Nii

Keset ööd ärkvel olles tulevad kõige targemad mõtted pähe. Viimasel ajal on neid hiliseid või pooleldi unetuid öid kahtlaselt sageli olnud. Elu on ka ise nii põnev olnud ja pakkunud nii põnevust kui sekeldusi (kuigi pakkumise ja saamise asemel peaks ehk hoopis ise võtma).

Nüüd kui on jäänud viimane kuu vabaduses, võib öelda, et eelmised mõned kuud on olnud mõnes mõttes küllaltki seiklusrohked - millest päris kõigest ei tahakski siin rääkida. Taaskord, kes teab, see teab.

Ei-ei, päris palju on olnud ka head. Uusi meeldivaid, lahedaid, huvitavaid tuttavaid, uusi kogemusi, millest kuskil kunagi kindlasti kasu on, igasugust. Võib-olla see idee, et viimased hetked tsiviilis peaksid käima suure ja meeldejääva mürtsuga, ongi mingis omapärases variandis tõeks saamas/saanud.

Päevast päeva tiksuda on mugav, aga no k**at, vahel tuleb asjade üle järgi mõelda. Noh, teha vahekokkuvõtteid jne. (ja siis vorpida see seosetuks "diibiks" tekstiks, nagu mina praegu teen...). Samas on väga hea ajada inimestega msn'is lihtsalt tühja juttu või lobiseda ja kujutada ette, et absoluutselt kõige tähtsam küsimus on see, et mida poest läbi minnes süüa osta. Samas võib-olla ongi...

Tuleks see juunikuu teha võimalikult oluliseks. Tööd ei ole mõtet see aasta otsida. Kooliga tuleb otsad kokku tõmmata. Ongi vist kõik. Sest pärast seda antakse mulle 11 kuud kohustustevaba aega, kus ma ei pea ise midagi otsustama ja elu korraldatakse ära minu eest (kuna ma ei ole seda veel siin otsesõnu maininud, siis kes ei tea, mind ootab suvest tavapärane militaarkarjäär).

Mitmed, kes on selle läbi teinud, on väitnud, et see on olnud küllaltki mõttetu aeg. Samas peab tast mingit kasu olema, muidu oleks tegu küll väga lolli süsteemiga. Ega ma isegi selles osalemisest väga vaimustunud ei ole, aga vahel on lihtsam olukorraga leppida kui oma turvalisest argipäevast kramplikult kinni hoida ja muutusi karta.

Siiski ei tasuks selle militaarteema külge igasugu mütoloogiat ja romantikat pookida. Jätke ses suhtes oma illusioonid, kellel need on. Kõike kuuldut arvestades olen rohkem kui kindel, et midagi ülevalt ilusat ega suurejoonelist seal ei ole. Aga see selleks...

Ehk on aasta pärast kõik selgem ja saab natuke oma "tagatuba koristada". Praegu on ta suht segamini ja midagi tarka välja ka ei mõtle. Kes teab, mis aasta pärast on...

Ja kui minust ei ole enam midagi endist järel, kui ma tagasi olen, siis taguge mulle mõistus pähe või öelge must lahti. Mõned asjad ei tohi muutuda...