Pärast või peale?

Selleks, et me rääkides üksteisest aru saaksime, kasutame samu sõnu, paneme oma lauseid samamoodi kokku ja saame keelekasutusest enam-vähem ühtmoodi aru. Kusjuures ei ole keegi seda nii määranud, see on selliselt välja kujunenud ja nii kõikjal inimeste seas. Sellegipoolest nähakse vajadust keelt kujundada ja kontrollida. Ühest küljest on see muidugi arusaadav, sest aeg-ajalt võib tekkida vajadus keelt natuke kohendada või õigel kursil hoida.

Siiski on see vaid lisaabinõu, kuna inimeste sõnakasutus ei saa iseenesest niivõrd eri suunas areneda, et enam üksteisest aru saada ei ole võimalik. Keel on vahend, mida pidevalt kasutatakse ja seetõttu ei saa see rooste minna. Murelikumad inimesed kardavad keele raiskuminemise pärast. Nende põhiväiteks on, et keel kaotab oma loomuliku algupära ja moondub liigselt. Vaatame lähemalt loomulikkust ja algupära.

Esiteks, keel on loomulik, kui teda räägitakse vabalt, tavaolukorras ja ilma väliste või sisemiste kunstlike mõjutajateta. Viimane tähendab, et ei ole loodud piiranguid või jäiku nõudeid kõnelemiseks ega ka kõneleja ise ei sea endale piiranguid, vaid räägib parema äratundmise järgi. On sellele võimalik vastu vaielda? Mitte eriti, sest neid võib juba iseenesest pidada loomulikkuse põhimõteteks. Mis aga ei tähenda, et kõik sellega nõus oleksid. Keeleteadlased või lihtsalt -huvilised, kes väidavad, et sõnu kasutatakse ebatäpselt, näiteks öeldakse ajalise järgnevuse puhul "peale", mitte "pärast", või "õigesti" asemel "õieti", on ilmselt keelesüsteemidest hästi aru saanud, aga ei ole tabanud loomuliku keele põhimõtet.

Keele puhul on väga raske rääkida algupärasusest. Kui püüda määrata näiteks algupärast eesti keelt, tekib kohe küsimus, mis ajastusse selleks minna tuleb? Kui proovida näiteks ärkamisaega, kui meie kultuur n.ö "õitsema" hakkas, ilmneb, et eesti keelt räägiti ka enne ja see juba oli selleks ajaks moonutatud ja muutusi läbi teinud. Minnes esimeste eestikeelsete kirjapanekute aega, põrkuma sama probleemiga. Keele ajalugu on katkematu ja algupära leidmiseks tuleb minna päris algusesse. See algus on aga meile praegu hoomamatu ja ega sellega palju teha ei ole ka.

Paratamatult jõuame küsimuseni, miks on vaja ajada taga mingisugust kunstlikku vormi, mis keele väga rangelt raamidesse paneb. Seda enam, et tegelikkuses keegi seda ei järgi. Ja sageli ei ole sel ka mingisugust vajadust. Vaevalt see kedagi segadusse ajab, kui öelda "peale lõunat", selle asemel, et öelda "pärast lõunat". Kes võiks tegelikult arvata, et "peale" siin hoopis kohta tähendab? Seda väljendit kasutatakse laialdaselt ja kõik saavad sellest aru. Tulemuseks on aga hoopis see, et kujundatakse ühetasandiline, varjunditevaene keel, mis võiks küll vajaduse korral selgelt mõistetav olla, kuid mis siiski tavakõneks hästi ei sobi, nagu kogemus näitab.

Ei saa öelda, et mõni sõna või väljend on vale või vales kohas, kui seda siiski kasutatakse. Keel ei tule sõnaraamatutest ega ühestki instituudist, see tuleb ainult inimestest, kes seda räägivad. Vastasel juhul on tegu surnud keelega, nagu ladina keel, mida katoliku kirik siiamaani säilitada püüab, kuid mis juba keskaja lõpust saati rahva seas kasutust ei leia. Samas on ladina keel osalt säilinud näiteks itaalia või prantsuse keeles, millest nood suures osas välja kasvanud on - ja see on loomulik areng.

Tõsi, kantseleikeelt on mõnel puhul vaja - ametiasutuste töö on lihtsam, kui nende sõnakasutus on ühemõtteline ja varjunditeta -, aga sama põhimõtet ei ole mingil juhl vaja argiellu laiendada. Pole ju probleem, kui keelt kasutatakse eri olukordades erinevalt ja ka tunnistatakse eri variante ning ennekõike ei tembeldata valeks seda, mida tegelikkuses räägitakse.

Ajaloo mütoloogiad

Tänapäeval meile meeldib mõelda, et me teame tõde. Et me ei sõltu usulistest või müstilistest maailmakirjeldustest, vaid kõik on objektiivselt ja teaduslikult ära seletatud. Sellesse maailmapilti ei mahu nägemused, uskumused ja hingelised veendumused. Tegelikkus koosneb faktidest ning ainus, mida on vaja teha, on need ära seletada ja piisavalt tõendusmaterjali leida.

Neil ajastutel, kui teadus sellist mõju ei omanud, jutustati minevikusündmusi kõikvõimalike lugude kaudu, kus olid oma tegelased, kellele olid omisatud teatavad rollid. Neil lugudel oli teemaarendus koos alguse ja lõpuga ning ka oma sõnum. Vast enim tuntakse selliseid näiteid Vana-Kreeka mütoloogiast. Kreeklased jutustasid jumalatest, kangelastest ja põnevatest, uskumatutest sündmustest, mis mõnevõrra ka omavahel läbi põimusid, moodustades seega tervikliku ajaloo.

Praegu mõeldakse neist kui müütidest, mil oli pigem kunstiline või kultuuriline väärtus, aga ei pidanud kirjeldama tegelikku minevikku. Kuna ajalooteadust tänapäevases tähenduses seal ei tuntud, oli siiski tegu peamise ja tõenäoliselt ainsa minevikukirjeldusega. Ning kuna minevikurahvad neisse lugudesse uskusid ja nende kaudu maailmaajaloo olulisemaid sündmusi kirjeldasid, on kahtlane, kas tegu oli vaid ajaviitejutustustega.

Tänast ajalugu võetakse kui objektiivset teadust. Seega ei saa see koosneda lugudest, kuna aeg on ühtlaselt kulgev mõõde ja kõik järgud või sündmused on hinnangulised. Siin tekibki vastuolu, kuna just eraldi lugudest ajalooteadus koosnebki. Neil lugudel on oma algus, lõpp ja kulg koos pingetõusu, kulminatsiooni ja lõpplahendusega. On ka peategelased ja kõrvaltegelased ning kindel taust.


See kehtib iga ajaloopeatüki kohta, olgu selleks sõda, mõne riigi ajalugu või mõne suurkuju elulugu. Teine maailmasõda on hea ja klassikaline näide. Kõigepealt, et lugu saaks sündida, peab olema keegi, kes seda jutustab. Selle loo on kokku pannud sõjajärgsed kohtuprotsessid, allesjäänud dokumendid, ideoloogid, ajaloolased ja meedia kogu vahepealse aja jooksul. Ja muidugi tuleb arvestada vana tõde, et sõdade ajalugu on ennekõike võitjate ajalugu. Seega romaani "Teine maailmasõda" pealiiniks on Lääne-Euroopa ja USA ühiskond. Peategelasteks on just suuremad ja tähtsamad poliitilised jõud, kuna need on rohkem esiplaanil. Nende liitlased on pigem kõrvaltegelased.


1930-ndate lõpupoolel elas läänemaailm idüllilises heaolus (see on küll selgelt liialdatud, aga selline kuvand on siiski levinud), kui silmapiirilt ilmus õel ja kättemaksuhimuline Saksamaa. Sellega on loodud taust ning tekitatud hea ja kurja vastandus, mis on ühe loo puhul pea vältimatu. Edasi hakkab pinge tõusma, konflikt areneb ja tegevus jõuab oma haripunkti. Kulminatsiooniks võib lugeda näiteks Stalingradi lahingut või Inglismaa ebaõnnestunud pommitamist, kus vaenlane hakkas nõrgenema ja lootus õnneliku lõpu järele hakkas terenduma. Ning nagu taolistes lugudes ikka, sai kuri oma õiglase tasu - Hitler tappis end ja Saksamaa jagati võitjate vahel ära ning Jaapanile lasti tema lõplikuks võitmiseks kaks aatompommi (siinjuures tahaks "õiglane" väga paksudesse jutumärkidesse panna).

Teise võimaliku loona, mis eelmisega ka suures osas haakub, võiks olla Hitleri elulugu, mis on küllalt traagiline, et huvitavaks looks saada. Siin tuleb välja veel see, et tegelaskujud ei jää kunagi täpselt samasse rolli, kes nad algselt on olnud. 20. sajandi esimesel poolel kehastas Hitler lääne ühiskonna silmis ühemõtteliselt südametut ja kurja tegelaskuju. Üks põhjus oli muidugi see, et tol ajal oli ta elus ja ka tegelikult ohtlik ja ka mõned aastakümned hiljem veel värskelt meeles. Teist põhust tasub otsida kultuurist. Sajandi keskel ja enne seda olid praegusest natuke rohkem levinud ühemõttelised kangelaslood, kus üks pool kehastab õiglust ja teine on tingimusteta kuri ning õel.

Praeguses popkultuuris kaldutakse rohkem süübima vastuoluliste tegelaste hingeelusse ning ollakse valmis neid ka mõistma. Batman ja Superman ei ole enam vaieldamatud kangelased - publik võib kergesti tahta neis puudusi näha ning aru saada hoopis nende vaenlastest. Sama lugu on Hitleriga. Tänane Hitler ei ole enam see, kes ta oli 50 või 60 aastat tagasi. Julma diktaatori maski tagant otsitakse raske lapsepõlve ja õnnetu elusaatusega inimest, kelle hingehaavad mõjutavad tema käitumist. See, et ta korraldas miljonite inimeste tapmist ja laiahaardelist sõjategevust, näib olevat tähtsusetu ajalooline fakt, mil selles loos kohta ei ole.

Niisiis on ajalugu täiesti täisväärtuslik mütoloogia. Nendes kajastub jutustaja taust ja veendumused, lisaks parajasti kehtivad väärtushinnangud ja ootused. Need määravad selle, kellest saavad kangelased, mida loetakse olulisteks arenguteks ja pöördepunktideks ning mis ajas ja ruumis lugu kui tervik üldse piiritletakse.

Ajaloo mitmeti mõistmine on täna Eestis ka küllaltki päevakajaline probleem. Kuna mütoloogiad on erinevad, ei suuda eestlaste enamus ja siin elavad venelased paljudes olulistes minevikuküsimustes kunagi kokkuleppele jõuda. Faktid justkui sageli langeksid isegi kokku, aga tähendus antakse ikkagi täiesti erinevad. Tõsiasjaga, et nõukogude väed 1940. aastal Eestisse tulid, on kõik osalised nõus, aga juba see, kuidas seda täpsemalt nimetada, põhjustab vaidlusi. Lisaks muidugi küsimus, kas sissetungijad oli kangelased või okupandid - täiesti erapooletult võttes on see puhtalt tõlgendamise küsimus. Ka Napoleoni ja Tšingis khaani peetakse nende austajate seas kangelasteks.

Võib ju küsida, kas peakski olema mingisugune teadus, mis jätab ajaloolt kõrvale mütoloogilise poole ja käsitleb seda kiretu ja objektiivse tervikuna. Kogemus siiski näitab, et sellest ajast saati, kui inimesed üldse hakkasid aja ja mineviku peale mõtlema, on räägitud kõikvõimalikke lugusid, mis rabavad oma sisuga ja panevad kaasa elama. Raske oleks uskuda, et see sellest kunagi täielikult loobutakse. Lisaks on ajaloost lihtsam rääkida, kui mõned mõttelised peatükid on üldteada - ajajärkude piire ei pea igakord üle täpsustama.

Kõige selle juures ei pea lükkama ümber väidet, et ajalugu on teadus. Ta ei ole teadus rangemas mõttes, nagu seda on näiteks füüsika või astronoomia, aga ta on siiski hariv ja uuriv, mis ongi vast teaduse põhiväärtus. Müüdid jäävad inimeste sekka alati ja usku teadusesse võib pidada osaks tänapäeva mütoloogiast.

Säästlikkus - häbiasi?

Täna oli jälle see päev, kui mul tuli läbi käia taarapunktist. Sai lahti nurka kogunenud pudelitest ja õnnestus säästa ka prügikasti maja taga. Taaskord ei jäänud märkamata tõsiasi, et kogumispunkti külalised ei olnud just ühiskonnas heal järjel olevad inimesed. Jõuka väljanägemisega inimesi on võrdlemisi vähe taarapunktides näha, ammugi siis tänavapildis, kott tühjade pudelitega käes. On kujunenud teatav hoiak, et kõlisevaid pudeleid kanda on kuidamoodi häbiväärne. Ma ei oska statistiliselt välja tuua, kui palju on kogumispunktide varustajate seas eri sissetulekuga inimesi, aga üldised hoiakus ja eelarvamused ses osas on tuntavad.

Lihtsameelne oleks arvata, et vaesemate ja heitunute seas on rohkem levinud loodussäästlik mõtlemine. Ma kahtlen, kui palju viimasel ajal taarapunktis nähtud inimestest üldse keskkonnale mõtlesid. Sarnaselt jõukate kodanikega ei lähe valdavale osale neist üldse korda looduses toimuv, pudelite eest saavad nad vaid oma igapäevase raha, mis teistel palga kujul tuleb. Tunnistan, ega mindki vaid säästlik mõtteviis ei kannustanud - kogedes tüüpilist "tudengielu", on vahel lisakroonid kasulikud, aga kindlasti ei olnud see peamine ajend. Kurb on, et inimesi paneb jääke enda järelt korjama vaid selle eest saadav tasu. Kui prahi taaskäitlusse viimisest saaks laialdane harjumus, kui selle vajalikkust rohkem teadvustataks, ei oleks enam põhjust sellele kõõrdi vaadata ja töötute lisaraha teenimise viisiks pidada.

Võibolla on taarapunkti külastamine liiga keeruline - eriti arvestades toimekate inimeste tihedat päevakava, kust on vahel raske isegi poeskäiguks aega leida. Miks peakski üks edukas ja ennastteostav karjääriinimene keskkonnale mõlema? Kui me enda ümbruse käest laseme, siis ega keegi teine seda korras ei hoia. Ehk tasub kogumispunktid rohkem silma alla tuua. Mitmes kohas juba on automaatseid taarapunkte, mille juures ei torka silma väga ühekülgne sotsiaalne kuuluvus. Võib rajada ka lihtsalt prügikaste eri sorti jäätmete jaoks. Inimesed, kes endaga hästi toime tulevad, ei vaja sealt saadavat raha, vaja on mugavat võimalust ja vähemalt natuke säästlikku mõtteviisi.

Vasaku ilmavaate tegelik sisu

Meie iseseisvus on kestnud juba poolteist aastakümmet ja vankumatult oleme püüelnud demokraatlike väärtuste poole. Eesti on igas osas püüdnud loobuda nõukogude pärandist, et vähemalt ideaalis saada inimsõbralikuks ühiskonnaks, nii nagu seda Euroopas mõistetakse. Nüüd tuleb see, milleni ma jõuda tahan – poliitika vasak- ja parempoolne suund. Nõukogude riigikord on liigitatud selgelt vasakpoolseks, mida peaks põhiliselt iseloomustama tugev riigivõim ja plaanimajandus. Siiski jääb vasak-parem jaotus tänapäeva poliitikas üldsõnaliseks ja ebamääraseks ning vajab selgemat täpsustust. Ka ei ole õige nõukogulikku korda vasakpoolse poliitika tüüpnäidiseks pidada.

Kaasaja parempoolse ühiskonna põhitunnusteks on vabaturumajandus ja riigi vähene sekkumine ühiskonnaellu. Nõukogud rüpest pääsedes on need olnud põhiväärtused, mille poole Eesti poliitika on püüelnud. Varasematel põlvkondadel on valusad kogemused nii plaanimajandusest kui valitsusepoolsest jõupoliitikast. Niisiis iga edumeelne eestlane tahab püüelda vabaduse ja eneseteostusvõimaluste poole, mis on täiesti mõistetav, kuna nõukogude kord oli igati ebainimlik. See on jätnud meie rahvale valusad jäljed ja seetõttu kiputakse tõrjuvalt suhtuma kõigesse, mis mingil määral sellega seostub. Paraku on levinud hoiak, mis määrab selle korra ühemõtteliselt vasakpoolseks – niisiis on ka vasakpoolne poliitika paljude silmis põlu all.

Selle tõestuseks võiks olla kasvõi see, et Eesti juhtivamad erakonnad esindavad parempoolset vaadet. Praegu on nendeks Reformierakond ja IRL, millest viimane sai alguse kahest erinevast parempoolsest erakonnast. Vasaku poole pealt võib suurimaks pidada Keskerakonda. Mõnikord loetakse seda koos Rahvaliiduga vasakpoolseteks, kusjuures huvitav on, et nende mõlema mainet ei peeta just ülemäära puhtaks. Siit võiks teha oletuse, et vasakpoolsus on justkui mingisugune silt, mida kahtlast poliitikat ajavatele erakondadele külge kleepida. Tähelepanuväärne on sealjuures see, et Rahvaliit seisab suuresti talupidajate huvide ja maapiirkondade majanduse eest. Vasakpoolseks peetakse neid pooljuhuslikult ehk vaid tugeva punase taustaga Arnold Rüütli pärast ja ka koostöö tõttu Keskerakonnaga. Sotsiaaldemokraatidest räägitakse aga vähe – ühest küljest ei ole nende hääl lihtsalt väga vali, aga võib-olla jääb nende taust liiga ebamääraseks, et taolisel teel silt külge panna.

Esiteks tuleks aga selgeks teha, mida vasak- ja parempoolsus endast üldse kujutavad. Selle jaotuse tekkimise ajal olid kummagi poole põhilisteks esindajateks vastavalt sotsialistid ja konservatiivid. Sellisest määratlusest ei ole tänapäeval palju järel, kuna mõlemad pooled kätkevad endas palju erinevaid poliitilisi jõude – pealegi ei räägita enam kahest vastanduvast poolusest, vaid skaalast, kus mõni suund on rohkem äärmuse poole ja mõni jääb pigem keskele. Läbi aja vaadatuna võib põhilise tunnusena välja tuua, et parempoolsed usuvad inimeste loomupärasesse erinevusse, seega kihistumist ja ühiskondlikku eristumist nähakse paratamatu nähtusena. Põhimõtteliselt sobib see ka iseloomustama tänapäevast liberaalsust, kus samuti peaksid eristuma eri võimetega inimesed ning ühed saama jõukaks ja teised jääma nö. alamkihti. Vasakpoolsed seevastu on alati uskunud inimeste loomulikku võrdsusesse ning et erinevused kujunevad pigem väliste asjaolude tõttu. Seega on vasakpoolsed jõud alati võidelnud liigse ebavõrdsuse ja kihistumise vastu.

Nõukogude ideoloogia põhineb marksismil, mis võitleb igasuguste klassierinevuste vastu. Selle sildi alla teostati Nõukogude Liidus poliitikat – püüti hävitada kodanlaste ja haritlaste klass, rikastumine ja majanduslik edu tehti võimalikult raskeks ning kaotati eraettevõtlus. Kuid suurim silmakirjalikkus oli see, et kommunistlikus parteis karjääri teinud inimesed said nautida kõikvõimalikke eeliseid, mida riik neile koostöö ja truuduse eest pakkus. Võrdsusest oleks siinjuures väga vale rääkida, seda ebaõiglasem oleks nõukogude kuritegusid laiendada kogu vasakpoolse poliitika peale.

Kaasaja vasakpoolseid esindavad kõik need, kes on vastu kõikvõimsale turumajandusele, mis soodustab majanduskeskset ühiskonda ja varalist ning sotsiaalset ebavõrdsust. Nende põhiargumendiks on, et praegune läänelik eluviis on suunatud vaid kommertslikkusele ja ärisuhetele ning selle all kannatavad paljud inimgrupid ning kultuurilised väärtused. Tänapäeva vasakpoolsetele on algupäraste sotsialistide ja rahvuslaste kõrvale lisandunud rohelised, feministid ja anarhistid. Seega nende spekter on lai ning kindlasti on neil oma osa ühiskonnas täita. Ühest küljest on arusaadav, et Eesti ühiskond püüab arengu nimel kõigest nõukogulikust vabaneda, kuid seda ei tuleks pimesilmi teha, peljates kõike, millel vähegi minevikuga sarnasusi on. Kuid majandusvabadus ja isiklik sõltumatus ei ole ainsad väärtused, mida edendada. Viimane on küll väga oluline, kuid seda ei tohiks konkurentsina tõlgendada. Rahvuslik ühtsustunne taasiseseisvumise lävel oli ilmekaks näiteks, et inimesi ühendavad jõud on tugevad ning ühiskonnas on palju muid väärtusi kui isiklik edu.

On iseenesestmõistetav, et ühiskond peab olema tasakaalus ega kalduda kuhugi ühte äärmusesse. Seega peavad olema esindatud mitmekülgsed väärtused ja seisukohad. Kuna ükski jõud üksikuna ei taga ühiskonna täiuslikku arengut, siis peab neid jõude olema palju, et üksteist täiendada ja tagada terviku edukas areng. Nii on ka vaja, et Eestis saadaks üle mineviku hirmudest, et hetkeolukorda erapooletult ja eelarvamustevabalt hinnata, et võiks ka minevikule õiglane hinnang anda. Lisaks vabale turule ja ettevõtlusele oleks nüüd pooleteist aastakümne järel mõistlik pöörata tähelepanu ka muudele väärtustele, mis paraku iseendale raha juurde ei tooda. Need on inimlikud väärtused ja valdkonnad, mis arendavad vaimu ja ühiskondlikku teadlikkust – ühesõnaga kõik see, mis ulatub isiklikust vaateväljast kaugemale. Näiliselt need ehk tõepoolest piiravad vabadust, kuna nõuavad mõneti kiire isikliku edu ohvrikstoomist, aga kui edenevad haridus ja loomevaldkonnad ning tagatakse heaolu inimestele ka rasketel aegadel, oleks vale öelda, et sellest pigem kaotatakse kui võidetakse. Loodame, et soodsate arengute nimel ei pea nii palju aega mööda minema, et endist korda näinud põlvkonnad lihtsalt eest kaovad.

Mida teeb Savisaar?

Kodanikualgatus on näitamas oma tugevamat külge ja seda just interneti vahendusel. Lehekülg www.mahasavisaar.com on kogunud väga palju hääli, mis näitab, et inimestel ei ole ikkagi päris ükskõik. Üldiselt ei ole Eestis kodanikualgatused väga tavalised, seega ei võeta toda üritust väga tõsise poliitilise tegevusena.

Praegu on segased ajad ja vaja on kiireid lahendusi, sest küsimusi on palju. On räägitud valitsuse tagasiastumisest, Tallinna linnapea tagasiastumisest ja tõenäoliselt veel paari inimese pea pakule panemisest. Valitsus on peamine otsustav ja tegutsev üksus riigis ja halvim mõte oleks praegu selle kallale minna. Olen nõus, tegu ei ole just parima võimaliku kooslusega, keda riigi etteotsa panna ja ega nende senised otsused ka just kõik kiitust ei vääri, aga praegu on vaja kindlat ja tugevat juhtimist. Seega, nemad jäägu oma kohale.

Hoopis omaette küsimus on Tallinnas kõige kõrgemat vastutust kandev isik. Mis puutub pronkssõduri teemasse, siis on kohalik linnavalitsus pidevalt rõhutanud, et see on ennekõike linna pädevuses olev teema. Seda kummalisem on Edgar Savisaare vähene kõnelemine praegu ja vastakate sõnumite andmine. Ta räägib küll avaliku foorumi loomisest, aga samas vabandab Venemaa ees ja üldse keeldub võtmast seisukohta toimuva osas - nüüd, kus kogu teema on ka suuresti tema vastutusalas. Praegu on vaja kõneisikid ja asjaga seotute selgitusi, aga tema keeldub andmast vastuseid.

Inimeste soov sellisest ebapädevast ja vastutustundetust linnapeast vabaneda on igati põhjendatud. Paraku ei ole sellel omaalgatuslikul allkirjade kogumisel otseselt seaduslikku jõudu, seega ei pruugi see olla piisav vahend Savisaare tagandamiseks. Edasi toimuva põhjal võib järeldada, kas inimeste omaalgatusel on riigiasjade juures jõudu ja kuivõrd poliitikud tegelkult sõltuvad üldisest arvamusest. Igati auväärne oleks sellises olukorras tagasi astuda - kui ta seda ei tee, näitab ta ainult veel enam oma hoolimatust Eesti riigi ja rahva suhtes.

Tahaks kuhugi kuuluda

Tänapäeval on kombeks rääkida inimese isikupärast ja sõltumatusest ning võimalustest end ise teostada. Isiklikud saavutused on väga tähtsad ja mõnes mõttes just eriti noore inimese jaoks. Kui puudub võimalus end määrata ja üldisest taustast eristada, tundub elu kuidagi eriti tühine - ses osas on kaasaegne mõtteviis väga soodne.

Kuid sellest üksi ei tundu päris piisavat. Tahaks küll ennast teostada, aga mille nimel? Kui võtta ära maailm meie ümbert, kas kõigel selles on siis mingit sisu? Kas inimene suudab olla isiksus ilma taustal oleva keskkonnata? On ju üks isikupära tunnuseid millegi poolest eristumine ja enda asetamine kuhugi kogu ümbritseva olustiku suhtes. Paratamatult, et end kuidagi määrata, on vaja tunnetada enda suhet muu maailmaga, et tajuda oma rolli terviku suhtes.

Inimene määrab end gruppide kaudu ja see on täiesti loomulik. Need grupid võivad olla tegelikkuses koos ja põhineda tutvusel või jagada lihtsalt samu tunnuseid, aga keegi ei saa lugeda end neist täiesti sõltumatuks. Juba sünnist saati hakkame me end määrama perekonna, sõprade ringi, rahvuse või ühiste huvialade alusel. Ma pean tunnistama, et väga pikka aega ei ole ma seda endale teadvustanud. Isikupära tundus üks põhilisi väärtusi ja kuulumine näis massi poolt alla tampimisena.

Kuid mingil hetekel varem või hiljem tekib soov millegi suurema järele - mõne kõrgema eesmärgi või väärtuse poole, mis ei piirdu vaid väikeste igapäevaste edusammudega. Oma eesmärkide üle järele mõeldes tekivad muuhulgas küsimused nende tähtsuse kohta ja mida need üleüldse elule annavad. Kas eneseteostust peaks eelistama tasakaalukusele ja soojadele suhetele? Kas need üldse välistavad üksteist? On levinud arvamus, et kui siduda end tugevalt, on raske isiklike eesmärkide poole püüelda ja seetõttu tuleb olla võimalikult sõltumatu.

"Arenenud" Lääne ühiskonna tüüpilisimaid haigusi on stress. See väljendub pidevas pinges, mida põhjustab kiire ja katkematu elutempo ja samas teadmine, et sa sõltud ainult iseendast. See on halastamatu olukord. Kui elu peamisteks väärtusteks on edukas karjäär ja igapäevaprobleemidega toimetulemine, võibolla ka natuke tunnustust ja head mainet, siis on see elu küllaltki tühi ja kõle. Varasemate sajandite ja ka aastakümnetega võrreldes on tüüilisimad etteheited tänastele suundadele, et normid kaotavad tähtsust, pereväärtusi ei hoita ning kultuuriline pilt on muutunud liiga segaseks ja kirjuks. Selles on paljugi loomulikku ja üldse mitte paha, kuna inimkond hakkab vabanema kivinenud normidest, elu muutub loomingulisemaks ja ehk ka mitmekesisemaks. Mõnes mõttes on see aja märk - kultuurilisisene ühtsus asendub kultuuride paljususega ja valikuvõimalustega.

Kuid uued olud nõuavad, et ka inimesed nendega kohaneksid. Taolistes tingimustes on kerge oma jalgealust kaotada, olles paisatud ühte suurde ebamäärasesse kaosesse. Kuna on olemas valikud, siis peab tekkima oskus ja teadlikkus nende vahel valida. Esimeste ühiskondade ajal selline valik puudus, kuna väikesed kogukonnad omavahel tihedalt kokku ei puutunud ja liikmed olid tihedalt selle osad. Hiljem tuli seotus usuga ja veel hiljaaegu oli põhiliseks kuuluvuse aluseks rahvus. Viimane kujutab endast juba nõrgemat sidet, kuna rahvused üldiselt olid teadlikud ka teiste samaväärsete gruppide olemasolust, mis on soodustanud üha tihedamat rahvuste segunemist.

Oma igapäevases elus ei piisa meile sellest, kui meil on põhivajadused täidetud ja heaolu tagatud - meil on vaja tunda end osana millestki suuremast. Tavarutiini kõrval tekib säilib tahtmine midagi arvestatavat korda saata, olgu selleks mõni suur heategu või millegi uue loomine. Ainult enda jaoks elamine jätab enesetunde tühjaks. Seega inimene ei ole täiesti eraldiseisev üksus. Praegu valitseval kohal olev materiaalne teadus ei taha seda tunnistada, aga meie elu suuresti määrab vaimne mitteruumiline tasand, mida viie meele ja mõõteriistade teel ei ole võimalik tuvastada. See tasand hõlmab meie mõtteid, soove ja hingeelu.

Kuulumise tagajärjel ei pea oma isiksust kaotama. Pigem vastupidi - mittekuulumine võib viia iseenda kaotamiseni, keskkond meie ümber aitab määrata, kes me oleme. Kogu maailm on tegelikult nagu peegel, mis näitab, kes me tegelikult oleme. Ja muidugi sõltub see ilme ka peeglist endast.

Näpunäited pesidendi vastuvõtuks

24. veebruar ei ole enam üldsegi kaugel ja mõnevõrra kütavad kirgi vastse presidendi läbiviidavad muudatused tänavusel üritusel. Väidetavalt on selle taga vajadus presidenti rahvale lähemale tuua, viies vastuvõtu vahelduseks Tallinna piiridest välja ja kutseid saates keskenduda mitte ainult kõrgetele riigitegelastele. Teadagi on meil rahva suhe ühiskonnaga ja usaldus riigi suhtes nõrgavõitu, seega väärib meie riigipea igati tänu nende püüdluste eest.

Sellegipoolest tasub muret tunda, kas Ilvese püüd rahvale lähemale jõuda ka vilja kannab. Ta on end siiani hästi tõestanud ja oma ametiaja jooksul ka presindendi usaldust tõstnud, aga aastapäeva pidustuste puhul tuleks mõne libastumisvõimalusega arvestada. Tähtpäev on kogu Eesti rahva püha, seega on ka kogu üritus pühendatud ennekõike rahvale. See on ka põhiline põhjus, miks seda teles üle kantakse. Nagu kõik telekanalite juhid teavad, on üks põhilisi probleeme rahva maitse ära tundmine ja suure vaadatavuse saavutamine. Selles osas ei ole ka presidendi vastuvõtt mingi erand.

Maailmakultuuri juurdumisega muutub kaheldavaks, kuivõrd inimesi enam rahvuslikud teemad paeluvad. Seni on vastuvõtt publiku seas menukas olnud, aga selle põhjused on natuke mujal. Pigem on tegu ühe suure moeetendusega, kus külalised näitavad oma maitse suurimaid saavutusi, televaatajad saavad seda nautida ning meediakanalid lõpuks nähtut kiita ja arvustada. Sisuliselt kujutab see endast meelelahutust - ja seda rohke glamuuriga. Karta on, et kui seda glamuuri sealt vähendada, väheneb ka üldine huvi.

Televaataja ootab meelelahutust. Seda näitab kasvõi asjaolu, et Kanal 2 on oma programmis loobunud uudistesaatest selle tavapärases mõttes. Saade, mis muuhulgas ka uudiseid pakub, on vaatajanumbritega end õigustanud, jättes konkurendid kaugele selja taha. Vältimaks presidendi vastuvõtu puhul samasugust huvikadu, oleks kasulik samaväärne värskenduskuur. Parimaks eeskujuks oleks ehk äsja peetud Kroonika seksikate pidu. Paljus on need kaks üritust üksteisega väga sarnased.

Neid asjaolusid arvestades ei tohiks mingil juhul televaataja jaoks silmailu piirata. Hoopis vastupidi, külalised tuleks kõik põhjalikult üle näidata ja soovitavalt mitte ainult kätlemise ajal. Sarnaselt Oscarite galaga oleks täiesti asjakohane siingi punane vaip, kuhu külalised enne ametliku osa algust koguneksid, olles fotograafidele ja kaameratele täielikult nähtaval. See annab võimaluse huvi rohkem üles kruvida ja ei seo ülekannet niivõrd kindlate kellaaegadega. Igaüks võib teleri sisse lülitada just siis, kui endal mugavam tundub.

Huvitavuse mõttes võiks ka külaliste valikut mõnevõrra muuta. Meile näidatakse väga palju riigitegelasi ja välissaadikuid, aga kas see on ikka päris see, mida televaatajad näha tahavad? Vaadatavus on seni kõrge olnud, aga ehk on see lihtsalt parema puudumise tõttu nii. Sära ei ole kunagi liiga palju ja seetõttu tasuks otsida rohkem glamuurseid ja kõmulisi tegelasi. Nad ei pea kuidagi olema poliitikaga seotud, lihtsalt kuulsad ja armastatud inimesed, sest olgem ausad, enamik nimesid on siiamaani keskmisele televaatajale täiesti mittemidagiütlevad olnud. Kuid on ka mõned kohustuslikud poliitikaga seotuds tegelased, kes kunagi üheltki säravamalt peolt ei puudu. Kanal 2 aastavahetse programm oli väga tugeva poliitilise lisamaiguga, glamuurist sealjuures küll puudu ei jäänud. Võib ainult olla tänulik, et meil siin on nii palju poliitikuid, kes on ka säravad seltskonnategelased.

Et komplekt täielik oleks, tuleks ka Eero Raun välja vahetada ja leida mõni elavam õhtujuht. Mart Sander oleks üks tõenäoline variant, võibolla ka Alex Lepajõe, kui ta just külaliste ridadesse ei satu. Kui ka valgustust natuke huvitavamaks muuta, oleks elav peomeeleolu tagatud. Ning muidugi muusika. Kooridel ja rahvamuusikaansamblitel on küll pikk ajalugu selja taga, aga meediaarbija januneb pidevate uuenduste järele. Ajalool ja traditsioonidel ei ole siin kohta, seega on ainus väljapääs lasta lavale tuntuimad ja armastatuimad popstaarid. Vaadakem kasvõi, kui menukas oli Raadio 2 Aastahiti üritus. Tanel Padar ja Vanilla Ninja võiksid vabalt ka vabariigi aastapäeval esineda, pealegi ei suudaks nad ju presidendi kutsele ära öelda.

Lisaks tasub mõelda ka kanali peale. ETV ei ole viimastel aegadel just hiilanud suurte vaatajanumbritega, ei ole mingit põhjust, miks mitte otsustada siinse turuliidri Kanal 2 kasuks. Eelsoojenduse võib teha Reporter, mis saab suure osa saateajast sellele sündmusele pühendada. Kanal 2 saatejuhid ei pea aga peale seda ka kuhugi kaduma, nad võivad terveks õhtuks ekraanile jääda, pakkudes lisajõudu ametlikule õhtujuhile - ikka ainult selleks, et meeleolu rohkem üleval hoida.

Kuid president ei pea ainult ühel päeval aastas avalikkuse tähelepanu all olema. Reality-sarjad on praegu väga menukad, eriti sellised, mis kuulsuste igapäevaelu paljastavad. Menu osas kahtlusi ei ole, presidendi eraelu pakub igal juhul rahvale huvi. Seda tõestas ka aasta tagasi toimunud Kadriorus pidutsejate skandaal, mis sobinuks väga hästi reality formaati. Nii oleks president aastaringselt rahva lähedal ja kõigil oleks väga lõbus.

Seliseid mõtteid võib välja pakkuda lõputult, massimeelelahutuse nimel on võimalik kõike teha. Võibolla peaks ka valimised meelelahutuslikuks tegema. Kui just ei ilmne mõnda muud müstilist jõudu, mis rahvast sihipäraselt tegutsema paneks, sealjuures raha ja ajaviidet pakkumata. Ei tahaks ju uskuda, et Laulev Revolutsioon oli enamikele pelgalt vabaõhuüritus...