Säästlikkus - häbiasi?

Täna oli jälle see päev, kui mul tuli läbi käia taarapunktist. Sai lahti nurka kogunenud pudelitest ja õnnestus säästa ka prügikasti maja taga. Taaskord ei jäänud märkamata tõsiasi, et kogumispunkti külalised ei olnud just ühiskonnas heal järjel olevad inimesed. Jõuka väljanägemisega inimesi on võrdlemisi vähe taarapunktides näha, ammugi siis tänavapildis, kott tühjade pudelitega käes. On kujunenud teatav hoiak, et kõlisevaid pudeleid kanda on kuidamoodi häbiväärne. Ma ei oska statistiliselt välja tuua, kui palju on kogumispunktide varustajate seas eri sissetulekuga inimesi, aga üldised hoiakus ja eelarvamused ses osas on tuntavad.

Lihtsameelne oleks arvata, et vaesemate ja heitunute seas on rohkem levinud loodussäästlik mõtlemine. Ma kahtlen, kui palju viimasel ajal taarapunktis nähtud inimestest üldse keskkonnale mõtlesid. Sarnaselt jõukate kodanikega ei lähe valdavale osale neist üldse korda looduses toimuv, pudelite eest saavad nad vaid oma igapäevase raha, mis teistel palga kujul tuleb. Tunnistan, ega mindki vaid säästlik mõtteviis ei kannustanud - kogedes tüüpilist "tudengielu", on vahel lisakroonid kasulikud, aga kindlasti ei olnud see peamine ajend. Kurb on, et inimesi paneb jääke enda järelt korjama vaid selle eest saadav tasu. Kui prahi taaskäitlusse viimisest saaks laialdane harjumus, kui selle vajalikkust rohkem teadvustataks, ei oleks enam põhjust sellele kõõrdi vaadata ja töötute lisaraha teenimise viisiks pidada.

Võibolla on taarapunkti külastamine liiga keeruline - eriti arvestades toimekate inimeste tihedat päevakava, kust on vahel raske isegi poeskäiguks aega leida. Miks peakski üks edukas ja ennastteostav karjääriinimene keskkonnale mõlema? Kui me enda ümbruse käest laseme, siis ega keegi teine seda korras ei hoia. Ehk tasub kogumispunktid rohkem silma alla tuua. Mitmes kohas juba on automaatseid taarapunkte, mille juures ei torka silma väga ühekülgne sotsiaalne kuuluvus. Võib rajada ka lihtsalt prügikaste eri sorti jäätmete jaoks. Inimesed, kes endaga hästi toime tulevad, ei vaja sealt saadavat raha, vaja on mugavat võimalust ja vähemalt natuke säästlikku mõtteviisi.

Vasaku ilmavaate tegelik sisu

Meie iseseisvus on kestnud juba poolteist aastakümmet ja vankumatult oleme püüelnud demokraatlike väärtuste poole. Eesti on igas osas püüdnud loobuda nõukogude pärandist, et vähemalt ideaalis saada inimsõbralikuks ühiskonnaks, nii nagu seda Euroopas mõistetakse. Nüüd tuleb see, milleni ma jõuda tahan – poliitika vasak- ja parempoolne suund. Nõukogude riigikord on liigitatud selgelt vasakpoolseks, mida peaks põhiliselt iseloomustama tugev riigivõim ja plaanimajandus. Siiski jääb vasak-parem jaotus tänapäeva poliitikas üldsõnaliseks ja ebamääraseks ning vajab selgemat täpsustust. Ka ei ole õige nõukogulikku korda vasakpoolse poliitika tüüpnäidiseks pidada.

Kaasaja parempoolse ühiskonna põhitunnusteks on vabaturumajandus ja riigi vähene sekkumine ühiskonnaellu. Nõukogud rüpest pääsedes on need olnud põhiväärtused, mille poole Eesti poliitika on püüelnud. Varasematel põlvkondadel on valusad kogemused nii plaanimajandusest kui valitsusepoolsest jõupoliitikast. Niisiis iga edumeelne eestlane tahab püüelda vabaduse ja eneseteostusvõimaluste poole, mis on täiesti mõistetav, kuna nõukogude kord oli igati ebainimlik. See on jätnud meie rahvale valusad jäljed ja seetõttu kiputakse tõrjuvalt suhtuma kõigesse, mis mingil määral sellega seostub. Paraku on levinud hoiak, mis määrab selle korra ühemõtteliselt vasakpoolseks – niisiis on ka vasakpoolne poliitika paljude silmis põlu all.

Selle tõestuseks võiks olla kasvõi see, et Eesti juhtivamad erakonnad esindavad parempoolset vaadet. Praegu on nendeks Reformierakond ja IRL, millest viimane sai alguse kahest erinevast parempoolsest erakonnast. Vasaku poole pealt võib suurimaks pidada Keskerakonda. Mõnikord loetakse seda koos Rahvaliiduga vasakpoolseteks, kusjuures huvitav on, et nende mõlema mainet ei peeta just ülemäära puhtaks. Siit võiks teha oletuse, et vasakpoolsus on justkui mingisugune silt, mida kahtlast poliitikat ajavatele erakondadele külge kleepida. Tähelepanuväärne on sealjuures see, et Rahvaliit seisab suuresti talupidajate huvide ja maapiirkondade majanduse eest. Vasakpoolseks peetakse neid pooljuhuslikult ehk vaid tugeva punase taustaga Arnold Rüütli pärast ja ka koostöö tõttu Keskerakonnaga. Sotsiaaldemokraatidest räägitakse aga vähe – ühest küljest ei ole nende hääl lihtsalt väga vali, aga võib-olla jääb nende taust liiga ebamääraseks, et taolisel teel silt külge panna.

Esiteks tuleks aga selgeks teha, mida vasak- ja parempoolsus endast üldse kujutavad. Selle jaotuse tekkimise ajal olid kummagi poole põhilisteks esindajateks vastavalt sotsialistid ja konservatiivid. Sellisest määratlusest ei ole tänapäeval palju järel, kuna mõlemad pooled kätkevad endas palju erinevaid poliitilisi jõude – pealegi ei räägita enam kahest vastanduvast poolusest, vaid skaalast, kus mõni suund on rohkem äärmuse poole ja mõni jääb pigem keskele. Läbi aja vaadatuna võib põhilise tunnusena välja tuua, et parempoolsed usuvad inimeste loomupärasesse erinevusse, seega kihistumist ja ühiskondlikku eristumist nähakse paratamatu nähtusena. Põhimõtteliselt sobib see ka iseloomustama tänapäevast liberaalsust, kus samuti peaksid eristuma eri võimetega inimesed ning ühed saama jõukaks ja teised jääma nö. alamkihti. Vasakpoolsed seevastu on alati uskunud inimeste loomulikku võrdsusesse ning et erinevused kujunevad pigem väliste asjaolude tõttu. Seega on vasakpoolsed jõud alati võidelnud liigse ebavõrdsuse ja kihistumise vastu.

Nõukogude ideoloogia põhineb marksismil, mis võitleb igasuguste klassierinevuste vastu. Selle sildi alla teostati Nõukogude Liidus poliitikat – püüti hävitada kodanlaste ja haritlaste klass, rikastumine ja majanduslik edu tehti võimalikult raskeks ning kaotati eraettevõtlus. Kuid suurim silmakirjalikkus oli see, et kommunistlikus parteis karjääri teinud inimesed said nautida kõikvõimalikke eeliseid, mida riik neile koostöö ja truuduse eest pakkus. Võrdsusest oleks siinjuures väga vale rääkida, seda ebaõiglasem oleks nõukogude kuritegusid laiendada kogu vasakpoolse poliitika peale.

Kaasaja vasakpoolseid esindavad kõik need, kes on vastu kõikvõimsale turumajandusele, mis soodustab majanduskeskset ühiskonda ja varalist ning sotsiaalset ebavõrdsust. Nende põhiargumendiks on, et praegune läänelik eluviis on suunatud vaid kommertslikkusele ja ärisuhetele ning selle all kannatavad paljud inimgrupid ning kultuurilised väärtused. Tänapäeva vasakpoolsetele on algupäraste sotsialistide ja rahvuslaste kõrvale lisandunud rohelised, feministid ja anarhistid. Seega nende spekter on lai ning kindlasti on neil oma osa ühiskonnas täita. Ühest küljest on arusaadav, et Eesti ühiskond püüab arengu nimel kõigest nõukogulikust vabaneda, kuid seda ei tuleks pimesilmi teha, peljates kõike, millel vähegi minevikuga sarnasusi on. Kuid majandusvabadus ja isiklik sõltumatus ei ole ainsad väärtused, mida edendada. Viimane on küll väga oluline, kuid seda ei tohiks konkurentsina tõlgendada. Rahvuslik ühtsustunne taasiseseisvumise lävel oli ilmekaks näiteks, et inimesi ühendavad jõud on tugevad ning ühiskonnas on palju muid väärtusi kui isiklik edu.

On iseenesestmõistetav, et ühiskond peab olema tasakaalus ega kalduda kuhugi ühte äärmusesse. Seega peavad olema esindatud mitmekülgsed väärtused ja seisukohad. Kuna ükski jõud üksikuna ei taga ühiskonna täiuslikku arengut, siis peab neid jõude olema palju, et üksteist täiendada ja tagada terviku edukas areng. Nii on ka vaja, et Eestis saadaks üle mineviku hirmudest, et hetkeolukorda erapooletult ja eelarvamustevabalt hinnata, et võiks ka minevikule õiglane hinnang anda. Lisaks vabale turule ja ettevõtlusele oleks nüüd pooleteist aastakümne järel mõistlik pöörata tähelepanu ka muudele väärtustele, mis paraku iseendale raha juurde ei tooda. Need on inimlikud väärtused ja valdkonnad, mis arendavad vaimu ja ühiskondlikku teadlikkust – ühesõnaga kõik see, mis ulatub isiklikust vaateväljast kaugemale. Näiliselt need ehk tõepoolest piiravad vabadust, kuna nõuavad mõneti kiire isikliku edu ohvrikstoomist, aga kui edenevad haridus ja loomevaldkonnad ning tagatakse heaolu inimestele ka rasketel aegadel, oleks vale öelda, et sellest pigem kaotatakse kui võidetakse. Loodame, et soodsate arengute nimel ei pea nii palju aega mööda minema, et endist korda näinud põlvkonnad lihtsalt eest kaovad.

Mida teeb Savisaar?

Kodanikualgatus on näitamas oma tugevamat külge ja seda just interneti vahendusel. Lehekülg www.mahasavisaar.com on kogunud väga palju hääli, mis näitab, et inimestel ei ole ikkagi päris ükskõik. Üldiselt ei ole Eestis kodanikualgatused väga tavalised, seega ei võeta toda üritust väga tõsise poliitilise tegevusena.

Praegu on segased ajad ja vaja on kiireid lahendusi, sest küsimusi on palju. On räägitud valitsuse tagasiastumisest, Tallinna linnapea tagasiastumisest ja tõenäoliselt veel paari inimese pea pakule panemisest. Valitsus on peamine otsustav ja tegutsev üksus riigis ja halvim mõte oleks praegu selle kallale minna. Olen nõus, tegu ei ole just parima võimaliku kooslusega, keda riigi etteotsa panna ja ega nende senised otsused ka just kõik kiitust ei vääri, aga praegu on vaja kindlat ja tugevat juhtimist. Seega, nemad jäägu oma kohale.

Hoopis omaette küsimus on Tallinnas kõige kõrgemat vastutust kandev isik. Mis puutub pronkssõduri teemasse, siis on kohalik linnavalitsus pidevalt rõhutanud, et see on ennekõike linna pädevuses olev teema. Seda kummalisem on Edgar Savisaare vähene kõnelemine praegu ja vastakate sõnumite andmine. Ta räägib küll avaliku foorumi loomisest, aga samas vabandab Venemaa ees ja üldse keeldub võtmast seisukohta toimuva osas - nüüd, kus kogu teema on ka suuresti tema vastutusalas. Praegu on vaja kõneisikid ja asjaga seotute selgitusi, aga tema keeldub andmast vastuseid.

Inimeste soov sellisest ebapädevast ja vastutustundetust linnapeast vabaneda on igati põhjendatud. Paraku ei ole sellel omaalgatuslikul allkirjade kogumisel otseselt seaduslikku jõudu, seega ei pruugi see olla piisav vahend Savisaare tagandamiseks. Edasi toimuva põhjal võib järeldada, kas inimeste omaalgatusel on riigiasjade juures jõudu ja kuivõrd poliitikud tegelkult sõltuvad üldisest arvamusest. Igati auväärne oleks sellises olukorras tagasi astuda - kui ta seda ei tee, näitab ta ainult veel enam oma hoolimatust Eesti riigi ja rahva suhtes.

Tahaks kuhugi kuuluda

Tänapäeval on kombeks rääkida inimese isikupärast ja sõltumatusest ning võimalustest end ise teostada. Isiklikud saavutused on väga tähtsad ja mõnes mõttes just eriti noore inimese jaoks. Kui puudub võimalus end määrata ja üldisest taustast eristada, tundub elu kuidagi eriti tühine - ses osas on kaasaegne mõtteviis väga soodne.

Kuid sellest üksi ei tundu päris piisavat. Tahaks küll ennast teostada, aga mille nimel? Kui võtta ära maailm meie ümbert, kas kõigel selles on siis mingit sisu? Kas inimene suudab olla isiksus ilma taustal oleva keskkonnata? On ju üks isikupära tunnuseid millegi poolest eristumine ja enda asetamine kuhugi kogu ümbritseva olustiku suhtes. Paratamatult, et end kuidagi määrata, on vaja tunnetada enda suhet muu maailmaga, et tajuda oma rolli terviku suhtes.

Inimene määrab end gruppide kaudu ja see on täiesti loomulik. Need grupid võivad olla tegelikkuses koos ja põhineda tutvusel või jagada lihtsalt samu tunnuseid, aga keegi ei saa lugeda end neist täiesti sõltumatuks. Juba sünnist saati hakkame me end määrama perekonna, sõprade ringi, rahvuse või ühiste huvialade alusel. Ma pean tunnistama, et väga pikka aega ei ole ma seda endale teadvustanud. Isikupära tundus üks põhilisi väärtusi ja kuulumine näis massi poolt alla tampimisena.

Kuid mingil hetekel varem või hiljem tekib soov millegi suurema järele - mõne kõrgema eesmärgi või väärtuse poole, mis ei piirdu vaid väikeste igapäevaste edusammudega. Oma eesmärkide üle järele mõeldes tekivad muuhulgas küsimused nende tähtsuse kohta ja mida need üleüldse elule annavad. Kas eneseteostust peaks eelistama tasakaalukusele ja soojadele suhetele? Kas need üldse välistavad üksteist? On levinud arvamus, et kui siduda end tugevalt, on raske isiklike eesmärkide poole püüelda ja seetõttu tuleb olla võimalikult sõltumatu.

"Arenenud" Lääne ühiskonna tüüpilisimaid haigusi on stress. See väljendub pidevas pinges, mida põhjustab kiire ja katkematu elutempo ja samas teadmine, et sa sõltud ainult iseendast. See on halastamatu olukord. Kui elu peamisteks väärtusteks on edukas karjäär ja igapäevaprobleemidega toimetulemine, võibolla ka natuke tunnustust ja head mainet, siis on see elu küllaltki tühi ja kõle. Varasemate sajandite ja ka aastakümnetega võrreldes on tüüilisimad etteheited tänastele suundadele, et normid kaotavad tähtsust, pereväärtusi ei hoita ning kultuuriline pilt on muutunud liiga segaseks ja kirjuks. Selles on paljugi loomulikku ja üldse mitte paha, kuna inimkond hakkab vabanema kivinenud normidest, elu muutub loomingulisemaks ja ehk ka mitmekesisemaks. Mõnes mõttes on see aja märk - kultuurilisisene ühtsus asendub kultuuride paljususega ja valikuvõimalustega.

Kuid uued olud nõuavad, et ka inimesed nendega kohaneksid. Taolistes tingimustes on kerge oma jalgealust kaotada, olles paisatud ühte suurde ebamäärasesse kaosesse. Kuna on olemas valikud, siis peab tekkima oskus ja teadlikkus nende vahel valida. Esimeste ühiskondade ajal selline valik puudus, kuna väikesed kogukonnad omavahel tihedalt kokku ei puutunud ja liikmed olid tihedalt selle osad. Hiljem tuli seotus usuga ja veel hiljaaegu oli põhiliseks kuuluvuse aluseks rahvus. Viimane kujutab endast juba nõrgemat sidet, kuna rahvused üldiselt olid teadlikud ka teiste samaväärsete gruppide olemasolust, mis on soodustanud üha tihedamat rahvuste segunemist.

Oma igapäevases elus ei piisa meile sellest, kui meil on põhivajadused täidetud ja heaolu tagatud - meil on vaja tunda end osana millestki suuremast. Tavarutiini kõrval tekib säilib tahtmine midagi arvestatavat korda saata, olgu selleks mõni suur heategu või millegi uue loomine. Ainult enda jaoks elamine jätab enesetunde tühjaks. Seega inimene ei ole täiesti eraldiseisev üksus. Praegu valitseval kohal olev materiaalne teadus ei taha seda tunnistada, aga meie elu suuresti määrab vaimne mitteruumiline tasand, mida viie meele ja mõõteriistade teel ei ole võimalik tuvastada. See tasand hõlmab meie mõtteid, soove ja hingeelu.

Kuulumise tagajärjel ei pea oma isiksust kaotama. Pigem vastupidi - mittekuulumine võib viia iseenda kaotamiseni, keskkond meie ümber aitab määrata, kes me oleme. Kogu maailm on tegelikult nagu peegel, mis näitab, kes me tegelikult oleme. Ja muidugi sõltub see ilme ka peeglist endast.