http://www.trip.ee/node/48106
Too artikkel enesetappudest räägib selget keelt ja siin ei ole mitmetimõistmist. Kes vaatavad elule positiivsema pilguga ja on ka aktivsemad oma elu ise kätte võtma, paiknevad valdavalt just läänepoolkeral. Ma ei taha siin teha mustvalget üldistust teemal Lääs vs Ida, aga teatav muster tuleb välja.
Jaapan ei ole siiski kogu Ida, nii et ma ei lähe järeldustega liiga kaugele. Jaapanis on enesetapul pikaajaline koht ja see on osa sealsest kultuurist. Ja ma julgen öelda, et see on üks väheseid ühiskondi, kus see nii on. Muslemite enesetaputerrorism on teine asi, seal on tegemist enda ohverdamisega kõrgemal eesmärgil (enesetapp on paratamatu tagajärg, mitte eesmärk).
Nagu juba eelmises samateemalises tekstis mainisin, jaapanlaste ühiskond on väga jäik. Hierarhiad on väga ranged ja suhtlemisviisid on väga kindlalt ette antud. Ma ei tea küll piisavalt täpselt, aga pakun, et valikud elus ei ole ka väga vabad.
Enesetapu kõrval teine "eneseväljendusviis" on Hikikomori'ks hakkamine, mis tähendab elust kõrvaletõmbumist ja kuskil kinnises ruumis üksi elamist. Valdavalt teevad seda noored mehed, kes elavad endiselt oma vanemate juures ja on elus liigselt pettunud või vajunud masendusse - mistõttu eelistavad distantseeruda. Et see toimub pere juuresolekul vanematekodus, näitab vaid seda, kuivõrd inimesed üksteisest isoleeritud on. Millest omakorda järeldub see, et loomulikke suhteid asendavad formaalsed suhted - ehk siis inimesed võivad üksteisega suhelda vaid nii nagu ettekirjutused ette näinud on - tegelikku lähedust ei paista seal olevat. Liiga range järeldus? Selline paistab see olukord igal juhul olevat.
Nii ei olegi kellegi poole pöörduda. Sult oodatakse, et sa lõpetaksid edukalt kooli, et sa tõestaksid end mehe/naisena, et sa kasvataksid head, targad ja terved lapsed jne. Seda, mida sa ise sellest arvad ja kuidas end sealjuures tunned, sult ei küsita. Ma ei tea Jaapani kultuuri väga põhjalikult - need siin on ainult järeldused, mis eelmainitut arvestades, on ju üsna loogilised.
Ma ei taha Jaapanit maatasa kritiseerida, kuna tean, et on inimesi, kes taolist kultuuri austavad. Ise ma nende hulka ei kuulu, kuna minu arvates on sealne olme inimvaenulik. See eirab inimese loomulikke sotsiaalseid vajadusi ja enesetappude suur hulk vaid kinnitab seda.
Läänelik individuaalsust pooldav mõtteviis tähendab seda, et isik on ühiskonnast eespool. Seega isiku vajadused dikteerivad, kuidas kujunevad normid ja väärtused ühiskonnas, mistõttu ideaalis ei allu inimene ühiskonna masinavärgile. See annab ka võimaluse end teostada, olla isikupärane ja välja paista, kartmata, et sa mingeid kirjutamata reegleid rüvetad.
Meil õnneks enesetappe millekski kangelaslikuks ei peeta, vähemalt ei saa sellega oma au päästa. "Au" mõiste ei ole Läänes niiväga ülemüstifitseeritud samuti - inimesed on rohkem kahe jalaga maa peal. Enesetapus nähakse midagi meeleheitlikku, mis on viimane hädaväljapääs, mitte aga etteantud lahendus.
Jaapanis on sul au - kui sa oled seda rikkunud, ei ole sul enam midagi teha. Läänes on sul elu, mida sa pead elama ja mille eest võitlema. Üheseid lahendusi ei ole, väljapääsu võib alati otsida. Läbikukkumisi antakse vahel kergemini andeks, vahel on nad väiksema tähendusega, kuna lahendusvõimalused on loomingulisemad ja tunnistatakse ka ebatraditsioonilisi lahendusi.
Taoline idamaine mõtteviis on passiivne ja kohanevat laadi. Läbilöömise aluseks on aktiivne elujaatav mõtteviis, mille puhul igaüks on enda peremees. See annab iseseisvuse ja võimaldab kaasinimestega vahetumalt ja siiramalt suhelda. Selline on minu arvamus kogu sellest loost.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment