Hirmud filmides läbi muutuva aja

Vaadates mõnd kaasaegset õudusfilmina määratletud teost, tekib väga sageli tahtmine selle liigitus veelkord üle vaadata. Veendunud, et film just nii määratletud ongi, pean ma lihtsalt nõus olema, et järelikult kellelegi see tõepoolest ka hirmu pakub. Mitmeid neist võiks muidu pidada ehk pigem seiklusfilmideks, ülejäänute puhul jääb üldse segaseks, mis nende väljund on.

Aga see on vaid minu mulje. Meelelahutuse eesmärk on alati olnud inimestel teatavaid meeleolusid või tundeelamusi esile kutsuda. Filmikunstis on hirmu toodetud juba üle saja aasta, seega sisuliselt selle algusaegadest peale, kirjanduses juba ammu enne seda. Kuna kõiksugu toodangut valmistatakse suurtele hulkadele, tuleb tunda sihtgruppi. Ning mis on pikemaajalise pakkumise juures lisaprobleem, et sihtrühmad ei jää kaugeltki samaks. Täpsemalt, kuna elutingimused pidevalt muutuvad, kujunevad ümber ka inimeste soovid, eelistused, hirmud ja üldse suhtumine välisesse.

Hirmulugude algusajad jäävad ilmselt sinna, kui üldse hakati kõne kaudu suhtlema ja üksteisele lugusid jutustama. Klassikalise näitena varasemast ajast võib tuua kasvõi Punamütsikese jutu, milles oli esindatud ka "kurjuse kehastus" ning piisavalt ärevaid seiku. Teise asjaoluna väärib märkimist õpetav alatoon - last hoiatati üksinda ekslema minemast, muidu satub ta igasugustesse ohtudesse. Selle põhjal võib oletada, et paljudel algsematel hirmujuttudel oli hariv ja hoiatav eesmärk, mis sellegipoolest ei välista ka meelelahutuslikku väljundit.

Esimestes vastavateemalistes filmides toimetasid põhiliselt õuduskirjandusest tuttavad üleloomulikud tegelased - libahundid, vampiirid jne. Inimesed küll tõenäoliselt teadsid, et tegelikult nähtav päriselt toimuda ei saa, aga siiski oli suudetud luua olustik, kus inimene nähtut mõnevõrra tegelikkusena võttis - seda küll pigem alateadlikult. Filmiloojad arvestasid asjaoluga, et keegi ei saa oma turvalisuses päris kindel olla ja mõnevõrra tunneb hirmu tundmatute ohtude ees.

Sajandi keskel muutusid teemad tasapisi olmelisemaks, kollid kadusid ja asemele tulid mõrtsukad, loodusõnnetused ja ohtlikud loomad. Oma osa on siin kindlasti teadusel, mis suutis vähendada inimeste usku üleloomulikusse, jättes esiplaanile tavamaailmaga seonduvad hirmud. Tollest ajastust tasub kindlasti äramärkimist klassik Alfred Hitchcock, kes mängis just lihtsate olmeliste teemadega ja tegi seda väga tulemuslikult.

Filmikunsti areng ei ole õudusfilmidele just hästi mõjunud. Kõigepealt läks pilt värviliseks ja hakkas siis üleüldse selgemaks ja teravamaks minema ning ka heli muutus tõetruumaks ja selgemaks. Tulemus filmi puhul on see, et vaadatav keskkond muutub selgemaks, arusaadavamaks ja seega ka turvalisemaks. Mis ei ole üldse soodne õudusfilmi puhul. Mustvalge, ebaselge ja tuhm pilt meenutab pimedust, kuna ka pimeduses on eelkõige värvid halvasti nähtavad. Pimedus aga paratamatult tõstab inimese ärevustunnet, kuna kõige tähtsam meel on halvatud.

Tänaste filmide juures on küllaltki raske tõsiselt hirmu tunda, kuna esiteks on tegevustik liiga tüüpiline. Kas on siis õudusfilm end tänaseks päevaks ammendanud või lähtuvad kõik lavastajad lihtsalt väga ühetaolistest põhimõtetest. Lisaks on üldjuhul kesksel kohal tegelased ja nende sõnavahetused ning kõik muu, mis teevad loo hargnemise väga lihtsasti jälgitavaks. Hoopis teine tulemus oleks, kui asjaosalised üldse ei räägiks, kaadrid vahetuksid ootamatult ja ebaloogiliselt ning taustalt kostaks kurjakuulutav muusika. Ning muidugi ei saa mööda minna tehnilisest tasemest. Kui on selge, lihtne ja jälgitav lugu, mis on vaatajateni toodud väga hea pildi ja heliga, ei päästa tulemust ka kõige õudsemad kollid ega kõige vägivaldsemad mõrtsukad.

Vahel jääb mulje, nagu inimesi tahetaks hirmutada pigem äärmiste jälkuste kui õudusttekitavate hetkedega. Kas võib see tõesti olla selles, et tänane inimene ei tunne enam hirmu tundmatu ees? Võibolla tõesti on teadus andnud niivõrd täiusliku ja tervikliku pildi maailmast, et inimene arvab end kõike teadvat, seega ei kohku ka väga, kui näeb ekraanilt mõnda väljamõeldud õudust. Samas alateadvus jääb ju ikka enam-vähem endiseks.

Küll aga on elu kaasaegses maailmas ja eriti linnakeskkonnas niivõrd mugav, et ei ole kuigivõrd vaja millegi nimel käsi määrida. Seega võib paadunud linnainimese suurimaks hirmuks olla just nimelt vakladest kubisev laip või midagi muud väga ligast ja haisvat. Siis pole imestada, et valdavale osale publikule mõjub näiteks verebasseini kukkumine oluliselt jubedamana kui üksi öises metsas ekslemine.

Viimasel ajal tõuseb teemade valikus tulnukate ja muu üleloomuliku osatähtsus, mis on arusaadav, kuna need valdkonnad on viimase paari aastakümnega avalikkuse tähelepanu võitnud. Võibolla juba tasapisi tõustakse kahe jalaga maa pealt ära jälle kuhugi kõrgustesse ja hakatakse uuesti uskuma ka seda, mida teadus ei selgita. Kuidas kujuneb seetõttu õudusfilmide tulevik, on praegu veel natuke vara öelda. Kui ta hääbub, siis hääbugu rahus, peaasi, et ei tehtaks kunstlikku elustamist.

Kirjaajastu lõpp?

17. juuli Postimehes tunti muret laste üha suureneva kirjaoskamatuse pärast. Mure on igati õigustatud, kuna kõikvõimalikud allikad võimaldavad noorel inimesel erinevat teavet ja ajaviidet väga mugavalt kätte saada, nii et puudub otsene vajadus seda ise paberkandjatelt otsida. Kui üldiselt väidetakse, et lapsed ei taha raamatuid lugeda, sest eelistavad pigem teleri seltsis aega veeta, siis on see vaid pool tõde. Televisioon tõepoolest pakub meelelahutust, aga ta pakub valmistoodangut, vastuvõtja ei saa ise valida, mida talle pakutakse.

Praeguse, infoajastu märksõnaks võib nimetada internetti, mis omandab üha tähtsamat rolli meie kõigi tegemistes. Kodust lahkumata võib lugeda uudiseid, suhelda sõpradega, ajada äriasju või lihtsalt lõbusalt aega veeta. Elu on väga mugav ja kõike saab teha uskumatult kiiresti. Paraku on seetõttu sageli raske üldse midagi aeglaselt ja põhjalikult teha. Parim näide võiks olla kirjavahetus. Kui tavaline aeglane post veel ainus sidepidamisviis oli, kirjutati pikki kirju, andmaks edasi pika aja jooksul kogunenud meeleolusid, samas kui nüüd e-kirju võib vahetada kasvõi mitu korda päevas. Pole siis imestada, et nende sisu tihti piirdub paari reaga, kus lausedki pahatihti vaid märksõnadest koosnevad.

Info liigub niivõrd kiiresti ja suurte hulkadena, et mida kokkupakitum ta on, seda parem on seda vastu võtta. Seega on tõeliselt mõnusaks abivahendiks internetis suhtlemisel kõikvõimalikud tundeid ja meeleolusid väljendavad märgid, mis võimaldavad kokku hoida mitmesõnaliste kirjelduste arvelt.

Internetifoorumites ja jututubades suhtlemisel jääb tõenäoliselt silma kirjaviis, mis on iseloomulik peamiselt just neile kohtadele. Teksti vürtsitavad ohtrad kirjavead, vigased või poolikud laused, palju võõrtähti ning sagedased inglise ja vene laenud. Võiks ju arvata, et kooliskäinuna on inimene ka õigekirja selgeks saanud. See ei oma aga siinjuures kuigivõrd tähtsust, pigem tasuks otsida põhjust tahtmisest.

Minnes tagasi ajalukku, veel mõned sajandid tagasi olid inimeste infoallikad väga valdavalt kirjutatud kujul. Lähiümbruses toimuvat võis oma silmaga jälgida, aga kõike muud tuli lugeda, ükskõik kas ajalehtedest, raamatutest või posti teel saabunud kirjadest. Seega õigesti ja sisukalt kirjutamine on olnud pikka aega väga oluline ja hinnatud oskus. Enam selleks sellisel määral vajadust ei ole, sest televisioon edastab pilte igaltpoolt üle maailma, telefoni teel võib peaaegu kõiki kätte saada ning ka kirjandusteosed satuvad üksteise järel kinoekraanile. Väga valdava osa ajast võib inimene hõlpsasti üldse ilma lugemata hakkama saada.

Veel eraldi teemaks on lühendite kasutamine, mis on peaaegu igasugused piirid kaotanud. Võimalus, mida algselt kasutati pikkade ametlike nimetuste lühendamiseks, on nüüdseks läinud igapäevasesse kasutusse. Tüüpiliseks näiteks on ingliskeelsete väljendite nagu in my opinion või Oh my god! esitähtede kasutamine (vastavalt IMO ja OMG). Muidugi võib sama teha ka bändide või ürituste nimedega, aga ka lihtsalt rohkem levinud liitsõnadega. Väga mugav neile, kes reeglitega kursis on, kõrvaltvaatajale teeb aga arusaamise väga keeruliseks.

Korraliku kirjakunsti juurde käib alati ka keeleline eripära, mida on natuke keeruline saavutada, kui suhtlemine käib näiteks rahvusvahelisel tasandil, eriti kui osapooled valdavad kasutatavat keelt algeliselt. Ülemaailmne suhtlemine paratamatult mõjutab igapäevast sõnavara, seega rohkem kui kunagi varem leidub meie igapäevakõnes ingliskeelseid laene. Ja seda mitte ainult siin, vaid pea kõikjal üle maailma, kuna inglise keel on teatavasti põhiline rahvusvaheline suhtluskeel. Tulemuseks on olukord, kus keeltevahelised tõkked muutuvad pea olematuks ja valdavaks saab midagi segakeele taolist.

Päris nii hetkel olukord küll ei ole, aga kõnekeelel on paljuski ses suunas tugevad kalduvused. Nii muutub omakorda keerukamaks kirjalik väljendus, kuna tekstis torkab keele meelevaldne kasutamine paremini silma, kohati võib isegi tekitada segadust. Seega on hoopis hõlpsam piirduda paarisõnaliste lausetega, mis ei pruugigi laused olla, vaid üksikud märksõnad ja nii võib vahele põimida ka näiteks ingliskeelseid märkusi.

Pealiskaudsust on ette heidetud ka Eesti meediakanalitele üldiselt seoses liigse "kollasusega". Kohati on see paratamatu, sest elu on tänapäeval varasemaga võrreldes niivõrd mugav ja samas toimetusi täis, et raske on mingisse teemasse süveneda. Ikka kiputakse pigem silmad uudistest üle laskma, püüdes midagi huvitavamat tabada. Nii on kasulikum ka pakkujal toodang võimalikult väikseks kokku pakkida ja edukalt kaubaks teha.

Kas on karta, et kirjutamise aeg saab läbi? Praegu on veel raske öelda, aga tõsiasi on see, et ka lapsed koolitöö raames üha vähem kulutavad paberipinda. Enamikes koolides võtavad õpetajad referaate ja muid kirjutisi meelsasti trükitud kujul vastu. Kannatajaks jääb muidugi käekiri ja käsitsi kirjutamise oskus üldse. Allkirja andmise osas (viidates veelkord Postimehele) ei jäta tehnilised võimalused siiski uue põlvkonna inimest hätta. Juba praegu on võimalik ID-kaardiga end vähemalt interneti teel samaväärselt tõendada. On vaid aja küsimus, mil selline võimalus saab üleüldiseks. Võib juhtuda, et juba mõnekümne aasta pärast ei räägita enam "allkirjast", vaid näiteks "sõrmejäljest".

Raske uskuda, et kiri meie maailmast päriselt kaduda võiks, sest mõnel juhul on ikka vaja andmeid teksti kujul talletada. Vaevalt kõik skeemide ja sümbolite kanda jääb. Kui ei kirjutata enam lauseid, siis üksikute märksõnade järele vajadus paratamatult säilib. Alati saab kasutada ka lühendeid.