Kes on süüdi?!

Ma ei ole kindel, milles asi, aga viimasel ajal kuulen ma sellesarnaseid fraase harjumatult rohkel hulgal. Praeguses töö- ja elukeskkonnas (vt. eelmine sissekanne) paistab taoline meelelaad eriti tavapärane olema.

Mis on konstruktiivne viis probleemide lahendamisel? Kuidas selgitada, mis põhjused ja tagamaad ettetuleva probleemi juures on? Noh... Tuleb tuvastada, "kelle süü see on?".

See on huvitav fenomen, mida ma varem nii teravalt täheldanud ei ole. Ja ometi avastasin ma selle kõige tugevamad ilmingud just omaenda kodusaare natuke konservatiivsemast keskkonnast. Ausalt - mujal ei ole ma sellelaadset süüdlaseotsingut kohanud. Fakt.

Endiselt soovimata kellegi seas vaenu külvata ega ammugi üleolekut näidata, olen ma väga huvitatud sellest omapärasest fenomenist, mis on kindlasti sügavam kui pelgalt see ilming ning paralleele võib leida (tõenäoliselt) rohkesti.

Süü - vastutuskoorem millegi tehtu eest, millega on tõenäoliselt kaasnenud sihilikult halvad kavatsused;
Süüdlane - isik, kes on midagi taunimisväärset teadlikult ja sihilikult korda saatnud ja kannab seetõttu vastutust tehtu tagajärgede eest;
Süüdistama - kellelegi taolist vastutust omistama, seda kas tõendite alusel või meelevaldselt.

Liiga meelevaldselt ja kergekäeliselt tahetakse neid sõnu vahel kasutada. Olgu siis tegu piirkondliku vms. iseärasusega sõnavara valikul või siis kalduvuses ennekõike süüdlast otsida konstruktiivse lähenemise asemel. Viimasel juhul on tegemist juba suhtumisprobleemiga, mis põhjustab lisapingeid ja -tülisid kõikjal, kus vastavad "süüdistused" kõlavad.

Ajakirjandus. Jah, valus teema. Ajalehelugude pealkirjad on üks eriti hea koht, kus verbaalmaagiat teha ja etteantud sisu neutraalsemalt-leebemalt või mahlakamalt-mustemalt sõnastada. Mõne sõna lisamise/muutmisega võib lugeja muljet loo sisust oluliselt muuta. Pealkiri annab eelhäälestuse, võtab teema kokku - teksti sisu annab pigem lisainformatsiooni (nii võib mõjuda see lugeja jaoks, kes on pealkirja põhjal juba esimesed järeldused teinud).

Sattusin ka ise hiljuti ühe taolise "süü"-teemalise skandaalijahi ohvriks. Üksikasju siin täpsustamata - aga tulemuseks oli see, et minu nime juurde ilmnesid süüdistused, mis juba faktiliselt ei saanud minult tulla (kuna loos esinenud kõneisik reaalselt ei süüdistanud kedagi - fakt!).

Kasutan siin võimalust esineda (ja mitte esmakordselt) teaadaandega: Kui minu autorlusega esineb kusagil mõni kirjutis, kus pealkirjas esineb sõnu "süü", "süüdi", "süüdistab" või ükskõik milliseid neist tuletatud vorme, (välja arvatud, kui tegu on tsitaadiga või otsese viitega kellegi teise väitele, või juhul, kui ma justnimelt sedasama probleemteemat käsitlen) siis on väga suure tõenäosusega pealkirja sõnastust minu teadmata muudetud.

Aga et natuke positiivsema noodiga lõpetada, ei hakka siinjuures süüdlast otsima. Selliseid juhtumeid tuleb ajakirjanduses vast ikka ja jälle aeg-ajalt ette, skandaal üht- või teistpidi ahvatleb tõde ja objektiivsust moonutama.

Aga seniks - nautige suve! Minge mängige rannas võrku...

23:24

Siin on üle pika aja üks järjekordne sissekanne unetute ööde/õhtute seeriast. Praegune tuleb kaugelt Saaremaalt... Kes veel ei tea, siis militaarteenistus on mul nüüdseks juba pea kaks nädalat selja taga ja lühikesele hingetõmbepausile järgnes sujuv üleminek tööelule.

Töökoht on Saare maakonnalehes Meie Maa, kus ma ei ole seekord mitte esimest korda. Kes arvab, et pärast 11-kuulist rasket teenistust tuleks kõigepealt suve pikalt nautida, siis on neil õigus nii arvata. Mina otsustasin teisiti (miks mitte erialane praktika kohe käsile võtta) - suve jõuab hiljem ka nautida.

Stay tuned - siia blogisse hakkab lähiajal veel asjalikku kraami tulema. Ma vähemalt üritan siia üht ja teist tekitada, et oleks vähegi huvitav lugeda...

---

p.s. Tänane muusikasoovitus: Jackyl - samanimelise debüütplaadi peal on muidugi kultuslugu "The Lumberjack", aga lisaks sellele soovitan bändiga laiemalt tutvuda, kel vähegi huvi.


Normaalsed inimesed, minge magama!
23:37