Pealinnas näivad asjad liikuvat sinnapoole, et üle pika aja võib seal näha taas koalitsioonivõimu. Midagi suurt ei muutu, lihtsalt Keskerakond võtab Sotsiaaldemokraadid väiksema vennana endale käevangu. Kui mingit ootamatust ei sünni, siis see võimuliit ka tuleb, kuna läbirääkimistega on osapooled on juba piisavalt kaugele jõudnud.
Mis edasi saab...? Kas on see Keskerakonna PR-nõks, et oma ainuvõimuri kuvandit leevendada või on keskidel tõepoolest suuremaid probleeme, mis vajaksid koalitsioonipartneri kaasamist - ei tea...
Delfi suutis läbirääkimiste teemast esile paisutada küsimuse, kas Savisaar üldse linnapeana jätkab. "Peeter Kreitzberg: Savisaare jätkamisest linnapeana meile ei räägitud", ütleb Delfi oma loo pealkirjas. Võib arvata, et see ei tulnud jutuks, kuna see teema ei lähe lihtsalt arutluse alla.
“Meie peame sajaprotsendiliselt tõenäoliseks, et Edgar Savisaar saab ikka linnapeaks, kuid me ei kuulnud seda ettepanekut esialgu veel,” märkis ta [SDE'sse kuuluv Peeter Kreitzberg]. - kinnitab seda siis ka Kreitzbergi hinnang.
Savisaare linnavalitsus on demokraatiat idealiseerivas Eesti Vabariigis üks omaette anomaalne nähtus. Avalikult ja täiesti ühemõtteliselt kehtivad selles riigikeses midagi autoritaarse võimu ja isikukultuse taolist. Kui välja jätta massimõrvad ja -repressioonid, kannatab Savisaar täiesti võrdlust Hitleri või Mussoliniga. Võimu juures olev inimene on tõstetud pooljumala seisusesse ja rahvas pimesi kummardab teda. Teda ümbritsetakse müütidega ja tema puudutus on kullast, mis isegi surija terveks teeb.
Vana uudis - sama jant on ju juba aastaid ja veel natuke peale käinud. Miks sellest siis nüüd ikka rääkida... Aga miks mitte? Sest midagi ei ole ju muutunud. Avalikkus ei peaks sallima sellist kõigi silme ees vaba ühiskonna põhimõtete peale sülitamist taluma. Mitte, et varjatud korruptsioon parem oleks, aga kui selline tsirkus käib avalikult, näitab see midagi ühiskonna kriitikameele kohta.
Miks sünnivad sellised kujud? Rahvas vajab iidoleid. Juhte, kellel oleks alati õigus... Liidreid, kelle julgustav sõna toetaks ka kõige nirumal ja raskemal hetkel. Mõistus ja loogika sellisel juhul enam ei loe.
Savisaar on osav demagoog ja sellega ta suurte hulkade südamed võidabki. Ta on karismaatiline ja osav esineja ning kõneleja - kergelt suudab ta jutu viia ebameeldivatelt teemadelt hoopis kuhugi mujale või fakte näidata endale soodsas valguses. Selline karismaatilisus on ohtlik, kui seda hakata võimu nimel julmalt ära kasutama. Sest suur osa inimesi läheb õnge.
Karismaatiliste juhtide suhtes tuleb väga ettevaatlik olla. Mitte neid karta, aga veenduda, et nad on ikka ausad, ja mitte anduda sellele säravale ja laitmatule stiilile. Valgustusajastust saati on mõistust ja loogikat hakatud poliitikad väärtustama ja on oluline, et keegi ei asuks neid väärtusi õõnestama. Seetõttu on igasugune kummardamine väga ohtlik. Juhte ei tohiks kummardada, nemad ainult koordineerivad oma vastutusala tegevust ja mingit jumala või pooljumala seisundit neile omistada on vale.
Ühesõnaga point on selles, et alati tuleb olla kriitiline selle suhtes, kellele sa allud ja mitte kunagi mitte ühelegi juhile pimesi järgneda ja tema sõna ainuõigeks pidada. Olgu see siis Tallinna linnavalitsuses või kus iganes...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment