Mis tõmbab suurte linnade poole? Eestis tõeliselt suuri linnu pole, aga siiski saab ühe või teise puhul rääkida suurlinlikust õhkkonnast ja melust - vaiksemate ja väiksemate piirkondade taustal.
Tallinn - esimene neist loomulikult. Kes seal elamisega ära on harjunud, muud Eestit enam väga tunnistada ei tahagi. Tallinlaste suurusehullustus ja eneseuhkus torkab siin ja seal ikka ja jälle välja. Kusjuures kõige hullem paistab see olevat mitte-tallinna päritolu olevate uuslinlastega, kes pealinna võlud poole elu pealt iseseisvalt on avastanud.
Suur linn on kahtlemata põnev ja kui sa ta korra oled avastanud, tõmbab ta sind nagu magnet. Nii palju on näha, nii palju, mida teha, nii palju melu, inimesi, värve, ajaviidet... Ise eelistan linnana Tartut (jah, ka see annab piisava linna mõõdu välja, öeldagu, mida tahes). Tartu on aeglasem, rahulikum, ka sõbralikum. Justkui ei sobiks sellele linnamudelilie üldse - aga siiski, kui oskad ja tahad otsida, leiad vajalikud elemendid üles, ja pealegi maitse asi, kellele, mis sobib.
Mis on linnas hea? Miks ta on hea neile, kellele see meeldib...? Rahu ja hingamisruumi sealt võibolla otsida ei tasu, aga sotsiaalses mõttes on just see keskkond kõige mitmekesisem. Kui sulle meeldib inimeste keskel olla ja et alati uksest välja astudes võid kedagi kohata ja midagi kerge vaevaga ette võtta, siis on see melurohke keskkond kasulik.
Eestis ei ole mõttetult väiksed linnad. Siin väiksel maal ei saakski suuremaid neid ette kujutada - kõik on suhteline ja Eesti mõõdus on need suuremad linnad täiesti asjalikud.
Öeldakse, et linnaõhk on vabastav. Öeldakse, et linn pakub mugavat anonüümsust, sellal, kui väikses kohas kõik tunnevad kõiki. Samas öeldakse, et linnamelu aitab täita isiklikku sisemist tühjust. Kõik see on kahtlemata õige. Taaskord on see maitse asi ja siin ei ole õigeid ega valesid vastuseid.
Ma ei nimeta ühte elukeskkonda teisest paremaks, samas jääb mulle võõraks mõte elada terve elu kuskil väikses muutumatus ümbruskonnas - see ei paku lihtsalt piisavalt palju võimalusi ja uudsust. Linnade eelis on ka see, et inimesed on palju liikuvamad - ühed tulevad, teised lähevad, keegi ei ole sügavalt juurtega paigal. Mina näen seda nii (ilmselt vähene elutarkus ja -kogemus).
Igal juhul on pärast pikemat eemalolekut hea tulla (tagasi) sellesse põnevasse ja natuke ka tuttavasse keskkonda, kus elu enamus ajast käib, ja juba eemalt näha neid tulesid ja tunda ära tuttavat siluetti. Ärge võtke mu sõnu puhta kullana, see on lihtsalt üks võimalus näha linna fenomeni ja selle mõju sootsiumis (et natuke teaduslikku hõngu ka siia kunstlikult juurde pookida).
