Püha müristus

Üks tuttav mainis üsna tabavalt, et kui ühtki head jututeemat ei tule pähe, siis hakatakse ilmast rääkima. Ilmselt ei ole mul praegu siis väga palju, millest rääkida... Samas ilm on viimasel ajal kuum teema. Või tähendab... pigem külm.



Viimase poole aasta valguses tahaks ümber mõtestada talvekuude tähenduse. Ma ei mäletagi, millal see lumi kõigepealt tuli, igaljuhul see kohe sealsamas ka läks. Asemele tuli november-märtsilik "hoovõtuaeg", mis vahelduva eduga oli üsna koguaeg. Ülemäära ma ei kurda, sest soojade ilmade vastu ei ole mul tavaliselt midagi.


Aga see selleks.


Praegu on küll hullumaja lahti. Oleneb muidugi, mida hullumajaks pidada... Kas see, kui tänaval käies oma jalgu on raske üles leida, on piisav? Veebruari alguses... Vast mitte väga. Märtsi lõpus... Tõenäoliselt tuleb siin vist lihtsalt mõned senised arusaamad ümber kujundada. Vanad põhimõtted ei kesta igavesti ja see ei käi ainult ühiskonna või kultuuri kohta. Lisaks ei ole ma suurem asi konservatiiv ka, nii et miks mitte leppida Emakeses Looduses toimuvate rahutuste ja ümberkorraldustega. Mitte, et seda ei oleks ka enne juhtunud...

Meie kultuuriruumi vist väga kergesti ei mahuks ära selline olukord, kus suvel saab suusatada ja jõule näiteks grillpeoga tähistada. Samas ei ole see ka ületamatu. Austraallased näiteks, kes kindlasti elavad sama pärandi järgi, mis meie, on sellega juba sajandeid pidanud leppima. Ei paista nad ülemäära muserdatud.

Praegune üleminek talvelt kevadele meenutab küll tugevalt lõunapoolkera mudelit. Tuleb ainult oodata, mida suvi toob. Suvevaheaega ootavatele koolilastele oleksid talvised suvekuud muidugi pettumuseks. Aga ootame... Astronoomid tahaksid mulle nüüd vist juba vastu pead anda, öeldes, et suved jäävad siin poolel endiselt talvedest soojemaks ja see ei muutud paari või paarikümne aastaga.

Õnneks ma astronoomiast palju rohkem ei tea ja teadustööd siin ka ei kirjuta, nii et suurt vahet pole. Samas kui meie telg peaks lähema aja jooksul natuke nihkuma, siis juhtuks vist veel paljugi muud mitte ainult ootamatud lumesajud.

Kuigi jõule tahaks mõnikord grillpeoga tähistada küll. Kuuski saaks olla ka kohe hulgi ja ühtki ei peaks maha saagima...

Püsime teemas

Ei saanud nüüd minagi oma isikut testimata jätta. Tulemused tulid just sellised, mida iganes selles järeldada võib.

Piibli marketing

Mis võiks olla meeldivam kogemus kui kohata ameeriklast, kes on eesti keele peaaegu veatult ära õppinud ja suhtub siinsetesse veel pealegi näiliselt väga sõbralikult? Eriti, kui sa selliseid kohtad lühikese aja jooksul mitu korda. Nägu tõmbub aga kõveraks, niipea kui taipad, et ta on kogu vaeva, et siia tulla ja keel ära õppida ette võtnud ainult selleks, et sind oma usku pöörata.

Ligi 800 aastat ja muutunud ei ole justkui mitte midagi. Alates sellest, kui esimesed ordurüütlid siin maabusid, on siin püsivalt "piiblitega äritsetud". Eesti on alati olnud kuum koht, ainult haare on läinud laiemaks - vahepeal jõuti avastada Uus Maailm ja viia oma misjonärid sinna - ainult selleks, et nad saaksid veelgi pikemaid retki ette võtta... siia tagasi.

Lisaks selle, et vahepeal välja rebitud kalendrilehtedest võiks ehitada mitu pabermassist linna ja Big Ben on jõudnud paar korda seisma jääda, on uuenenud ka tehnoloogia. Kui üldteada tõsiasi on, et kõiki tehnikauuendusi kasutatakse ennekõike sõjanduses, siis pea samaväärselt kasutatakse neid usu levitamiseks. Tõsi, sellest ei räägita kunagi eriti, seepärast ei pane me seda väga tähele.

Aga mõelge - Google'ist midagi otsides (ükskõik mida), kui mitmel korral olete juhuslikult sattunud mõnele usuportaalile? Kui mitmel korral olete koolis või ülikoolihoones või kus iganes näinud mõnda plakatit, mis kutsub mõnda kristlikku huvialaringi või noorterühma? Kui mitmel korral on keegi tundmati teile helistanud, et olete millalgi väga ammu mingi ankeedi täitnud ja võks nüüd natuke kristluse olemusest rääkida (see on minuga juhtunud - muidu ei pakuks seda siia ehk...)? Ja kuidas need ameeriklased üldse meie maast teavad ja siia saavad tulla? Seda kõike võimaldab ainult meie kõrgelt arenenud ja arendatud tehnoloogia. Muidu peaksid ikka kõik misjonärid siin käima hobustel või aeglaste puulaevadega ja ainsaks suhtlusvahendiks oleksid mõõgad ja kilbid.

Ahjaa, mis viibki järgmise olulise punktini... Tehnikast isegi rohkem on muutunud PR-taktika. Ei saa isegi välistada, et kõik suhtekorralduse alged ja igasugune diplomaatia pärineb üldse usu levitamisest. Sest vanadel aegadel, mis eesmärgil suhtlesid inimesed kaugel elavate võõrastega? Kaubandus ja usu levitamine... Praegu küll midagi muud meelde ei tule. Ka kaubandus eeldas heade suhete loomist, aga seal olid samas mängus kummagi poole kasud. Siiski pidi sealgi end ja oma kaupa huvitavaks tegema. Sellest suhtlusviisist sündis meile reklaam.

Aga usku pakkudes ei ole justkui midagi anda. Mis kasu teine pool sellest saab? Miks see peab teda huvitama? Olgem ausad, kõik misjonärid ei ole alati olnud vägivaldsed - kui sa läksid üksi või paarikaupa kuhugi kogukonda, siis ei ole kõige tervislikum mõõgaga vehkida. Hoia parem raamatut käes ja tee nägu, et selles on maailma kõige väärtuslikum tõde ja et õnnelikud on kõik need, kes sellest osa saavad. Seegi on samas reklaam. Aga see on lisaks ka mainekujundus - õhu müümine. Musta valgeks rääkimine - õigemini mittemillegi rääkimine millekski.

Ja see PR taktika osutus nii edukaks, et on hakatud seda peaaegu igalpool kasutama. Ning et ring täis saaks, siis taaskord ka usu viimiseks kohtadesse ja inimesteni, kus ja kellel seda veel nii palju ei ole kui saaks. Igal juhul on misjonäritöös käiku lastud uusimad PR võtted ja päid raiuma ning külasid põletama keegi ei hakka. Isegi, kui tullakse suurest ja võimsast Ameerikast siia väiksesse Eestisse - jõu poolest nad ju saaksid. Peaksime aeg-ajalt olema ka vist õnnelikud, et meie maad enam keegi rüüstama ei tule.

Piibliajastu lõppu igal juhul veel paistmas ei ole. Kui ilmalikustuvas Euroopas on usu levitajad küllaltki leigeks muutunud, siis igikristlik Ameerika ulatab oma abistava käe ja võtab juhtrolli üle. Sajandeid tagasi õppisid saksa mungad meie keele ära, et kohalikule rahvale jumalasõna kuulutada. Ei ole meie keel oluliselt raskem ka ookeanitagustele kolleegidele.


Vahel tekib tunne, et nad tõesti usuvad sügavalt ja on jumala poolt juhitud, kuna nende visadus ja pühendumus sellele tegevusele on imekspandav. Eriti arvestades, kui vähe inimesed usku pöördumisest on huvitatud ja kui väga enamus inimesi neid vältida püüab. Jumala maailm ei ole mõistusega seletatav. Mõistus ei suuda ka seda seletada, kuidas tulla maailma teisele poolele, õppida ära uus keel ja kulutada tunde ning päevi tänaval inimesi veendes, et parimal juhul üks või koguni kaks su juttu huviga kuulama jäävad.

Aga võibolla mõni leiab juhuslikult just selle õige tee ja avastab, et see tänavajutlustaja pakub talle puhast kulda. Ülejäänutele soovin aga kannatlikkust ja külma närvi.

Kas aeg sureb, kui teda piisavalt kõvasti lüüa?

Ma usun, et kui teha uuring inimeste lemmikajaviidetest, siis täiesti ausate vastuste puhul pääseks esimese kümne sekka kindlasti ka aja surnuks löömine. Tegevus, õigemini mitte-tegevus, tegevusetus, igasuguse tegevuse vastand - hellitava nimega, logelemine. Igal juhul sellist ajaviidet peaaegu alati taunitakse ja nimetatakse täiesti mõttetuks. See on vist isegi seitsme surmapatu seas, aga ma ei viitsi praegu järgi vaadata...

Tegelikult ma suures osas igavusest hakkasingi sel teemal mõtlema ja natuke ka seetõttu, et ei tulnud ühtegi head mõtet, millest kirjutada. Pean tunnistama, et kipun ka ise seda ajaviidet vahel harrastama. Samas ei ole ta pikalt väga huvitav, kuna ei paku just eriti palju loomingulist või füüsilist pinget. Sellegipoolest on see hea vaheldus pingsaletele tegemistele, millele vast kogu aeg pühenduda ei jõuaks.

Kas aja surnuks löömine on siis üldse nii kahjulik ja mõttetu tegevus? Ma ei tea, inimesed ikka elavad, kuigi suurem osa aeg-ajalt logeleb. Võibolla see ongi inimkonna allakäigu põhjus (kui selline asi üldse toimub...) - ammustel aegadel ei olnud ju eriti palju aega või võimalust logeleda. Samas nendes kohtades maamunal, kus päike aastaringselt lagipead kõrvetab, mööduvad pikad tunnid mitte-midagi-tehes. Nii et ei saa just väga põhjalikke üldistusi teha. Pealegi pidavat lõunamaalased just rõõmsameelsemad olema (selle väite teaduslikkus jääb vist pigem kuulujutu tasemele) - sealjuures kui "kõrgemates" ühiskondades end väidetavalt ogaraks töötatakse.

Miks mitte siis aega vahel natuke tappa. Tasub meelde tuletada mõtet: "Aeg on meie vaenlane" - ja vaenlastesse ei tasu alati ülemäära sõbralikult suhtuda. Tühja neist stamparusaamadest, mismoodi aega asjalikult sisustada, tühja sellest, et mõni asi natuke edasi lükkub. Säästab närve ja aitab end koguda. Võiks ju logelemist vaadata, kui teatavat ravivormi. Noh, muidugi on igasugused ravivahendid mõõdukaks tarbimiseks....

Tõsine koomik

Viimastel aegadel on mul mitu korda tekkinud juhus vaadata stand-up-koomiku George Carlini etteasteid. Selle käigus jõudsin ma ümber mõelda oma esmamuljet sellest vanameistrist, keda ma varem pidasin lihtsalt kibestunud iroonitsejaks. Kui aga natuke rohkem süveneda, ilmneb, et kõik tema teravad rünnakud on suunatud ainult ühele ohvrile - ja selleks on lollus; lollus selle kõikvõimalikes vormides ja kõikides kohtades.

Ta kriitika ehmatab esialgu ära? Tegelikult peaks kõik see, mida Carlin materdab, hoopis rohkem meid hirmutama. Kui ta pilkab kirikut või Ameerika unelmat, hakkadki nende asjade peale mõeldes tõenäoliselt natuke kartma. Nagu ta isegi mainis, toetub ta kõige tõestamiseks oma "hämmastavale loogikale".

Ja talle ei ole see ülesanne üldse raskeks tehtud - kui märklauaks võtta Ameerika ühiskond ja õhtumaa väärtused, on kõik su ette lausa lahti laotatud. Iseasi on, mida sa sealt üldse valida jõuad.

Selles osas on natuke kummaline, et Carlini naljad nii suure publikumenu on leidnud - ei ütle ta ju otse midagi uut ega senikuulmatut. Aga samas on Ameerika (kui üldine nähtus) endast alati väga heal arvamusel olnud ega võta vastu kriitikat enda väärtuste suhtes. Ütleme nii, et Ameerika kultuuriruumi ei mahu kriitika selle kõige suhtes, mis on "ameerikalik".

See on ka põhjus, miks George Carlin oma karjääri algusaegadel niivõrd vastuoluliseks sildistati. Tema hakkas lõhkuma seda monstrumehitist, mida on aastakümnete ja sajandite jooksul ehitanud poliitikud, ärieliit, meedia, kirik ja veel paljud muud.

Praeguseks on Carlin stand-up komöödia klassikute sekka pääsenud ja (vähemalt minu arvamuse kohaselt) küllaltki väärikale kohale. Õigemini on teda isegi raske koomikuks pidada - põhimõtteliselt räägib ta ju väga tõsistel teemadel ja rõhub neile just sellise irooniaga, mis on ainuvõimalik, et kogu seda jaburust oma täies uhkuses (pigem siiski jõleduses) esile tuua.

Sest mida muud nali üleüldse on kui millestki ootamatul (ja sageli kohatul) viisil rääkimine. Et kõigi jaoks pea iseenesestmõistetavaid väärtusi kõigutada, tulebki need tavapärasest taustast täielikult välja rebida. Tõsiste asjade üle ei tuleks naerda? Vahel on asjad nii tõsised, et muud ei jäägi üle kui neid naeruvääristada.

Ma ei tahtnud nüüd jätta muljet, justkui maailmas valitseks mingi ennenägematu katastroof ja ainult terava huumoriga annaks seda päästa. Ma tahtsin lihtsalt rääkida ühest minu meelest parimast koomikust ja sellest, miks ma tema huumorit sedavõrd austan.

Kes ei ole veel vanamaistri loominguga tuttav, ei ole midagi lihtsamat, kui trükkida Youtube'i "George Carlin" ja klippe tuleb ridamisi. Muidugi nõrganärvilistele just väga ei soovita...

Bloog, blogi või blog?

Paljud mu tuttavad (loe: tegelikult peaaegu kõik, kes minu blogist üldse teavad) on mulle öelnud, et ma võiksin siia sagedamini kirjutada ja mitte üritada ainult oma kõige sügavamaid ja targemaid mõtteid siia kokku koguda. See on ju tegelikult igati õige, sest blogi (või bloog...) peaks olema päevik - ja mitte esseekogu.

Mis minuga siis juhtus? Ma ei olegi päris kindel, aga ilmselt mingil hetkel, kui ma bloginduse avastasin, tekkis mingisugune loominguline puhang või vajadus end väljendada. Mind on lummanud kirjanikud ja filosoofid, eriti mõned neist - ilmselt tahtsin vahepeal ka ise nendesuguseks saada.

Ahjaa, milleks üldse selline pealkiri? Mõtlesin, et oleks aeg tänasesse päeva tulla, tulla sealt ülevalt pilvedelt maa peale tagasi. Et üldse päevikut pidama hakata, miks mitte kõigepealt mõelda välja, kuidas seda nimetada? Liiga mõttetu küsimus? Ma ei tea... Millest ikka neljapäeva hommikul kell kolmveerand kümme kirjutada (umbes sel ajal ma seda lauset kirjutan)...

Niisiis ei ole ma veel blogimisega tegelema hakanudki, aga kui päris aus olla, siis ei olnud mul seda alguses kavaski. Ma kunagi ei tahtnudki endast kirjutada. Aga nüüd ma seda siiski teen...

Päevikut oleks tegelikult üsna huvitav pidada. Varasematest kooliaastatest küll meenub, et kirjandusklassikas kujutatu päevikupidamist väikeste tüdrukute salahobina - nad ei teadnud siis vist blogidest midagi ;).

Aga aitab praeguseks küll. Ma ei saa ise ka hästi aru, millest ma kirjutada tahan. Aa, õige - pealkirja küsimus siis ikkagi... Ma ise eelistan bloog või blog, aga aeg-ajalt on ka blogi sisse lipsanud. Lihtuse mõttes kasutan seda sageli käändes, siis kõlab igal juhul samamoodi.