Meie iseseisvus on kestnud juba poolteist aastakümmet ja vankumatult oleme püüelnud demokraatlike väärtuste poole. Eesti on igas osas püüdnud loobuda nõukogude pärandist, et vähemalt ideaalis saada inimsõbralikuks ühiskonnaks, nii nagu seda Euroopas mõistetakse. Nüüd tuleb see, milleni ma jõuda tahan – poliitika vasak- ja parempoolne suund. Nõukogude riigikord on liigitatud selgelt vasakpoolseks, mida peaks põhiliselt iseloomustama tugev riigivõim ja plaanimajandus. Siiski jääb vasak-parem jaotus tänapäeva poliitikas üldsõnaliseks ja ebamääraseks ning vajab selgemat täpsustust. Ka ei ole õige nõukogulikku korda vasakpoolse poliitika tüüpnäidiseks pidada.
Kaasaja parempoolse ühiskonna põhitunnusteks on vabaturumajandus ja riigi vähene sekkumine ühiskonnaellu. Nõukogud rüpest pääsedes on need olnud põhiväärtused, mille poole Eesti poliitika on püüelnud. Varasematel põlvkondadel on valusad kogemused nii plaanimajandusest kui valitsusepoolsest jõupoliitikast. Niisiis iga edumeelne eestlane tahab püüelda vabaduse ja eneseteostusvõimaluste poole, mis on täiesti mõistetav, kuna nõukogude kord oli igati ebainimlik. See on jätnud meie rahvale valusad jäljed ja seetõttu kiputakse tõrjuvalt suhtuma kõigesse, mis mingil määral sellega seostub. Paraku on levinud hoiak, mis määrab selle korra ühemõtteliselt vasakpoolseks – niisiis on ka vasakpoolne poliitika paljude silmis põlu all.
Selle tõestuseks võiks olla kasvõi see, et Eesti juhtivamad erakonnad esindavad parempoolset vaadet. Praegu on nendeks Reformierakond ja IRL, millest viimane sai alguse kahest erinevast parempoolsest erakonnast. Vasaku poole pealt võib suurimaks pidada Keskerakonda. Mõnikord loetakse seda koos Rahvaliiduga vasakpoolseteks, kusjuures huvitav on, et nende mõlema mainet ei peeta just ülemäära puhtaks. Siit võiks teha oletuse, et vasakpoolsus on justkui mingisugune silt, mida kahtlast poliitikat ajavatele erakondadele külge kleepida. Tähelepanuväärne on sealjuures see, et Rahvaliit seisab suuresti talupidajate huvide ja maapiirkondade majanduse eest. Vasakpoolseks peetakse neid pooljuhuslikult ehk vaid tugeva punase taustaga Arnold Rüütli pärast ja ka koostöö tõttu Keskerakonnaga. Sotsiaaldemokraatidest räägitakse aga vähe – ühest küljest ei ole nende hääl lihtsalt väga vali, aga võib-olla jääb nende taust liiga ebamääraseks, et taolisel teel silt külge panna.
Selle tõestuseks võiks olla kasvõi see, et Eesti juhtivamad erakonnad esindavad parempoolset vaadet. Praegu on nendeks Reformierakond ja IRL, millest viimane sai alguse kahest erinevast parempoolsest erakonnast. Vasaku poole pealt võib suurimaks pidada Keskerakonda. Mõnikord loetakse seda koos Rahvaliiduga vasakpoolseteks, kusjuures huvitav on, et nende mõlema mainet ei peeta just ülemäära puhtaks. Siit võiks teha oletuse, et vasakpoolsus on justkui mingisugune silt, mida kahtlast poliitikat ajavatele erakondadele külge kleepida. Tähelepanuväärne on sealjuures see, et Rahvaliit seisab suuresti talupidajate huvide ja maapiirkondade majanduse eest. Vasakpoolseks peetakse neid pooljuhuslikult ehk vaid tugeva punase taustaga Arnold Rüütli pärast ja ka koostöö tõttu Keskerakonnaga. Sotsiaaldemokraatidest räägitakse aga vähe – ühest küljest ei ole nende hääl lihtsalt väga vali, aga võib-olla jääb nende taust liiga ebamääraseks, et taolisel teel silt külge panna.
Esiteks tuleks aga selgeks teha, mida vasak- ja parempoolsus endast üldse kujutavad. Selle jaotuse tekkimise ajal olid kummagi poole põhilisteks esindajateks vastavalt sotsialistid ja konservatiivid. Sellisest määratlusest ei ole tänapäeval palju järel, kuna mõlemad pooled kätkevad endas palju erinevaid poliitilisi jõude – pealegi ei räägita enam kahest vastanduvast poolusest, vaid skaalast, kus mõni suund on rohkem äärmuse poole ja mõni jääb pigem keskele. Läbi aja vaadatuna võib põhilise tunnusena välja tuua, et parempoolsed usuvad inimeste loomupärasesse erinevusse, seega kihistumist ja ühiskondlikku eristumist nähakse paratamatu nähtusena. Põhimõtteliselt sobib see ka iseloomustama tänapäevast liberaalsust, kus samuti peaksid eristuma eri võimetega inimesed ning ühed saama jõukaks ja teised jääma nö. alamkihti. Vasakpoolsed seevastu on alati uskunud inimeste loomulikku võrdsusesse ning et erinevused kujunevad pigem väliste asjaolude tõttu. Seega on vasakpoolsed jõud alati võidelnud liigse ebavõrdsuse ja kihistumise vastu.
Nõukogude ideoloogia põhineb marksismil, mis võitleb igasuguste klassierinevuste vastu. Selle sildi alla teostati Nõukogude Liidus poliitikat – püüti hävitada kodanlaste ja haritlaste klass, rikastumine ja majanduslik edu tehti võimalikult raskeks ning kaotati eraettevõtlus. Kuid suurim silmakirjalikkus oli see, et kommunistlikus parteis karjääri teinud inimesed said nautida kõikvõimalikke eeliseid, mida riik neile koostöö ja truuduse eest pakkus. Võrdsusest oleks siinjuures väga vale rääkida, seda ebaõiglasem oleks nõukogude kuritegusid laiendada kogu vasakpoolse poliitika peale.
Kaasaja vasakpoolseid esindavad kõik need, kes on vastu kõikvõimsale turumajandusele, mis soodustab majanduskeskset ühiskonda ja varalist ning sotsiaalset ebavõrdsust. Nende põhiargumendiks on, et praegune läänelik eluviis on suunatud vaid kommertslikkusele ja ärisuhetele ning selle all kannatavad paljud inimgrupid ning kultuurilised väärtused. Tänapäeva vasakpoolsetele on algupäraste sotsialistide ja rahvuslaste kõrvale lisandunud rohelised, feministid ja anarhistid. Seega nende spekter on lai ning kindlasti on neil oma osa ühiskonnas täita. Ühest küljest on arusaadav, et Eesti ühiskond püüab arengu nimel kõigest nõukogulikust vabaneda, kuid seda ei tuleks pimesilmi teha, peljates kõike, millel vähegi minevikuga sarnasusi on. Kuid majandusvabadus ja isiklik sõltumatus ei ole ainsad väärtused, mida edendada. Viimane on küll väga oluline, kuid seda ei tohiks konkurentsina tõlgendada. Rahvuslik ühtsustunne taasiseseisvumise lävel oli ilmekaks näiteks, et inimesi ühendavad jõud on tugevad ning ühiskonnas on palju muid väärtusi kui isiklik edu.
On iseenesestmõistetav, et ühiskond peab olema tasakaalus ega kalduda kuhugi ühte äärmusesse. Seega peavad olema esindatud mitmekülgsed väärtused ja seisukohad. Kuna ükski jõud üksikuna ei taga ühiskonna täiuslikku arengut, siis peab neid jõude olema palju, et üksteist täiendada ja tagada terviku edukas areng. Nii on ka vaja, et Eestis saadaks üle mineviku hirmudest, et hetkeolukorda erapooletult ja eelarvamustevabalt hinnata, et võiks ka minevikule õiglane hinnang anda. Lisaks vabale turule ja ettevõtlusele oleks nüüd pooleteist aastakümne järel mõistlik pöörata tähelepanu ka muudele väärtustele, mis paraku iseendale raha juurde ei tooda. Need on inimlikud väärtused ja valdkonnad, mis arendavad vaimu ja ühiskondlikku teadlikkust – ühesõnaga kõik see, mis ulatub isiklikust vaateväljast kaugemale. Näiliselt need ehk tõepoolest piiravad vabadust, kuna nõuavad mõneti kiire isikliku edu ohvrikstoomist, aga kui edenevad haridus ja loomevaldkonnad ning tagatakse heaolu inimestele ka rasketel aegadel, oleks vale öelda, et sellest pigem kaotatakse kui võidetakse. Loodame, et soodsate arengute nimel ei pea nii palju aega mööda minema, et endist korda näinud põlvkonnad lihtsalt eest kaovad.
Nõukogude ideoloogia põhineb marksismil, mis võitleb igasuguste klassierinevuste vastu. Selle sildi alla teostati Nõukogude Liidus poliitikat – püüti hävitada kodanlaste ja haritlaste klass, rikastumine ja majanduslik edu tehti võimalikult raskeks ning kaotati eraettevõtlus. Kuid suurim silmakirjalikkus oli see, et kommunistlikus parteis karjääri teinud inimesed said nautida kõikvõimalikke eeliseid, mida riik neile koostöö ja truuduse eest pakkus. Võrdsusest oleks siinjuures väga vale rääkida, seda ebaõiglasem oleks nõukogude kuritegusid laiendada kogu vasakpoolse poliitika peale.
Kaasaja vasakpoolseid esindavad kõik need, kes on vastu kõikvõimsale turumajandusele, mis soodustab majanduskeskset ühiskonda ja varalist ning sotsiaalset ebavõrdsust. Nende põhiargumendiks on, et praegune läänelik eluviis on suunatud vaid kommertslikkusele ja ärisuhetele ning selle all kannatavad paljud inimgrupid ning kultuurilised väärtused. Tänapäeva vasakpoolsetele on algupäraste sotsialistide ja rahvuslaste kõrvale lisandunud rohelised, feministid ja anarhistid. Seega nende spekter on lai ning kindlasti on neil oma osa ühiskonnas täita. Ühest küljest on arusaadav, et Eesti ühiskond püüab arengu nimel kõigest nõukogulikust vabaneda, kuid seda ei tuleks pimesilmi teha, peljates kõike, millel vähegi minevikuga sarnasusi on. Kuid majandusvabadus ja isiklik sõltumatus ei ole ainsad väärtused, mida edendada. Viimane on küll väga oluline, kuid seda ei tohiks konkurentsina tõlgendada. Rahvuslik ühtsustunne taasiseseisvumise lävel oli ilmekaks näiteks, et inimesi ühendavad jõud on tugevad ning ühiskonnas on palju muid väärtusi kui isiklik edu.
On iseenesestmõistetav, et ühiskond peab olema tasakaalus ega kalduda kuhugi ühte äärmusesse. Seega peavad olema esindatud mitmekülgsed väärtused ja seisukohad. Kuna ükski jõud üksikuna ei taga ühiskonna täiuslikku arengut, siis peab neid jõude olema palju, et üksteist täiendada ja tagada terviku edukas areng. Nii on ka vaja, et Eestis saadaks üle mineviku hirmudest, et hetkeolukorda erapooletult ja eelarvamustevabalt hinnata, et võiks ka minevikule õiglane hinnang anda. Lisaks vabale turule ja ettevõtlusele oleks nüüd pooleteist aastakümne järel mõistlik pöörata tähelepanu ka muudele väärtustele, mis paraku iseendale raha juurde ei tooda. Need on inimlikud väärtused ja valdkonnad, mis arendavad vaimu ja ühiskondlikku teadlikkust – ühesõnaga kõik see, mis ulatub isiklikust vaateväljast kaugemale. Näiliselt need ehk tõepoolest piiravad vabadust, kuna nõuavad mõneti kiire isikliku edu ohvrikstoomist, aga kui edenevad haridus ja loomevaldkonnad ning tagatakse heaolu inimestele ka rasketel aegadel, oleks vale öelda, et sellest pigem kaotatakse kui võidetakse. Loodame, et soodsate arengute nimel ei pea nii palju aega mööda minema, et endist korda näinud põlvkonnad lihtsalt eest kaovad.
No comments:
Post a Comment