Ise hakkasin seda varianti päris hiljuti kasutama, aga juba paari korra põhjal ütlen, et päris hästi toimib. Võõraste autojuhtide armule siis loota...
Sel teemal levib palju ka hirmujutte, et kas siis autojuhid võivad olla sarivägistajad või hoopis ise korjad üles mõne venna, kes sind paljaks röövib. Risk on sellise ettevõtmise puhul vältimatu ja kuigi mitmed neist juttudest on ehk ülepaisutatud, ei tasu nende ohtude suhtes ka täiesti silmi kinni hoida.
Statistilised andmed (loe: üldlevinud arvamused ja kõlakad) näitavad, et kõige kergemini saavad peale noored naised ja ajateenijad. Kuna ise kuulun viimaste hulka, siis olen ka maanteedel soositud ja tõepoolest - pealesaamisega seni probleeme ei ole veel tekkinud.
Minul on väeosaga sedavõrd vedanud, et põhiline liikumissuund ongi Tallinn-Tartu, kus sõidukeid vurab nagu konveieril mööda. Ja milleks oodata pärast tülpivat nädalat veel pea tunnike bussijaamas, kui võib kohe õige suuna jalge alla võtta ja jääda ootama, mis edasi saab. Aega võib natuke rohkem minna, aga ei pruugi.
Idee poolest võiks pöidlaküüti võtta kui julma parasiitlust, aga siiski seda ei tehta. Seda ennekõike, kuna juhte absoluutselt ei sunnita kedagi peale võtma. Nad teevad seda vabast tahtest, nii et see on pigem nagu heatahtlik vastutulek. See ei käi muidugi nende sarivägistajate kohta...
Igal juhul, kui autod liiguvad ja neis vabu kohti on, siis miks mitte ühendada võimalused ja vajadused... Lihtne. Kogenud pöidlaränduritele on see jutt muidugi elementaarne, aga siiski on väga kasulik, et leidub abivalmis autojuhte, kes tee ääres kõmpijaid peale võtavad, ja ühest punktist teise liikumiseks ei pea ainult ametikult organiseeritud ühistransporti kasutama.
Järgmine nädal jälle tee äärde... (Y)
No comments:
Post a Comment