leidma rahvasumma seest üles Pauli - ja oma üllatuseks leidsingi... Parajasti oli pooleli mingisugune geitantsu võistlus ja noh... Paul oli seal osalemas. Leidsin ka teisi tuttavaid nägusid - ühesõnaga, seltskonda oli.

Muuseas olid kohal ka ürituse akrediteeritud fotograaf Olev ja harrastusfotograaf Heidy, kes kasutas vist Andu kaamerat (viimasel kahel on muuseas mõlemal väga äge telefon - kes saab aru, see saab).

Muude mängude seas pidi vahepeal nägupidi pitsat sööma, siis 20'kesi pisikesesse Peugeot 206'e ronima (mida hüüti vist Lepatriinuks), siis tiimiga pitsat sööma ja igasugust muud põnevat veel. Kui otsiti Pirogovi kõige pikemat meest, siis tundus mõistlik ka ise ette minna. Kinni ma seda ei pannud (võitis üks teine suur Saaremaa poeg, kes muuseas tuli Tartusse sama bussiga, mis mina).

Aga see ei olnud kõik - bravuurikalt kohalejooksnud tegelased pidid seejärel helistama oma emale ja teatama, et too on saanud vanaemaks. Keegi seda tõesti tegi ja valjuhääldi peale pandud telefonist kõlas vastuseid stiilis "tõsiselt räägid?", "saa enne kaineks" ja "kes need teised seal ümber on?". Arvestades kõiki asjaolusid pidasin mõistlikuks seda nalja ise mitte kaasa teha ja suutsin ebameeldivast kohustusest ka pääseda. Ei ole siin mingeid muid põhjuseid kui see, et eraelu ja naljamängusid ei meeldi mulle omavahel segada.

Kell 6 oli Mälukas (mis toimus traditsiooniliselt Püssikas). Me suutsime kolm tiimi edukalt ühe laua taha pressida ja kuigi koostööd otse plaanis ei olnud, õnnestus vahel siiski üksteise mõtteid varastada. Meie tiimi nimi oli Takova kak Putin (või Takogo kak Putin) - taaskord tulem ühest naljast. Kuna aga meie kapten oli otsustanud meid kirillitsas regada, siis oli lehel meie nimeks hoopis #%"?ˇˇ +& või midagi selle laadset.

Küsimused olid seinast seina. Kas keegi teadis, et Tallinnast põhjapooluseni on 3300 km? OK, aga et Gröönimaa on riik? Sest küsiti riiki, mis on EList välja astunud ja vastuseks oli Gröönima. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et võitjat meie lauast ei tulnud. Aga ega võitu me sinna jahtima ei läinudki (või ikkagi, ma ei tea...)

Kuidagi väga märkamatult liikus päev õhtu poole. Vahepeal käisime Pauli pool süüa tegemas (kus ma väga oskamatult nuudlipotti veest üritasin tühjendada). Esimesel võimalusel kimasin linna tagasi, sest elu käis ju seal. Pealegi oli varsti algamas öölaulupidu. Me saime kohad, mis teatri- või ooperisaali puhul oleks vastanud rõdule või loožile - ühesõnaga istusime kuskil päris üleval künka otsas. Lavale väga ei näinud, aga ülevaade oli hea. Rahvas oli all nagu väikesed sipelgad ja kui koos lauldi või midagi hüüti, oli kuulda sellist üldist laulumühinat (mis ongi suurte lauluürituste üks põhitunnuseid).

Aga mis Kevadpäevadel edasi saama hakkab, seda näeme juba täna. Ja ega järgmised päevad ei saa tulla viletsamad kui esimene. Kui jätkub päikest ja kui jätkub heatujulisi inimesi, siis on Kevadpäevade kordaminek juba kindlustatud. Stay tuned...

Sony Ericsson w200i - eelmainitud väga äge telefon

Vea parandus

Paar-kolm postitust tagasi, kui kirjutasin saate salvestusel käimisest, siis mainisin, et publikut ergutas näitleja Märt Avandi. Olgugi, et ka kaaskondsed samal arvamusel näisid olevat, nii see siiski ei olnud. "Soojendusesinejaks" oli hoopis Tõnis Milling, kelle tundsin ära eile õhtul saatest "Auk seinas" (selline huvitav saade siis, mille sisuks paistab olevat jaapani (inim-)tetris.

Aga sarnased on kaks eelnimetatud isikut küll.

Järelkajad

...ehk eetrissejõudmine. Vaadake üle-eelmist kirjet, siis teate täpselt, millest ma räägin.

"Eesti otsib lemmiklaulu" kolmas saade, rocki ja pungi eri oli eetris eelmisel pühapäeval. Ja olgem ausad, meie viiene seltskond ajas end teleka ette suursti ka just sellepärast, et iseennast ekraanilt näha.

Muidugi paistis kogu üritus, sealhulgas just ka esitused, paljuski teistmoodi välja kui see oli kohal olles. Laulud ja esitajad olid sain vist eelmine kord nimetatud, nii et uuesti ei ole vast vaja. Paljud vead torkasid rohkem silma.

Tanel Padari esitus nägi ekraanil veel õnnetum välja. Villu Tamme ja Hardi Volmer tundusid küllaltki samasugused -suurt vahet ei olnud märgata (et kõigi kohta midagi öelda, pean ma üldse meenutama, kes seal täpselt olid...). Volkonskil tundus laulusõnade väljalaulmisega raskusi olevat - Peeter Määrtis oleks talle justkui selleks kaasa tulnud, et Volki raskel ajal välja aidata. Aga tulemus oli siiski kiiduväärt. Üks huvitav tähelepanek ka "üllatusesineja" Vanilla Ninja kohta (ei, ärge saage valesti aru, ma ei suhtu neisse tegelikult üldse halvustavalt)... Aga sellest varst.

Lõikamistööd oli monteerimisruumis üsna korralikult tehtud. Näiteks olid dialoogikatked (saatejuhi ja žürii vahel) tihedasti üksteise vastu pressitud (noh, et pause ei jäänud), lisaks olid mitmel puhul muusikaõpetaja Tiia-Ester Loitme kommentaarid lihtsalt julmalt välja jäetud - need kippusid vahel pikaks venima, aga olid siiski omaette pärlid (vihje - vikerkaar, punkarid jms.).

Huvitava lõikuse tegi ka läbi Ninja-bänd. Kuna nad esinesid kaks korda (ilmselt leige vastuvõtu tõttu esimesel korral), siis oli ka materjali kaks korda rohkem, mida kasutada. Aga nähatavasti produtsentide arvates oli esimene etteaste elavam, mistõttu jäeti hoopis see sisse. Paraku oli selle ajal lavaesine tühi ja rahvas toolidel. Aga polnud probleemi, sest aplausi hetkeks oli justkui võluväel publik lava ette kaasa elama tulnud.

Kes ei tea, siis publiku hääletuse võitis Fixi "Tsirkus" - igati väärikas. Kuna žürii lemmik oli Propelleri "Helinälg", siis justkui punk ja rock saidki kahepeale ühisvõidu (kui hakata nüüd tähte närima)...

See uus raamat, mis rääkib Eesti kaheksakümnendate bändide argielust, -muredest ja tippu jõudmisest (ning sealt maha kukkumisest)

Mihkel Raua "Musta pori näkku" tekitas omajagu elevust, kui kuuldused sellest ja selle kurikuulsast sisust avalikkuse ette hakkasid jõudma. Autor ise selgitas, et tahtis ära rääkida loo, nagu see oli. Ühest küljest selleks, et see ajastu koos oma bändide ja muusikaga saaks lõpuks kaante vahele pandud, et tekiks ettekujutus, misasi Eesti rockmuusika 20 aasta tagusel ajal oli. Teiselt poolt oli ta plaaniks vist purustada mingisuguseid müüte ja võltsromantikat, et tuua toonane argielu lugeja ette oma täies ilus (või koleduses).

Kuskil meedias vilksas läbi teema, et "Must pori" võiks olla kohustuslikuks kirjanduseks. Toosama artiklijupp tõi välja ka Hendrik Sal-Salleri (kes nüüd juhtumisi raamatu väljaandmise aegu läks koos Mihkel Rauaga ühistuurile ja oli ka üks läbivaid tegelasi "Poris") kommentaari, kes näis olevat vaimustuses sellest mõttest.

Aga miks ka mitte, kui see hariv on ja laiendab silmaringi Eesti muusika ühest ajastust... Ma valetan, kui ütlen, et see raamat jättis mind külmaks või et mul ei olnud seda huvitav lugeda. Ma lugesin selle 280 lehekülge läbi kahe-kolme päevaga (fotod võtsid lehekülgede arvu küll natuke vähemaks).

Aga kohustusliku kirjanduse materjaliks ma teda just ei pea. Teose kurikuulsus ei seisne mitte milleski muus kui et see väga põhilise osana jutustab bändide liikmete joomaseiklustest. Üldiselt on Raud suutnud need seiklused huvitavaks jutustada - ja ma kujutan ette, et igal kolmandal (või teisel) lugejal käib ka kasvõi korra peast läbi unistus elada ise sellist rokkari (nõmedavõitu sõna) elu.

Mitte, et raamatut ennast kartma peaks - oi ei -, aga paar põhjust on, miks kooli õppekava ei ole selle teose jaoks väga sobiv. Esiteks on see pigem huvilugemine, hariv osa on tal väike - teda on huvitav lugeda ja saab teada palju põnevat Eesti tuntuimate muusikute elust teada, aga nende teadmiste hariv väärtus on väike (võibolla ma eksin, parandage mind). Teiseks ei sobi see lugemiseks mitte kõigile - inimeste närvikava ja taluvusaste on erinev (lisaks ei pruugi paljusid lihtsalt huvitada, kus ja kellega keegi kunagise bändi trummar mingil hetkel viina jõi).

Aga kindlasti ei peaks seda raamatut mingile vanusegrupile ära keelama või mittesoovitavaks kuulutama. Ta on huvitav. OK, natuke on liiga ühekülgne ja keskendub põhiliselt sellele ühttüüpi elustiilile. Aga miks mitte sellest lugeda... Suures osas see vast nii oligi. Kuigi jah, kahtlustan, et Raud jättis helgemaid hetki meelsamini välja ja keskendus mustematele.

Põhiväärtus "Poril" on aga selles, et ta pühib ära igasuguse võltsromantika ja idealiseerimise ja näitab, et ka teleekraanilt paistvad klantsstaarid on tegelikult inimesed oma vigadega. Ja mitte kuskilt mujalt ei saa lugeda, kuidas praeguseks ajaks ikoonistaatusesse tõusnud kodumaised bändid omal ajal virelesid, esinemisõigusi kätte võitlesid ja esinemisvõimalusi otsisid.

Ühesõnaga - muusikute argielust ja vahetutest muljetest ei ole räägi ükski teine raamat nii otseselt - vähemalt mina ei ole sellisest veel kuulnud. Ja Raud oskab kirjutada...

Kaadritagused

Kohe-kohe on tulemas uus muusikasaade "Eesti otsib lemmiklaulu". Ja mina juhtusin viibima ühe selle osa salvestusel. Kuna erinevalt tõsielusarjadest ei sidunud seal osalenud publikut mingi leping ega vaikimisnõue, siis võin vabalt rääkida kõigest, mida nägin (teevad seda ju sageli ka ajakirjanikud, kes salvestustest enne eetrissejõudmist kirjutavad). Ei-ei, ühtegi võitjat või mingit tulemust ma ei avalda.

Teemaks oli seekord rock ja punk (võibolla üks põhjus, miks Paul mind just sellele kaasa vedas). Saatesarja point on niisiis selles, et esitada tuntumaid Eesti laule läbi aastakümnete - laulud on jagatud stiilide kaupa, nii et igas osas on oma temaatika.

Niisiis mängiti seekordsel esmaspäeva pärastlõunal Eesti rockiparemikku. Midagi oskasime juba oodata, kuna olime näinud kava (kus laule oli muidugi palju rohkem kui saatesse jõudma pidi). Aga mingi üldine ettekujutus oli olemas: "Massikommunikatsioon", "Valgus", "Tere, perestroika" jne.

Meil läks nii hästi, et saime istuda eest teises reas. Ehk siis põhimõtteliselt otse lava vastas. Meie ees istujad (kes saabusid mõningase hilinemisega) osutusid meist umbes kaks korda nooremaks. Esialgu oli vaikus. Rahvas sahises, prožektorid sähvisid, lava taga olev ekraan näitas Windows Media Playeri stiilis värvide mängu, aeg-ajalt kostis kuskilt kõlarist "Thunderstruck'i" avanoote.

Siis hakkas asi pihta. Soojendusesineja Märt Avandi luges publikule sõnad peale ja tutvustas olukorda ja reegleid. Midagi rasket ei olnudki: telefonid välja lülitada ja elavalt kaasa elada. Järgmise asjana hakkas ta rahvast ülevalt rõdu pealt alla kupatama, kuna alumised read olid liiga hõredad. Mingi hetk lubas ta neile, kes alla tulevad, burksi välja teha (huvitav, kust ta selle nalja küll välja mõtles...).

Aga see selleks. Õige show algas siis, kui lavatulede alla astus see päris õige saate/õhtujuht (kell oli 3 päeval...) - Alari Kivisaar. Kes ei ole kunagi varem ühegi saate salvestusel publikuks käinud, sellele võib tunduda harjumatu, kuidas saatejuht sind justkui täiesti eirab ja räägib hoopis kellegi nähtamatu ja tajumatu televaatajaga.

Aga laulude juurde - see on ju ikkagi põhiline kogu saate juures. Need kõige põhilisemad oodatavad laulud olid muidugi olemas. Kui esimese laulu eel ütles saatejuht, et nüüd anname sõna Gunnar Grapsi pojale Janile (kes seepeale ekraanile ilmus), oli enam-vähem selge, mis sealt tuleb. Kõiki peale esimese laulu esitasid originaalesitajad (õigemini lauljad, sest ülejäänud bändikoosseise asendas stuudiobänd).

"Valguse" ajaks tuli lavale Tanel Padar. Tahtmata öelda midagi Tanel Padari laulmisoskuse ja võimekuse kohta, ei olnud ta siiski väga sobiv Gunni asendama. Gunnile iseloomulikud kõrged noodid ei tulnud nii hästi kui oleks võinud loota. Ka jäi ta laval kuidagi passiivseks (ja sageli oli publiku poole seljaga). Aga see selleks, laul oli vinge ja tegelikult ei olnud esitusel ka ju väga viga.

Žürii koosseisus Tiia-Ester Loitme, Rein Kilk ja Peeter Oja... ma ei mäletagi, mis nad ütlesid. Loitme kommentaarid jäid kohati väga segaseks ja ma ei suutnud neist läbi hammustada. Paul lisas, et ta ongi koguaeg selline.

Teise loo ajaks palus Märt Avandi (kes pea iga laulu vahepeal uusi õpetusi käis jagamas) esimestel ridadel tulla lava ette "hüppama" ja "näppu viskama". Lavale kutsuti Villu Tamme, kes laulid ühte väga tuntud poliitilist 1988. aasta laulu.

Samasugust teeseldud eufooriat (kuigi nende laulude puhul võinuks see vabalt ka ehe olla) paluti järgmise loo juures. Laul juhatati sisse sellega, et keegi lavatööline vms tõi kohale statiivi koos tekstialusega. Sisenes Hardi Volmer. Ja hakkas esitama, kui uskuda Mihkel Raua poolt vahendatud sõnu, "laulu meie toredatest ajalehtedest". Ehk siis "Massikommunikatsioon".

Esinejate seas ilmnes ka kaks väga positiivset üllatajat. Üks oli lugu, mida ma teadsin, teine, mida ei teadnud. Esimene oli Fixi "Tsirkus", mille jaoks kutsuti lavale Vello Toomemets. Kuigi ma seda laulu ka varem juba teadsin, tundus ta seal kuidagi eriti võimas. Ja seda hoolimata Toomemetsa täiesti liikumatust olekust laval. Lisaks on tal tõeline rocklaulja hääl, mida iga nurga peal just ei kohta.

Teine oli Riho Sibula "Kassitapp" (või oli see Ultima Thule laul, ma ausalt ei tea). Laval olid ainult Riho ja tema akustiline kitarr. Kuna ma ise akustilise muusika suur fänn ei ole, siis on minu silmis head akustilist muusikat raske teha. Aga Riho Sibul sai sellega hakkama. See ei olnud klassikalise kitarri stiilis noot noodi järel puhtalt ja selgelt - selles oli hinge ja isikupära. Ka jõudu ja energiat.

Üllatusesinejaks kogu partii lõpus oli Eesti päritolu Šveitsi (või kus kurat nad praegu üldse asuvad) bänd Vanilla Ninja. Spetsiaalselt Eurovisiooni jaoks kirjutatud looga "Cool Vibes". Laval oli tol hetkel kolm kitarristi ja kaks klahvpillimängijat - ma ei taha selle kohta midagi öelda, lihtsalt sellist koosseisu ei kohta sageli (tegelikult esimest kohtab Iron Maideni laividel ja teist vist näiteks Toto omadel).

Laulu lõppedes rääkis üks ringi askeldav kõrvaklappidega neiu (kes oli tegelikult selle salvestuse läbiviimisel üks põhitegelasi) bändiliikme Lennaga paar sõna juttu ja siis teatas saatejuht Alari (vist tema) poolpidulikul häälel, et seda laulu on nüüd võimalik kõigil uuesti kuulda. Selleks manitseti nüüd ka publik uuesti lava ette hüplema ja karglema (ja kaasa elama). See koosseis oli nüüd tunduvalt noorem.

Pärast tuli hääletus (mis tegelikult toimub alles eetrissemineku ajal, aga saatejuhi tekstid oli vaja juba kohapeal peale võtta) ja ka žürii sai oma viimase sõna.

Kuna see eetrisse läheb, ma ei teagi. Aga on loota (karta/oletada), et sellest võib saada järjekordne populaarsuse tippe kiikav saade. Ajaa, ja kes vaatama juhtub, võib selles ühes saates näha mind ja veel paari tuttavat nägu lava ees lolli mängimas.

Pärast Vanemuise ees seistes tekkis meie väikesel seltskonnal aga küsimus: mida me teeme selle teadmisega, et üks laul sealt lõpuks ongi lemmikuks valitud?

Teine album lõpuks väljas

Rise oli tugev algus, aga nüüd on The Answer (kellest ma olen siin ka varem rääkinud) tulnud välja järjega - Everyday Demons. Album tuli ametlikult välja tänavu märtsis, netti lekkis ta loomulikult varem. Ise ma ei ole seda jõudnud veel osta (ega muul moel hankida), Youtube'ist saab aga lugusid kuulata.

Tegingi seda, et mingi mulje tekiks. Esimeste albumite paratamatus on see, et bändi isikupära tuleb kõige paremini välja, edasised väljalasked on kõik rohkem tahutud ja silutud ja kõlavamad etteaimatavamalt. Nii on ka Everyday Demons'iga.

Ei, need ei ole halvad laulud - mõned on lausa väga head ja kuulates muutuvad kindlasti veel paremaks. Aga on tunda, et seekord on produtsendid hoopis rohkem asja juures olnud. Rise oli tuntavalt toores ja tahumatu ning pakkus väga vahetut elamust. See oli robuste blues ja rock'n'roll.

Uue albumi laulud on aga selliseid, et neid kujutaks isegi raadiost ette, see muusika kõlab kaasaegsemalt ja sobitub paremini tavaformaati. Siiski ei tahaks ma öelda, et üks on teisest parem. Nad on lihtsalt erinevad ja ehk nii ongi parem. Liiga ühesuguseid albumeid ei olegi ju mõtet välja anda.

Milliseid lugusid ma enim soovitaksin? Ma ei tea, ei oskagi veel väga. Samas, keda huvitab, saab ju ise Tube'ist järele vaadata.

Kes toob Eestile raha ja rikastab Eesti meediat?

Maailmas on üks kuju, kes on avalikkuses ringelnud juba 25 aastat ja ei taha siiani ära kaduda. Ja mis peamine - nüüd tuleb ta Eestisse ja on ummistanud kogu siinse kollase meedia. Aga ehk ongi parem, võiks mõelda - kes see normaalne seda kollast ikka loeb...

Aga see ei ole oluline. Teen julge oletuse ja pakun, et enamus meist loeb vähemalt kord nädalas elu24'ja. Ja kes on seal vähemalt viimase kahe kuu jooksul kõige rohkem läbi käinud staar?

Popdinosaurus Madonna. Ja ainult sellepärast, et ta tuleb Eestisse. Ja ainult ka selle sama põhjuse pärast kirjutatakse temast ka igasugu meisse mittepuutuvaid uudiseid. Sirvides natuke nimetatud kollase väljaande lugusid, võib lugeda, et - ja võibolla on see ajakirjaniku kõmujanuline liialdus - popstaar soovib oma suurusehullustuses sulgeda Helsingi mingi hulga merd, et sinna piirkonda jääval saarel kontsert anda. Väheoluline fakt samas, aga hea ilmestamaks seda meediakära.

Miks Madonna siis nii populaarne on - kui juba teemasse süveneda? Ehk samal põhjusel, miks inimesed (võimalusel) eelistavad Armani ja Gucci riideid. Kaubamärk müüb. Ja päris ausalt pean ütlema - mina ei ole Madonnas midagi muud nii väga erilist leidnud kui lihtsalt üks väga kallis ja tuntud kaubamärk.

Aga kui keegi sinna kontserdile läheb ka puhtlat sellepärast, et talle selline muusika meeldib (ainult muusika pärast), siis jääb soovida ainult head muusikaelamust. Samas on ka teada fakt, et turundajad ja plaadifirmad ka kujundavad inimeste muusikamaitset. Mis raadiotes rohkem ringleb ja mida sõbrad ka rohkem hea sõnaga mainivad, seda hakkad ju ise ka rohkem kuulama.

Jääme ainult ootama, et see show peatselt ära toimuks ja siis saab natuke rahu. Ma küll muidugi ei kujuta, milline kära selle ajal ja vahetult eel on.

Või siis teine soovitus neile, kes minuga sarnaselt arvavad - ärge lugege kollast meediat (üldse), vähemalt kuni kära vaibub...

Uus üritus vanat viisi - Eesti Laul 2009

Juhtusin täna hommikul nägema pealkirjas nimetatud ürituse finaalsaate kordust. Ei ole tänavust karusseli varem üldse veel jälginud - teadsin ainult sedavõrd, et laulud vaatasin ükskord youtube'ist ära.

Eesti Laulu ei ole varasematel aastatel peetud - vähemalt mitte nii avalikult, et mina sellest midagi teaksin. Seega on see täiesti esmakordne üritus, mis... noh... astub Eurovisiooni jälgedes. Ehk siis, Eurovisiooni Eesti eelvooru enam ei korraldata.

Mis siis, et tegu on siiski sama konkursiga, mis tegi läbi nime- ja ilmselt ka kerge imagovahetuse. Laulud olid muidu ikka samasugused ja võitja sõidab euroka lõppvõistlusele. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pikemalt rääkida.

Mulje siis... Laulud midagi erilist ei olnud, ütleks kohe. No ei olnud. Mitmed samad põhiesitajad astusid ka seekord lavale: Laura Põldvere, Ithaka-Maria, Rolf Roosalu jne. Uuteks nägudeks, üllatusesinejateks olid vast Chalice ja Köök.

Rosinaks olid (või kujutage ette misiganes pisikest tumedat kribulat-krimpsus asja, mis siia metafooriks sobiks) Jan Uuspõllu vahepalad, kus ta parodeeris äsja lavalt tulnud esitajaid. Uuspõld on küll väga tegija näitleja ja tema andekuse kohta ei saa midagi halba öelda, aga need paroodiad tal ei õnnestunud ja ma pakuks kahte põhjust. Esimene on võibolla see, et parodeerimine ei ole tema tugevam külg, aga selle peale ma väga palju siiski ei panustaks. Teine ja oluliselt kindlam variant on see, et need artistid ja nende isiksused ei ole piisavalt tuntud, et neist midagi järele teha saaks.

Aga põhijama oli selles, et saadet vaatama hakates tahtsin ma näha pigem laule (jaa, kuigi need piisavalt põnevad ei olnud, tahtsin ma neid siiski näha ja kuulda), mistõttu need pikalevenivad vahepalad olid küllaltki tüütud ja igavad.

Kas ma maikuus (või kuna see on?) ka vaatan, ei tea veel. Ei ole viimastel aastatel väga huvitavad need laupäevaõhtused kolm tundi - ei saa just kiita neid muusikalisi saavutusi, mida sellel üritusel näeb (rahvusvahelisel siis...)

Aga edu tegijatele sellegipoolest ja toredat õhtut kõigile vaatajatele kahe kuu pärast...

Globaalne soojenemine toob lund

Kes oleks võinud arvata, eks? Aga Postimees vahendab ÜRO asjatundjaid, kes just nii väidavad ja väga loogiliselt ka selgitavad: http://www.ilmajaam.ee/?id=86750

Lühidalt, soojenemise tagajärjel muutuvad Põhja-Euroopas ilmad niiskemaks - ehk siis rohkem sademeid (ja lund, seega). Ning lõpuks lubatakse Eestisse veel rohkelt lund. Kevadet ei tasu veel oodata.

Tuludeklaratsioon

Homsest hakkab neid tulema. Postimehe (Tarbija24, tegelikult) andemetel hakkasid esimesed maksutagastused juba täna tulema: http://www.tarbija24.ee/?id=86838

Jääme siis ootama...

Tipptunnid

Sattusin täna viimase aja jooksul vähemalt teist korda Raatuse Comarketis ühe massiivsema tipptunni otsa. Kella kaheksa aega juhtus see.

Juba ukse pealt avanes eelmisest korrast tuttav vaatepilt - järjekorrad kadusid riiulite vahele ja tegid seal teravaid nurke ja muid kõverusi. Asjad valitud, asusin siis ühe sappa. Umbkaudne arvutus näitab, et ma sain umbes kümne minutiga seal hakkama.

Töös oli kaks kassat (ja puldis polnud mitte nende kõige kiirem kahurvägi). Sarnane pilt oli ka eelmisel korral. Aga siis mingil hetkel avati kolmas ja üks kärme neiu asus ostjaid kohe vastu võtma.

Ei ole vaja just müügigeenius, taipamaks, et taolistel rahvarohketel aegadel on kahest töötavast kassast vähevõitu. Ja paistab, et õhtuti vahemikus 19 - 22 on üks neist tipptundidest. Teised kaks võiks olla lõunaaeg ja kell kuus, kui tööpäev lõpeb.

Postimees teatab, et peagi tulevad Eesti poodidesse iseteeninduskassad: http://www.tartupostimees.ee/?id=83723. Loota on, et need ei vaja puhkust nagu seda vajavad inimpäritolu müüjad. Seega võib neist olla kasu ka järjekordade liikumisele.

Samas oleks igati mõistlik, kui poed oleksid ettevalmistunud põhilisteks tipptundideks, mobiliseerides just nendel tundidel suuremad väed. Puhata saaks siis näiteks hommiku poole või pealelõunasel ajal umbes 14 - 16. Siis võibolla tõesti piisaks ühest-kahest töötavast kassast.

Muidugi on praegune olukord samas hea taktika, et ära peletada soov teha mõttetuid oste.

Natsid ja Eesti

Eesti olla natsiriik. Tartu olla natsipealinn. Selliseid väiteid on aeg-ajalt siit ja sealt kuulda olnud. Heiki Suurkask räägib tänases Päevalehes sellest (http://www.epl.ee/artikkel/458446) ja toob välja kogu selle teema absurdsuse. Selle, kuidas vaheldumisi üksteist natsideks või kommunistideks tembeldatakse. Palju uut infot sealt ei saa, aga meeldiv on lugeda taolist mõistlikku arutelu.

Eesti ei ole natsiriik (Üllatus!?). Hitleri Saksamaa oli natsiriik. Kui vähegi hakata loogiliselt mõtlema, siis on väga raske nende kahe riigi juures midagi põhimõtteliselt sarnast leida.

Heiki Suurkask: "Enamasti ei vaevuta süvenema “vaenlase” tegelikesse vaadetesse, nii saavadki “netinatsi” sildi külge ka kommentaatorid, kes ei pea nõukogudelikku oligarhiat inimlikuks, või arvavad, et proletariaadi diktatuur ei ole majandusseadustele alternatiiviks. Ehk kõik, kes pole nõus “neoliberalismi” maha tegema, on koheselt “netinatsid.”"

Kas Eesti natsid on ka ehk need noored mehed, kes laiguliste pükste ja tanksaabastega kambakesi jõlguvad? Kas see ongi meie poliitiline enamus? Kas neil on meie poliitikas olulist mõju?

Kui Tartust räägitakse, siis esimese natsinäitena tuuaksegi just skinhead'ide kambad. Tartu on selline huvitav linn, et siin näeb parematel aastaaegadel igasugu huvitavaid karvaseid ja sulelisi. Nii võib Tartut nimetada ka hipide pealinnaks või punkarite pealinnaks. Ainult et need rühmad ei ole vägivaldsete kalduvustega, mistõttu ei saa nende ümber puhuda skandaale ega midagi poliitilist tegelikult.

Ja väita, et natside/skinnide/marurahvuslaste kambad on just Eestile tüüpiline nähtus, on täiesti jabur. Neid on kindlaste põhjamaades, Lääne-Euroopas, USA's ja kahtlemata ka natsikartlikul Saksamaal. Saksamaa on selles suhtes teiste suurriikide poolt väga osavalt ära kastreeritud, et sealne natsihirm (ja hirm juute vähimalgi määral solvata) on väljaspool igasugust realistlikkust.

Nagu ka Suurkask väidab, Eesti on oma rahvusluse ja natsiteemaga alati kellelegi hambusse jäänud - põhiliselt just idanaabrile või kes iganes sealseid jõudusid toetavad. Eesti puhul tuleb see lisaväärtus, et väikse riigina peame tugevamini enda eest seisma, seetõttu võib see rahvuslus aeg-ajalt vaenulikke vorme võtta. Aga vaenulikke just suurte ja ohtlikke vaenlaste suhtes. See on loomulik ellujäämisinstinkt.

Mina ei ole marurahvuslane ja olen vastu igasugusele rahvuse- või rassipõhisele vaenulikkusele. Rahvuslust pooldan ainult niipalju, kui see on tervislik, positiivne ja vajalik ellujäämiseks. Mingit üleliigset pateetikat mul ses suhtes ei ole. Siiski ei näe ma mingit õigustust neile natsisüüdistustele, sest Eestis lihtsalt ei ole sellist valdavat natsimeelsust ja rassivaenulikkust. Teda on, aga mitte sellisel määral, et meid saaks natsiriigiks nimetada.

Vaja on küsida, kellele on see kasulik ja miks selliseid süüdistusi esitatakse. EU propageerib väärtusi, mis sisaldavad pidevat võrdsustamist ja peaaegu täielikku sallivust. Seega on hea kedagi mustata, kes mingis punktis nende põhimõtete vastu eksib. Meil ei ole muud teha, kui jääda endale kindlaks, näidata end heast küljest ja tõestada, et need süüdistused on tühised.

Sest Eesti ei ole natsiriik ja siin, Tartus, ei ole hitlerimeelset valitsust.

Miks vaja alati tähte närida?

Postimehe kinnisvararubriigis on uudis, mille esimene lõik ütleb: "Heitlikul kinnisvaraturul on eestimaalaste keskmine ostujõud tagasi 1997. aasta tasemel, mil keskmise palga teenija sai endale Tallinnas lubada 40 ruutmeetrist korterit."

Mis mulle silma hakkas, oli sõna "eestimaalane" iseenesestmõistetav kasutamine. Aasta-paar tagasi, kui olid teravamalt päevakorral rahvusküsimused Eestis, käis arutelu, milles muuhulgas pakuti välja, et eestlaste, venelaste jm siinsete rahvuste üldnimetajaks võiks panna "eestimaalased" - et vältida "eestlase" diskrimineerivat kõla vähemusrahvuste suhtes.

Viimasel ajal on päevakorral teised teemad ja eestlane-eestimaalane küsimusest ei ole (palju) räägitud. Samas näib see asendus olevat justkui meie sõnavarasse juurdunud.

Küsimus on selles - kas on vaja igas olukorras, kui räägitakse üldiselt riigi elanikest, rõhutada, et ei tehta vahet rahvustel? Kui on jutt ostujõust kinnisvaraturul ja tuuakse üldisi andmeid elanikkonna ostujõu kohta (lisaks veel võrdlusi rahvusvahelisel tasandil), on ju selgelt arusaadav, et räägitakse kogu Eesti elanikkonnast. Kui just ei ole kindlat eesmärki solvuda.

Tegelikult mul endal ei ole selles suhtes väga kindlat seisukohta ja ega üks ega teine variant mind eriti häiriks ka. Samas milleks ajada asju niisama keerulisemaks.

Õelad kavatsused

Jah, ma viitan samanimelisele filmile. Näiteks mulle romantilised komöödiad ei meeldi (kohe üldse!), aga kui keegi peaks küsima, milline võiks minu arvates üks RomKom olla, siis ma kirjeldaksin just midagi Cruel Intonsions'i taolist. Õnneks ei olnud see ehtne RomKom, küll aga oli seal romantikat ja komöödiat.

Kes veel näinud ei ole, siis sisu kohta nii palju: peategelasteks olid step-brother - step-sister Sebastian ja Kathryn (jah, selline kirjapilt), kelle elud sisuliselt seisnesid selles, et inimeludega manipuleerida - nii koostöös kui ka võisteldes ja üksteisele ära tehes. Sebastiani puhul oli lihtne - ta oli naistevallutaja ja pidas päevikut oma saavutustest. Mis Kathryni eesmärk oli, jäi mulle natuke segaseks - ta hobideks paistsid olevat kättemaks ja inimelude hävitamine (moraalselt siis), aga mis teda selleks ajendas, ei olnud nii selge.

Mis sellega kohe seostub - mis on ka filmis väga oluline osa... Kõrgklass. See oli läbiv teema - kõik põhitegelased olid pärit piinlikult aadellikust keskkonnast ja pidid seetõttu pidevalt tegema poose, näoilmeid ja kõike muud, mis nende "privileegidega" kaasas käib.

Story seisnes selles, et põhitegelastega samasse kooli (kolledžisse siis ilmselt) oli astumas üks neiu, kes lubas (vist) aastaks ajaks seksist täielikult loobuda - ta poiss oli Eurotripil - ja rääkis sellest mingile ajakirjale (ja rääkis vist midagi ka jumalast ja Kristusest jne.). Sebastian ja Kathryn olid ka ise parajasti kooli astumas - ei, see oli ikka ilmselt tavaline kool, jutust käis läbi headmaster ja muu selline.

Sebastian, kes oli väga osav - nagu juba kohe algusest selgus - sai Annette'iga päris lähedaseks. Küll alguses sõpradeks, aga vaatajale anti lootust, et sealt võib midagi palju enamat tulla.

Liiga lihtne stsenaarium? Komistuskoht seisnes selles, et Sebastianil tekkisid seekord tunded. Päris tunded. Midagi, mida tal kunagi varem ei olnud naispoole suhtes olnud.

Kuidas lugu lõppes? Haa, seda ma ei ütle. Kui on keegi, kes veel näinud ei ole - ma ei taha seda filmi ära rikkuda. Mul endal tekkis umbes 3/4 ajal kaks kindlat arengut, kuidas film lõpeb. Mis filmi heaks tegi, oli see, et kui ühel hetkel üks variant tõenäolisem, siis järgmisel võis vabalt kõik ümber pöörduda ja sa kindel, et rakendub hoopis teine.

Rakendus Stsenaarium 1, mis oli natuke lihtsam, romantilisem ja klassikalisem. Mis see täpsemalt oli, vaadake ise. Või noh, kui olete näinud, teate juba niigi.

Ajaa, ma ei ole midagi näitlejatest rääkinud. Aga ma ei räägigi. Jällegi, kes on näinud, teab, kes ei ole... Võin ainult niipalju öelda, et noored ja natuke ka populaarsed näitlejad tegid üllatavalt häid rolle.

Omavoliline terror a.k.a. Mis toimub Guantanamos

Täna oli Delfis uudis, mis rääkis Guantamo laagrist vabastatute Eestisse tulemisest: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=21030324

Sellest küsimusest ma rääkida ei kavatsenud, aga sellega tuli taaskord meelde, missugune USA valitusele alluv asutus seal Kuubal tegutseb. Ainus positiivne uudis on see, et laager aasta jooksul suletakse.

Tegu on niisiis vangilaagriga, mis tegutseb Kuubal Guantanamo lahe rannikul ja seal hoitakse terrorismis kahtlustatavaid. Rõhutan, kahtlustatavaid. Lisaks Genfi konventsiooniga sätestatud inimõiguste kaitse neile ei kehti.

ETV näitas paar aastat tagasi dokfilmi, kus neli briti vabatahtliku osalesid eksperimendis, mille eesmärk oli luua võimalikult ehe vanglaolustik, mis pidi jäljendama Guantanamos toimuvat. Vangivalvuriteks olid Guantanamo vangla endised valvurid, kes rakendasid oma sealtsaadud teadmisi ja kogemusi katsealuste peal. Nood olid loomulikult andnud oma nõusoleku, et nendega kõiksugu rõvedusi tehakse.

"Külalised" võeti toimumiskohas esialgu viisakalt vastu, pakuti kohvi ja kooki, aeti niisama juttu. Kokku oli lepitud, et vangi minnakse järgmisel päeval. Kohvilauas aga sadasid sisse sõdurid/eriväelased, kes briti härradel käed selja taha väänasid ja vägivaldselt kaasa vedasid. Ootamatu vangistamine pidi olukorrale tõetruudust lisama ja ma ei kahtlegi selles.

Mida nendega siis tehti... Esiteks lõigati nende tsiviilriided seljast lõhki, käed olid raudus või seotud (kui õigesti mäletan). Mingil hetkel tõmmati neile veel kotid pähe - vist ka sisenemisel. Nad pisteti puuridesse, nende peale karjuti, inimlikku suhtlemist absoluutselt ei olnud. Lisaks veeti neid täiesti suvalistel hetkedel kaasa, et jälle mingit jälkust korraldada. Seda tehti "üleastumiste" jms korral, aga üldiset käis see väga spontaanselt ja valvurite suva järgi.

Otsest füüsilist vägivalda - peksmist ja vigastamist - vist eksperimendi käigus ei tehtud. Küll aga käisid igasugused muud ebameeldivused - valdavalt närvikava ja vastupidavuse proovilepanemiseks. Näiteks ühel ööl keerati neil temperatuur ebainimlikult madalaks ning nad pidid sellises olukorras magama. Neil lasti püksi pissida ja seda vist üsna alguses - ei lastud ühesõnaga vastavasse asutusse - ja siis sunniti neidsamu riideid edasi kandma.

Lisaks neid mõnitati, alandati, sunniti roomama, kükitama, igasuguseid jõu- ja ilunumbreid tegema, et ainult väga ebamugav ja vastik oleks. Üks osalejaist oli moslem - loomulikult ka kohustusliku habemega... Rohkem kui üks kord käis läbi ähvardus see "kultuuritunnus" maha ajada. Ohvri enda sõnutsi oleks see olnud talle kui moslemile äärmiselt alandav.

Kuna tegu oli siiski eksperimendi, mitte päris vanglaga, siis nii madalale ei mindud. Küll aga aeti ühel teisel, europiidsel tegelasel juuksed nulliga maha. Eks nad kõik pidid vist sellise variandiga ka arvestama, kui oma nõusoleku andsid.

Lõpp oli väga konkreetne - löödi kella või anti sireeni, ühesõnaga "Aeg! Katse on läbi!" Seejärel tehti helged näod pähe ja valvurid surusid vangidega kätt, niimoodi sõbramehe kombel ja sportlikult. Võõras oli vaadata sellist järsku üleminekut.

Nemad olid selles olukorras nädal, paar - päris Guantanamo vangid on selles aastaid. Ja lõpukella neile ei lööda. Filmimaterjali Guantanamost ei ole, kuna see on rangelt suletud asutus ja meediat sellele ligi ei lasta. Seetõttu ei ole ka väga teada, mis seal müüride vahel tegelikult toimub. Ainus allikas olekski seal töötanud inimesed, kuigi neilgi on tõenäoliselt surve peal ja ohtlik väga avalikult sellest rääkida.


p.s. Aga aplaus ja kiidusõnad vastvannutatud presidendile Barack Obamale, kes võttis vastu selle mõistliku otsuse too piinakamber sulgeda.

p.p.s. Ja ma tuletan meelde - neid, keda seal hoitakse, ei ole süüdi mõistetud, nad on pelgalt kahtlusalused ja nende süü on tõestamata.

Mida teevad 30 000 jaapanlast aastas?

http://www.trip.ee/node/48106

Too artikkel enesetappudest räägib selget keelt ja siin ei ole mitmetimõistmist. Kes vaatavad elule positiivsema pilguga ja on ka aktivsemad oma elu ise kätte võtma, paiknevad valdavalt just läänepoolkeral. Ma ei taha siin teha mustvalget üldistust teemal Lääs vs Ida, aga teatav muster tuleb välja.

Jaapan ei ole siiski kogu Ida, nii et ma ei lähe järeldustega liiga kaugele. Jaapanis on enesetapul pikaajaline koht ja see on osa sealsest kultuurist. Ja ma julgen öelda, et see on üks väheseid ühiskondi, kus see nii on. Muslemite enesetaputerrorism on teine asi, seal on tegemist enda ohverdamisega kõrgemal eesmärgil (enesetapp on paratamatu tagajärg, mitte eesmärk).

Nagu juba eelmises samateemalises tekstis mainisin, jaapanlaste ühiskond on väga jäik. Hierarhiad on väga ranged ja suhtlemisviisid on väga kindlalt ette antud. Ma ei tea küll piisavalt täpselt, aga pakun, et valikud elus ei ole ka väga vabad.

Enesetapu kõrval teine "eneseväljendusviis" on Hikikomori'ks hakkamine, mis tähendab elust kõrvaletõmbumist ja kuskil kinnises ruumis üksi elamist. Valdavalt teevad seda noored mehed, kes elavad endiselt oma vanemate juures ja on elus liigselt pettunud või vajunud masendusse - mistõttu eelistavad distantseeruda. Et see toimub pere juuresolekul vanematekodus, näitab vaid seda, kuivõrd inimesed üksteisest isoleeritud on. Millest omakorda järeldub see, et loomulikke suhteid asendavad formaalsed suhted - ehk siis inimesed võivad üksteisega suhelda vaid nii nagu ettekirjutused ette näinud on - tegelikku lähedust ei paista seal olevat. Liiga range järeldus? Selline paistab see olukord igal juhul olevat.

Nii ei olegi kellegi poole pöörduda. Sult oodatakse, et sa lõpetaksid edukalt kooli, et sa tõestaksid end mehe/naisena, et sa kasvataksid head, targad ja terved lapsed jne. Seda, mida sa ise sellest arvad ja kuidas end sealjuures tunned, sult ei küsita. Ma ei tea Jaapani kultuuri väga põhjalikult - need siin on ainult järeldused, mis eelmainitut arvestades, on ju üsna loogilised.

Ma ei taha Jaapanit maatasa kritiseerida, kuna tean, et on inimesi, kes taolist kultuuri austavad. Ise ma nende hulka ei kuulu, kuna minu arvates on sealne olme inimvaenulik. See eirab inimese loomulikke sotsiaalseid vajadusi ja enesetappude suur hulk vaid kinnitab seda.

Läänelik individuaalsust pooldav mõtteviis tähendab seda, et isik on ühiskonnast eespool. Seega isiku vajadused dikteerivad, kuidas kujunevad normid ja väärtused ühiskonnas, mistõttu ideaalis ei allu inimene ühiskonna masinavärgile. See annab ka võimaluse end teostada, olla isikupärane ja välja paista, kartmata, et sa mingeid kirjutamata reegleid rüvetad.

Meil õnneks enesetappe millekski kangelaslikuks ei peeta, vähemalt ei saa sellega oma au päästa. "Au" mõiste ei ole Läänes niiväga ülemüstifitseeritud samuti - inimesed on rohkem kahe jalaga maa peal. Enesetapus nähakse midagi meeleheitlikku, mis on viimane hädaväljapääs, mitte aga etteantud lahendus.

Jaapanis on sul au - kui sa oled seda rikkunud, ei ole sul enam midagi teha. Läänes on sul elu, mida sa pead elama ja mille eest võitlema. Üheseid lahendusi ei ole, väljapääsu võib alati otsida. Läbikukkumisi antakse vahel kergemini andeks, vahel on nad väiksema tähendusega, kuna lahendusvõimalused on loomingulisemad ja tunnistatakse ka ebatraditsioonilisi lahendusi.

Taoline idamaine mõtteviis on passiivne ja kohanevat laadi. Läbilöömise aluseks on aktiivne elujaatav mõtteviis, mille puhul igaüks on enda peremees. See annab iseseisvuse ja võimaldab kaasinimestega vahetumalt ja siiramalt suhelda. Selline on minu arvamus kogu sellest loost.

S**t paroodia

Eesti on väike maa ja siin ei ole loomemaastikul palju konkurentsi. Seega, kui keegi võtab mõne valdkonna tõsimeeli kätte, võib ta jõuda selle etteotsa ilma palju oskamata ega palju pingutamata.

Kui mitmed näitlejad (või üldse artistid) on viimase kolme aasta (või vahet pole, kui pika aja) jooksul Andrus Ansipit parodeerinud? Kui mitmed on üleüldse nt. Peeter Võsa parodeerinud? Ma ei pane vist väga palju mööda, kui ütlen, et seal taga on ainult üks nimi.

Millalgi kuskil nimetati Henrik Normann Eesti parimaks parodeerijaks. See lihtsalt näitab, milline põud parodeerijatest Eestis on. Henrik Normannil on näitlejaoskused täiesti olemas - paljusid rolle oskab ta hästi välja mängida, aga mis puutub kuulsuste parodeerimisse, siis sellest sarnasusest jääb päris palju puudu.

Sageli on nii, et ainuke sarnasus on see, mille on saavutanud grimmikunstnikud. Viimasel aastavahetusel olid nad teinud päris originaalilähedase Emil Rutiku, aga tolle miimika ja kõnemaneerid olid kahtlaselt palju mööda. Ansipist, kelle puhul grimm põhimõtteliselt puudub, me vast ei räägigi.

Võrdluse mõttes - Kadri rääkis oma blogis Ott Sepast ja Märt Avandist. Ma ei ole neid kahte vist parodeerimas näinud, aga täitsa huvitav oleks näha, kuidas nad seda teevad.

Ükskord näitas ETV aastavahetusel paroodiasaadet, kus tehti järgi selliseid saateid nagu Terevisioon, Meie, Ärapanija, Happy Hour ja veel mitmed. Kohal olid näitlejad nagu Andres Raag, Taavi Teplenkov, Hele Kõre, Andrus Vaarik, Marika Vaarik, Tiit Sukk, Eduard Toman jt. Kõigist kõige parem oli Taavi Teplenkovi Urmas Reinsalu, kes oli originaalilähedane ja lisaks ka naljakas. Ka Eduard Tomani Dmitri Klenski oli andekas. Pikalt ümber jutustama ei hakka, sest parem on ise vaadata, lisaks ei mäleta palju.

Kogu mu jutu mõte ei olnud üldse härra Normanni maha teha. Näitlejana on ta tegelikult võimekas - kasvõi kogu Maie ja Valduri saaga ei oleks muidu ju nii edukad olnud. Mis puutub parodeerimisse, siis mul on tutvusringkonnas inimesi, kes oskavad päris tõetruult parodeerida nt. Imre Koset või Hillar Palametsa.

Ei oska vist kohe kommenteeridagi...

Linke

Vaadake ja imestage:

http://www.talvekeskus.eu/index.php?message=Hui%20alustasime,%20kao%20putsi!&id=8003
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZ8RJmGdhYUOd_RAlVVCMKX73PbBq27skphqxKLwgErQ3hQii4k6_mULiHeyihxkCZ71cW4IqaltE2kU2rvtes2Eb1QSwNXXdyjXsGIvCazsujIjn7qFfGZoevbfUdi825XDXthQ/s1600-h/1.jpg
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0iv-vpJBrYPpLG_SJ9j7Yp89DogLIWj5AidQgHe4vMjFipu3iwTGGGw_GPR-gtOMsLLR3_MIfqruN9JlK6NmoY-MEMmtcHT0s6-0QMx7yLa_52IYPdl61u0cVI72XROHSiTeqKg/s1600-h/lubadused.jpg (lubadused paremal serval)

Torm veeklaasis

http://www.elu24.ee/?id=70480

Jälle midagi elu24'st. Üks väike süütu lauseke raputas vähemalt ühel bussijuhil kogu maailma peaaegu kokku. Küsimus: Kas ei ole piirav ja ahistav end igasuguste müütiliste iidolitega siduda? Kui loosungid ja dogmaatika su elu juhivad, ei saa sa seda ju ise teha...

Nii on...

Just täpselt selliste üllitiste pärast ei saa ajakirjandus olla Eestis neljas võim. Uudisväärtuslikku ei ole seal midagi ja lugejat odavalt tüssatakse. See ei ole mingisugune kurioosum, et "näe, nimekaim sai kuhugi tähtsasse kohta", see on kõige lihtlabasem lugeja lollitamine. Eesti meedias paistab see kõmužanr väga edukas olevat.

Naiste lemmik

Idanaabritel on üks hittlugu, mille sisuks on "minu mees võiks olla nagu Putin". Ühesõnaga tüübil on ka naiste seas minekut. Kodumaal vähemalt. Siin on ingliskeelne variant. Venekeelne peaks ka sealsamas juures olema. Otsustage ise, mida arvata...

Uhke Olga, Tõehetke Lilit ja Kapoti Kalev

Eestis on nähtavasti väga lihtne kuulsaks saada. Mõned aastad tagasi oli selle eelduseks veel kuskil reality's osalime, nüüd paistab kogu see värk väga juhuslik olevat. Jääd kuskil kellelegi silma ja juba kollased portaalid kirjutavad sinust.

Aga miks nad kuulsad on? Meedia armastab neid, sellepärast. Neist on lihtne uusi kuulsusi toota - ja väikse vaevaga. Ja kogu see "ajakirjandus" vajab ju oma leiba. Ja miks mitte siis korjata üles inimesi, kellest võib lõputult kirjutada.

Tõsielusaates külaliseks olnud endine Playboy jänku, politseinikki kapoti peal vedanud endine kiilakas, FHM'is (?) poseerinud neiu, kes kannab uhkelt ka oma kodukandi nime, ning... ee... Kurat, ma ei teagi, kes see Uhke Olga veel on ja millega tema kuulsaks on saanud.

Eile oli elu24 esiuudis "Kas Laura on rase?". Nojah... Huvitav küsimus. Ja neil on veel nii tavalised nimed! Siis olekski nagu neid eesliiteid vaja, nagu Bussi-, Tõehetke-, Kohvri-, Kabiini- jne.

Aga jääme huviga uusi kangelasi ootama.

"Under the sky I cry for you, under the sky I crawl..." *

Põhja-Iiri bänd The Answer ei ole ilmselt väga laialt tuntud. Ka ei ole nende 2006. aasta debüüt "Rise" tõenäoliselt väga paljude muusikakogumikus. Minul ta igatahes on ja sealjuures üks väheseid, mis praegusest sajandist pärit on.

Nende muusika on paljuski sarnande 70'date hard rockiga, aga siiski ei ole tegu pelga retrobändiga. Kui võtta natuke Led Zeppelini ja natuke Papa Roachi ja neist mingi loogiline segu teha, siis kõlaks see ehk umbes nii. Kui hakata 30 aasta tagust muusikat algselt kujul taastama, ei kõlaks see lihtsalt enam usutavane - olgu see kui hea tahes.

The Answer kõlab igatahes värskena ja uudsena. Lisaks on lauljal Cormack Neesonil väga võimas hääl, nii et võrdlus näiteks Robert Plantiga on igati asjakohane - lisaks võimendab seda tema väline sarnasus tolleaegsete suurkujudega (ma ei ole näinud veel ühtegi arvustust, mis selle retroteema kõrvale oleks jätnud).

Cormack Neeson räägib ise oma muusika kohta: "We play high voltage rock and roll for the most part - bit of blues going on there, bit of soul - we're quite eclectic in that respect." Igal juhul, keda mingi osa sellisest muusikast huvitab, soovitan vähemalt korra kuulata. "Rise" on väga tugev algus. Arvustused lubavad neile veel suurt tulevikku.

Järgmine album "Everyday Demons" tuleb välja tänavu veebruaris. Milline see kõlab, jääb üle vaid oodata. Ühes intervjuus mainiti, et see tuleb eelmisest natuke süngem. Eks näis.

Muuseas - The Answer on soojendajaks AC/DC "Black Ice" tuuril (aga ei, see ei ole see, kustkaudu ma bändist kuulsin).


* "Rise" avalaulu "Under the Sky" refrääni esimesed read.

Tänane õppetund

Midagi köögipoolelt e. jäätee koduste odavate vahenditega...

Arvatavasti on see niikuinii nii lihtne, et mingit mõtet ei ole sellest siin kirjutada. Mul oli see teooria, et kui sa seda poest ostad, on ta sul pudelis ja võid külmikusse suvalist aega ootama panna.

Teepakk oli mul olemas, maagilisel kombel leidsin ka ühe tühja kaheliitrise Coca Cola pudeli. Zavvist (vist) rotitud klaas sai aktiivseks töövahendiks, kuhu kuum tee tõmbama ja jahtuma läks. Tuli neli klaasitäit, kuni pudel (enam-vähem) täis sai ja minul viitsimine otsa rohkem teha. Hetkel on valmistoode külmikus.

Niipalju seiklustest köögis tänaseks.


p.s. Huh, nagu mingit telekokkade õpikut kirjutaks.

Mercilessly...

Just see ingliskeelne sõna tuli mul esimesena pähe, kui ma juba mitmendat korda jalutasin poest tulles mööda vanamemmest, kes alandlikul häälel natuke toetust palus. Ma ei tea, kas ma kerjustest siia varem kirjutanud olen, aga kavatsenud olen küll.

Raatuse Comarketi ees neid on. Tegelikult esimesi aegu Tartus olles mind väga üllatas nende suur hulk ja just seal poe juures.

Aga see dilemma on väga suur - kas anda neile see paar krooni? Mis ta sellega teeb? Ostab ühe korra midagi süüa? Võibolla kallab hoopis kõrist alla? Ja edasi? Kerjab uuesti?

Mõni neist kindlasti ongi invaliid või vanadusnõrkuses või muul moel töövõimetu. Aga kindlasti mitte kõik... Täiesti kindlasti.

Mis takistab neil siis tööle minemast? Ei leia? Raske elu? Masendus? Mina ei ole kaugeltki see inimene, kes vaeseid põlastaks ja rikkaid taevani austaks. Otse vastupidi. Neid, kel raske on, tuleks aidata - kuidagi. Aga sel ei ole mõtet, kui nad ise end ei püüa aidata.

Point, ühesõnaga - ei tasu end süüdi tunda, kui sa abipaluvale kerjusele sandikopikaid ei anna. Südametunnistus küll jääb piinama ja mõnel neist ei olegi paremat võimalust. See on äratundmise küsimus... Aga ei tohiks anda vale sõnumit, et sel teel on lihtne raha teenida. Hea on, kui suudad õnnetutele kaasa tunda, aga palju on ka neid, kes seda kurjasti ära kasutavad.

Mis tuletab meelde, et peaks ka tööd otsima.

Jälle ründavad

Sain täna sellise teate:

Kui keegi j_neutron07 nimeline isik lisab sind msni siis keeldu, see on kohutav viirus. See on kõvaketta tapja. Kui keegi su listist selle sisse paneb on ka sul viirus. Saatke see kõigile kontaktidele oma listis.


Kas see ka tõsi on, ma ei tea, aga võõraid ei ole msn'is mõtet niikuinii mõtet lisada. Janoh, lisaks sellele on viimasel ajal väga palju viiruselinke msn'is saadetud. Täna tuli umbes 3 - 4.

Muidu on tuim sessielu.