Tõsine koomik

Viimastel aegadel on mul mitu korda tekkinud juhus vaadata stand-up-koomiku George Carlini etteasteid. Selle käigus jõudsin ma ümber mõelda oma esmamuljet sellest vanameistrist, keda ma varem pidasin lihtsalt kibestunud iroonitsejaks. Kui aga natuke rohkem süveneda, ilmneb, et kõik tema teravad rünnakud on suunatud ainult ühele ohvrile - ja selleks on lollus; lollus selle kõikvõimalikes vormides ja kõikides kohtades.

Ta kriitika ehmatab esialgu ära? Tegelikult peaks kõik see, mida Carlin materdab, hoopis rohkem meid hirmutama. Kui ta pilkab kirikut või Ameerika unelmat, hakkadki nende asjade peale mõeldes tõenäoliselt natuke kartma. Nagu ta isegi mainis, toetub ta kõige tõestamiseks oma "hämmastavale loogikale".

Ja talle ei ole see ülesanne üldse raskeks tehtud - kui märklauaks võtta Ameerika ühiskond ja õhtumaa väärtused, on kõik su ette lausa lahti laotatud. Iseasi on, mida sa sealt üldse valida jõuad.

Selles osas on natuke kummaline, et Carlini naljad nii suure publikumenu on leidnud - ei ütle ta ju otse midagi uut ega senikuulmatut. Aga samas on Ameerika (kui üldine nähtus) endast alati väga heal arvamusel olnud ega võta vastu kriitikat enda väärtuste suhtes. Ütleme nii, et Ameerika kultuuriruumi ei mahu kriitika selle kõige suhtes, mis on "ameerikalik".

See on ka põhjus, miks George Carlin oma karjääri algusaegadel niivõrd vastuoluliseks sildistati. Tema hakkas lõhkuma seda monstrumehitist, mida on aastakümnete ja sajandite jooksul ehitanud poliitikud, ärieliit, meedia, kirik ja veel paljud muud.

Praeguseks on Carlin stand-up komöödia klassikute sekka pääsenud ja (vähemalt minu arvamuse kohaselt) küllaltki väärikale kohale. Õigemini on teda isegi raske koomikuks pidada - põhimõtteliselt räägib ta ju väga tõsistel teemadel ja rõhub neile just sellise irooniaga, mis on ainuvõimalik, et kogu seda jaburust oma täies uhkuses (pigem siiski jõleduses) esile tuua.

Sest mida muud nali üleüldse on kui millestki ootamatul (ja sageli kohatul) viisil rääkimine. Et kõigi jaoks pea iseenesestmõistetavaid väärtusi kõigutada, tulebki need tavapärasest taustast täielikult välja rebida. Tõsiste asjade üle ei tuleks naerda? Vahel on asjad nii tõsised, et muud ei jäägi üle kui neid naeruvääristada.

Ma ei tahtnud nüüd jätta muljet, justkui maailmas valitseks mingi ennenägematu katastroof ja ainult terava huumoriga annaks seda päästa. Ma tahtsin lihtsalt rääkida ühest minu meelest parimast koomikust ja sellest, miks ma tema huumorit sedavõrd austan.

Kes ei ole veel vanamaistri loominguga tuttav, ei ole midagi lihtsamat, kui trükkida Youtube'i "George Carlin" ja klippe tuleb ridamisi. Muidugi nõrganärvilistele just väga ei soovita...