Tänapäeval on kombeks rääkida inimese isikupärast ja sõltumatusest ning võimalustest end ise teostada. Isiklikud saavutused on väga tähtsad ja mõnes mõttes just eriti noore inimese jaoks. Kui puudub võimalus end määrata ja üldisest taustast eristada, tundub elu kuidagi eriti tühine - ses osas on kaasaegne mõtteviis väga soodne.
Kuid sellest üksi ei tundu päris piisavat. Tahaks küll ennast teostada, aga mille nimel? Kui võtta ära maailm meie ümbert, kas kõigel selles on siis mingit sisu? Kas inimene suudab olla isiksus ilma taustal oleva keskkonnata? On ju üks isikupära tunnuseid millegi poolest eristumine ja enda asetamine kuhugi kogu ümbritseva olustiku suhtes. Paratamatult, et end kuidagi määrata, on vaja tunnetada enda suhet muu maailmaga, et tajuda oma rolli terviku suhtes.
Inimene määrab end gruppide kaudu ja see on täiesti loomulik. Need grupid võivad olla tegelikkuses koos ja põhineda tutvusel või jagada lihtsalt samu tunnuseid, aga keegi ei saa lugeda end neist täiesti sõltumatuks. Juba sünnist saati hakkame me end määrama perekonna, sõprade ringi, rahvuse või ühiste huvialade alusel. Ma pean tunnistama, et väga pikka aega ei ole ma seda endale teadvustanud. Isikupära tundus üks põhilisi väärtusi ja kuulumine näis massi poolt alla tampimisena.
Kuid mingil hetekel varem või hiljem tekib soov millegi suurema järele - mõne kõrgema eesmärgi või väärtuse poole, mis ei piirdu vaid väikeste igapäevaste edusammudega. Oma eesmärkide üle järele mõeldes tekivad muuhulgas küsimused nende tähtsuse kohta ja mida need üleüldse elule annavad. Kas eneseteostust peaks eelistama tasakaalukusele ja soojadele suhetele? Kas need üldse välistavad üksteist? On levinud arvamus, et kui siduda end tugevalt, on raske isiklike eesmärkide poole püüelda ja seetõttu tuleb olla võimalikult sõltumatu.
"Arenenud" Lääne ühiskonna tüüpilisimaid haigusi on stress. See väljendub pidevas pinges, mida põhjustab kiire ja katkematu elutempo ja samas teadmine, et sa sõltud ainult iseendast. See on halastamatu olukord. Kui elu peamisteks väärtusteks on edukas karjäär ja igapäevaprobleemidega toimetulemine, võibolla ka natuke tunnustust ja head mainet, siis on see elu küllaltki tühi ja kõle. Varasemate sajandite ja ka aastakümnetega võrreldes on tüüilisimad etteheited tänastele suundadele, et normid kaotavad tähtsust, pereväärtusi ei hoita ning kultuuriline pilt on muutunud liiga segaseks ja kirjuks. Selles on paljugi loomulikku ja üldse mitte paha, kuna inimkond hakkab vabanema kivinenud normidest, elu muutub loomingulisemaks ja ehk ka mitmekesisemaks. Mõnes mõttes on see aja märk - kultuurilisisene ühtsus asendub kultuuride paljususega ja valikuvõimalustega.
Kuid uued olud nõuavad, et ka inimesed nendega kohaneksid. Taolistes tingimustes on kerge oma jalgealust kaotada, olles paisatud ühte suurde ebamäärasesse kaosesse. Kuna on olemas valikud, siis peab tekkima oskus ja teadlikkus nende vahel valida. Esimeste ühiskondade ajal selline valik puudus, kuna väikesed kogukonnad omavahel tihedalt kokku ei puutunud ja liikmed olid tihedalt selle osad. Hiljem tuli seotus usuga ja veel hiljaaegu oli põhiliseks kuuluvuse aluseks rahvus. Viimane kujutab endast juba nõrgemat sidet, kuna rahvused üldiselt olid teadlikud ka teiste samaväärsete gruppide olemasolust, mis on soodustanud üha tihedamat rahvuste segunemist.
Oma igapäevases elus ei piisa meile sellest, kui meil on põhivajadused täidetud ja heaolu tagatud - meil on vaja tunda end osana millestki suuremast. Tavarutiini kõrval tekib säilib tahtmine midagi arvestatavat korda saata, olgu selleks mõni suur heategu või millegi uue loomine. Ainult enda jaoks elamine jätab enesetunde tühjaks. Seega inimene ei ole täiesti eraldiseisev üksus. Praegu valitseval kohal olev materiaalne teadus ei taha seda tunnistada, aga meie elu suuresti määrab vaimne mitteruumiline tasand, mida viie meele ja mõõteriistade teel ei ole võimalik tuvastada. See tasand hõlmab meie mõtteid, soove ja hingeelu.
Kuulumise tagajärjel ei pea oma isiksust kaotama. Pigem vastupidi - mittekuulumine võib viia iseenda kaotamiseni, keskkond meie ümber aitab määrata, kes me oleme. Kogu maailm on tegelikult nagu peegel, mis näitab, kes me tegelikult oleme. Ja muidugi sõltub see ilme ka peeglist endast.
No comments:
Post a Comment