Mul on tunne, et ma ei lähe nüüd enam pikka aega koju. Mind küll oodatakse seal ja väga meeldiv oleks pere ja omasid näha, aga kõiges muus toimuvad alati tagasiminekud, kui ma sinna pagen. Sellele oleks küll tonnide kaupa vastuargumente, aga ma ei tunne, et mul praegu seda pelgupaika vaja oleks. Turvalise lapsepõlve rüpes on juba küllalt ja küllalt oldud. Ma ei tea, mis selle teadmisega teha, aga noh kui ma ta juba kirja panin...
Sessuhtes, et siin on hea, siin on seiklused, siin on väljakutsed, uued huvitavad inimesed, kellega veel lähemalt tutvuda. Mitte, et ma neid võimalusi pooltki ära kasutanud oleksin. Kõik see on ju nii loogiline.
---
Mõtteeksperiment, siis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Mina hakkasin ka mõtlema, et saaks nüüd oma püsisissetuleku ja oma elamise, siis saaks see minu koduks. Ja vanemate juures käimist vähendaks järk-järgult. Käikisin siis kui hirmus tahtmine tuleb või on mingi tähtis puhk vms. Kaua sa ikka emme seelikusabas ripud ja häda korral issi sülle maailma eest peitu poed. Eksju.
Läksin nüüd hoogu natuke :$
Omade suhtes võib see natuke julm kõlada, aga midagi ei ole teha - nii see lihtsalt on.
Post a Comment