Piibli marketing

Mis võiks olla meeldivam kogemus kui kohata ameeriklast, kes on eesti keele peaaegu veatult ära õppinud ja suhtub siinsetesse veel pealegi näiliselt väga sõbralikult? Eriti, kui sa selliseid kohtad lühikese aja jooksul mitu korda. Nägu tõmbub aga kõveraks, niipea kui taipad, et ta on kogu vaeva, et siia tulla ja keel ära õppida ette võtnud ainult selleks, et sind oma usku pöörata.

Ligi 800 aastat ja muutunud ei ole justkui mitte midagi. Alates sellest, kui esimesed ordurüütlid siin maabusid, on siin püsivalt "piiblitega äritsetud". Eesti on alati olnud kuum koht, ainult haare on läinud laiemaks - vahepeal jõuti avastada Uus Maailm ja viia oma misjonärid sinna - ainult selleks, et nad saaksid veelgi pikemaid retki ette võtta... siia tagasi.

Lisaks selle, et vahepeal välja rebitud kalendrilehtedest võiks ehitada mitu pabermassist linna ja Big Ben on jõudnud paar korda seisma jääda, on uuenenud ka tehnoloogia. Kui üldteada tõsiasi on, et kõiki tehnikauuendusi kasutatakse ennekõike sõjanduses, siis pea samaväärselt kasutatakse neid usu levitamiseks. Tõsi, sellest ei räägita kunagi eriti, seepärast ei pane me seda väga tähele.

Aga mõelge - Google'ist midagi otsides (ükskõik mida), kui mitmel korral olete juhuslikult sattunud mõnele usuportaalile? Kui mitmel korral olete koolis või ülikoolihoones või kus iganes näinud mõnda plakatit, mis kutsub mõnda kristlikku huvialaringi või noorterühma? Kui mitmel korral on keegi tundmati teile helistanud, et olete millalgi väga ammu mingi ankeedi täitnud ja võks nüüd natuke kristluse olemusest rääkida (see on minuga juhtunud - muidu ei pakuks seda siia ehk...)? Ja kuidas need ameeriklased üldse meie maast teavad ja siia saavad tulla? Seda kõike võimaldab ainult meie kõrgelt arenenud ja arendatud tehnoloogia. Muidu peaksid ikka kõik misjonärid siin käima hobustel või aeglaste puulaevadega ja ainsaks suhtlusvahendiks oleksid mõõgad ja kilbid.

Ahjaa, mis viibki järgmise olulise punktini... Tehnikast isegi rohkem on muutunud PR-taktika. Ei saa isegi välistada, et kõik suhtekorralduse alged ja igasugune diplomaatia pärineb üldse usu levitamisest. Sest vanadel aegadel, mis eesmärgil suhtlesid inimesed kaugel elavate võõrastega? Kaubandus ja usu levitamine... Praegu küll midagi muud meelde ei tule. Ka kaubandus eeldas heade suhete loomist, aga seal olid samas mängus kummagi poole kasud. Siiski pidi sealgi end ja oma kaupa huvitavaks tegema. Sellest suhtlusviisist sündis meile reklaam.

Aga usku pakkudes ei ole justkui midagi anda. Mis kasu teine pool sellest saab? Miks see peab teda huvitama? Olgem ausad, kõik misjonärid ei ole alati olnud vägivaldsed - kui sa läksid üksi või paarikaupa kuhugi kogukonda, siis ei ole kõige tervislikum mõõgaga vehkida. Hoia parem raamatut käes ja tee nägu, et selles on maailma kõige väärtuslikum tõde ja et õnnelikud on kõik need, kes sellest osa saavad. Seegi on samas reklaam. Aga see on lisaks ka mainekujundus - õhu müümine. Musta valgeks rääkimine - õigemini mittemillegi rääkimine millekski.

Ja see PR taktika osutus nii edukaks, et on hakatud seda peaaegu igalpool kasutama. Ning et ring täis saaks, siis taaskord ka usu viimiseks kohtadesse ja inimesteni, kus ja kellel seda veel nii palju ei ole kui saaks. Igal juhul on misjonäritöös käiku lastud uusimad PR võtted ja päid raiuma ning külasid põletama keegi ei hakka. Isegi, kui tullakse suurest ja võimsast Ameerikast siia väiksesse Eestisse - jõu poolest nad ju saaksid. Peaksime aeg-ajalt olema ka vist õnnelikud, et meie maad enam keegi rüüstama ei tule.

Piibliajastu lõppu igal juhul veel paistmas ei ole. Kui ilmalikustuvas Euroopas on usu levitajad küllaltki leigeks muutunud, siis igikristlik Ameerika ulatab oma abistava käe ja võtab juhtrolli üle. Sajandeid tagasi õppisid saksa mungad meie keele ära, et kohalikule rahvale jumalasõna kuulutada. Ei ole meie keel oluliselt raskem ka ookeanitagustele kolleegidele.


Vahel tekib tunne, et nad tõesti usuvad sügavalt ja on jumala poolt juhitud, kuna nende visadus ja pühendumus sellele tegevusele on imekspandav. Eriti arvestades, kui vähe inimesed usku pöördumisest on huvitatud ja kui väga enamus inimesi neid vältida püüab. Jumala maailm ei ole mõistusega seletatav. Mõistus ei suuda ka seda seletada, kuidas tulla maailma teisele poolele, õppida ära uus keel ja kulutada tunde ning päevi tänaval inimesi veendes, et parimal juhul üks või koguni kaks su juttu huviga kuulama jäävad.

Aga võibolla mõni leiab juhuslikult just selle õige tee ja avastab, et see tänavajutlustaja pakub talle puhast kulda. Ülejäänutele soovin aga kannatlikkust ja külma närvi.