Astusin täna välja, et minna raamatukokku (täpselt isegi teadmata, mis eesmärgil, aga tundus hea mõte) ja sattusin äkitselt südasuvisesse keskkonda. Kõik tunnused selleks olid olemas, isegi jõeäärne rand oli aktiivne. Paraku olid sinna püsti pandud kõlarid, mis üürgasid tavapärast täiesti talumatut... ee... müra. See oli täpsemalt Turu silla juures. Mis selle eesmärk oli.. No katsu aru saada. Huvitav mõelda, kas kellelegi selline "rannatümps" ka tegelikult meeldib... Plusspunkte ei saa ka see, et seal mängis "Flash Theme" (mis iseenesest on hea laul) - küll kellegi teise esituses ja ohtra kloppimisega. Tegelikult ma kuulen sedasama müraallikat ka praegu (ja päris hästi on kuulda).
Raamatukogus aga (kuhu ma siiski suundumas olin) kammisin natuke riiuleid. Midagi asjalikku või vajalikku ma sealt ei otsinud. Paar päeva varem olin käinud otsimas sealt psühholoogiaalaseid õppematerjale, mida ma ei leidnud. Niisiis ilukirjandus (jah, ma tõepoolest ka vahel loen). Muuhulgas vaatasin midagi Asimovilt ja midagi Clarke'ilt - kaasa ma aga midagi neist ei võtnud. Lõpuks tulin ära sellise teosega nagu Bradbury "451 Farenheiti" (ilma arvestades küllaltki temaatiline pealkiri). Tuleb nüüd ainult loota, et ma seda ka tegelikult lugema hakkan...
Ja maru palav on ikkagi...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment