Lastenäppijad

Meedias räägitakse viimasel ajal ohtralt pedofiiliast. See on teema, mis mõne sündmusega seoses või muul põhjusel aeg-ajalt esile kerkib.

Kui juba teemaks, võib siis ehk ka paar sõna sekka öelda...

Kuku raadios on just parajasti vox populi sel teemal. Helistajad küllaltki ühel meelel taunisid seda ja pidasid õigemaks karmimaid karistusi, piiranguid ja hoiatusi. Üks soovitas ka sundkastreerimist.
Ma ei ole seksuaalsete kõrvalekallete asjatundja, aga pedofiiliat ei saa mingil moel normaalseks pidada. Räägitagu mida iganes nende inimeste põhiseaduslikest õigustest, pahaaimamatute laste jaoks on nad ohtlikud. Ja see on see, mis on põhiline..

Nüüd avaldati Postimehes väike hulk nende nimesid. Juulis avaldati kohtulahendite register, kus samuti nimed üleval (samuti Postimehes leitav). Kas oleks ehk vaja neid inimesi veel kuidagi selgemini avalikustada. Raadiosse helistajad soovitasid nimekirja juurde ka pildid lisada. USA mõnedes osariikides pannakse selles karistatute autodele helerohelised numbrimärgid (olen kuulnud - võibolla lihtsalt kõlakas).

Ei tahtnudki mingit põhimõttelist statement'i siin välja käia. Lihtsalt, probleem on ja see siin ei ole see, mille kohta võib öelda "lihtsalt veel üks seksuaalvähemus".

"!lieH geiS"

Kes võitis Teise maailmasõja?

Hitler ja natsisümboolika. Kuigi nii füürer kui ka natsiriik on mõlemad ammu surnud, on nad edukalt suutnud kõik teised sõjas osalenud riigid enda alla anastada. Moraalselt. Hitler on neis riikides hullem kui saatan ja kõike natsismile kaudseltki viitavat kardetakse hullemini kui tuld. Ja Saksamaa on selle veel eesotsas.

Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas Nõukogude temaatika ei ole kaugeltki ligilähedast hinnangut saanud ja kuidas selle koha pealt justkui silm kinni pigistatakse. Sellest on küllalt palju räägitud ja kõik teavad, et see nii on.

Lugemismaterjal, mis ajendas mind seda kirjutama ja mis seda naeruväärset teemat taas meelde tuletas: http://www.elu24.ee/?id=44491

Jääb ainult üle oodata ja vaadata, kaua lääneriigid veel edasi hitlerihirmus elavad...

Leiba noortele eurooplastele

Juhtusin eile Kaubamajas olema. Ühel hetkel nägin riiulite vahel kampa noori, kes inglise keeles midagi väga innukalt arutasid. Ühel hetkel täiesti ootamatult tulid nad minu juurde: "Excuse me, can you buy us this bread?"

See palve tuli väga ootamatult ja esimese hooga ma ei teadnudki, mida vastata.

"Our assignment sais, we have to ask someone to buy us bread." Ja nende käes oli mingisugune ülesannete leht - nähtavasti ülesannetega, mis Tartu linna peal täita tuli. Natuke meenutab meie osakonna kastmise mängu, kus nuudleid tuleb kaubelda.

Kellegi taskust ilmus ühel hetkel välja umbes kümme krooni: "It's an anonymous donation."

Nendega kokkuleppinuna läksingi siis kassasse ja ostsin neile leiva ära. Juba lahku minnes küsisin neilt, kellega/millega tegu üldse on. "We're from the European Youth Parliament..."

Ja läinud nad olidki. Mida nad selle leivaga edasi tegid, ma ei tea...

***

Lahe... Ma kunagi tõlkisin Läti ajalehest (Diena, täpsemalt) lugusid eesti keelde - ajaviiteks ja natuke, et keeleoskust arendada. Veebisõnastikku oli palju abiks vaja, aga paar tükki sain täiskujul ka valmis. Siin arvutis mul neid vist ei ole, aga kui üles leian, siis ehk näitan (noh, ja ilmselt koos originaaliga)...



ps. Või teen uued, kui veel oskan ja aru saan.

Radio Radissimus Ex Est

Teistel sai see läbi eile, minul ja (loodetavasti ka) Taavil täna. Kaheksal nädalal teooriat ja praktikat raadio teemal oli väsitav, kurnav, põnev, huvitav, pingeline ja elamusterohke. Oli töid, mis läksid hästi ja oli töid, mis kohe üldse läinud. Kui raadios peab ilmselt niikuinii tegelema suure hulga musta materjaliga, siis meie kursusel toodeti musta materjali, mille hulgas oli mustemast mustemat.

Kuna meid oli palju ja me kõik tahtsime samal ajal samu asju teha ja kuna vahendid olid piiratud, siis sageli oli raskusi asjade õigeks ajaks valmis saamisega - suuresti ka seepärast, et sageli ei olnud paljudel lihtsalt aimu, mida täpsemalt tegema peaks. Nii et tegemata kodutöödega kohaletulijaid oli üsna sageli. Ka ise sain hilinemiste ja tähtaegade venitamistega lõpuks D kätte.

Käisin täna kahte viimast tööd esitamas, Urmas Loidil oli peahoones magistrantidega mingi loeng ja sinna ma sisse sadasingi. Hiljem tuli ka Taavi.

Need kaks viimast tööd olid mul juba eile olemas, aga nende avamisega tekkis tõrge. Ühest küljest oleks võinud saada selle asja juba eile kaelast, aga samas oli Loit juba valmis olnud Taavile F'i välja panema - kui minu töö ei oleks üle aja läinud, mistõttu võis ta Taavi ka ühtlasi vastu võtta. Vedas siis... Ja ilmselt mul ka, et Loit mind eile koos F'iga lihtsalt pikalt ei saatnud.

Ja nüüd - teleavarustele...

1:48

Reede õhtu. Sõltuvalt, kuidas võtta, võib olla ka laupäeva varahommik. Aga mina ütlen, et on reede, sest minu jaoks algab uus päev ärkamisega (kui öö vahele jääb, siis on muidugi keerulisem tajuda, kust see piir jookseb - tunde küsimus rohkem)

Reede õhtu puhul üldiselt eeldatakse, et kui töönädal saab läbi, siis tuleb seda täie rauaga tähistada, tõsine ilme näolt pühkida ja sõpradega välja minna. Noh, nii ta küllalt sageli läheb, aga täna leidsin end hoopis ühikas Aliast mängimas. Ja väga lahe oli - suutsime seda pea poole ööni teha (noh, tegelikult umbes poole üheni ei ole üldse keset ööd, vaid kusagil selle alguses, aga las ta siis olla...)

Välja ma siis lõppude lõpuks ei läinudki. Ei viitsiks ka ja kasutan võimalust, et tuba on üleni minu päralt, mistõttu ei põhjust ka magama minna. Vaba graafik.

Now playing: John Lee Hooker - Baby Lee

Kuigi nädal ise on vahelduva eduga üle kivide ja kändude läinud, tundub, et nädalavahetus ise tuleb suht killer. Ja mis hetkest on minu blogist saanud midagi isikliku päeviku taolist... ? Kummaline on selliseid asju siia kirjutada. Mis siin arvata, mingi targem loogika on otsustanud, et just nii peaksid asjad minema. Olgu siis... Ongi põnevam.


----

Tõmbasin just peaaegu viimasel sirupitilgale kriipsu alla. Mis tähendab, et homme tuleb vist poodi minna (tegel't tuleks niikuinii...)

Ja John Lee Hooker laulab parajasti viskist ja naistest. OK, järgmine laul on rahast ("...ain't got no money.").



p.s. Lauamängud on üks parim ettekääne, et seltskonnas täiesti mõttetuid ja jaburaid asju vahele hõigata. Aga üldiselt on see seda väärt.


---

2:14

18:53

Praegu on selline seis, et homme on viimane reporteritöö... vähemalt viimane rubriigist "raadio". Kuna ma olen nii mitmegi kodutööga maas, siis täna on viimane hetk need ära teha. Mis parajasti on edenemisel ja varsti peangi stuudiost läbi astuma, et oma hääl sisse lugeda.

"Siin Tallinn, kell on..."
18:56

Sa-Re-Ma-Fa-Sol-La-Ti

Jälle kodus. Mingil imelikul põhjusel lasin Tartust jalga ja tagasi lähen alles teisipäeval. Iga kord on see oht, et koju tulles jääd millestki olulisest ilma (seda on juhtunud). Samas ei saa päriskodu ka päris ära unustada.

Kuressaare-Tartu on muuseas vist üks pikemaid põhiliine Eestis ja minule on antud au just seda kasutada. Mis tuletab meelde, et Tartu saarlased teevad peatselt jälle kokkusaamise, kuhu igal juhul üritan ka ise minna. Ei ole neid mõnda aega näinud. Enamikke klassikaaslasi ei ole ma peale lõpetamist vist pea üldse näinud (tea, kas näengi). Põhitutvusringkond on Tartus saadud tuttavad.

Rebaste ristimine on tulemas. Teoreetiliselt peaksin ka ise korraldamises osalema. Sünnipäevi on tulemas. Ja muidugi õppida, õppida, õppida - sellest ei pääse ja praegu on eriti oluline pooleliolevad ja alles eesootavad asjad käsile võtta.

Täiskäik edasi... (mida iganes ma sellega täpselt mõtlesin)

---

Miks mulle tundub, et inimesed ümberringi lähevad õnnetumaks...? Või olen ma ise rohkem hakanud märkama...

Jälle üks väga diip mõte...

----

---

(p.s. Eesmärk täidetud - vähegi tõsisema või sisukama posti lõppu sai üks mõttetu märkus, mis keerab kogu eelmise jutu ka tähtsusetuks.)

-Sakssess-

Lugusid ühika juurest

Raatuse ühikal on tagaküljes nüüd uued välisuksed. Need on sellised, mis ise avanevad ja põhimõtteliselt kohtab selliseid enamasti kaubamajades. Igal juhul Raatuse ühikal on ka nüüd sellised (Pepleri ühikal olid need tegel't juba enne).

Huvitav mõte aga on panna tavalised, mitte liuguksed, läbikäijatele avanema. Ühelt poolt on see muidugi mugav, aga vastu-ust tulijatele võib "meeldiv" üllatus avaneda (Pepleril kusjuures on liuguksed). Sellist lahendust olen ma veel ainult Konsumil näinud.

Lihtne katse täna tõestas, et tavalisel hoogsamal sammul pahaaimamatult ukse poole kõndides on täitsa arvestatav lootus uksega vastu nägu saada. Paistab ka, et kohalikud ei ole uuendusega veel päris ära harjunud. Ma ise küll vahel üllatun, kui uksed ootamatult lahti hüppavad.

Ja kui täna prügi välja viisin, avastasin, et konteinerite juures pesitseb üks peaaegu normaalse välimusega diivan. Veidi räsitud oli, aga täitsa ühes tükis. (Ehk sealsed asunikud olid endale elutoa ehitanud...)

--Laupäev--

Pihitool - teleülekandes ja (väga) kollases formaadis

Ma seni küll väga ei ole rääkinud kõiksugu populaarsetest ja uutest nähtustest, aga praegu teen erandi. "Tõehetk" on tõsisema ja vähemtõsise ajakirjanduse hambusse juba nii mõnelgi korral jäänud ja pärast viimast saadet (5. septembril) ei suutnud ka ise paari sõna kirjutamata jätta.

Pihitoolis oli seekord "sügavalt usklik" Ardi, kes, nagu ilmnes, püüdis seal tõsimeeli oma pattusid lunastada. Juba saate eel lubati, et seekord tulevad julmemad ja valusamad küsimused kui seni. Ning kristluse ja meelelahutuse kokkupõrkes võib alati suuremat konflikti oodata.

Konflikt on võtmesõna. Sest konflikti üritatakse meedias alati pakkuda (ka tõsises - siis, kui seda on) ja konflikt on see, mis ärgitab inimesi vaatama/kuulama/lugema. Ja "Tõehetk"... noh, võib ju loota, et see annab võimaluse eetrisse pääsenul oma mured hinge pealt ära rääkida ja suhted lähikondlastega ära klaarida. Igasuguseid plaanimatuid kõrvalnähtusi on sellistel saadetel. Samas päris nii ei pruugi ka väita, sest aus ülestunnistamine ja hinge puhtaks rääkimine jne. on ka saate mainekujunduses kaasatud (kaastunne ja konflikt paistavad veel eriti hästi koos töötavat).

Ehk siis kokkuvõtlikult on see veel üks formaat, mis võimaldab inimeste eraelu avalikkuse ette kiskuda, et võimalikult palju uudishimulikke pilke saaks seda vaadata. Ja need inimesed teevad seda vabatahtlikult.

Aga tagasi nüüd eelmise nädala saate juurde. Ardi näis alguses väga rahulik, heatahtlik ja muretu tavaline mees, kes oli saatesse tulnud oma õnne proovima. Aga nagu formaat ette nägi, hakkas iga küsimuse järel kooruma ebameeldivaid, piinlikke ja koledaid saladusi (ma ei imestaks, kui saates osalejatele enne eetrisse minekut tagaruumis eriti rahulik ja mugav meeleolu tekitatakse, et see kontrast veel tugevamini esile tuua).

Mida näha oli, oli veel see, et seekordne sihtmärk viitas iga natukese aja tagant jumalale, kui rääkis oma enda elust või üldse sellest, mis on "hea" või "halb". Nagu liigselt tõsiuskliku kristlase puhul tavaline, põhjendas ta oma seisukohti jumalale meele järele olemise, pattude ja kümne käsuga. Ehk siis seisukohtadest vist ei ole mõtet siin väga rääkida.

Miks ma selle viimase üldse sisse tõin, on see, et siin oli tegemist tegelikult väga nõrga inimesega, kes oli võtnud usu endale toeks, et see võiks justkui täita mingisugust juhendit otsuste tegemiseks ja elus hakkama saamiseks. Ta ei pöördunud jumala poole seetõttu, et ta sellesse õpetusse tõeliselt uskus, vaid selleks, et tuge saada. Ja sellest toest võib saada tõsimeelne uskumine seetõttu, et sellest saab kinnisidee, mistõttu võibki olla raske (vähemalt sõnas) tollest õpetusest lahti öelda.

Kas see saade tegi talle head? Vaevalt küll, aga paljud said naerda või nutta ja pühapäevaõhtu sisustada. Kas see tegi Kanal 2'le head? Tegi küll, või siis sellele firmale, kes iganes Kanal 2'e omab.

Veel üks traagiline lugu sai televaatajate ees lõhki kistud. Mis sellest edasi saab, me enam ei tea (kuigi elu24 võibolla natuke valgustab). Põhiline, mida meie näeme, on see, et varsti pannakse uus lugu hakkama - uue peategelase, uute varjatud tegude ja mõtete ning uute ülestunnistustega. Ja nii läheb see edasi iga nädal - ja uued ohvrid vaid võtavad end ritta.

Nagu Ekspress selle kohta ütles, inimesed ei oska meediaga veel käituda. Kas nad hakkavadki kunagi oskama? Ja vaevalt käis see vaid Eesti inimeste kohta, kuna sellised saated on pea igal pool populaarsed.

Ja miks ma ise seda vaatan? Aga miks mitte - esiteks ei ole pühapäevaõhtul just palju asjalikku teha ja teiseks ei ole ühtegi olulist põhjust, miks mitte seda vaadata. Mingit moraalset põhjust selleks ei ole, kuna need inimesed on ise end sinna vabatahtlikult pakkunud. Lisaks sellele pakub mulle huvi, kuidas selline meedia toimib, kuidas ja miks inimesed end raha pärast niimoodi avalikult lõhki kista tahavad. See on huvitav ja ma tahan üha rohkem ja rohkem sellest asjast ja neist inimestest aru saada.

Mõte

Kas siis, kui sa päevi ja nädalaid pidevalt loed, oled sa samaväärne vangiga, kes kinniistutud aega arvestab?
---
Kukkus nüüd kuidagi diip välja...