Jah, ma viitan samanimelisele filmile. Näiteks mulle romantilised komöödiad ei meeldi (kohe üldse!), aga kui keegi peaks küsima, milline võiks minu arvates üks RomKom olla, siis ma kirjeldaksin just midagi Cruel Intonsions'i taolist. Õnneks ei olnud see ehtne RomKom, küll aga oli seal romantikat ja komöödiat.
Kes veel näinud ei ole, siis sisu kohta nii palju: peategelasteks olid step-brother - step-sister Sebastian ja Kathryn (jah, selline kirjapilt), kelle elud sisuliselt seisnesid selles, et inimeludega manipuleerida - nii koostöös kui ka võisteldes ja üksteisele ära tehes. Sebastiani puhul oli lihtne - ta oli naistevallutaja ja pidas päevikut oma saavutustest. Mis Kathryni eesmärk oli, jäi mulle natuke segaseks - ta hobideks paistsid olevat kättemaks ja inimelude hävitamine (moraalselt siis), aga mis teda selleks ajendas, ei olnud nii selge.
Mis sellega kohe seostub - mis on ka filmis väga oluline osa... Kõrgklass. See oli läbiv teema - kõik põhitegelased olid pärit piinlikult aadellikust keskkonnast ja pidid seetõttu pidevalt tegema poose, näoilmeid ja kõike muud, mis nende "privileegidega" kaasas käib.
Story seisnes selles, et põhitegelastega samasse kooli (kolledžisse siis ilmselt) oli astumas üks neiu, kes lubas (vist) aastaks ajaks seksist täielikult loobuda - ta poiss oli Eurotripil - ja rääkis sellest mingile ajakirjale (ja rääkis vist midagi ka jumalast ja Kristusest jne.). Sebastian ja Kathryn olid ka ise parajasti kooli astumas - ei, see oli ikka ilmselt tavaline kool, jutust käis läbi headmaster ja muu selline.
Sebastian, kes oli väga osav - nagu juba kohe algusest selgus - sai Annette'iga päris lähedaseks. Küll alguses sõpradeks, aga vaatajale anti lootust, et sealt võib midagi palju enamat tulla.
Liiga lihtne stsenaarium? Komistuskoht seisnes selles, et Sebastianil tekkisid seekord tunded. Päris tunded. Midagi, mida tal kunagi varem ei olnud naispoole suhtes olnud.
Kuidas lugu lõppes? Haa, seda ma ei ütle. Kui on keegi, kes veel näinud ei ole - ma ei taha seda filmi ära rikkuda. Mul endal tekkis umbes 3/4 ajal kaks kindlat arengut, kuidas film lõpeb. Mis filmi heaks tegi, oli see, et kui ühel hetkel üks variant tõenäolisem, siis järgmisel võis vabalt kõik ümber pöörduda ja sa kindel, et rakendub hoopis teine.
Rakendus Stsenaarium 1, mis oli natuke lihtsam, romantilisem ja klassikalisem. Mis see täpsemalt oli, vaadake ise. Või noh, kui olete näinud, teate juba niigi.
Ajaa, ma ei ole midagi näitlejatest rääkinud. Aga ma ei räägigi. Jällegi, kes on näinud, teab, kes ei ole... Võin ainult niipalju öelda, et noored ja natuke ka populaarsed näitlejad tegid üllatavalt häid rolle.
Friday, January 30, 2009
Tuesday, January 27, 2009
Omavoliline terror a.k.a. Mis toimub Guantanamos
Täna oli Delfis uudis, mis rääkis Guantamo laagrist vabastatute Eestisse tulemisest: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=21030324
Sellest küsimusest ma rääkida ei kavatsenud, aga sellega tuli taaskord meelde, missugune USA valitusele alluv asutus seal Kuubal tegutseb. Ainus positiivne uudis on see, et laager aasta jooksul suletakse.
Tegu on niisiis vangilaagriga, mis tegutseb Kuubal Guantanamo lahe rannikul ja seal hoitakse terrorismis kahtlustatavaid. Rõhutan, kahtlustatavaid. Lisaks Genfi konventsiooniga sätestatud inimõiguste kaitse neile ei kehti.
ETV näitas paar aastat tagasi dokfilmi, kus neli briti vabatahtliku osalesid eksperimendis, mille eesmärk oli luua võimalikult ehe vanglaolustik, mis pidi jäljendama Guantanamos toimuvat. Vangivalvuriteks olid Guantanamo vangla endised valvurid, kes rakendasid oma sealtsaadud teadmisi ja kogemusi katsealuste peal. Nood olid loomulikult andnud oma nõusoleku, et nendega kõiksugu rõvedusi tehakse.
"Külalised" võeti toimumiskohas esialgu viisakalt vastu, pakuti kohvi ja kooki, aeti niisama juttu. Kokku oli lepitud, et vangi minnakse järgmisel päeval. Kohvilauas aga sadasid sisse sõdurid/eriväelased, kes briti härradel käed selja taha väänasid ja vägivaldselt kaasa vedasid. Ootamatu vangistamine pidi olukorrale tõetruudust lisama ja ma ei kahtlegi selles.
Mida nendega siis tehti... Esiteks lõigati nende tsiviilriided seljast lõhki, käed olid raudus või seotud (kui õigesti mäletan). Mingil hetkel tõmmati neile veel kotid pähe - vist ka sisenemisel. Nad pisteti puuridesse, nende peale karjuti, inimlikku suhtlemist absoluutselt ei olnud. Lisaks veeti neid täiesti suvalistel hetkedel kaasa, et jälle mingit jälkust korraldada. Seda tehti "üleastumiste" jms korral, aga üldiset käis see väga spontaanselt ja valvurite suva järgi.
Otsest füüsilist vägivalda - peksmist ja vigastamist - vist eksperimendi käigus ei tehtud. Küll aga käisid igasugused muud ebameeldivused - valdavalt närvikava ja vastupidavuse proovilepanemiseks. Näiteks ühel ööl keerati neil temperatuur ebainimlikult madalaks ning nad pidid sellises olukorras magama. Neil lasti püksi pissida ja seda vist üsna alguses - ei lastud ühesõnaga vastavasse asutusse - ja siis sunniti neidsamu riideid edasi kandma.
Lisaks neid mõnitati, alandati, sunniti roomama, kükitama, igasuguseid jõu- ja ilunumbreid tegema, et ainult väga ebamugav ja vastik oleks. Üks osalejaist oli moslem - loomulikult ka kohustusliku habemega... Rohkem kui üks kord käis läbi ähvardus see "kultuuritunnus" maha ajada. Ohvri enda sõnutsi oleks see olnud talle kui moslemile äärmiselt alandav.
Kuna tegu oli siiski eksperimendi, mitte päris vanglaga, siis nii madalale ei mindud. Küll aga aeti ühel teisel, europiidsel tegelasel juuksed nulliga maha. Eks nad kõik pidid vist sellise variandiga ka arvestama, kui oma nõusoleku andsid.
Lõpp oli väga konkreetne - löödi kella või anti sireeni, ühesõnaga "Aeg! Katse on läbi!" Seejärel tehti helged näod pähe ja valvurid surusid vangidega kätt, niimoodi sõbramehe kombel ja sportlikult. Võõras oli vaadata sellist järsku üleminekut.
Nemad olid selles olukorras nädal, paar - päris Guantanamo vangid on selles aastaid. Ja lõpukella neile ei lööda. Filmimaterjali Guantanamost ei ole, kuna see on rangelt suletud asutus ja meediat sellele ligi ei lasta. Seetõttu ei ole ka väga teada, mis seal müüride vahel tegelikult toimub. Ainus allikas olekski seal töötanud inimesed, kuigi neilgi on tõenäoliselt surve peal ja ohtlik väga avalikult sellest rääkida.
p.s. Aga aplaus ja kiidusõnad vastvannutatud presidendile Barack Obamale, kes võttis vastu selle mõistliku otsuse too piinakamber sulgeda.
p.p.s. Ja ma tuletan meelde - neid, keda seal hoitakse, ei ole süüdi mõistetud, nad on pelgalt kahtlusalused ja nende süü on tõestamata.
Sellest küsimusest ma rääkida ei kavatsenud, aga sellega tuli taaskord meelde, missugune USA valitusele alluv asutus seal Kuubal tegutseb. Ainus positiivne uudis on see, et laager aasta jooksul suletakse.
Tegu on niisiis vangilaagriga, mis tegutseb Kuubal Guantanamo lahe rannikul ja seal hoitakse terrorismis kahtlustatavaid. Rõhutan, kahtlustatavaid. Lisaks Genfi konventsiooniga sätestatud inimõiguste kaitse neile ei kehti.
ETV näitas paar aastat tagasi dokfilmi, kus neli briti vabatahtliku osalesid eksperimendis, mille eesmärk oli luua võimalikult ehe vanglaolustik, mis pidi jäljendama Guantanamos toimuvat. Vangivalvuriteks olid Guantanamo vangla endised valvurid, kes rakendasid oma sealtsaadud teadmisi ja kogemusi katsealuste peal. Nood olid loomulikult andnud oma nõusoleku, et nendega kõiksugu rõvedusi tehakse.
"Külalised" võeti toimumiskohas esialgu viisakalt vastu, pakuti kohvi ja kooki, aeti niisama juttu. Kokku oli lepitud, et vangi minnakse järgmisel päeval. Kohvilauas aga sadasid sisse sõdurid/eriväelased, kes briti härradel käed selja taha väänasid ja vägivaldselt kaasa vedasid. Ootamatu vangistamine pidi olukorrale tõetruudust lisama ja ma ei kahtlegi selles.
Mida nendega siis tehti... Esiteks lõigati nende tsiviilriided seljast lõhki, käed olid raudus või seotud (kui õigesti mäletan). Mingil hetkel tõmmati neile veel kotid pähe - vist ka sisenemisel. Nad pisteti puuridesse, nende peale karjuti, inimlikku suhtlemist absoluutselt ei olnud. Lisaks veeti neid täiesti suvalistel hetkedel kaasa, et jälle mingit jälkust korraldada. Seda tehti "üleastumiste" jms korral, aga üldiset käis see väga spontaanselt ja valvurite suva järgi.
Otsest füüsilist vägivalda - peksmist ja vigastamist - vist eksperimendi käigus ei tehtud. Küll aga käisid igasugused muud ebameeldivused - valdavalt närvikava ja vastupidavuse proovilepanemiseks. Näiteks ühel ööl keerati neil temperatuur ebainimlikult madalaks ning nad pidid sellises olukorras magama. Neil lasti püksi pissida ja seda vist üsna alguses - ei lastud ühesõnaga vastavasse asutusse - ja siis sunniti neidsamu riideid edasi kandma.
Lisaks neid mõnitati, alandati, sunniti roomama, kükitama, igasuguseid jõu- ja ilunumbreid tegema, et ainult väga ebamugav ja vastik oleks. Üks osalejaist oli moslem - loomulikult ka kohustusliku habemega... Rohkem kui üks kord käis läbi ähvardus see "kultuuritunnus" maha ajada. Ohvri enda sõnutsi oleks see olnud talle kui moslemile äärmiselt alandav.
Kuna tegu oli siiski eksperimendi, mitte päris vanglaga, siis nii madalale ei mindud. Küll aga aeti ühel teisel, europiidsel tegelasel juuksed nulliga maha. Eks nad kõik pidid vist sellise variandiga ka arvestama, kui oma nõusoleku andsid.
Lõpp oli väga konkreetne - löödi kella või anti sireeni, ühesõnaga "Aeg! Katse on läbi!" Seejärel tehti helged näod pähe ja valvurid surusid vangidega kätt, niimoodi sõbramehe kombel ja sportlikult. Võõras oli vaadata sellist järsku üleminekut.
Nemad olid selles olukorras nädal, paar - päris Guantanamo vangid on selles aastaid. Ja lõpukella neile ei lööda. Filmimaterjali Guantanamost ei ole, kuna see on rangelt suletud asutus ja meediat sellele ligi ei lasta. Seetõttu ei ole ka väga teada, mis seal müüride vahel tegelikult toimub. Ainus allikas olekski seal töötanud inimesed, kuigi neilgi on tõenäoliselt surve peal ja ohtlik väga avalikult sellest rääkida.
p.s. Aga aplaus ja kiidusõnad vastvannutatud presidendile Barack Obamale, kes võttis vastu selle mõistliku otsuse too piinakamber sulgeda.
p.p.s. Ja ma tuletan meelde - neid, keda seal hoitakse, ei ole süüdi mõistetud, nad on pelgalt kahtlusalused ja nende süü on tõestamata.
Sunday, January 25, 2009
Mida teevad 30 000 jaapanlast aastas?
http://www.trip.ee/node/48106
Too artikkel enesetappudest räägib selget keelt ja siin ei ole mitmetimõistmist. Kes vaatavad elule positiivsema pilguga ja on ka aktivsemad oma elu ise kätte võtma, paiknevad valdavalt just läänepoolkeral. Ma ei taha siin teha mustvalget üldistust teemal Lääs vs Ida, aga teatav muster tuleb välja.
Jaapan ei ole siiski kogu Ida, nii et ma ei lähe järeldustega liiga kaugele. Jaapanis on enesetapul pikaajaline koht ja see on osa sealsest kultuurist. Ja ma julgen öelda, et see on üks väheseid ühiskondi, kus see nii on. Muslemite enesetaputerrorism on teine asi, seal on tegemist enda ohverdamisega kõrgemal eesmärgil (enesetapp on paratamatu tagajärg, mitte eesmärk).
Nagu juba eelmises samateemalises tekstis mainisin, jaapanlaste ühiskond on väga jäik. Hierarhiad on väga ranged ja suhtlemisviisid on väga kindlalt ette antud. Ma ei tea küll piisavalt täpselt, aga pakun, et valikud elus ei ole ka väga vabad.
Enesetapu kõrval teine "eneseväljendusviis" on Hikikomori'ks hakkamine, mis tähendab elust kõrvaletõmbumist ja kuskil kinnises ruumis üksi elamist. Valdavalt teevad seda noored mehed, kes elavad endiselt oma vanemate juures ja on elus liigselt pettunud või vajunud masendusse - mistõttu eelistavad distantseeruda. Et see toimub pere juuresolekul vanematekodus, näitab vaid seda, kuivõrd inimesed üksteisest isoleeritud on. Millest omakorda järeldub see, et loomulikke suhteid asendavad formaalsed suhted - ehk siis inimesed võivad üksteisega suhelda vaid nii nagu ettekirjutused ette näinud on - tegelikku lähedust ei paista seal olevat. Liiga range järeldus? Selline paistab see olukord igal juhul olevat.
Nii ei olegi kellegi poole pöörduda. Sult oodatakse, et sa lõpetaksid edukalt kooli, et sa tõestaksid end mehe/naisena, et sa kasvataksid head, targad ja terved lapsed jne. Seda, mida sa ise sellest arvad ja kuidas end sealjuures tunned, sult ei küsita. Ma ei tea Jaapani kultuuri väga põhjalikult - need siin on ainult järeldused, mis eelmainitut arvestades, on ju üsna loogilised.
Ma ei taha Jaapanit maatasa kritiseerida, kuna tean, et on inimesi, kes taolist kultuuri austavad. Ise ma nende hulka ei kuulu, kuna minu arvates on sealne olme inimvaenulik. See eirab inimese loomulikke sotsiaalseid vajadusi ja enesetappude suur hulk vaid kinnitab seda.
Läänelik individuaalsust pooldav mõtteviis tähendab seda, et isik on ühiskonnast eespool. Seega isiku vajadused dikteerivad, kuidas kujunevad normid ja väärtused ühiskonnas, mistõttu ideaalis ei allu inimene ühiskonna masinavärgile. See annab ka võimaluse end teostada, olla isikupärane ja välja paista, kartmata, et sa mingeid kirjutamata reegleid rüvetad.
Meil õnneks enesetappe millekski kangelaslikuks ei peeta, vähemalt ei saa sellega oma au päästa. "Au" mõiste ei ole Läänes niiväga ülemüstifitseeritud samuti - inimesed on rohkem kahe jalaga maa peal. Enesetapus nähakse midagi meeleheitlikku, mis on viimane hädaväljapääs, mitte aga etteantud lahendus.
Jaapanis on sul au - kui sa oled seda rikkunud, ei ole sul enam midagi teha. Läänes on sul elu, mida sa pead elama ja mille eest võitlema. Üheseid lahendusi ei ole, väljapääsu võib alati otsida. Läbikukkumisi antakse vahel kergemini andeks, vahel on nad väiksema tähendusega, kuna lahendusvõimalused on loomingulisemad ja tunnistatakse ka ebatraditsioonilisi lahendusi.
Taoline idamaine mõtteviis on passiivne ja kohanevat laadi. Läbilöömise aluseks on aktiivne elujaatav mõtteviis, mille puhul igaüks on enda peremees. See annab iseseisvuse ja võimaldab kaasinimestega vahetumalt ja siiramalt suhelda. Selline on minu arvamus kogu sellest loost.
Too artikkel enesetappudest räägib selget keelt ja siin ei ole mitmetimõistmist. Kes vaatavad elule positiivsema pilguga ja on ka aktivsemad oma elu ise kätte võtma, paiknevad valdavalt just läänepoolkeral. Ma ei taha siin teha mustvalget üldistust teemal Lääs vs Ida, aga teatav muster tuleb välja.
Jaapan ei ole siiski kogu Ida, nii et ma ei lähe järeldustega liiga kaugele. Jaapanis on enesetapul pikaajaline koht ja see on osa sealsest kultuurist. Ja ma julgen öelda, et see on üks väheseid ühiskondi, kus see nii on. Muslemite enesetaputerrorism on teine asi, seal on tegemist enda ohverdamisega kõrgemal eesmärgil (enesetapp on paratamatu tagajärg, mitte eesmärk).
Nagu juba eelmises samateemalises tekstis mainisin, jaapanlaste ühiskond on väga jäik. Hierarhiad on väga ranged ja suhtlemisviisid on väga kindlalt ette antud. Ma ei tea küll piisavalt täpselt, aga pakun, et valikud elus ei ole ka väga vabad.
Enesetapu kõrval teine "eneseväljendusviis" on Hikikomori'ks hakkamine, mis tähendab elust kõrvaletõmbumist ja kuskil kinnises ruumis üksi elamist. Valdavalt teevad seda noored mehed, kes elavad endiselt oma vanemate juures ja on elus liigselt pettunud või vajunud masendusse - mistõttu eelistavad distantseeruda. Et see toimub pere juuresolekul vanematekodus, näitab vaid seda, kuivõrd inimesed üksteisest isoleeritud on. Millest omakorda järeldub see, et loomulikke suhteid asendavad formaalsed suhted - ehk siis inimesed võivad üksteisega suhelda vaid nii nagu ettekirjutused ette näinud on - tegelikku lähedust ei paista seal olevat. Liiga range järeldus? Selline paistab see olukord igal juhul olevat.
Nii ei olegi kellegi poole pöörduda. Sult oodatakse, et sa lõpetaksid edukalt kooli, et sa tõestaksid end mehe/naisena, et sa kasvataksid head, targad ja terved lapsed jne. Seda, mida sa ise sellest arvad ja kuidas end sealjuures tunned, sult ei küsita. Ma ei tea Jaapani kultuuri väga põhjalikult - need siin on ainult järeldused, mis eelmainitut arvestades, on ju üsna loogilised.
Ma ei taha Jaapanit maatasa kritiseerida, kuna tean, et on inimesi, kes taolist kultuuri austavad. Ise ma nende hulka ei kuulu, kuna minu arvates on sealne olme inimvaenulik. See eirab inimese loomulikke sotsiaalseid vajadusi ja enesetappude suur hulk vaid kinnitab seda.
Läänelik individuaalsust pooldav mõtteviis tähendab seda, et isik on ühiskonnast eespool. Seega isiku vajadused dikteerivad, kuidas kujunevad normid ja väärtused ühiskonnas, mistõttu ideaalis ei allu inimene ühiskonna masinavärgile. See annab ka võimaluse end teostada, olla isikupärane ja välja paista, kartmata, et sa mingeid kirjutamata reegleid rüvetad.
Meil õnneks enesetappe millekski kangelaslikuks ei peeta, vähemalt ei saa sellega oma au päästa. "Au" mõiste ei ole Läänes niiväga ülemüstifitseeritud samuti - inimesed on rohkem kahe jalaga maa peal. Enesetapus nähakse midagi meeleheitlikku, mis on viimane hädaväljapääs, mitte aga etteantud lahendus.
Jaapanis on sul au - kui sa oled seda rikkunud, ei ole sul enam midagi teha. Läänes on sul elu, mida sa pead elama ja mille eest võitlema. Üheseid lahendusi ei ole, väljapääsu võib alati otsida. Läbikukkumisi antakse vahel kergemini andeks, vahel on nad väiksema tähendusega, kuna lahendusvõimalused on loomingulisemad ja tunnistatakse ka ebatraditsioonilisi lahendusi.
Taoline idamaine mõtteviis on passiivne ja kohanevat laadi. Läbilöömise aluseks on aktiivne elujaatav mõtteviis, mille puhul igaüks on enda peremees. See annab iseseisvuse ja võimaldab kaasinimestega vahetumalt ja siiramalt suhelda. Selline on minu arvamus kogu sellest loost.
Saturday, January 24, 2009
S**t paroodia
Eesti on väike maa ja siin ei ole loomemaastikul palju konkurentsi. Seega, kui keegi võtab mõne valdkonna tõsimeeli kätte, võib ta jõuda selle etteotsa ilma palju oskamata ega palju pingutamata.
Kui mitmed näitlejad (või üldse artistid) on viimase kolme aasta (või vahet pole, kui pika aja) jooksul Andrus Ansipit parodeerinud? Kui mitmed on üleüldse nt. Peeter Võsa parodeerinud? Ma ei pane vist väga palju mööda, kui ütlen, et seal taga on ainult üks nimi.
Millalgi kuskil nimetati Henrik Normann Eesti parimaks parodeerijaks. See lihtsalt näitab, milline põud parodeerijatest Eestis on. Henrik Normannil on näitlejaoskused täiesti olemas - paljusid rolle oskab ta hästi välja mängida, aga mis puutub kuulsuste parodeerimisse, siis sellest sarnasusest jääb päris palju puudu.
Sageli on nii, et ainuke sarnasus on see, mille on saavutanud grimmikunstnikud. Viimasel aastavahetusel olid nad teinud päris originaalilähedase Emil Rutiku, aga tolle miimika ja kõnemaneerid olid kahtlaselt palju mööda. Ansipist, kelle puhul grimm põhimõtteliselt puudub, me vast ei räägigi.
Võrdluse mõttes - Kadri rääkis oma blogis Ott Sepast ja Märt Avandist. Ma ei ole neid kahte vist parodeerimas näinud, aga täitsa huvitav oleks näha, kuidas nad seda teevad.
Ükskord näitas ETV aastavahetusel paroodiasaadet, kus tehti järgi selliseid saateid nagu Terevisioon, Meie, Ärapanija, Happy Hour ja veel mitmed. Kohal olid näitlejad nagu Andres Raag, Taavi Teplenkov, Hele Kõre, Andrus Vaarik, Marika Vaarik, Tiit Sukk, Eduard Toman jt. Kõigist kõige parem oli Taavi Teplenkovi Urmas Reinsalu, kes oli originaalilähedane ja lisaks ka naljakas. Ka Eduard Tomani Dmitri Klenski oli andekas. Pikalt ümber jutustama ei hakka, sest parem on ise vaadata, lisaks ei mäleta palju.
Kogu mu jutu mõte ei olnud üldse härra Normanni maha teha. Näitlejana on ta tegelikult võimekas - kasvõi kogu Maie ja Valduri saaga ei oleks muidu ju nii edukad olnud. Mis puutub parodeerimisse, siis mul on tutvusringkonnas inimesi, kes oskavad päris tõetruult parodeerida nt. Imre Koset või Hillar Palametsa.
Kui mitmed näitlejad (või üldse artistid) on viimase kolme aasta (või vahet pole, kui pika aja) jooksul Andrus Ansipit parodeerinud? Kui mitmed on üleüldse nt. Peeter Võsa parodeerinud? Ma ei pane vist väga palju mööda, kui ütlen, et seal taga on ainult üks nimi.
Millalgi kuskil nimetati Henrik Normann Eesti parimaks parodeerijaks. See lihtsalt näitab, milline põud parodeerijatest Eestis on. Henrik Normannil on näitlejaoskused täiesti olemas - paljusid rolle oskab ta hästi välja mängida, aga mis puutub kuulsuste parodeerimisse, siis sellest sarnasusest jääb päris palju puudu.
Sageli on nii, et ainuke sarnasus on see, mille on saavutanud grimmikunstnikud. Viimasel aastavahetusel olid nad teinud päris originaalilähedase Emil Rutiku, aga tolle miimika ja kõnemaneerid olid kahtlaselt palju mööda. Ansipist, kelle puhul grimm põhimõtteliselt puudub, me vast ei räägigi.
Võrdluse mõttes - Kadri rääkis oma blogis Ott Sepast ja Märt Avandist. Ma ei ole neid kahte vist parodeerimas näinud, aga täitsa huvitav oleks näha, kuidas nad seda teevad.
Ükskord näitas ETV aastavahetusel paroodiasaadet, kus tehti järgi selliseid saateid nagu Terevisioon, Meie, Ärapanija, Happy Hour ja veel mitmed. Kohal olid näitlejad nagu Andres Raag, Taavi Teplenkov, Hele Kõre, Andrus Vaarik, Marika Vaarik, Tiit Sukk, Eduard Toman jt. Kõigist kõige parem oli Taavi Teplenkovi Urmas Reinsalu, kes oli originaalilähedane ja lisaks ka naljakas. Ka Eduard Tomani Dmitri Klenski oli andekas. Pikalt ümber jutustama ei hakka, sest parem on ise vaadata, lisaks ei mäleta palju.
Kogu mu jutu mõte ei olnud üldse härra Normanni maha teha. Näitlejana on ta tegelikult võimekas - kasvõi kogu Maie ja Valduri saaga ei oleks muidu ju nii edukad olnud. Mis puutub parodeerimisse, siis mul on tutvusringkonnas inimesi, kes oskavad päris tõetruult parodeerida nt. Imre Koset või Hillar Palametsa.
Wednesday, January 21, 2009
Linke
Vaadake ja imestage:
http://www.talvekeskus.eu/index.php?message=Hui%20alustasime,%20kao%20putsi!&id=8003
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZ8RJmGdhYUOd_RAlVVCMKX73PbBq27skphqxKLwgErQ3hQii4k6_mULiHeyihxkCZ71cW4IqaltE2kU2rvtes2Eb1QSwNXXdyjXsGIvCazsujIjn7qFfGZoevbfUdi825XDXthQ/s1600-h/1.jpg
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0iv-vpJBrYPpLG_SJ9j7Yp89DogLIWj5AidQgHe4vMjFipu3iwTGGGw_GPR-gtOMsLLR3_MIfqruN9JlK6NmoY-MEMmtcHT0s6-0QMx7yLa_52IYPdl61u0cVI72XROHSiTeqKg/s1600-h/lubadused.jpg (lubadused paremal serval)
http://www.talvekeskus.eu/index.php?message=Hui%20alustasime,%20kao%20putsi!&id=8003
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZ8RJmGdhYUOd_RAlVVCMKX73PbBq27skphqxKLwgErQ3hQii4k6_mULiHeyihxkCZ71cW4IqaltE2kU2rvtes2Eb1QSwNXXdyjXsGIvCazsujIjn7qFfGZoevbfUdi825XDXthQ/s1600-h/1.jpg
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0iv-vpJBrYPpLG_SJ9j7Yp89DogLIWj5AidQgHe4vMjFipu3iwTGGGw_GPR-gtOMsLLR3_MIfqruN9JlK6NmoY-MEMmtcHT0s6-0QMx7yLa_52IYPdl61u0cVI72XROHSiTeqKg/s1600-h/lubadused.jpg (lubadused paremal serval)
Sunday, January 18, 2009
Torm veeklaasis
http://www.elu24.ee/?id=70480Jälle midagi elu24'st. Üks väike süütu lauseke raputas vähemalt ühel bussijuhil kogu maailma peaaegu kokku. Küsimus: Kas ei ole piirav ja ahistav end igasuguste müütiliste iidolitega siduda? Kui loosungid ja dogmaatika su elu juhivad, ei saa sa seda ju ise teha...
Saturday, January 17, 2009
Nii on...
Just täpselt selliste üllitiste pärast ei saa ajakirjandus olla Eestis neljas võim. Uudisväärtuslikku ei ole seal midagi ja lugejat odavalt tüssatakse. See ei ole mingisugune kurioosum, et "näe, nimekaim sai kuhugi tähtsasse kohta", see on kõige lihtlabasem lugeja lollitamine. Eesti meedias paistab see kõmužanr väga edukas olevat.
Friday, January 16, 2009
Naiste lemmik
Idanaabritel on üks hittlugu, mille sisuks on "minu mees võiks olla nagu Putin". Ühesõnaga tüübil on ka naiste seas minekut. Kodumaal vähemalt. Siin on ingliskeelne variant. Venekeelne peaks ka sealsamas juures olema. Otsustage ise, mida arvata...
Uhke Olga, Tõehetke Lilit ja Kapoti Kalev
Eestis on nähtavasti väga lihtne kuulsaks saada. Mõned aastad tagasi oli selle eelduseks veel kuskil reality's osalime, nüüd paistab kogu see värk väga juhuslik olevat. Jääd kuskil kellelegi silma ja juba kollased portaalid kirjutavad sinust.
Aga miks nad kuulsad on? Meedia armastab neid, sellepärast. Neist on lihtne uusi kuulsusi toota - ja väikse vaevaga. Ja kogu see "ajakirjandus" vajab ju oma leiba. Ja miks mitte siis korjata üles inimesi, kellest võib lõputult kirjutada.
Tõsielusaates külaliseks olnud endine Playboy jänku, politseinikki kapoti peal vedanud endine kiilakas, FHM'is (?) poseerinud neiu, kes kannab uhkelt ka oma kodukandi nime, ning... ee... Kurat, ma ei teagi, kes see Uhke Olga veel on ja millega tema kuulsaks on saanud.
Eile oli elu24 esiuudis "Kas Laura on rase?". Nojah... Huvitav küsimus. Ja neil on veel nii tavalised nimed! Siis olekski nagu neid eesliiteid vaja, nagu Bussi-, Tõehetke-, Kohvri-, Kabiini- jne.
Aga jääme huviga uusi kangelasi ootama.
Aga miks nad kuulsad on? Meedia armastab neid, sellepärast. Neist on lihtne uusi kuulsusi toota - ja väikse vaevaga. Ja kogu see "ajakirjandus" vajab ju oma leiba. Ja miks mitte siis korjata üles inimesi, kellest võib lõputult kirjutada.
Tõsielusaates külaliseks olnud endine Playboy jänku, politseinikki kapoti peal vedanud endine kiilakas, FHM'is (?) poseerinud neiu, kes kannab uhkelt ka oma kodukandi nime, ning... ee... Kurat, ma ei teagi, kes see Uhke Olga veel on ja millega tema kuulsaks on saanud.
Eile oli elu24 esiuudis "Kas Laura on rase?". Nojah... Huvitav küsimus. Ja neil on veel nii tavalised nimed! Siis olekski nagu neid eesliiteid vaja, nagu Bussi-, Tõehetke-, Kohvri-, Kabiini- jne.
Aga jääme huviga uusi kangelasi ootama.
Sunday, January 11, 2009
"Under the sky I cry for you, under the sky I crawl..." *
Põhja-Iiri bänd The Answer ei ole ilmselt väga laialt tuntud. Ka ei ole nende 2006. aasta debüüt "Rise" tõenäoliselt väga paljude muusikakogumikus. Minul ta igatahes on ja sealjuures üks väheseid, mis praegusest sajandist pärit on.
Nende muusika on paljuski sarnande 70'date hard rockiga, aga siiski ei ole tegu pelga retrobändiga. Kui võtta natuke Led Zeppelini ja natuke Papa Roachi ja neist mingi loogiline segu teha, siis kõlaks see ehk umbes nii. Kui hakata 30 aasta tagust muusikat algselt kujul taastama, ei kõlaks see lihtsalt enam usutavane - olgu see kui hea tahes.
The Answer kõlab igatahes värskena ja uudsena. Lisaks on lauljal Cormack Neesonil väga võimas hääl, nii et võrdlus näiteks Robert Plantiga on igati asjakohane - lisaks võimendab seda tema väline sarnasus tolleaegsete suurkujudega (ma ei ole näinud veel ühtegi arvustust, mis selle retroteema kõrvale oleks jätnud).
Cormack Neeson räägib ise oma muusika kohta: "We play high voltage rock and roll for the most part - bit of blues going on there, bit of soul - we're quite eclectic in that respect." Igal juhul, keda mingi osa sellisest muusikast huvitab, soovitan vähemalt korra kuulata. "Rise" on väga tugev algus. Arvustused lubavad neile veel suurt tulevikku.
Järgmine album "Everyday Demons" tuleb välja tänavu veebruaris. Milline see kõlab, jääb üle vaid oodata. Ühes intervjuus mainiti, et see tuleb eelmisest natuke süngem. Eks näis.
Muuseas - The Answer on soojendajaks AC/DC "Black Ice" tuuril (aga ei, see ei ole see, kustkaudu ma bändist kuulsin).
* "Rise" avalaulu "Under the Sky" refrääni esimesed read.
Friday, January 09, 2009
Tänane õppetund
Midagi köögipoolelt e. jäätee koduste odavate vahenditega...
Arvatavasti on see niikuinii nii lihtne, et mingit mõtet ei ole sellest siin kirjutada. Mul oli see teooria, et kui sa seda poest ostad, on ta sul pudelis ja võid külmikusse suvalist aega ootama panna.
Teepakk oli mul olemas, maagilisel kombel leidsin ka ühe tühja kaheliitrise Coca Cola pudeli. Zavvist (vist) rotitud klaas sai aktiivseks töövahendiks, kuhu kuum tee tõmbama ja jahtuma läks. Tuli neli klaasitäit, kuni pudel (enam-vähem) täis sai ja minul viitsimine otsa rohkem teha. Hetkel on valmistoode külmikus.
Niipalju seiklustest köögis tänaseks.
p.s. Huh, nagu mingit telekokkade õpikut kirjutaks.
Arvatavasti on see niikuinii nii lihtne, et mingit mõtet ei ole sellest siin kirjutada. Mul oli see teooria, et kui sa seda poest ostad, on ta sul pudelis ja võid külmikusse suvalist aega ootama panna.
Teepakk oli mul olemas, maagilisel kombel leidsin ka ühe tühja kaheliitrise Coca Cola pudeli. Zavvist (vist) rotitud klaas sai aktiivseks töövahendiks, kuhu kuum tee tõmbama ja jahtuma läks. Tuli neli klaasitäit, kuni pudel (enam-vähem) täis sai ja minul viitsimine otsa rohkem teha. Hetkel on valmistoode külmikus.
Niipalju seiklustest köögis tänaseks.
p.s. Huh, nagu mingit telekokkade õpikut kirjutaks.
Mercilessly...
Just see ingliskeelne sõna tuli mul esimesena pähe, kui ma juba mitmendat korda jalutasin poest tulles mööda vanamemmest, kes alandlikul häälel natuke toetust palus. Ma ei tea, kas ma kerjustest siia varem kirjutanud olen, aga kavatsenud olen küll.
Raatuse Comarketi ees neid on. Tegelikult esimesi aegu Tartus olles mind väga üllatas nende suur hulk ja just seal poe juures.
Aga see dilemma on väga suur - kas anda neile see paar krooni? Mis ta sellega teeb? Ostab ühe korra midagi süüa? Võibolla kallab hoopis kõrist alla? Ja edasi? Kerjab uuesti?
Mõni neist kindlasti ongi invaliid või vanadusnõrkuses või muul moel töövõimetu. Aga kindlasti mitte kõik... Täiesti kindlasti.
Mis takistab neil siis tööle minemast? Ei leia? Raske elu? Masendus? Mina ei ole kaugeltki see inimene, kes vaeseid põlastaks ja rikkaid taevani austaks. Otse vastupidi. Neid, kel raske on, tuleks aidata - kuidagi. Aga sel ei ole mõtet, kui nad ise end ei püüa aidata.
Point, ühesõnaga - ei tasu end süüdi tunda, kui sa abipaluvale kerjusele sandikopikaid ei anna. Südametunnistus küll jääb piinama ja mõnel neist ei olegi paremat võimalust. See on äratundmise küsimus... Aga ei tohiks anda vale sõnumit, et sel teel on lihtne raha teenida. Hea on, kui suudad õnnetutele kaasa tunda, aga palju on ka neid, kes seda kurjasti ära kasutavad.
Mis tuletab meelde, et peaks ka tööd otsima.
Raatuse Comarketi ees neid on. Tegelikult esimesi aegu Tartus olles mind väga üllatas nende suur hulk ja just seal poe juures.
Aga see dilemma on väga suur - kas anda neile see paar krooni? Mis ta sellega teeb? Ostab ühe korra midagi süüa? Võibolla kallab hoopis kõrist alla? Ja edasi? Kerjab uuesti?
Mõni neist kindlasti ongi invaliid või vanadusnõrkuses või muul moel töövõimetu. Aga kindlasti mitte kõik... Täiesti kindlasti.
Mis takistab neil siis tööle minemast? Ei leia? Raske elu? Masendus? Mina ei ole kaugeltki see inimene, kes vaeseid põlastaks ja rikkaid taevani austaks. Otse vastupidi. Neid, kel raske on, tuleks aidata - kuidagi. Aga sel ei ole mõtet, kui nad ise end ei püüa aidata.
Point, ühesõnaga - ei tasu end süüdi tunda, kui sa abipaluvale kerjusele sandikopikaid ei anna. Südametunnistus küll jääb piinama ja mõnel neist ei olegi paremat võimalust. See on äratundmise küsimus... Aga ei tohiks anda vale sõnumit, et sel teel on lihtne raha teenida. Hea on, kui suudad õnnetutele kaasa tunda, aga palju on ka neid, kes seda kurjasti ära kasutavad.
Mis tuletab meelde, et peaks ka tööd otsima.
Tuesday, January 06, 2009
Jälle ründavad
Sain täna sellise teate:
Kui keegi j_neutron07 nimeline isik lisab sind msni siis keeldu, see on kohutav viirus. See on kõvaketta tapja. Kui keegi su listist selle sisse paneb on ka sul viirus. Saatke see kõigile kontaktidele oma listis.
Kas see ka tõsi on, ma ei tea, aga võõraid ei ole msn'is mõtet niikuinii mõtet lisada. Janoh, lisaks sellele on viimasel ajal väga palju viiruselinke msn'is saadetud. Täna tuli umbes 3 - 4.
Muidu on tuim sessielu.
Kui keegi j_neutron07 nimeline isik lisab sind msni siis keeldu, see on kohutav viirus. See on kõvaketta tapja. Kui keegi su listist selle sisse paneb on ka sul viirus. Saatke see kõigile kontaktidele oma listis.
Kas see ka tõsi on, ma ei tea, aga võõraid ei ole msn'is mõtet niikuinii mõtet lisada. Janoh, lisaks sellele on viimasel ajal väga palju viiruselinke msn'is saadetud. Täna tuli umbes 3 - 4.
Muidu on tuim sessielu.
Subscribe to:
Posts (Atom)
