Ida või Lääs

The Doorsi laulus "The End" lausus Jim Morrison kuulsad sõnad: "West is the best." Kindlasti ei olnud see esimene kord, kus seda kuulda võis, aga mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et tal võis õigus olla.

Oli aegu, kui ma olin ida mõtteloo ja kultuuri austaja (noh, natuke) ja mul oli selle teemaga ka mõnevõrra kokkupuudet, aga praegu jääb see teema mulle küllaltki võõraks (mis ei tähenda, et ma seda siiski ei austaks).

Kooli ajal õpetati meile filosoofiat ja meil tekkis vist isegi mingi seltskond, kes selle teemaga rohkem süvitsi tegeles (asjade selgitamiseks - mina sinna ei kuulunud). Mingi kerge skeene või nii...

Tõsi, kogu see teema oli alguses põnev ja paeluv ja nii edasi. Palju oli mõistatuslikku, arusaamatut, palju oli ka uut ja huvitavat, vastuseid, mida argielust ei saanud; veidi selline põhivoolust eemalekaldumise tunne oli ka, mis on ka alati põnev.

Mis siis juhtus? Noh, lõpuks tekkis see tunne, et nad seal idas muud ei teegi kui ainult mõtisklevad ja süvenevad endasse (liialdatult muidugi), see kõik üritas olla väga sügavamõtteline, endassetõmbunud ja metafoorse väljenduslaadiga. Kunagi mulle meeldis kõik, mis on diip ja millest võis otsida lõputult sügavamaid ja peidetud tähendusi, aga noh, vaheldust on vaja. Otsekohesust on ka vaja. Mõnikord võib lihtsalt kõik otse välja hüüda pikemalt mõtlemata.

Vaatasin hiljuti ühte Jaapani filmi. Nagu üks meist siis ütles, nad seal suhtlevad pereringis ka nagu mingil firma koosolekul. See kõik oli nii maru range ja ametlik. Isegi kõige lähedasemate inimestega on ranged reelgid, kuidas suhelda. Võibolla on selleks mingi põhjus, ma ei kujuta ette. Jaapani koolides, ma tean, on ka väga ranged võimusuhted. Õpetajad annavad korraldusi ja õpilased kuuletuvad. Küsimusi ses suhtes või arutlust ei ole. Ei ole just kõige arendavam keskkond.

Mul ei ole tegelikult Jaapani kultuuri vastu mitte midagi, asi on ainult selles, et ma ei saa sellest aru. Ja ma tean, et ma ei hoia end tagasi, kui on võimalus seda välja öelda.

Sama lugu on ka Jaapani joonisfilmiga, millel on seal vist palju laiem tähendus kui multikatel siinmail. Neist arusaamiseks peab vist mingit tausta paremini tundma või rohkem mingil õigel lainel mõtlema.

Ühesõnaga kõik see arusaamatus, hämming jne on põhjuseks, miks ma pigem lääne poole kalduksin. Sest oli ju lääs see, mis tootis vaidluskunsti (Kreeka minu teada), kodanikuliikumise ja oskuse kahelda käskudes, mis ülevaltpoolt tulevad. Need on kõik pigem läänelikud tunnused. Ja muusika. Orjandusest tulnud ainuke positiivne tagajärg on sajand tagasi Ameerikas alguse saanud muusika - blues, hiljem soul, funk, rock'n'roll jne - minu meelest muusikasaavutuse tipp, kuna selline muusika on kõige vahetum, kõige inimlikum ja kõige otsekohesem (minu meelest!). Võrreldes näiteks sümfooniaga, mis on ette valmis kirjutatud, orkestreeritud ja muud mood rangelt reguleeritud.

Aga see on ainult minu arvamus ja ma ei taha kedagi kritiseerida.

OK, mõnusat lugemist (tegelikult, siin punktis on see tõenäoliselt juba läbi loetud.)

Encyclopaedia salesman

Telesketšide üks nali on entsüklopeedia müügimeestest, kes ukse taga koputavad. Monty Python veel näitas, kuidas neid aknast välja visata. Ja kuidas kahte sellist aknast välja visata.

See oli vanadel aegadel. Praegu tegutsevad nad telefoni teel. Üks helistaski mulle umbes kuus minutit tagasi (TEA oli vist.. ) ja tahtis paar minutit vestelda. Siis küsis veel: "Ega teile ei leidu lapsi vanuses 2 - 7?"

Vastuse peale: "Ei, ma olen üliõpilane." tuli kiire: "Head päeva teile."

Enne detsembrit

Õige kuu ei ole veel käes, aga mis sa ikka teed - kõik juba räägivad.... jõuludest siis.

Ja kuigi ma paljudesse traditsioonidesse väga lahkelt ei suhtu, siis jõulud on siinkohal erand. Selle all ma mõtlen lihtsalt jõulusid kui talvist püha, kus ollakse perega koos, toibutakse sügishallusest, kogutakse jõudu pikaks eelseisvaks talveks; mingis mõttes rahu ja valguse aeg (kellele see äsjane jutt ei meeldinud, ärge lugege...). Välja võib jätta kõik kristliku jama, ostuhulluse, jõulukampaaniad, paksud punased jõuluvanad, hiigelsuured tänavavalgustused ja kõik, mis iganes veel sinna juurde poogitakse.

Jõulusid on põhjapoolsemas Euroopas juba väga-väga ammu peetud - nii on mulle räägitud. Jõulud ei olnud niisiis midagi muud, kui talvepühad, mis kestsid mõned päevad umbes talvise pööripäeva kandis. Mingi seos oli sellel kindlasti ka jumalatega, aga üks oluline põhjus oli külm pime talv, millesse oli vaja kasvõi korraks valgust tuua.

Ja nii kuulutati jõulud valguse pühadeks. Sellest siis küünlad ja jõulutähe vms sümboolika.

Jõuluvana tuleb Ameerikast. Jällegi ma ka selle kohta väga palju ei tea, aga niipalju, kui ma mäletan, oli see keegi hollandi päritolu käsitööline (või legend temast), kes ilmselt siis jõulude aegu inimestele kingitusi viis. Kristlik pärimus räägib Küprose preestrst Nicolausest, kes umbes midagi samasugust tegi.

Kes veel ei tea, siis punase ürbi sai too tegelane Coca Cola reklaamist 20...30'ndatel.

Sümboolika sümboolikaks... Noh, natuke aitab võibolla pilti paremini silme ette tuua. Muidu ei pruugi see õige meeleolu lihtsalt mõttejõul tekkida.

Tegelikult on jõulud midagi lihtsat. See on lihtsalt aeg, kus kõik muu korraks ära unustada ja seda pühalikku (nojah..) hetke nautida. Me elame seda endale, iseendile; mitte mingile ammusele ristilöödud tüübile, kellel väidetavalt on sünniaastapäev, mitte mingile punase mantliga habemikule, mitte neile suurärimeestele, kelle rahakotte me täidame.

Lihtsalt... minge oma pere juurde. Saage kokku oma suure suguvõsaga, kellel see on. Selles on kogu mõte.

Novembrikuu saavutused

¤ Jõudsin ühe päevaga kirjutada blogisse kolm teemat USA presidendivalimiste kohta.
¤ Tegin ühe külastuse koju.
¤ Ristisin ajakirjanduse rebaseid (kuigi seda tegi kogu 3. kursus ja ega ma väga aktiivselt ei osalenud).
¤ Pidin peaaegu oma pangakaardi sulgema, aga õige telefon oli automaatvastajal sel hetkel ja üsna varsti leidsin kaardi oma taskupõhjast.
¤ Jõudsin tagasi lühikeste ja lihtsate blogipostituste juurde.
¤ Jõudsin vaadata mitu hooaega Family Guy'd.
¤ Jõudsin rickrollida kahte inimest, kellest (vist) kumbki sellest naljast kuulnud ei olnud.

Mida teha öösiti..?

Variante on mitmeid. Magamist ma olen proovinud, see ei kipu sageli õnnestuma. Aga on ka muid võimalusi. Eile ma näiteks lugesin Terry Pratchetti "Tõde" - põhimõtteliselt peaks see raamat rääkima meediast (sellisel viisil, nagu Pratchett seda teeb - kuidas see täpsemalt on, ma ei tea, sest ei ole Pratchettit kuigi palju lugenud). Huvitav on see, et seda saan ma vist ainult öösiti lugeda, kuna päeval kipun enamasti magama jääma, kui selle kätte võtan (viimasel ajal üsna sagedane asi lugemise puhul).

Öösel tegevust leida on muidugi oluliselt keerulisem, kui sul toas veel keegi on, kes sel kellaajal justnimelt magada tahab. Õnneks on olemas ühikaboksi köök, kuhu põgeneda saab, nii et kellegi magamist ei sega.

Kui sa üksi oled, on kogu tuba sinu päralt ja sa võid tõesti ainult mingi neli tundi korraga magada ja just millal iganes. Neli tundi on sageli piisav, mis eeldab muidugi, et sa terve päeva ka just värske ei ole või siis kerid ka millalgi päeva jooksul magama. Tuleb ette.

Millegi pärast toimib see päeval hoopis paremini. Sa lihtsalt heidad pikali ja silm vajubki korraks kinni. Võibolla see öine magamine on liiga ülepingutatud - kindlad kellaajad, tuled kustu, kaheksa tundi järjest jne. Koerad magavad suvalisel ajal ja sageli vaid paar tundi järjest (samas neil ei ole tööd, kooli ega muud päevakava - mis on päris tugev argument). Enda kogemuse põhjal ütlen, et inimesele sobiks selline variant muidu küll.

Praegu on kell.. ee... 23:51, vara kuidagi, et magama minna. Aga noh, eks peab boksikaaslastega arvestama ja mitte oma elutegevusega teisi segama. Raamat ja võibolla ka ristsõna stardivalmis. Elu on imelik...

Must huumor

Kellele meeldib näha, kuidas inimesed lollusi teevad, siis vaadake seda politseikroonika videot. Verd ja vägivalda siin ei ole, aga naerda saab küll: SIIN

Ikkagi kirjutan

Meil Pauliga tekkis eile korraks arutelu, kas Twisted Sister on metal. Mina arvasin, et on, ja tema pakkus, et ei ole. Lisaks Sisteri kuulamisele on viimasel ajal üheks mu põhiajaviiteks Family Guy. Ma kavatsesin siia ka ühe review kirjutada, millega ma ka täna hommikul alustasin. Mida edasi aga jõudsin, seda selgemaks sai, et kogu jutt on suht puhas pullikaka, mistõttu jätsin pooleli ja loobusin.

Tegelikult võiks aga siiski midagi kirjutada. Piiripeal huumor ja kahtlase väärtusega naljad on üks äärmiselt põnev teema ja kust mujalt seda otsida kui Seth MacFarlane'i loomingust...

Family Guy ei järgi ühtegi skeemi oma loo jutustamisel. Ainuke loo skeem on igasuguse skeemi puudumine (nüüd sai kahes lauses kolm k0rda "skeem"). Toimuvale sündmusele järgneb tavaliselt täiesti ebaloogiline või jabur puänt või pööre.

Näiteks, kui Peter kingib Chrisile konna, kes osutub surnuks, siis näeme kaks minutit seda, kuidas Peter konna laipa edutult aknast välja üritab tõsta (ta teeb seda karbiga, et mitte käsi määrida või mida iganes...)

Või kui Stewie jutu sees mainib "prom night dumpster baby" (põhimõtteliselt balliööl sünnitatud beebi, kes maja kõrvale prügikonteineri juurde maha jäetakse) - siis näidatakse flashback'i vms, kus ongi sama olukord ja siis see beebi hakkab Broadway stiilis sellest laulma ja konteinerist ilmuvad välja kümned teised sellised imikud, kes talle tausta laulavad.

Family Guy huumor ei tunne piire - ainuke põhimõte paistab olevat, et kui see on naljakas, läheb see sisse, ja mida naljakam, seda parem. Ja selle jaburus paneb mõtlema: mis selle mõte on, miks see sisse pandi, see on ju täiesti ebaloogiline. Aga see on naljakas - teaduslikult on selle nimi wtf-efekt, mis sellisel puhul iseenesest naerma ajab.

Üheks näiteks on ka piiramatu vägivalla kasutamine ja seda üsna kergekäeliselt. Ja selle põhjuseks ei ole mitte positiivne suhtmine vägivalda või ükskõiksus selle suhtes, vaid lihtsalt, et ükski teema ei ole tabu või liiga püha, et seda puutumata jätta. Kõige üle saab nalja teha.

Samamoodi on ette võetud vanad multikad. Klassikalised klipid vanadest multikatest. Näiteks The Flintstones'i lõpuklipp, kus Fred viib kassi välja ja lõpuks viskab kass hoopis tema välja, mille järel ta uksele prõmmib ja karjub "Wilma!". Tollal oli see mõeldud lihtsalt naljana ja kõik on sellega harjunud ega hakka selle sisusse süvenema. Family Guy's aga teevad need tegelased külalisrolli ja Fred tahab Wilmalt lahutust, kuna ei lasknud teda sisse.

Naljad neis multikates on sageli üsna lihtsad, mistõttu on lihtne neis vigu leida ja neid omakorda pilada. The Jetsons'i algus on tuttav? Siin on MacFarlane'i poolt täiendatud variant: http://www.youtube.com/watch?v=WpBqYcGqaaw

Ja lõpp:
http://www.youtube.com/watch?v=kosEE7wadqo&feature=related


Ja kui küsida, kuidas need muu sisuga kokku sobitatud on... Noh, nad ei olegi. Neid lihtsalt näidatakse vahele. Kui sageli on naljadega selline lugu, et sa pead mingitest tüüpnaljadest aru saama, mingid konkreetsed teemad on, mida peetakse naljakaks, millesse suhtutakse kuidagi kindlat moodi ja sageli nali seisneb selles, kui keegi tegelastest samamoodi ei suhtu või siis lihtsalt aru ei saa. Ämmanaljad on seda tüüpi ja palju muud, mis seostub stereotüüpidega. Üks hea näide on Two and a Half Men, mis sellistest naljadest just kubisebki.

Family Guy aga kasutab nalju oma suva järgi ja seetõttu tulevadki sealt sageli välja pealtnäha jaburad naljad. Janoh, sellistel naljadel sageli ei ole puänti. Puänt on ka üks asi, mida nalja puhul eeldatakse juba ette ja sageli on selle sisu natuke etteaimatav. Aga kui puänti ei tule või nali lõpeb mingi mõttetu ja sisutu pöördega, siis... Toimib hästi igal juhul, sest üllatusmoment on ära tabatud (mis on nalja puhul peamine) ja isegi paremini kui ootuspärase puändi puhul.

Tubli Demokraatide toetajana ei jäta MacFarlane välja ka poliitilisi nalju (ma kirjutan USA parteisid suure tähega lihtsalt seetõttu, et eristada neid samanimelistest poliitika üldmõistetest). Põhilised sihtmärgid on Vabariiklased, kristlased ja relvaõigused - samas ei ole talle töö liiga raskeks tehtud, sest need teemad parodeerivad ise ennast.

Igal juhul soovitan Family Guy'd vaadata, kes mingil põhjusel ei ole veel näinud ja kes naerda tahab ning ei pelga kohati teravat maitsetust.

---
Praegu mängib: TS - I Am (I'm Me)

Kas ikka tohiks aidata surra või mitte...

Küsimus on sellepärast ajakohane, et Itaalias anti ühele aastaid teadvuseta olnud naisele luba lõpuks surra. Õigemini anti see tema isale, sest tütre enda seisund ei võimaldanud tal iseenesestmõistetavalt midagi otsustada - ja see ei ürita olla mitte mingi teravmeelne märkus, vaid see, mis viibki kogu loo ühe tähtsama pointini... Kas seda olukorda saab enam eluks nimetada ja kas juhtme väljatõmbamine tähendaks tegelikult suremist?

Katoliku kirik näiteks vastaks jaatavalt. Osalt on neil muidugi õigus ja lisaks räägivad nende kasuks mitmed objektiivsed faktid. Algelisel tasemel elutegevus sellises seisus inimesel tõepoolest toimib - juhtmetega ühendatud aparaadid ka seda tunnistavad - peaks käima ka teatav ainevahetus ja lõppude lõpuks, kui juhtmed ära võtta, siis see elutegevus lakkab, mida saab tõesti nimetada surmaks.

Üks Vatikani kardinal põhjendas seda nii: "Joogi, söögi ja hingamise võtmine vegetatiivses olekus inimeselt on ebainimlik julmus."

OK, väites on loogika, arvestades, et vegetatiivse elu katkestamist saab võrdsustada surmaga või siis tapmisega. Tapmine üldiselt on julm (katsuge vastu vaielda...). Niisiis, aga tema väidab, et see on julm ka vegetatiivses olekus. Seda kõike arvestades tekib üks küsimus:

Miks?

Miks on see julm? Mille pärast peab sellist tegu julmaks nimetama? Ja ei, ma ei ürita seda praegu ümber lükata, lihtsalt panen selle väite küsimuse alla.

Esiteks julm kelle suhtes? Pean siin kohe praegu tunnistama, et ma ei ole ise surma ja leinaga kokku puutunud, mistõttu võtan seda teemat ehk natuke külmalt. Ma tulen väga kitsast tuumikperekonnast, mistõttu mu suguvõsa võib ühe käe sõrmedel üles lugeda - seega kadunud sugulasi tean heal juhul nimepidi.

Olgu, tean, see on tundlik teema ja siin on palju tundeid ja meeleolusid, mida ei saa alati mõistusega võtta. Ja see on inimlik... Aga kui inimlik on inimest masinate ja tilgutite all hoida, kui ta sisuliselt on juba lahkunud? Väike võimalus, et tuleb tagasi? Kui tõenäoline see on? Ma ei ole küll statistikaga kursis, aga peaaegu kõik juhtumid, millest mina kuulnud olen, on ühtemoodi lõppenud.

Mingil määral on see kindlasti mingisugune lohutus - enesepettuse vormis küll. Aga kas ei oleks see see koht, kus tuleks mõelda hoopis elus edasi minemisele... Tavaliselt kellegi kaotamise järel seda tehakse. Kadunule endale ei ole enam arvatavasti mingit vahet - vaevalt saab seda mingil viisil elamisväärseks eluks nimetada.

Seega tähendab sellisel juhul eutanaasia lõplikku otsust ainult lähedaste jaoks - nende jaoks oleks see suurim kaotus. Praeguse Itaalia loo puhul aga isa taotles ise kohtult õigust see mäng elu ja surmaga lõpetada. Tulles tagasi selle kardinali juurde - kus see julmus siis lõppude-lõpuks on? Kuidas ta saab midagi sellist üldse väita? Põhjendusi oleks siia vaja.

Igal juhul isa otsus on igati mõistetav - ta tahab kogu selle jama lõpetada võimalikult valutult (sisuliselt elutus seisundis viibiv tütar ainult päevast-päeva tuletaks seda kaotust meelde). Ja Postimehe loos tuleb välja veel üks point, mis esmasel lugemisel ka mul kahe silma vahele jäi: "Milano kohus leidis, et Eulana Englaro kooma on pöördumatu ning ta ei tule sellest välja. Lisaks paljastus, et tütre soov enne koomasse langemist oli, et ta elu ei pikendataks kunstlikult."

Tähtis on just tsitaadi teine pool, kuigi ka esimene pool annab kinnitust, et mingit põhjust ei olnud seda saagat jätkata.

Eutanaasia on muidugi väga tundlik teema ja seda just seetõttu, et see on pöördumatu. Aga kindlasti on see teema, mida tuleks inimlikult võtta ja vältida väga jäiku üldisi seisukohti. Seda selles mõttes, et mõistlikud lahendused on üldjuhul ka kõige inimlikumad. Kirikutegelased ütlevad, et elu on püha. Väga austusväärne seisukoht, aga mõnel juhul tuleb suured loosungid kõrvale heita ja mõelda, mida tegelikult teha saab. Mitte "Elu on püha ja tapmine on julm!", vaid "Kas seda elu on veel võimalik päästa?"

Vahemärkusena, üldiselt oleks mõistlik usk ja poliitika lahus hoida. Poliitikas tuleb teha kaineid ja loogilisi otsuseid, mõelda tagajärgedele ja arvestada inimeste ning ühiskonna vajadustega. Usumehed aga toetuvad küll muule kui loogikale. Loosungite, pühakujude ja usuraamatutega ei tee tarka poliitikat.

Seega, ärgem mängigem eludega. Suured sõnad, poeesia ja jumalamängimine võiksid jääda välja sealt, kus on tegemist tõsiste eluliste küsimustega. Seal ei ole vastuseid ette antud, õige vastuse saab iga inimene ise ära tunda. Seetõttu peaks andma ka võimaluse valutuks lahkumiseks (olles eelnevalt kindlalt heades kätes).

Järeldused eilsest päevast

Tegelikult väga palju järeldusi ei olegi. Põhiline oleks ehk see, et "Tulnuka" tsenseeritud variant on nagu morsekood - mõnel juhul ka EKG inimesest, kes on äsja surnud (äsja, sest ammu surnud inimesel neid vidinaid järel ei ole).

Täna tahaksin ma aga tänada Hansapanka, õigemini selle klienditelefoni, mis oli automaatvastaja peal ja seetõttu ei saanud minu kõnedele vastata. Asi selles, et ma tahtsin oma kaarti sulgeda, kuna see tundus olevat kadunud. Tegelikult olin ma selleks üsna edukalt valmis, kuna varasematest aastatest on selliseid kogemusi juba küll. Pärast teist (või kolmandat) ebaõnnestunud kõnet mõtlesin, et äkki see kaart, mis ma oma särgi rinnataskus enne kompasin, ongi see õige - olgugi, et eile oli pidu, suur osa siin on siiski mu loomupärasel hajameelsusel - sellega olen läbi aegade uskumatuid tegusid korda saatnud.

Kui üritada eilne päev väga lühidalt kokku võtta, oleks see: Saaremaa-buss-praam-buss-Tartu-Raatuse-peahoone(loeng)-Raatuse-Rock'n'roll(ristimine)

Ühesõnaga ühte ja teist jõudsin eile (teha).


Märksõnad:

¤ Tuul ja meri - tekkis kahtlus, et tuule tõttu praamid ei liigu, mistõttu oli oht, et ristimisele ma ei jõua. Kõrged lained olid küll, aga kohale ma jõudsin.

¤ Tarmo Kulmar - ma ei olnud kindel, kas ma loengusse lähen, aga Kulmar peab tegelikult väga ägedaid loenguid. Eile ta rääkis väga poliitiliselt ebakorrektselt (seda ka ette hoiatades) rasside tekkest. Mida enne ei teadnud, on see, et neegrite* paksude huulte ja laia nina põhjuseks on see, et oleks rohkem limasnahka (selle põhjus läks kõrvust mööda); Aasias (ja Aafrika sisemaal) on kuivad tuuled, mistõttu ka pilusilmad; neegrite kräsus juuksed hoiavad õhku ja toimivad seega kliimaseadmena; asiaatidel on oluliselt rasusem nahk kui teistel, mis taaskord kaitseb kuiva eest; eurooplastel on pikk ja esiletungiv nina, mis pikendab õhu teekonda hingamisteedesse (külm kliima); saime teada ka segarasside nimed**.

¤ Küsija/Sumeroloog - usuteaduse ainetes käib üks tüüp, kelle harrastuseks on suvalisel ajal õppejõudu küsimustega pommitada. Eile oli ta ka kohal. Kolmapäeva õhtul on üks hiline loeng, mille lõpus tal on alati paar ja rohkem küsimust - lisaks ei oska ta neid hästi sõnastada, mistõttu sellega läheb ka veel lisaaega (viimati küsis ta, mis vahe on Homo Sapiens'il ja Homo Sapiens Sapiens'il***.

¤ Hollywood/Bollywood - põhimõtteliselt eilse peo teema või stiil. Väga põhjalikult sellest kinni ei peetud, mistõttu on hea, et ma ei üritanud ise ennast tolaks teha.

¤ Lõpp - vat ei oska täpselt kommenteerida (aga kuidagi pidi see lõppema).


---

Märkused, täpsustused:

*Neeger - ei soovinud sellega kuidagi halvustav olla. Neeger ei ole tunnistatud meil halvutavaks sõnaks, pealegi on sel algselt teaduslik taust (vist).

**Valge + must = mulatt
Kollane + valge = mestiits
Must + kollane = sambo

***Vahet ei olegi, pikem on lihtsalt täpsem.

Rahvus ja muud teravad teemad...

Tegin äsja orkutisse küsitluse, kas lipuheiskamine peaks riigipühadel kohustuslik olema või mitte. Sellele mõttele viisid mind mitu asja, põhiliselt aga küsimus rahvuslikest väärtustest ja sellest, kuidas peaks isamaalisus avalduma. Ütlen algatuseks kohe ära, et ma olen küllaltki eestimeelne, austan seda maad ja rahvast ning pean lugu siinsest pärandist.

Siiski jääb mitu lahtist küsimust... Esiteks kasvõi lipp. Lipp on kindlalt väline tunnus, mis - tõsi - on sümbolina oluline ja sellisena annab meie ühistele väärtustele konkreetsema vormi. Aga kohustusena? Sellal, kui isamaalisus peaks olema tunne, mis tuleb igaühel seest, väärtused, mille igaüks ise avastab...

Kui me kõik heiskame tähtsatel päevadel lipud, siis sellega me näitame oma ühtsust ja lugupidamist Eesti vastu. Kui see aga seadusega teha kohustuseks, siis on see nagu rahvakogunemised või paraadid teatavates maades, kus need on omaalgatuslikud ainult nime poolest. Mida selline kohustus annaks? Mida ta suhtumises parandaks? Kas oleme ehk mingi võõra tähelepanu all, kellele on vaja näidata, et siin on väga üksmeelne rahvas...?

Kes minu varasemaid postitusi on lugenud, ilmselt teab, et ma ei ole dogmade ja jäikade traditsioonidega väga heades suhetes. Rahvusluse ja Eesti teemast aga kahjuks kiputakse midagi taolist tegema. Kui Marko Matvere Päevalehe raamatusarja reklaamis ütleb: "...ja kui sinuga on selline häbilugu, et sa ei ole "Tasujat" lugenud...", siis see ei sisenda just väga sooje tundeid.

Isamaa-armastus peaks aga just soe tunne olema, midagi meeldivat, turvalist ja kindlustunnet tekitavat. Mitte aga range ülevaataja, kes kontrollib, et sa õiged punktid oled ära täitnud, et "eestlase" standarditele vastata.

Sa ei pea olema lugenud "Tasujat", sa ei pea olema Laulupeol käinud või sa ei pea kõiki Muistse Vabadusvõitluse lahinguid peast teadma, et oma kodumaad armastada. See ei ole tunne, see on silmaring. Mis on ka muidugi väga kasulik ja hea ja mõnel juhul aitab oma maasse rohkem austust sisestada. Samas võivad sul need kõik punktid täidetud olla ja järgmisel hetkel äraandjaks osutuda. Kas Hermann Simm on "Tasujat" lugenud? Heiskas ta äkki lipu igal 24. veebruaril... ?

Sellisest isamaalisusest ja rahvuskultuurist tehakse püha lehm, mida saab igal pool ettekäändena tuua, ilma et peaks edasi põhjendama või süvenema. Suuremat sisu sel ei ole, sest käskude koguna on tegu suuresti fassaadiga, mille taga võib olla sisu, aga samahästi ka ei pruugi. Lähen jälle selle kurja teema - võimu - juurde. Iga võim vajab legitiimsust, mingit vahendit, millega end usutavaks teha - millega oma tegusid moraalselt põhjendada ja rahva poolehoid võita. Õpetuste kogu on selleks hea vahend. Ja karta on, et kui võimule tuleb väga konservatiivne valitsus, siis just sellest teemast võib saada nende valitsuskepp. Ja kui neil hästi läheb, piisab vaid selle viibutamisest, et kohe rahvas jooksma ja kükke tegema panna.

Üks väike kõrvalepõige veel. Lugesin täna Oma Saarest (Saare maakonnaleht) isadepäevateemalist arvamuslugu, mis arvustas laste saamist iibetõstmise eesmärgil - ja sealhulgas kõiki poliitikuid, kes sellisel teemal üldse räägivad. Kuna mul endal lapsi ei ole, siis ei tahaks sel teemal väga pikalt targutada. Siiski olen piisavalt tark, et olla nõus selle seisukohaga. Tõenäoliselt igaüks, kes lapsi ja üldse inimesi austab, peaks võtma seda iibetõstmise teemat sügava mõnitusena (eriti need, kes ise oma aega ja energiat laste kasvatamisele pühendavad).

1988. aasta ühislaulmised näitasid, et tõelist isamaalisust on eestlastes ka tõeliselt olemas. Tõsi, see oli juba 20 aastat tagasi. Või oleks jälle konkreetset põhjust vaja, et see nii selgelt avalduks? Loodame, et mitte...

Mina ei oska anda tarka vastust sellele, kuidas siirast kodumaa-armastust eestlastes esile kutsuda. Ehk on see juba olemas, aga praeguste jäikade arusaamade juures sellest ei paista lihtsalt välja. Äkki on inimesed ära hirmutatud... Samas on mitmed võimalikud arutelud isamaalisuse olemusest tabuks märgistatud. Kes selles kohas küsimusi esitab või midagi vaidlustab, on kohe tibla või reetur. Mis oleks väga alatu silt inimesele, kes lihtsalt rohkem teada tahab või süveneda üritab.

Või on oht, et haarde vabastamisel laseb iga viimnegi siit jalga ja kaob igasugune kohusetunne oma maa vastu. Aga samas kui nii on lood, ei ole nii ega teisiti võimalik midagi päästa...

Ehk on siiski asjalood paremad ning me pea isamaalisuse koodekseid välja andma või laste konveiertootmist kehtestama...

Venelane riigi etteotsa?

Tänases Päevalehes on Rein Sikk välja tulnud mõttega, et sarnaselt Obamaga USA's võiks Eesti saada venelasest presidendi. Nii võrdsuse mõttes, et vähemustele ka võimalus anda.


Toon välja kaks kommentaari sellele loole:

*** "Mil­lal saab Ees­ti ve­ne­la­sest pre­si­den­di?"
-
Siis kui Alžeeria saab prantslasest presidendi ja India britist riigipea. ***


*** Siit moraal - tegu on pseudoprobleemiga. Kui nt Obama valimine oli ses mõttes ajalooline, sest must mees ei olnud iialgi USA President olnud - siis siin oli mu lapse vastuses (ta muide õpib ühes välisriigi ülikoolis poliitikat) tuline õigus. Neid kahte asja ei saa mitte mingil moel samasse patta panna. Üks on esmakordne sündmus USA ajaloos...kuid Eestis oleme me toda situatsiooni juba küllalt näinud, OK mitte EV Presidendi nime all, kuid tuletagem meelde seltsimehi Käbinit, Vainot ja paljusid teisi nende mõttekaaslasi. ***




Ühesõnaga ei ole venelased vähemus päris tavalises mõttes. Vähemused on kas otseselt arvuline vähemus või siis arvult küll (sageli) suurem põlisrahvas, kelt aga võim on ära võetud. Mustanahalisi ei saa põlisrahvaks nimetada, küll aga on nad omal ajal vastutahtmist Ameerikasse veetud, orjastatud ja veel ahistatud sajandite vältel.

Siinsed venelased, tõsi, on ka paljud olude sunnil siin ega ole omal tahtel otsustanud tulla. Seega inimestena ei saa neile midagi ette heita ja paremad neist on meiega täiesti samaväärselt head.

Venelaste puhul tuleb aga mängu moraalne küsimus, mis on ka see, miks ei saa neist rääkida kui vähemusest selle parimas tähenduses. Meie kõrval laiub suur Venemaa ja liiga vähe on möödunud Nõukogude Liidu anastusest meie suhtes. Valdav enamus siin elavatest muu rahvusega kodanikest ei ole selles küll kuidagi süüdi, aga küsimus on selles, kas puhtmoraalselt me saame võimule lasta inimese samast rahvusest, mis meil juba vägivaldselt võimul on olnud.

Seda enam, et Venemaa ei käita ka täna just taltsutatud kutsikana, vaid endiselt maialt noolib siinseid maid ja õrritab rahvusvahelist üldsust. Venemaa juhtkonnale oleks see väga soodne sõnum, kui "nende maa lihast kasvanud seeme siin idanema hakkab".

On ka ju näiteks osseetide maal venelastest juhid - kuigi selle tagamaad on ehk natuke teised ja otseselt Vene algatusest tulenevad.

Igal juhul oleks see väga õhukesel jääl kõndimine - olgugi, et Venemaa kaotaks ka ühe trumbi siin inimõiguste rikkumisest rääkimisel. Siiski on meil kõrval suur Venemaa, mistõttu kogu see vähemuse teema on vähemalt tänasel päeval kahe otsaga asi ja keeruline teema. Olgugi, et USA mustanahaliste kõrval on terve suur Aafrika, aga sealt ei käinud keegi kunagi Ameerikat orjastamas.


p.s. Samas huvitav oleks kujutada, kui muistsed eestlased oleks Venemaalt siia orje käinud toomas.

Valimisteöö (ikka USA)

Esimesed hääled anti Obamale, teatab Postimees südaööl. Häältelugemine veel käib, tulemused ei ole veel lõplikult teada, aga tundub, et järgmisel aastal võtab Bushilt trooni üle Barack Obama.

Vahendades Päevalehte: Eesti poliitikud väidavad, et mõlemad kandidaadid oleksid Baltiriikidele kasulikud ning tegu on välispoliitikas pädevate inimestega. Välispoliitika asjatundja Kadri Liik aga pakub välja, et USA suhted Venemaaga halvenevad nii või teisiti - põhjuseks aga peamiselt Bushi ükskõikne poliitika Venemaa suhtes. Selle loogika kohaselt on loota, et mõlemad kandidaadid suhtuvad Venemaa küsimusse seniselt tõsisemalt.

3:28

Postimees vs Päevaleht

Huvitava tõigana hakkab silma, et McCaini ja Obamat on kahes suures päevalehes natuke erineval hulgal. Peaaegu nagu oleks kummalgi lehel oma lemmikkandidaat.

Võtsin lahti epl.ee rubriigi USA presidendivalimised ja postimees.ee'st Välisuudised. Päevalehel paistab enamike uudiste pealkirjas silma sõna "Obama". Ja tõsi, enamis uudiseid just Obamale keskenduvadki - "Obama käis Chicagos hääletamas", "Obama vanaema suri valimiste eelõhtul", "Osad valged ameeriklased peavad Obama rassi "boonuseks"" jne...

Väga mitmes loos räägiti Obama edust McCaini ees - tegelikult McCain tulebki põhiliselt jutuks siis, kui on teemaks tema vähene edu Obama järel.

Postimehes on lugu hoopis vastupidine. Uudiste osas nende hulk just ei erinenud, küll aga paistab see välja lehe toonis. Näiteks esiuudis hetkel välisuudiste lehel on: "Obama võttis esimese linna", milles "võtmine" mõjub justkui vallutamise või omavolilise haaramisena. Aga see selleks.

Ei taha küll kunstlikult midagi rõhutada, aga ehk on mingi roll ka sellel, et lingid Vabariiklaste rubriiki on vasakul veerul, kus ülalpool on reastatud ka kõik muud uudisrubriigid; Demokraadid aga on jäetud paremale reklaamide vahele. Ei oleks seda tõika ehk üldse maininudki, kui ma ei oleks Demokraatide rubriiki alles nüüd avastanud ja enne juba uskunudki, et ainult Vabariiklsed seal ongi.

Igal juhul - lihtsalt üks tähelepanek USA presidendivalimiste tuhinas. Ei ole lõplik hinnang lehtede suhtumisele ega kallutatusele...

USA - valimised - president

4. novenber, täna, on see päev, kui maailma üks poliitilisi/sõjalisi/majanduslikke hiiglaseid valib endale uut juhti. Eelnevat arvestades ei saa seda kindlasti väikseks või tähtsusetuks asjaoluks pidada. Samal seisukohal näib olevat ka Eesti meedia, mis teemat juba kuid hoolsalt on kajastanud.

Niisiis, Barack Obama ja John McCain. Kes nad siis üldse on?
---

Obama - juuraharidusega Illinois' senaator, 47-aastane, esindab Demokraatlikku Parteid.

* Kõige kõmulisem fakt oli esialgu see, et võidu korral saaks temast esimene mustanahaline USA president. Senimaani on kõik presidendid olnud valged mehed. Kuigi maailmas ei ole see nii kindel trend (naispresidendid on olnud ka näiteks Lätis ja Soomes), on USA piisavalt konservatiivne riik, et sooliste ja rassiliste eelarvamustega presidenti suhtuda.

* Obama esindab kahe kandidaadi seast liberaalsemat ja sotsiaalsemat poolt (nagu Demokraadid ikka), muuseas pälvis sellega McCainilt "vasakäärmuslase" tiitli.

* Vene liberaaldemokraatliku partei just Aleksandr Žirinovski nimetas Obamat USA Gorbatšoviks, kes saab USA'le hukatuslikuks.

* Meediasse on lekkinud teated skinhead'idest/neonatsidest, kes on kavatsenud Obamat mõrvata (rassiküsimust arvestades mitte väga üllatav seik).

* Mitmed muusikud on avaldanud poolehoidu Obamale, kuni sinnamaani, et mõni on lubanud USA'st lahkuda, kui McCain võidab.
---


McCain - endine mereväekapten ja Vietnami sõja veteran, kes praegu on Arizona senator, 72-aastane, esindab Vabariiklaste Parteid.

* Üheks põhitrumbiks on nimetanud oma vanust ja kogemust, mis annab eelise noorema ja kogenematuma Obama ees.

* Skeptikud näevad McCainis Bushi järglast ja Bushi valitsemine on põhjustanud palju vastakaid arvamusi, sealhulgas ka palju kriitikat. Bushis nähakse nii lühinägelikku idiooti kui ka imperialistlikku vallutajat. Seetõttu on palju neid, kes soovivad poliitikas uus suunda.

* Mitmed Eesti poliitikud (nt. Mart Laar, Andres Herkel) peavad McCaini Eestile kasulikumaks, kuna tema oleks Venemaa suhtes rangem ja konkreetsem ning viljeleks karmimat välispoliitikat.

*McCain tekitas kõmu, kui valis oma asepresidendikandidaadiks noore Alaska kuberneri Sarah Palini. Tema noorus nõrgestas McCaini etteheiteid Obama enda kogenematuse suhtes.
---

Praegu on Obama juba mõnda aega ühtlasel võidukursil, nii et tulemustes väga suuri üllatusi ei ootaks. Kui just suur hulk valijaid tänasel päeval ümber ei mõtleks, muutes seega ka populaarushääletuste tulemused tühiseks.

Samas näitavad kõik asjaolud, et McCaini võit on vähetõenäoline ja Obama on vähemalt meedias juba ette ära kroonitud.

Kas vaatajad suudavad tõsiseks jääda...

...kui komöödiatest tuntud näitleja teeb tõsise rolli ja tegelikult teeb seda hästi ja tõsiselt hingega?

Mõned koomikud on teinud mõned väga head tõsised rollid ja esimene, kellest tasuks rääkida, on Jim Carrey 1998. aasta filmis "The Truman Show". Olgugi, et film on osalt ka komöödia, on Truman Burbanki lugu põhiolemuselt dramaatiline.

See põhineb ühel kahtlusel või mõttekäigul, mida tõenäoliselt paljud on tänaval omaette käies mõelnud: Kas need inimesed, kes siin kõnnivad ka tegelikult kuhugi lähevad, kas neil on oma elu või on see kõik siin minu jaoks lavastatud?

Hea küll, võibolla enamikel ei ole selline mõte üldse pähe tulnud, aga igal juhul on see film just sellele ideele üles ehitatud. Truman Burbank on täiesti tavaline inimene täiesti tavalise eluga, aga selle vahega, et kogu maailm on just tema jaoks üles ehitatud ja kõik teised inimesed on kõigest näitlejad, kes täidavad rolle selles reality-show's, kus tema peaosaline ja ainuke ehtne tegelane on.

Filmi edenedes Trumani kahtlused üha süvenevad ja ta saab aru, millises vangistuses ta tegelikult on. Kogu sisu ma siin praegu ümber jutustama ei hakka, aga ütlen, et Jim Carrey teeb väga hea rolli, mis on igati tõsiseltvõetav ja annab edasi kogu loo dramaatika. Võibolla ainuke erand on filmi läbiv nali, mida Carrey oma iseloomulikul ilmel ütleb: "Good morning! ...and in case I don't see you, good afternoon, good evening and good night!"

Samal, 1998. aastal osales Jim Carrey veel ka teises tõsises filmis. See oli "Simon Birch" - peategelaseks samanimeline kääbuskasvu poiss, kes lisaks füüsilisele puudele oli jäänud ilma oma vanematest ja elas seetõttu läbi mitmesuguseid raskeid katsumusi. Kuigi ka see film on nimetatud pooleldi komöödiaks, on selle läbiv toon siiski traagiline. Simon sureb noorelt ja teda mälestavat parimat sõpra mängib täiskasvanuna just Jim Carrey, kes on filmi vältel ka jutustaja rollis.

Põhiküsimus on aga, kas vaatajad juba eos ei eelda, et Jim Carrey või mis iganes muu koomiku nägu nähes ei peaks sealt tulema ka nalju... Võbolla ajab see nägu ise neid juba ootusest muigele. Näitlejale tähendab see aga, et kord komöödiate juures olles on väga raske tõsisemate rollidega proovi teha. Pika aja peale on see ehk võimalik, aga üldiselt koomiku roll on see, mis filminäitlejate puhul ehk kõige paremini külge jääb.

Võtame veel ühe näite. Eddie Murphy... Ei kujutaks teda tõsises rollis ette. Pakun siis sellise filmi nagu "Holy Man". Ei mäleta, mis selle eestikeelne vaste oli, aga põhisisu on see: on üks home shopping channel (ka selle eestikeelset vastet täpselt ei tea, teleturg võibolla), mille töötajaid mängivad Jeff Goldblum ja Kelly Preston. Äri ei lähe seal väga hästi, kuni ühel hetkel kohtuvad nad ühe valgesse riietatud mehega, kes ei paista närvilisest ja tormakast argipäevast midagi teadvat ja kes on alati päikseline ja heatahtlik. Teda kehastabki siis Murphy.

Kuigi film on arusaadavalt komöödia, on just Eddie Murphy roll filmis see, mis ei tundu koomiline. Kui kõik teised tegelased tunduvat üht või teist pidi jaburad või naeruväärsed, siis Murphy tegelane G mõjub väga sisuka ja sügavana. G on ainuke, kes jääb täiesti puutumata tarbimisühiskonna ahvatlustest (neist põhiliselt film räägib) ja kes näeb maailma selle ehtuses ja lihtsates väärtustes.

G on seal justkui prohvet, kes on tulnud oma nägemust maailmast kuulutama. Samas ta mitte niivõrd ei kuuluta seda, kui seda lihtsalt kiirgab tema olekust. Väga tõsine tulemus Hollywoodi ühe tuntuma koomiku kohta. Ja veel arvestatavam, kui oletada, et ka enamus vaatajaid sellest aru said ja Murphy rolli mõistsid.

Kahjuks kiputakse filme sildistama just näitlejate järgi. Võibolla ei kuulugi "The Truman Show" ja "Simon Birch" näiteks komöödiate hulka, ehk on see lihtsalt "pühendus" Jim Carrey'le, keda hoopis paremini teatakse näiteks Ace Ventura või Bruce Allmighty'na.

Ka Steve Martin on teinud draamarolle. Ühte neist olen ma näinud, aga kahjuks nime ei mäleta, mistõttu ei saa siin pikemalt rääkida. Küll aga mäletan täpselt seda, et telekava oli selle filmi märkinud komöödiaks. Nalja aga seal filmis väga ei olnud ja alatoon oli taaskord tõsine - ehk järelikult oli tegu taaskordse "auavaldusega" ühele tuntud koomikule.

Eelnimetatute kõrval aga on ka need staarid, kes oma liistude juurest kuhugi ei lähe ja inimesi kuni lõpuni edasi naerutavad. Leslie Nielsen näiteks. Vanameister on 82-aastane ega väsi tolasid, idioote või lihtsameelseid edasi mängimast. Kusjuures alustas ta hoopis mujalt. 50' - 60'ndatel mängis ta põnevikes ja ulmefilmides ja täiesti tavalisi kangelasi. Kannapööre tuli 1980. aastal kõrvalosaga filmis "Airplane!".

Komöödia on täiesti tänuväärne loominguvorm, aga kui näitlejatel tekib soov end tõsisemalt proovile panna, on see veelgi parem. Paraku on nii, et nali ei suuda elus kõike vajalikku täita - või siis, ütleme, jätab mingi tühiku. Soov edasi liikuda on sel juhul igati arusaadav.

Ebapädevusest

Täpsemalt siis ajakirjanike ebapädevusest asjalikke küsimusi esitada ja neid üldse arusaadavalt sõndastada. Esimese asjana peaksin kohe ära mainima, et olen ise sel alal veel väga algaja ja kõik sellised vead enda naha peal ära proovinud. Seega ei sobi ma kindlasti eeskujuks, aga igal juhul tean, mida tähendab halbu ja asjatuid küsimusi küsida ja sõnadega puterdada.

Kõige värskem näide, mis mul täpselt meeles on, juhtus Kuku eetris. Täpsemalt räägiti (vist) politsei pressiesindajaga ja teemaks oli autoõnnetus, kus alaealine oli roolis. Reporter, vist ennast unustades või fakte kõrvust mööda lastes, küsis, kas võidakse ka load ära võtta - mille peale tuli vastus: "15-aastasel ei saa lube olla."

Just see väga konkreetne vastus tegi olukorra veel piinlikumaks. Reporter pidi aga intervjuud jätkama ja tegema näo (raadio puhul kül mitte otseselt...) nagu ei oleks midagi juhtunud.

Oma kogemuse põhjal võin öelda, et ajakirjandus on valdkond, kus kergesti kipub tekkima tuju lõdvalt võtta ja mitte süveneda. Sest esmasel vaatlusel ei paista seal palju muud, kui et inimesed üles otsida, küsimused ära küsida ja lugu valmis teha. Ei pane justkui tähelegi, et selle kõige taga on veel meeletu kavandamine-plaanimine, teemasse süvenemin, õige ja hea fookuse leidmine, pädevaimate kontaktide väljasorteerimine - kavandamise ja süvenemise abiga asjalike küsimuste koostamine ja kõik veel muu...

Need ei tundu justkui konkreetsed tööülesanded, mistõttu ei tundu, et nendega peaks konkreetselt tegelema. "Nojah, ma siin nüüd midagi mõtlesin valmis..." "Noh, mingid küsimused on... vist on enam-vähem asjalikud..." jne.

Ja nii juhtubki see, et sa haarad telefonitoru ja siis ühel hetkel ei tea, mida täpselt küsida. Allikas annab mingit uut infot ja siis sa üritad kuskilt otsast mingi teemaga seonduva küsimuse valmis mõelda. Mis sisuliselt kõlab nagu poolseosetu sõnamulin. Või siis olemasolevat küsimust ei oska konkreetselt sõnastada. Või siis hakkad küsimusega kuskilt ebaloogilisest kohast pihta ja poole pealt üritad seda konkreetsemaks muuta.

Seda, kuidas ajakirjanikud küsimustega koperdavad, hakkasin ma tegelikult märkama siis, kui ise sel alal tegutsema hakkasin (suvepraktika jne.). Enne ei pannud ma seda tähele ja see väga kergesti tundubki täiesti normaalne. Aga need puterdamised ja läbimõtlemata küsimused tundusid tuttavatena mu oma enda komistustest. Kogenumad reporterid panid samamoodi pange nagu mina (kuigi vist küll vähem, ma usun). Samas võrrelda sain ma end ainult raadioreporteritega, lehekirjutajate salvestatud musta materjali ma loomulikult kuulda saanud ei ole.

Asjatundlikud meediaasjatundjad (jah, sealhulgas ka Priit Pullerits) räägivad, et Eesti ajakirjandusel on veel palju areneda ja liiga vähe lähenetakse oma tööle süvitsi ja põhjalikult. Ma ei ole piisavalt pädev seda hindama, aga mingil määral tundub, et nii see tõesti on. Paraku hakkab silma, et kohati tehakse tööd põlve otsas ja endale täpselt aru andmata, mis teemaga täpsemalt tegu on.

Aga arenguruumi on ja ega Eesti ajakirjandusel ei saagi olla sajanditepikkust kogemust. Kindlasti ei olnud mu eesmärk kedagi paika panna või mingit lõplikku hinnangut anda. Pealegi, lisaks kõigele, olen ma ka ise kaassüüdlane. Niisiis edukat arengut Eesti ajakirjandusele...