Vaadates mõnd kaasaegset õudusfilmina määratletud teost, tekib väga sageli tahtmine selle liigitus veelkord üle vaadata. Veendunud, et film just nii määratletud ongi, pean ma lihtsalt nõus olema, et järelikult kellelegi see tõepoolest ka hirmu pakub. Mitmeid neist võiks muidu pidada ehk pigem seiklusfilmideks, ülejäänute puhul jääb üldse segaseks, mis nende väljund on.
Aga see on vaid minu mulje. Meelelahutuse eesmärk on alati olnud inimestel teatavaid meeleolusid või tundeelamusi esile kutsuda. Filmikunstis on hirmu toodetud juba üle saja aasta, seega sisuliselt selle algusaegadest peale, kirjanduses juba ammu enne seda. Kuna kõiksugu toodangut valmistatakse suurtele hulkadele, tuleb tunda sihtgruppi. Ning mis on pikemaajalise pakkumise juures lisaprobleem, et sihtrühmad ei jää kaugeltki samaks. Täpsemalt, kuna elutingimused pidevalt muutuvad, kujunevad ümber ka inimeste soovid, eelistused, hirmud ja üldse suhtumine välisesse.
Hirmulugude algusajad jäävad ilmselt sinna, kui üldse hakati kõne kaudu suhtlema ja üksteisele lugusid jutustama. Klassikalise näitena varasemast ajast võib tuua kasvõi Punamütsikese jutu, milles oli esindatud ka "kurjuse kehastus" ning piisavalt ärevaid seiku. Teise asjaoluna väärib märkimist õpetav alatoon - last hoiatati üksinda ekslema minemast, muidu satub ta igasugustesse ohtudesse. Selle põhjal võib oletada, et paljudel algsematel hirmujuttudel oli hariv ja hoiatav eesmärk, mis sellegipoolest ei välista ka meelelahutuslikku väljundit.
Esimestes vastavateemalistes filmides toimetasid põhiliselt õuduskirjandusest tuttavad üleloomulikud tegelased - libahundid, vampiirid jne. Inimesed küll tõenäoliselt teadsid, et tegelikult nähtav päriselt toimuda ei saa, aga siiski oli suudetud luua olustik, kus inimene nähtut mõnevõrra tegelikkusena võttis - seda küll pigem alateadlikult. Filmiloojad arvestasid asjaoluga, et keegi ei saa oma turvalisuses päris kindel olla ja mõnevõrra tunneb hirmu tundmatute ohtude ees.
Sajandi keskel muutusid teemad tasapisi olmelisemaks, kollid kadusid ja asemele tulid mõrtsukad, loodusõnnetused ja ohtlikud loomad. Oma osa on siin kindlasti teadusel, mis suutis vähendada inimeste usku üleloomulikusse, jättes esiplaanile tavamaailmaga seonduvad hirmud. Tollest ajastust tasub kindlasti äramärkimist klassik Alfred Hitchcock, kes mängis just lihtsate olmeliste teemadega ja tegi seda väga tulemuslikult.
Filmikunsti areng ei ole õudusfilmidele just hästi mõjunud. Kõigepealt läks pilt värviliseks ja hakkas siis üleüldse selgemaks ja teravamaks minema ning ka heli muutus tõetruumaks ja selgemaks. Tulemus filmi puhul on see, et vaadatav keskkond muutub selgemaks, arusaadavamaks ja seega ka turvalisemaks. Mis ei ole üldse soodne õudusfilmi puhul. Mustvalge, ebaselge ja tuhm pilt meenutab pimedust, kuna ka pimeduses on eelkõige värvid halvasti nähtavad. Pimedus aga paratamatult tõstab inimese ärevustunnet, kuna kõige tähtsam meel on halvatud.
Tänaste filmide juures on küllaltki raske tõsiselt hirmu tunda, kuna esiteks on tegevustik liiga tüüpiline. Kas on siis õudusfilm end tänaseks päevaks ammendanud või lähtuvad kõik lavastajad lihtsalt väga ühetaolistest põhimõtetest. Lisaks on üldjuhul kesksel kohal tegelased ja nende sõnavahetused ning kõik muu, mis teevad loo hargnemise väga lihtsasti jälgitavaks. Hoopis teine tulemus oleks, kui asjaosalised üldse ei räägiks, kaadrid vahetuksid ootamatult ja ebaloogiliselt ning taustalt kostaks kurjakuulutav muusika. Ning muidugi ei saa mööda minna tehnilisest tasemest. Kui on selge, lihtne ja jälgitav lugu, mis on vaatajateni toodud väga hea pildi ja heliga, ei päästa tulemust ka kõige õudsemad kollid ega kõige vägivaldsemad mõrtsukad.
Vahel jääb mulje, nagu inimesi tahetaks hirmutada pigem äärmiste jälkuste kui õudusttekitavate hetkedega. Kas võib see tõesti olla selles, et tänane inimene ei tunne enam hirmu tundmatu ees? Võibolla tõesti on teadus andnud niivõrd täiusliku ja tervikliku pildi maailmast, et inimene arvab end kõike teadvat, seega ei kohku ka väga, kui näeb ekraanilt mõnda väljamõeldud õudust. Samas alateadvus jääb ju ikka enam-vähem endiseks.
Küll aga on elu kaasaegses maailmas ja eriti linnakeskkonnas niivõrd mugav, et ei ole kuigivõrd vaja millegi nimel käsi määrida. Seega võib paadunud linnainimese suurimaks hirmuks olla just nimelt vakladest kubisev laip või midagi muud väga ligast ja haisvat. Siis pole imestada, et valdavale osale publikule mõjub näiteks verebasseini kukkumine oluliselt jubedamana kui üksi öises metsas ekslemine.
Viimasel ajal tõuseb teemade valikus tulnukate ja muu üleloomuliku osatähtsus, mis on arusaadav, kuna need valdkonnad on viimase paari aastakümnega avalikkuse tähelepanu võitnud. Võibolla juba tasapisi tõustakse kahe jalaga maa pealt ära jälle kuhugi kõrgustesse ja hakatakse uuesti uskuma ka seda, mida teadus ei selgita. Kuidas kujuneb seetõttu õudusfilmide tulevik, on praegu veel natuke vara öelda. Kui ta hääbub, siis hääbugu rahus, peaasi, et ei tehtaks kunstlikku elustamist.
No comments:
Post a Comment