Kurikuulsad ja kauaoodatud kevadpäevad algasid minu jaoks sellega, et pool tundi enne Päevaklubi avamist (13.30) jõudsin üldse Tartusse, et siis ürituste möllu sukelduda. Päevaklubi on kevadpäevade üks keskseid sündmusi (ta ei olegi üritus, vaid pigem sündmuspaik, kus toimub mitmesuguseid mänge ja saab ka niisama mõnusalt aega veeta). Ja mis kõige parem, ilm oli seekord ulmeliselt hea.
Kui mina sinna jõudsin, olid esimesed mängud juba alanud. Pidin esimese asjana leidma rahvasumma seest üles Pauli - ja oma üllatuseks leidsingi... Parajasti oli pooleli mingisugune geitantsu võistlus ja noh... Paul oli seal osalemas. Leidsin ka teisi tuttavaid nägusid - ühesõnaga, seltskonda oli.
Muuseas olid kohal ka ürituse akrediteeritud fotograaf Olev ja harrastusfotograaf Heidy, kes kasutas vist Andu kaamerat (viimasel kahel on muuseas mõlemal väga äge telefon - kes saab aru, see saab).
Muude mängude seas pidi vahepeal nägupidi pitsat sööma, siis 20'kesi pisikesesse Peugeot 206'e ronima (mida hüüti vist Lepatriinuks), siis tiimiga pitsat sööma ja igasugust muud põnevat veel. Kui otsiti Pirogovi kõige pikemat meest, siis tundus mõistlik ka ise ette minna. Kinni ma seda ei pannud (võitis üks teine suur Saaremaa poeg, kes muuseas tuli Tartusse sama bussiga, mis mina).
Aga see ei olnud kõik - bravuurikalt kohalejooksnud tegelased pidid seejärel helistama oma emale ja teatama, et too on saanud vanaemaks. Keegi seda tõesti tegi ja valjuhääldi peale pandud telefonist kõlas vastuseid stiilis "tõsiselt räägid?", "saa enne kaineks" ja "kes need teised seal ümber on?". Arvestades kõiki asjaolusid pidasin mõistlikuks seda nalja ise mitte kaasa teha ja suutsin ebameeldivast kohustusest ka pääseda. Ei ole siin mingeid muid põhjuseid kui see, et eraelu ja naljamängusid ei meeldi mulle omavahel segada.
Kell 6 oli Mälukas (mis toimus traditsiooniliselt Püssikas). Me suutsime kolm tiimi edukalt ühe laua taha pressida ja kuigi koostööd otse plaanis ei olnud, õnnestus vahel siiski üksteise mõtteid varastada. Meie tiimi nimi oli Takova kak Putin (või Takogo kak Putin) - taaskord tulem ühest naljast. Kuna aga meie kapten oli otsustanud meid kirillitsas regada, siis oli lehel meie nimeks hoopis #%"?ˇˇ +& või midagi selle laadset.
Küsimused olid seinast seina. Kas keegi teadis, et Tallinnast põhjapooluseni on 3300 km? OK, aga et Gröönimaa on riik? Sest küsiti riiki, mis on EList välja astunud ja vastuseks oli Gröönima. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et võitjat meie lauast ei tulnud. Aga ega võitu me sinna jahtima ei läinudki (või ikkagi, ma ei tea...)
Kuidagi väga märkamatult liikus päev õhtu poole. Vahepeal käisime Pauli pool süüa tegemas (kus ma väga oskamatult nuudlipotti veest üritasin tühjendada). Esimesel võimalusel kimasin linna tagasi, sest elu käis ju seal. Pealegi oli varsti algamas öölaulupidu. Me saime kohad, mis teatri- või ooperisaali puhul oleks vastanud rõdule või loožile - ühesõnaga istusime kuskil päris üleval künka otsas. Lavale väga ei näinud, aga ülevaade oli hea. Rahvas oli all nagu väikesed sipelgad ja kui koos lauldi või midagi hüüti, oli kuulda sellist üldist laulumühinat (mis ongi suurte lauluürituste üks põhitunnuseid).
Aga mis Kevadpäevadel edasi saama hakkab, seda näeme juba täna. Ja ega järgmised päevad ei saa tulla viletsamad kui esimene. Kui jätkub päikest ja kui jätkub heatujulisi inimesi, siis on Kevadpäevade kordaminek juba kindlustatud. Stay tuned...
Sony Ericsson w200i - eelmainitud väga äge telefon
No comments:
Post a Comment