Viimase poole aasta valguses tahaks ümber mõtestada talvekuude tähenduse. Ma ei mäletagi, millal see lumi kõigepealt tuli, igaljuhul see kohe sealsamas ka läks. Asemele tuli november-märtsilik "hoovõtuaeg", mis vahelduva eduga oli üsna koguaeg. Ülemäära ma ei kurda, sest soojade ilmade vastu ei ole mul tavaliselt midagi.
Aga see selleks.
Praegu on küll hullumaja lahti. Oleneb muidugi, mida hullumajaks pidada... Kas see, kui tänaval käies oma jalgu on raske üles leida, on piisav? Veebruari alguses... Vast mitte väga. Märtsi lõpus... Tõenäoliselt tuleb siin vist lihtsalt mõned senised arusaamad ümber kujundada. Vanad põhimõtted ei kesta igavesti ja see ei käi ainult ühiskonna või kultuuri kohta. Lisaks ei ole ma suurem asi konservatiiv ka, nii et miks mitte leppida Emakeses Looduses toimuvate rahutuste ja ümberkorraldustega. Mitte, et seda ei oleks ka enne juhtunud...
Meie kultuuriruumi vist väga kergesti ei mahuks ära selline olukord, kus suvel saab suusatada ja jõule näiteks grillpeoga tähistada. Samas ei ole see ka ületamatu. Austraallased näiteks, kes kindlasti elavad sama pärandi järgi, mis meie, on sellega juba sajandeid pidanud leppima. Ei paista nad ülemäära muserdatud.
Praegune üleminek talvelt kevadele meenutab küll tugevalt lõunapoolkera mudelit. Tuleb ainult oodata, mida suvi toob. Suvevaheaega ootavatele koolilastele oleksid talvised suvekuud muidugi pettumuseks. Aga ootame... Astronoomid tahaksid mulle nüüd vist juba vastu pead anda, öeldes, et suved jäävad siin poolel endiselt talvedest soojemaks ja see ei muutud paari või paarikümne aastaga.
Õnneks ma astronoomiast palju rohkem ei tea ja teadustööd siin ka ei kirjuta, nii et suurt vahet pole. Samas kui meie telg peaks lähema aja jooksul natuke nihkuma, siis juhtuks vist veel paljugi muud mitte ainult ootamatud lumesajud.
Kuigi jõule tahaks mõnikord grillpeoga tähistada küll. Kuuski saaks olla ka kohe hulgi ja ühtki ei peaks maha saagima...
No comments:
Post a Comment