17. juuli Postimehes tunti muret laste üha suureneva kirjaoskamatuse pärast. Mure on igati õigustatud, kuna kõikvõimalikud allikad võimaldavad noorel inimesel erinevat teavet ja ajaviidet väga mugavalt kätte saada, nii et puudub otsene vajadus seda ise paberkandjatelt otsida. Kui üldiselt väidetakse, et lapsed ei taha raamatuid lugeda, sest eelistavad pigem teleri seltsis aega veeta, siis on see vaid pool tõde. Televisioon tõepoolest pakub meelelahutust, aga ta pakub valmistoodangut, vastuvõtja ei saa ise valida, mida talle pakutakse.
Praeguse, infoajastu märksõnaks võib nimetada internetti, mis omandab üha tähtsamat rolli meie kõigi tegemistes. Kodust lahkumata võib lugeda uudiseid, suhelda sõpradega, ajada äriasju või lihtsalt lõbusalt aega veeta. Elu on väga mugav ja kõike saab teha uskumatult kiiresti. Paraku on seetõttu sageli raske üldse midagi aeglaselt ja põhjalikult teha. Parim näide võiks olla kirjavahetus. Kui tavaline aeglane post veel ainus sidepidamisviis oli, kirjutati pikki kirju, andmaks edasi pika aja jooksul kogunenud meeleolusid, samas kui nüüd e-kirju võib vahetada kasvõi mitu korda päevas. Pole siis imestada, et nende sisu tihti piirdub paari reaga, kus lausedki pahatihti vaid märksõnadest koosnevad.
Info liigub niivõrd kiiresti ja suurte hulkadena, et mida kokkupakitum ta on, seda parem on seda vastu võtta. Seega on tõeliselt mõnusaks abivahendiks internetis suhtlemisel kõikvõimalikud tundeid ja meeleolusid väljendavad märgid, mis võimaldavad kokku hoida mitmesõnaliste kirjelduste arvelt.
Internetifoorumites ja jututubades suhtlemisel jääb tõenäoliselt silma kirjaviis, mis on iseloomulik peamiselt just neile kohtadele. Teksti vürtsitavad ohtrad kirjavead, vigased või poolikud laused, palju võõrtähti ning sagedased inglise ja vene laenud. Võiks ju arvata, et kooliskäinuna on inimene ka õigekirja selgeks saanud. See ei oma aga siinjuures kuigivõrd tähtsust, pigem tasuks otsida põhjust tahtmisest.
Minnes tagasi ajalukku, veel mõned sajandid tagasi olid inimeste infoallikad väga valdavalt kirjutatud kujul. Lähiümbruses toimuvat võis oma silmaga jälgida, aga kõike muud tuli lugeda, ükskõik kas ajalehtedest, raamatutest või posti teel saabunud kirjadest. Seega õigesti ja sisukalt kirjutamine on olnud pikka aega väga oluline ja hinnatud oskus. Enam selleks sellisel määral vajadust ei ole, sest televisioon edastab pilte igaltpoolt üle maailma, telefoni teel võib peaaegu kõiki kätte saada ning ka kirjandusteosed satuvad üksteise järel kinoekraanile. Väga valdava osa ajast võib inimene hõlpsasti üldse ilma lugemata hakkama saada.
Veel eraldi teemaks on lühendite kasutamine, mis on peaaegu igasugused piirid kaotanud. Võimalus, mida algselt kasutati pikkade ametlike nimetuste lühendamiseks, on nüüdseks läinud igapäevasesse kasutusse. Tüüpiliseks näiteks on ingliskeelsete väljendite nagu in my opinion või Oh my god! esitähtede kasutamine (vastavalt IMO ja OMG). Muidugi võib sama teha ka bändide või ürituste nimedega, aga ka lihtsalt rohkem levinud liitsõnadega. Väga mugav neile, kes reeglitega kursis on, kõrvaltvaatajale teeb aga arusaamise väga keeruliseks.
Korraliku kirjakunsti juurde käib alati ka keeleline eripära, mida on natuke keeruline saavutada, kui suhtlemine käib näiteks rahvusvahelisel tasandil, eriti kui osapooled valdavad kasutatavat keelt algeliselt. Ülemaailmne suhtlemine paratamatult mõjutab igapäevast sõnavara, seega rohkem kui kunagi varem leidub meie igapäevakõnes ingliskeelseid laene. Ja seda mitte ainult siin, vaid pea kõikjal üle maailma, kuna inglise keel on teatavasti põhiline rahvusvaheline suhtluskeel. Tulemuseks on olukord, kus keeltevahelised tõkked muutuvad pea olematuks ja valdavaks saab midagi segakeele taolist.
Päris nii hetkel olukord küll ei ole, aga kõnekeelel on paljuski ses suunas tugevad kalduvused. Nii muutub omakorda keerukamaks kirjalik väljendus, kuna tekstis torkab keele meelevaldne kasutamine paremini silma, kohati võib isegi tekitada segadust. Seega on hoopis hõlpsam piirduda paarisõnaliste lausetega, mis ei pruugigi laused olla, vaid üksikud märksõnad ja nii võib vahele põimida ka näiteks ingliskeelseid märkusi.
Pealiskaudsust on ette heidetud ka Eesti meediakanalitele üldiselt seoses liigse "kollasusega". Kohati on see paratamatu, sest elu on tänapäeval varasemaga võrreldes niivõrd mugav ja samas toimetusi täis, et raske on mingisse teemasse süveneda. Ikka kiputakse pigem silmad uudistest üle laskma, püüdes midagi huvitavamat tabada. Nii on kasulikum ka pakkujal toodang võimalikult väikseks kokku pakkida ja edukalt kaubaks teha.
Kas on karta, et kirjutamise aeg saab läbi? Praegu on veel raske öelda, aga tõsiasi on see, et ka lapsed koolitöö raames üha vähem kulutavad paberipinda. Enamikes koolides võtavad õpetajad referaate ja muid kirjutisi meelsasti trükitud kujul vastu. Kannatajaks jääb muidugi käekiri ja käsitsi kirjutamise oskus üldse. Allkirja andmise osas (viidates veelkord Postimehele) ei jäta tehnilised võimalused siiski uue põlvkonna inimest hätta. Juba praegu on võimalik ID-kaardiga end vähemalt interneti teel samaväärselt tõendada. On vaid aja küsimus, mil selline võimalus saab üleüldiseks. Võib juhtuda, et juba mõnekümne aasta pärast ei räägita enam "allkirjast", vaid näiteks "sõrmejäljest".
Raske uskuda, et kiri meie maailmast päriselt kaduda võiks, sest mõnel juhul on ikka vaja andmeid teksti kujul talletada. Vaevalt kõik skeemide ja sümbolite kanda jääb. Kui ei kirjutata enam lauseid, siis üksikute märksõnade järele vajadus paratamatult säilib. Alati saab kasutada ka lühendeid.
No comments:
Post a Comment