Ma usun, et kui teha uuring inimeste lemmikajaviidetest, siis täiesti ausate vastuste puhul pääseks esimese kümne sekka kindlasti ka aja surnuks löömine. Tegevus, õigemini mitte-tegevus, tegevusetus, igasuguse tegevuse vastand - hellitava nimega, logelemine. Igal juhul sellist ajaviidet peaaegu alati taunitakse ja nimetatakse täiesti mõttetuks. See on vist isegi seitsme surmapatu seas, aga ma ei viitsi praegu järgi vaadata...
Tegelikult ma suures osas igavusest hakkasingi sel teemal mõtlema ja natuke ka seetõttu, et ei tulnud ühtegi head mõtet, millest kirjutada. Pean tunnistama, et kipun ka ise seda ajaviidet vahel harrastama. Samas ei ole ta pikalt väga huvitav, kuna ei paku just eriti palju loomingulist või füüsilist pinget. Sellegipoolest on see hea vaheldus pingsaletele tegemistele, millele vast kogu aeg pühenduda ei jõuaks.
Kas aja surnuks löömine on siis üldse nii kahjulik ja mõttetu tegevus? Ma ei tea, inimesed ikka elavad, kuigi suurem osa aeg-ajalt logeleb. Võibolla see ongi inimkonna allakäigu põhjus (kui selline asi üldse toimub...) - ammustel aegadel ei olnud ju eriti palju aega või võimalust logeleda. Samas nendes kohtades maamunal, kus päike aastaringselt lagipead kõrvetab, mööduvad pikad tunnid mitte-midagi-tehes. Nii et ei saa just väga põhjalikke üldistusi teha. Pealegi pidavat lõunamaalased just rõõmsameelsemad olema (selle väite teaduslikkus jääb vist pigem kuulujutu tasemele) - sealjuures kui "kõrgemates" ühiskondades end väidetavalt ogaraks töötatakse.
Miks mitte siis aega vahel natuke tappa. Tasub meelde tuletada mõtet: "Aeg on meie vaenlane" - ja vaenlastesse ei tasu alati ülemäära sõbralikult suhtuda. Tühja neist stamparusaamadest, mismoodi aega asjalikult sisustada, tühja sellest, et mõni asi natuke edasi lükkub. Säästab närve ja aitab end koguda. Võiks ju logelemist vaadata, kui teatavat ravivormi. Noh, muidugi on igasugused ravivahendid mõõdukaks tarbimiseks....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment