Kaadritagused

Kohe-kohe on tulemas uus muusikasaade "Eesti otsib lemmiklaulu". Ja mina juhtusin viibima ühe selle osa salvestusel. Kuna erinevalt tõsielusarjadest ei sidunud seal osalenud publikut mingi leping ega vaikimisnõue, siis võin vabalt rääkida kõigest, mida nägin (teevad seda ju sageli ka ajakirjanikud, kes salvestustest enne eetrissejõudmist kirjutavad). Ei-ei, ühtegi võitjat või mingit tulemust ma ei avalda.

Teemaks oli seekord rock ja punk (võibolla üks põhjus, miks Paul mind just sellele kaasa vedas). Saatesarja point on niisiis selles, et esitada tuntumaid Eesti laule läbi aastakümnete - laulud on jagatud stiilide kaupa, nii et igas osas on oma temaatika.

Niisiis mängiti seekordsel esmaspäeva pärastlõunal Eesti rockiparemikku. Midagi oskasime juba oodata, kuna olime näinud kava (kus laule oli muidugi palju rohkem kui saatesse jõudma pidi). Aga mingi üldine ettekujutus oli olemas: "Massikommunikatsioon", "Valgus", "Tere, perestroika" jne.

Meil läks nii hästi, et saime istuda eest teises reas. Ehk siis põhimõtteliselt otse lava vastas. Meie ees istujad (kes saabusid mõningase hilinemisega) osutusid meist umbes kaks korda nooremaks. Esialgu oli vaikus. Rahvas sahises, prožektorid sähvisid, lava taga olev ekraan näitas Windows Media Playeri stiilis värvide mängu, aeg-ajalt kostis kuskilt kõlarist "Thunderstruck'i" avanoote.

Siis hakkas asi pihta. Soojendusesineja Märt Avandi luges publikule sõnad peale ja tutvustas olukorda ja reegleid. Midagi rasket ei olnudki: telefonid välja lülitada ja elavalt kaasa elada. Järgmise asjana hakkas ta rahvast ülevalt rõdu pealt alla kupatama, kuna alumised read olid liiga hõredad. Mingi hetk lubas ta neile, kes alla tulevad, burksi välja teha (huvitav, kust ta selle nalja küll välja mõtles...).

Aga see selleks. Õige show algas siis, kui lavatulede alla astus see päris õige saate/õhtujuht (kell oli 3 päeval...) - Alari Kivisaar. Kes ei ole kunagi varem ühegi saate salvestusel publikuks käinud, sellele võib tunduda harjumatu, kuidas saatejuht sind justkui täiesti eirab ja räägib hoopis kellegi nähtamatu ja tajumatu televaatajaga.

Aga laulude juurde - see on ju ikkagi põhiline kogu saate juures. Need kõige põhilisemad oodatavad laulud olid muidugi olemas. Kui esimese laulu eel ütles saatejuht, et nüüd anname sõna Gunnar Grapsi pojale Janile (kes seepeale ekraanile ilmus), oli enam-vähem selge, mis sealt tuleb. Kõiki peale esimese laulu esitasid originaalesitajad (õigemini lauljad, sest ülejäänud bändikoosseise asendas stuudiobänd).

"Valguse" ajaks tuli lavale Tanel Padar. Tahtmata öelda midagi Tanel Padari laulmisoskuse ja võimekuse kohta, ei olnud ta siiski väga sobiv Gunni asendama. Gunnile iseloomulikud kõrged noodid ei tulnud nii hästi kui oleks võinud loota. Ka jäi ta laval kuidagi passiivseks (ja sageli oli publiku poole seljaga). Aga see selleks, laul oli vinge ja tegelikult ei olnud esitusel ka ju väga viga.

Žürii koosseisus Tiia-Ester Loitme, Rein Kilk ja Peeter Oja... ma ei mäletagi, mis nad ütlesid. Loitme kommentaarid jäid kohati väga segaseks ja ma ei suutnud neist läbi hammustada. Paul lisas, et ta ongi koguaeg selline.

Teise loo ajaks palus Märt Avandi (kes pea iga laulu vahepeal uusi õpetusi käis jagamas) esimestel ridadel tulla lava ette "hüppama" ja "näppu viskama". Lavale kutsuti Villu Tamme, kes laulid ühte väga tuntud poliitilist 1988. aasta laulu.

Samasugust teeseldud eufooriat (kuigi nende laulude puhul võinuks see vabalt ka ehe olla) paluti järgmise loo juures. Laul juhatati sisse sellega, et keegi lavatööline vms tõi kohale statiivi koos tekstialusega. Sisenes Hardi Volmer. Ja hakkas esitama, kui uskuda Mihkel Raua poolt vahendatud sõnu, "laulu meie toredatest ajalehtedest". Ehk siis "Massikommunikatsioon".

Esinejate seas ilmnes ka kaks väga positiivset üllatajat. Üks oli lugu, mida ma teadsin, teine, mida ei teadnud. Esimene oli Fixi "Tsirkus", mille jaoks kutsuti lavale Vello Toomemets. Kuigi ma seda laulu ka varem juba teadsin, tundus ta seal kuidagi eriti võimas. Ja seda hoolimata Toomemetsa täiesti liikumatust olekust laval. Lisaks on tal tõeline rocklaulja hääl, mida iga nurga peal just ei kohta.

Teine oli Riho Sibula "Kassitapp" (või oli see Ultima Thule laul, ma ausalt ei tea). Laval olid ainult Riho ja tema akustiline kitarr. Kuna ma ise akustilise muusika suur fänn ei ole, siis on minu silmis head akustilist muusikat raske teha. Aga Riho Sibul sai sellega hakkama. See ei olnud klassikalise kitarri stiilis noot noodi järel puhtalt ja selgelt - selles oli hinge ja isikupära. Ka jõudu ja energiat.

Üllatusesinejaks kogu partii lõpus oli Eesti päritolu Šveitsi (või kus kurat nad praegu üldse asuvad) bänd Vanilla Ninja. Spetsiaalselt Eurovisiooni jaoks kirjutatud looga "Cool Vibes". Laval oli tol hetkel kolm kitarristi ja kaks klahvpillimängijat - ma ei taha selle kohta midagi öelda, lihtsalt sellist koosseisu ei kohta sageli (tegelikult esimest kohtab Iron Maideni laividel ja teist vist näiteks Toto omadel).

Laulu lõppedes rääkis üks ringi askeldav kõrvaklappidega neiu (kes oli tegelikult selle salvestuse läbiviimisel üks põhitegelasi) bändiliikme Lennaga paar sõna juttu ja siis teatas saatejuht Alari (vist tema) poolpidulikul häälel, et seda laulu on nüüd võimalik kõigil uuesti kuulda. Selleks manitseti nüüd ka publik uuesti lava ette hüplema ja karglema (ja kaasa elama). See koosseis oli nüüd tunduvalt noorem.

Pärast tuli hääletus (mis tegelikult toimub alles eetrissemineku ajal, aga saatejuhi tekstid oli vaja juba kohapeal peale võtta) ja ka žürii sai oma viimase sõna.

Kuna see eetrisse läheb, ma ei teagi. Aga on loota (karta/oletada), et sellest võib saada järjekordne populaarsuse tippe kiikav saade. Ajaa, ja kes vaatama juhtub, võib selles ühes saates näha mind ja veel paari tuttavat nägu lava ees lolli mängimas.

Pärast Vanemuise ees seistes tekkis meie väikesel seltskonnal aga küsimus: mida me teeme selle teadmisega, et üks laul sealt lõpuks ongi lemmikuks valitud?