Mihkel Raua "Musta pori näkku" tekitas omajagu elevust, kui kuuldused sellest ja selle kurikuulsast sisust avalikkuse ette hakkasid jõudma. Autor ise selgitas, et tahtis ära rääkida loo, nagu see oli. Ühest küljest selleks, et see ajastu koos oma bändide ja muusikaga saaks lõpuks kaante vahele pandud, et tekiks ettekujutus, misasi Eesti rockmuusika 20 aasta tagusel ajal oli. Teiselt poolt oli ta plaaniks vist purustada mingisuguseid müüte ja võltsromantikat, et tuua toonane argielu lugeja ette oma täies ilus (või koleduses).
Kuskil meedias vilksas läbi teema, et "Must pori" võiks olla kohustuslikuks kirjanduseks. Toosama artiklijupp tõi välja ka Hendrik Sal-Salleri (kes nüüd juhtumisi raamatu väljaandmise aegu läks koos Mihkel Rauaga ühistuurile ja oli ka üks läbivaid tegelasi "Poris") kommentaari, kes näis olevat vaimustuses sellest mõttest.
Aga miks ka mitte, kui see hariv on ja laiendab silmaringi Eesti muusika ühest ajastust... Ma valetan, kui ütlen, et see raamat jättis mind külmaks või et mul ei olnud seda huvitav lugeda. Ma lugesin selle 280 lehekülge läbi kahe-kolme päevaga (fotod võtsid lehekülgede arvu küll natuke vähemaks).
Aga kohustusliku kirjanduse materjaliks ma teda just ei pea. Teose kurikuulsus ei seisne mitte milleski muus kui et see väga põhilise osana jutustab bändide liikmete joomaseiklustest. Üldiselt on Raud suutnud need seiklused huvitavaks jutustada - ja ma kujutan ette, et igal kolmandal (või teisel) lugejal käib ka kasvõi korra peast läbi unistus elada ise sellist rokkari (nõmedavõitu sõna) elu.
Mitte, et raamatut ennast kartma peaks - oi ei -, aga paar põhjust on, miks kooli õppekava ei ole selle teose jaoks väga sobiv. Esiteks on see pigem huvilugemine, hariv osa on tal väike - teda on huvitav lugeda ja saab teada palju põnevat Eesti tuntuimate muusikute elust teada, aga nende teadmiste hariv väärtus on väike (võibolla ma eksin, parandage mind). Teiseks ei sobi see lugemiseks mitte kõigile - inimeste närvikava ja taluvusaste on erinev (lisaks ei pruugi paljusid lihtsalt huvitada, kus ja kellega keegi kunagise bändi trummar mingil hetkel viina jõi).
Aga kindlasti ei peaks seda raamatut mingile vanusegrupile ära keelama või mittesoovitavaks kuulutama. Ta on huvitav. OK, natuke on liiga ühekülgne ja keskendub põhiliselt sellele ühttüüpi elustiilile. Aga miks mitte sellest lugeda... Suures osas see vast nii oligi. Kuigi jah, kahtlustan, et Raud jättis helgemaid hetki meelsamini välja ja keskendus mustematele.
Põhiväärtus "Poril" on aga selles, et ta pühib ära igasuguse võltsromantika ja idealiseerimise ja näitab, et ka teleekraanilt paistvad klantsstaarid on tegelikult inimesed oma vigadega. Ja mitte kuskilt mujalt ei saa lugeda, kuidas praeguseks ajaks ikoonistaatusesse tõusnud kodumaised bändid omal ajal virelesid, esinemisõigusi kätte võitlesid ja esinemisvõimalusi otsisid.
Ühesõnaga - muusikute argielust ja vahetutest muljetest ei ole räägi ükski teine raamat nii otseselt - vähemalt mina ei ole sellisest veel kuulnud. Ja Raud oskab kirjutada...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment