Last.fm läks tasuliseks

Uudis on pärit aprilli lõpust, täpsemalt 24. aprillist Last.fm blogis: http://blog.last.fm/2009/03/24/lastfm-radio-announcement

Muutus seisneb selles, et kõik peale UK, USA ja Saksamaa elanike peavad lehel muusika kuulamise eest maksma 3 eurot kuus. Loomulikult ei hakka raha märkamatult tiksuma, vaid selleks tuleb registreeruda (subscribe).

Tõenäoliselt just uutele kasutajatele mõeldes pakutakse 30 esimest lugu tasuta kuulamiseks (et siis end reklaamida neile, kes varem Last.fm'i kasutanud ei ole).

Mina sain sellest uuendusest teada täna suhteliselt juhuslikult. Kui veebiraadio parajasti mängis, sattus pilk lehekülje ülal olevale helesinisele kastile, mis ütles: "Just a reminder, your free trial of Last.fm Radio will end after you’ve played 30 tracks. Enjoying it? Subscribe for only $3.00/month"

Jah, Last.fm'iga võib rahul olla tõesti. Selle idee - pakkuda sarnast muusikat ja omavahel üht- või teistpidi seotud artiste - on hea siis, kui sul ei ole tuju samu esitajaid kuulata. Pealegi leiab sealt vahel täiesti tundmatuid nimesid, kes juhtumisi teevad väga head muusikat. Tuli nüüd nagu ehtne reklaamtekst.

Last.fm'i kõrval teine veebiraadio (kui seda nii nimetada) oli Musicovery. See erineb eelmisest selle poolest, et muusikat saab seal valida konkreetsete etteantud stiilide järgi ja saab valida kahemõõtmelisel skaalal muusika meeleolu (rõõmus - sünge; kiire - aeglane). Musicovery't kasutasin ma afrikaansemate stiilide (blues, soul, funk) kuulamiseks, kuna need olid seal stiilide kaupa täpsemalt lahti kirjutatud. Last.fm jäi seega rocki jaoks (mis on väga paljusid põlvkondi ja stiile hõlmav osa muusikast, aga Musicovery's oli see kõik ühe sildi all).

Musicovery'sse ei ole ma ammu sattunud, Last.fm on tasuline. Peab uusi maid avastama hakkama.

Tudengite kevadpäevad (nii möödus esimene päev)

Kurikuulsad ja kauaoodatud kevadpäevad algasid minu jaoks sellega, et pool tundi enne Päevaklubi avamist (13.30) jõudsin üldse Tartusse, et siis ürituste möllu sukelduda. Päevaklubi on kevadpäevade üks keskseid sündmusi (ta ei olegi üritus, vaid pigem sündmuspaik, kus toimub mitmesuguseid mänge ja saab ka niisama mõnusalt aega veeta). Ja mis kõige parem, ilm oli seekord ulmeliselt hea.

Kui mina sinna jõudsin, olid esimesed mängud juba alanud. Pidin esimese asjana leidma rahvasumma seest üles Pauli - ja oma üllatuseks leidsingi... Parajasti oli pooleli mingisugune geitantsu võistlus ja noh... Paul oli seal osalemas. Leidsin ka teisi tuttavaid nägusid - ühesõnaga, seltskonda oli.

Muuseas olid kohal ka ürituse akrediteeritud fotograaf Olev ja harrastusfotograaf Heidy, kes kasutas vist Andu kaamerat (viimasel kahel on muuseas mõlemal väga äge telefon - kes saab aru, see saab).

Muude mängude seas pidi vahepeal nägupidi pitsat sööma, siis 20'kesi pisikesesse Peugeot 206'e ronima (mida hüüti vist Lepatriinuks), siis tiimiga pitsat sööma ja igasugust muud põnevat veel. Kui otsiti Pirogovi kõige pikemat meest, siis tundus mõistlik ka ise ette minna. Kinni ma seda ei pannud (võitis üks teine suur Saaremaa poeg, kes muuseas tuli Tartusse sama bussiga, mis mina).

Aga see ei olnud kõik - bravuurikalt kohalejooksnud tegelased pidid seejärel helistama oma emale ja teatama, et too on saanud vanaemaks. Keegi seda tõesti tegi ja valjuhääldi peale pandud telefonist kõlas vastuseid stiilis "tõsiselt räägid?", "saa enne kaineks" ja "kes need teised seal ümber on?". Arvestades kõiki asjaolusid pidasin mõistlikuks seda nalja ise mitte kaasa teha ja suutsin ebameeldivast kohustusest ka pääseda. Ei ole siin mingeid muid põhjuseid kui see, et eraelu ja naljamängusid ei meeldi mulle omavahel segada.

Kell 6 oli Mälukas (mis toimus traditsiooniliselt Püssikas). Me suutsime kolm tiimi edukalt ühe laua taha pressida ja kuigi koostööd otse plaanis ei olnud, õnnestus vahel siiski üksteise mõtteid varastada. Meie tiimi nimi oli Takova kak Putin (või Takogo kak Putin) - taaskord tulem ühest naljast. Kuna aga meie kapten oli otsustanud meid kirillitsas regada, siis oli lehel meie nimeks hoopis #%"?ˇˇ +& või midagi selle laadset.

Küsimused olid seinast seina. Kas keegi teadis, et Tallinnast põhjapooluseni on 3300 km? OK, aga et Gröönimaa on riik? Sest küsiti riiki, mis on EList välja astunud ja vastuseks oli Gröönima. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et võitjat meie lauast ei tulnud. Aga ega võitu me sinna jahtima ei läinudki (või ikkagi, ma ei tea...)

Kuidagi väga märkamatult liikus päev õhtu poole. Vahepeal käisime Pauli pool süüa tegemas (kus ma väga oskamatult nuudlipotti veest üritasin tühjendada). Esimesel võimalusel kimasin linna tagasi, sest elu käis ju seal. Pealegi oli varsti algamas öölaulupidu. Me saime kohad, mis teatri- või ooperisaali puhul oleks vastanud rõdule või loožile - ühesõnaga istusime kuskil päris üleval künka otsas. Lavale väga ei näinud, aga ülevaade oli hea. Rahvas oli all nagu väikesed sipelgad ja kui koos lauldi või midagi hüüti, oli kuulda sellist üldist laulumühinat (mis ongi suurte lauluürituste üks põhitunnuseid).

Aga mis Kevadpäevadel edasi saama hakkab, seda näeme juba täna. Ja ega järgmised päevad ei saa tulla viletsamad kui esimene. Kui jätkub päikest ja kui jätkub heatujulisi inimesi, siis on Kevadpäevade kordaminek juba kindlustatud. Stay tuned...

Sony Ericsson w200i - eelmainitud väga äge telefon

Vea parandus

Paar-kolm postitust tagasi, kui kirjutasin saate salvestusel käimisest, siis mainisin, et publikut ergutas näitleja Märt Avandi. Olgugi, et ka kaaskondsed samal arvamusel näisid olevat, nii see siiski ei olnud. "Soojendusesinejaks" oli hoopis Tõnis Milling, kelle tundsin ära eile õhtul saatest "Auk seinas" (selline huvitav saade siis, mille sisuks paistab olevat jaapani (inim-)tetris.

Aga sarnased on kaks eelnimetatud isikut küll.

Järelkajad

...ehk eetrissejõudmine. Vaadake üle-eelmist kirjet, siis teate täpselt, millest ma räägin.

"Eesti otsib lemmiklaulu" kolmas saade, rocki ja pungi eri oli eetris eelmisel pühapäeval. Ja olgem ausad, meie viiene seltskond ajas end teleka ette suursti ka just sellepärast, et iseennast ekraanilt näha.

Muidugi paistis kogu üritus, sealhulgas just ka esitused, paljuski teistmoodi välja kui see oli kohal olles. Laulud ja esitajad olid sain vist eelmine kord nimetatud, nii et uuesti ei ole vast vaja. Paljud vead torkasid rohkem silma.

Tanel Padari esitus nägi ekraanil veel õnnetum välja. Villu Tamme ja Hardi Volmer tundusid küllaltki samasugused -suurt vahet ei olnud märgata (et kõigi kohta midagi öelda, pean ma üldse meenutama, kes seal täpselt olid...). Volkonskil tundus laulusõnade väljalaulmisega raskusi olevat - Peeter Määrtis oleks talle justkui selleks kaasa tulnud, et Volki raskel ajal välja aidata. Aga tulemus oli siiski kiiduväärt. Üks huvitav tähelepanek ka "üllatusesineja" Vanilla Ninja kohta (ei, ärge saage valesti aru, ma ei suhtu neisse tegelikult üldse halvustavalt)... Aga sellest varst.

Lõikamistööd oli monteerimisruumis üsna korralikult tehtud. Näiteks olid dialoogikatked (saatejuhi ja žürii vahel) tihedasti üksteise vastu pressitud (noh, et pause ei jäänud), lisaks olid mitmel puhul muusikaõpetaja Tiia-Ester Loitme kommentaarid lihtsalt julmalt välja jäetud - need kippusid vahel pikaks venima, aga olid siiski omaette pärlid (vihje - vikerkaar, punkarid jms.).

Huvitava lõikuse tegi ka läbi Ninja-bänd. Kuna nad esinesid kaks korda (ilmselt leige vastuvõtu tõttu esimesel korral), siis oli ka materjali kaks korda rohkem, mida kasutada. Aga nähatavasti produtsentide arvates oli esimene etteaste elavam, mistõttu jäeti hoopis see sisse. Paraku oli selle ajal lavaesine tühi ja rahvas toolidel. Aga polnud probleemi, sest aplausi hetkeks oli justkui võluväel publik lava ette kaasa elama tulnud.

Kes ei tea, siis publiku hääletuse võitis Fixi "Tsirkus" - igati väärikas. Kuna žürii lemmik oli Propelleri "Helinälg", siis justkui punk ja rock saidki kahepeale ühisvõidu (kui hakata nüüd tähte närima)...

See uus raamat, mis rääkib Eesti kaheksakümnendate bändide argielust, -muredest ja tippu jõudmisest (ning sealt maha kukkumisest)

Mihkel Raua "Musta pori näkku" tekitas omajagu elevust, kui kuuldused sellest ja selle kurikuulsast sisust avalikkuse ette hakkasid jõudma. Autor ise selgitas, et tahtis ära rääkida loo, nagu see oli. Ühest küljest selleks, et see ajastu koos oma bändide ja muusikaga saaks lõpuks kaante vahele pandud, et tekiks ettekujutus, misasi Eesti rockmuusika 20 aasta tagusel ajal oli. Teiselt poolt oli ta plaaniks vist purustada mingisuguseid müüte ja võltsromantikat, et tuua toonane argielu lugeja ette oma täies ilus (või koleduses).

Kuskil meedias vilksas läbi teema, et "Must pori" võiks olla kohustuslikuks kirjanduseks. Toosama artiklijupp tõi välja ka Hendrik Sal-Salleri (kes nüüd juhtumisi raamatu väljaandmise aegu läks koos Mihkel Rauaga ühistuurile ja oli ka üks läbivaid tegelasi "Poris") kommentaari, kes näis olevat vaimustuses sellest mõttest.

Aga miks ka mitte, kui see hariv on ja laiendab silmaringi Eesti muusika ühest ajastust... Ma valetan, kui ütlen, et see raamat jättis mind külmaks või et mul ei olnud seda huvitav lugeda. Ma lugesin selle 280 lehekülge läbi kahe-kolme päevaga (fotod võtsid lehekülgede arvu küll natuke vähemaks).

Aga kohustusliku kirjanduse materjaliks ma teda just ei pea. Teose kurikuulsus ei seisne mitte milleski muus kui et see väga põhilise osana jutustab bändide liikmete joomaseiklustest. Üldiselt on Raud suutnud need seiklused huvitavaks jutustada - ja ma kujutan ette, et igal kolmandal (või teisel) lugejal käib ka kasvõi korra peast läbi unistus elada ise sellist rokkari (nõmedavõitu sõna) elu.

Mitte, et raamatut ennast kartma peaks - oi ei -, aga paar põhjust on, miks kooli õppekava ei ole selle teose jaoks väga sobiv. Esiteks on see pigem huvilugemine, hariv osa on tal väike - teda on huvitav lugeda ja saab teada palju põnevat Eesti tuntuimate muusikute elust teada, aga nende teadmiste hariv väärtus on väike (võibolla ma eksin, parandage mind). Teiseks ei sobi see lugemiseks mitte kõigile - inimeste närvikava ja taluvusaste on erinev (lisaks ei pruugi paljusid lihtsalt huvitada, kus ja kellega keegi kunagise bändi trummar mingil hetkel viina jõi).

Aga kindlasti ei peaks seda raamatut mingile vanusegrupile ära keelama või mittesoovitavaks kuulutama. Ta on huvitav. OK, natuke on liiga ühekülgne ja keskendub põhiliselt sellele ühttüüpi elustiilile. Aga miks mitte sellest lugeda... Suures osas see vast nii oligi. Kuigi jah, kahtlustan, et Raud jättis helgemaid hetki meelsamini välja ja keskendus mustematele.

Põhiväärtus "Poril" on aga selles, et ta pühib ära igasuguse võltsromantika ja idealiseerimise ja näitab, et ka teleekraanilt paistvad klantsstaarid on tegelikult inimesed oma vigadega. Ja mitte kuskilt mujalt ei saa lugeda, kuidas praeguseks ajaks ikoonistaatusesse tõusnud kodumaised bändid omal ajal virelesid, esinemisõigusi kätte võitlesid ja esinemisvõimalusi otsisid.

Ühesõnaga - muusikute argielust ja vahetutest muljetest ei ole räägi ükski teine raamat nii otseselt - vähemalt mina ei ole sellisest veel kuulnud. Ja Raud oskab kirjutada...