Selleks, et me rääkides üksteisest aru saaksime, kasutame samu sõnu, paneme oma lauseid samamoodi kokku ja saame keelekasutusest enam-vähem ühtmoodi aru. Kusjuures ei ole keegi seda nii määranud, see on selliselt välja kujunenud ja nii kõikjal inimeste seas. Sellegipoolest nähakse vajadust keelt kujundada ja kontrollida. Ühest küljest on see muidugi arusaadav, sest aeg-ajalt võib tekkida vajadus keelt natuke kohendada või õigel kursil hoida.
Siiski on see vaid lisaabinõu, kuna inimeste sõnakasutus ei saa iseenesest niivõrd eri suunas areneda, et enam üksteisest aru saada ei ole võimalik. Keel on vahend, mida pidevalt kasutatakse ja seetõttu ei saa see rooste minna. Murelikumad inimesed kardavad keele raiskuminemise pärast. Nende põhiväiteks on, et keel kaotab oma loomuliku algupära ja moondub liigselt. Vaatame lähemalt loomulikkust ja algupära.
Esiteks, keel on loomulik, kui teda räägitakse vabalt, tavaolukorras ja ilma väliste või sisemiste kunstlike mõjutajateta. Viimane tähendab, et ei ole loodud piiranguid või jäiku nõudeid kõnelemiseks ega ka kõneleja ise ei sea endale piiranguid, vaid räägib parema äratundmise järgi. On sellele võimalik vastu vaielda? Mitte eriti, sest neid võib juba iseenesest pidada loomulikkuse põhimõteteks. Mis aga ei tähenda, et kõik sellega nõus oleksid. Keeleteadlased või lihtsalt -huvilised, kes väidavad, et sõnu kasutatakse ebatäpselt, näiteks öeldakse ajalise järgnevuse puhul "peale", mitte "pärast", või "õigesti" asemel "õieti", on ilmselt keelesüsteemidest hästi aru saanud, aga ei ole tabanud loomuliku keele põhimõtet.
Keele puhul on väga raske rääkida algupärasusest. Kui püüda määrata näiteks algupärast eesti keelt, tekib kohe küsimus, mis ajastusse selleks minna tuleb? Kui proovida näiteks ärkamisaega, kui meie kultuur n.ö "õitsema" hakkas, ilmneb, et eesti keelt räägiti ka enne ja see juba oli selleks ajaks moonutatud ja muutusi läbi teinud. Minnes esimeste eestikeelsete kirjapanekute aega, põrkuma sama probleemiga. Keele ajalugu on katkematu ja algupära leidmiseks tuleb minna päris algusesse. See algus on aga meile praegu hoomamatu ja ega sellega palju teha ei ole ka.
Paratamatult jõuame küsimuseni, miks on vaja ajada taga mingisugust kunstlikku vormi, mis keele väga rangelt raamidesse paneb. Seda enam, et tegelikkuses keegi seda ei järgi. Ja sageli ei ole sel ka mingisugust vajadust. Vaevalt see kedagi segadusse ajab, kui öelda "peale lõunat", selle asemel, et öelda "pärast lõunat". Kes võiks tegelikult arvata, et "peale" siin hoopis kohta tähendab? Seda väljendit kasutatakse laialdaselt ja kõik saavad sellest aru. Tulemuseks on aga hoopis see, et kujundatakse ühetasandiline, varjunditevaene keel, mis võiks küll vajaduse korral selgelt mõistetav olla, kuid mis siiski tavakõneks hästi ei sobi, nagu kogemus näitab.
Ei saa öelda, et mõni sõna või väljend on vale või vales kohas, kui seda siiski kasutatakse. Keel ei tule sõnaraamatutest ega ühestki instituudist, see tuleb ainult inimestest, kes seda räägivad. Vastasel juhul on tegu surnud keelega, nagu ladina keel, mida katoliku kirik siiamaani säilitada püüab, kuid mis juba keskaja lõpust saati rahva seas kasutust ei leia. Samas on ladina keel osalt säilinud näiteks itaalia või prantsuse keeles, millest nood suures osas välja kasvanud on - ja see on loomulik areng.
Tõsi, kantseleikeelt on mõnel puhul vaja - ametiasutuste töö on lihtsam, kui nende sõnakasutus on ühemõtteline ja varjunditeta -, aga sama põhimõtet ei ole mingil juhl vaja argiellu laiendada. Pole ju probleem, kui keelt kasutatakse eri olukordades erinevalt ja ka tunnistatakse eri variante ning ennekõike ei tembeldata valeks seda, mida tegelikkuses räägitakse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment