* Kui sa pead kuhugi kindlaks ajaks minema, jõuad sa sinna kas liiga hilja või liiga vara. Kui liiga hilja jõuad, siis järgmine kord hakkad varem minema - siis jõuad aga liiga vara ja sellisel juhul ei ole eriti millegagi oma üleliigset aega sisustada. Järgmisel korral siis hakkad jälle natuke hiljem minema...
* Kui su telefon heliseb, siis sa ei võta seda kohe välja, vaid kas üritad üleüldse seda õiget taskut otsida või siis tükk aega püüad seda oma taskust välja koukida - sest üldjuhul helistatakse sulle siis, kui sa seisad tihedas inimhulgas või istud bussis (ja üleüldse, enamasti märkavad teised sinu telefoni helisemist varem kui sina).
* Kui kassas makstes saad sente tagasi, siis esiteks kulub tükk aega, et neid sealt aluselt kätte saada (kui müüa just neid sulle käest kätte ei anna).
* Kui sa tahad uksest läbi minna ja keegi tahab sama teha ka teiselt poolt, siis esimese asjana järgnevad sellele mõlema luhtunud katsed kõigepealt ise minna, siis teine lasta, siis jälle ise minna, siis...
* Kui sa kasutad oma jutus mingit üldtuntud nalja, siis juhtub see olema just selles seltskonnas, kes sellest naljast midagi ei tea ja nemad ei saa kuidagi aru, millest sa räägid või millele vihjad.
* Kui keegi (sealhulgas vabalt näiteks sa ise) millestki rääkides läheb korra kõrvalteemale, et tausta selgitada või näidet tuua, siis üldjuhul ta ei jõuagi oma algse teema juurde tagasi ja hakkab hoopis millestki muust rääkima.
* Kui sa satud raadios oma lemmikloo peale, siis on see tavaliselt kohe lõppemas või just lõppenud; kui satub olema mõni eriti tüütu lugu, siis on see just alanud (sageli saad sa sellest alles kuulamise käigus aru, sest esimene loogiline mõte oleks, et sa tabasid selle kuskilt poole pealt või lõpu poolt, pärast aga selgub, et terve laulu jooksul on üsna sarnased käigud ja sina sattusid kõige esimese peale).
* Kangelased on filmides kõige igavamad tegelased.
* Kui sa pead hommikul vara ärkama ja kell (või telefon) sind läbilõikavalt unest äratab, siis soovid sa kogu hingest, et saaksid veel magada. Kui aga satub selline hommik, kus midagi teha ei ole vaja, siis ärkad sa mingil imelikul öisel ajal ja ootad, et hommik lõpuks tuleks (eriti kui majas või ruumis on teisi inimesi, kes hea meelega magaksid).
Ja kas te olete tähele pannud, et inimesed ei räägi kunagi tervetes lausetes. Enamus jutust on poolikud laused, parandatud lõpuga poolikud laused, hulk seosetuid sidesõnu ja hulk üksikuid sõnu, mis lõpuks kõik terviklikke mõtteid kokku annavad. (Olles ajakirjanduses töötanud, olen sageli pidanud taolist asja lausetesse ümber panema).
---
p.s. Nüüd tuli veidi negatiivse muljega tekst. Ei ole üldse nii - ilma nende lisaväärtusteta ei kujtuaks elu eriti ettegi...
Tuesday, July 15, 2008
Monday, July 07, 2008
Paari sõnaga kaitseväeteenistusest...
Eesti seadused näevad ette, et iga piisavalt hea tervisega noor mees peab läbi tegema 8 - 12 kuu pikkuse teenistuse. See on osa meie riigi kaitsetaktikast, mille teel peaksid siinsed mehed saama piisava ettevalmistuse, et sõjaolukorras seda maad kaitsta.
Paraku on aga hetkel olukord selline, et väga suur osa noori ei taha selles osaleda ja eelistavad teenistusest pigem kõrvale hiilida. Vaidlused ajateenistuse vajalikkuse üle on olnud sagedased - mõlemal poolel on oma põhjused.
Osa inimesi on kindlal seisukohal, et ajateenistusest ei tohi mingil juhul loobuda - et see on meie riigile hädavajalik. Õigupoolest ei ole vähemalt mina kohanud ühtki piisavalt argumenteeritud põhjendust, miks kaitseväeteenistus sellisel kujul meile vajalik on. Peamisteks põhjendusteks on üldiselt: "Sõjavägi teeb mehest mehe", "Kaitsevägi esindab meie rahvuslikke väärtusi" või "Kaitseväeteenistus tagab meile kaitse välisohu eest". Esimesed kaks ei põhine mingitel argumentidel, mistõttu võib need kohe kõrvale heita. Kolmas on rajatud õigetele eeldustele, kuid jääb siis poolikuks ega kaitse seega ajateenistust praegusel kujul kuigi palju.
Olen täiesti nõus, et kaitsealast ettevalmistust on meil vaja ja nõustun ka, et kõik peaksid olema valmis sellesse panustama. Seega peaks see ettevalmistus olema võimalikult tõhus ja tagama kõigi tulevaste võimalike sõdurite parima valmisoleku.
Vaatame, mis on siis praegune ajateenistus. See on kaheksa kuud kuni aasta, mil noor mees (kutsealune, peenelt öeldes) haaratakse ootamatult välja tavaelust ja pannakse sellesse olustikku, mis peaks võimalikult sõjaväeline olema. Ja seejärel... Seejärel lastakse ta lahti ja kõik läheb vanaviisi edasi. Kõva trenn, kas pole?
Olgem ausad, see ei ole üldse mingi tõsiseltvõetav ettevalmistus suureks sõjaks, kindlasti mitte kõige otstarbekam riigi ressursi kasutamine. Tõsi, see on efektne ja tundub üsna suurejooneline: kõik noored mehed värvatakse, pannakse rivvi ja antakse relvad kätte. Aga sisuliselt... olgu tegemist mistahes valdkonnaga, kaheksa kuud ei anna mingit põhjalikku väljaõpet. Ta annab kindlasti ettekujutuse sõjalisest korraldusest ja õpetab natuke rivis käima. Aga meie mure on, et me tahame oma riiki võimalikult tõhusalt kaitsta. Me tahame, et meie noored (mehed siis põhiliselt) oleksid võimalikult põhjalikult ette valmistatud, nende kaitsevõime oleks sügavale ja loomulikult juurdunud ja seda saadaks eluterve entusiasm.
Kaheksakuulise sunniviisilise õppusega seda ei saavuta. Eriti, kui seda tehakse järsku, ilma mingi ettevalmistava tegevuseta ja võimalikult kontrastselt varasema eluga võrreldes. Kooli näiteks pannakse lapsed mõistlikult varases nooruses - mingi põhjus sellel ju on. Et noor inimene saaks mingil alal kitsamat haridust omandad, peab ta aastaid õppima. Alguses üldist, siis oma valitud alale tasapisi koonduma.
Riigikaitse on samuti eriala. On ka räägitud riigikaitse sisseviimisest koolidesse - see juba mõnel pool on, aga siis ilmselt põhjalikult, kui mitte lausa kohustuslikuks. Arvestades Eesti eesmärke riigikaitse alal, oleks see täiesti mõistlik variant meie noorte koolitamiseks. Varastes klassides võiks juba kaitsealast õpet sisse viia. Hiljem saaks juba välilaagrites näiteks käia ja relvi käsitseda. Noortele, eriti just poistele meeldivad sellised mängud, lisaks saaks sel teel palju energiat välja elada, mis muidu halvemal ja vägivaldsemal moel avalduks.
See ei oleks mingi maast-madalast üdini sõjaline kasvatus - see oleks lihtsalt üks valdkond, mida õppida ja harjutada. Kooli ajal saaks selgeks nii teooria kui praktika. Pluss positiivsed tunded, mis kindlasti isamaalisust just ei vähendaks. Vajadusel võiks korraldada ka pikemaid õppejärkusid peale kooli - kuidas täpsemalt, selle üle saaks veel mõelda.
Sellega võrreldes on praegune kaitseteenistus puhas naljategemine. See ei ole muud kui etendus, millega näidata kaitseväe rangust ja riigi väljapaistvat(!) otsustavust kodanike värbamisel. Tõsi, see etendab justkui tegelikku sõjaolukorda, kus kõik noored mehed võetakse kaasa ootamatult ja pannakse neile munder selga ning paisataks kohe uude olukorda. Aga nagu ma juba jõudsin tõestada, see on põhjalikuks ettevalmistuseks liiga lühike aeg, lisaks ei ole selline lähenemine üldse konstruktiivne. Konstruktiivne lähenemine oleks aste-astmelt väljaõpe - alustamine alt rohujuure tasandilt ja tasahaaval uuele tasemele liikumine, kui alumised astmes on juba sisse juurdunud.
Ajateenistus on praeguses mõttes üdini destruktiivne. Noore (kutsealuse, taaskord) elu katkestatakse ootamatult, kohustusliku aja jooksul ei tee õpe läbi sisulisi arengujärke. Isegi tuntuim sümbol, juuste mahaajamine, ei ole muud kui hävitav lähenemine. Tegemist on puhtalt võimu näitamisega, mis esmajärgus toimib väkke kutsutute alistamisena.
Hetkel on tõsisasi see, et suur hulk noori üritab kaitseväest kõrvale hoida. Paljud tähtsad tegelased küll räägivad, et noored on hukka läinud ja probleem on neis. Võibolla on see ka osalt õige. Aga ei saa eitada fakte, mis räägivad, et ajateenistuse praeguse korraga on probleeme - ja tõsiseid. Olgu ükskõik kelle käes tõe jämedam ots, faktid on sellised nagu nad on ja lahendusi on vaja leida. See ei ole isamaalisus, kui mehi peab väevõimuga ja karistuse hirmus väkke meelitama. Kuskil on mingi viga sees ja ei ole vist loota, et aasta või paariga sadade tuhandete noormeeste meelsust 180 kraadi pöörata õnnestub.
Meie kaitsevägi ei ole praegu muud kui loosung. See on PR-trikk, mis on jõulise imagoga ja paistab hästi välja. See on ainus, mis selles ka on. Sisuline tähendus on sellel nullilähedane - kasutegur on igal juhul haledalt väike, arvestades muid hoopis tõhusamaid võimalusi. See on täis alistavaid ja orjastavaid sümboleid. Ootamatu ja ilma mingi eelneva ettevalmistuseta värbamine on iseloomulik orjastamisele ja väevõimuga sõtta kaasamisele. Sparta noored poisid veeti samamoodi kodust minema. Sama lugu on olnud pea paljaks ajamisega - seda tehti spartalastega, tehti ka orjadega ning sõjavägedes läbi aegade, näitamaks üleolekut.
Nõukogude ajal oli siinmail üks tüüpkaristus 15 päeva aresti, mida määrati uskumatult kergekäeliselt. Ka sellega kaasnes pardliga üle pea käimine - kusjuures ilma mingi arusaadava praktilise põhjuseta (ei tea, kas naistega ka seda tehti).
Konservatiivid muidugi tõuseksid tagajalgele sellise jutu peale, kaitstes kindlalt oma seisukohti. Aga konservatiivid kaitsevad kõike, millest üldsuse surve või mõistuse hääl ei ole veel jagu saanud. Pealegi nende põhjendused taanduvad väidetele, et "nii on koguaeg olnud", "see peegeldab meie ühiskonna väärtusi" või "see käib ühiskonna moraalile vastu". Konservatiivid ei ole kunagi argumenteerimises väga tugevad olnud.
Lõppude lõpuks ei ole mõtet riigikaitset karta. Põhimõtte poolest küll mitte, aga see peaks olema võimude ja rahva vaheline koostöö, mitte ühepoolne võimunäitamine teise suhtes. Me teame niigi, et riigi käes on võim, milleks selle võimendamiseks veel etendust teha... Kui me tahame noori välja õpetada, siis teeme oma õpetuse võimalikult põhjalikuks, konstruktiivseks ja inimsõbralikuks. Sest lõpuks saab inimene ikkagi paremini selgeks selle, mis talle meeldib või huvi pakub.
Paraku on aga hetkel olukord selline, et väga suur osa noori ei taha selles osaleda ja eelistavad teenistusest pigem kõrvale hiilida. Vaidlused ajateenistuse vajalikkuse üle on olnud sagedased - mõlemal poolel on oma põhjused.
Osa inimesi on kindlal seisukohal, et ajateenistusest ei tohi mingil juhul loobuda - et see on meie riigile hädavajalik. Õigupoolest ei ole vähemalt mina kohanud ühtki piisavalt argumenteeritud põhjendust, miks kaitseväeteenistus sellisel kujul meile vajalik on. Peamisteks põhjendusteks on üldiselt: "Sõjavägi teeb mehest mehe", "Kaitsevägi esindab meie rahvuslikke väärtusi" või "Kaitseväeteenistus tagab meile kaitse välisohu eest". Esimesed kaks ei põhine mingitel argumentidel, mistõttu võib need kohe kõrvale heita. Kolmas on rajatud õigetele eeldustele, kuid jääb siis poolikuks ega kaitse seega ajateenistust praegusel kujul kuigi palju.
Olen täiesti nõus, et kaitsealast ettevalmistust on meil vaja ja nõustun ka, et kõik peaksid olema valmis sellesse panustama. Seega peaks see ettevalmistus olema võimalikult tõhus ja tagama kõigi tulevaste võimalike sõdurite parima valmisoleku.
Vaatame, mis on siis praegune ajateenistus. See on kaheksa kuud kuni aasta, mil noor mees (kutsealune, peenelt öeldes) haaratakse ootamatult välja tavaelust ja pannakse sellesse olustikku, mis peaks võimalikult sõjaväeline olema. Ja seejärel... Seejärel lastakse ta lahti ja kõik läheb vanaviisi edasi. Kõva trenn, kas pole?
Olgem ausad, see ei ole üldse mingi tõsiseltvõetav ettevalmistus suureks sõjaks, kindlasti mitte kõige otstarbekam riigi ressursi kasutamine. Tõsi, see on efektne ja tundub üsna suurejooneline: kõik noored mehed värvatakse, pannakse rivvi ja antakse relvad kätte. Aga sisuliselt... olgu tegemist mistahes valdkonnaga, kaheksa kuud ei anna mingit põhjalikku väljaõpet. Ta annab kindlasti ettekujutuse sõjalisest korraldusest ja õpetab natuke rivis käima. Aga meie mure on, et me tahame oma riiki võimalikult tõhusalt kaitsta. Me tahame, et meie noored (mehed siis põhiliselt) oleksid võimalikult põhjalikult ette valmistatud, nende kaitsevõime oleks sügavale ja loomulikult juurdunud ja seda saadaks eluterve entusiasm.
Kaheksakuulise sunniviisilise õppusega seda ei saavuta. Eriti, kui seda tehakse järsku, ilma mingi ettevalmistava tegevuseta ja võimalikult kontrastselt varasema eluga võrreldes. Kooli näiteks pannakse lapsed mõistlikult varases nooruses - mingi põhjus sellel ju on. Et noor inimene saaks mingil alal kitsamat haridust omandad, peab ta aastaid õppima. Alguses üldist, siis oma valitud alale tasapisi koonduma.
Riigikaitse on samuti eriala. On ka räägitud riigikaitse sisseviimisest koolidesse - see juba mõnel pool on, aga siis ilmselt põhjalikult, kui mitte lausa kohustuslikuks. Arvestades Eesti eesmärke riigikaitse alal, oleks see täiesti mõistlik variant meie noorte koolitamiseks. Varastes klassides võiks juba kaitsealast õpet sisse viia. Hiljem saaks juba välilaagrites näiteks käia ja relvi käsitseda. Noortele, eriti just poistele meeldivad sellised mängud, lisaks saaks sel teel palju energiat välja elada, mis muidu halvemal ja vägivaldsemal moel avalduks.
See ei oleks mingi maast-madalast üdini sõjaline kasvatus - see oleks lihtsalt üks valdkond, mida õppida ja harjutada. Kooli ajal saaks selgeks nii teooria kui praktika. Pluss positiivsed tunded, mis kindlasti isamaalisust just ei vähendaks. Vajadusel võiks korraldada ka pikemaid õppejärkusid peale kooli - kuidas täpsemalt, selle üle saaks veel mõelda.
Sellega võrreldes on praegune kaitseteenistus puhas naljategemine. See ei ole muud kui etendus, millega näidata kaitseväe rangust ja riigi väljapaistvat(!) otsustavust kodanike värbamisel. Tõsi, see etendab justkui tegelikku sõjaolukorda, kus kõik noored mehed võetakse kaasa ootamatult ja pannakse neile munder selga ning paisataks kohe uude olukorda. Aga nagu ma juba jõudsin tõestada, see on põhjalikuks ettevalmistuseks liiga lühike aeg, lisaks ei ole selline lähenemine üldse konstruktiivne. Konstruktiivne lähenemine oleks aste-astmelt väljaõpe - alustamine alt rohujuure tasandilt ja tasahaaval uuele tasemele liikumine, kui alumised astmes on juba sisse juurdunud.
Ajateenistus on praeguses mõttes üdini destruktiivne. Noore (kutsealuse, taaskord) elu katkestatakse ootamatult, kohustusliku aja jooksul ei tee õpe läbi sisulisi arengujärke. Isegi tuntuim sümbol, juuste mahaajamine, ei ole muud kui hävitav lähenemine. Tegemist on puhtalt võimu näitamisega, mis esmajärgus toimib väkke kutsutute alistamisena.
Hetkel on tõsisasi see, et suur hulk noori üritab kaitseväest kõrvale hoida. Paljud tähtsad tegelased küll räägivad, et noored on hukka läinud ja probleem on neis. Võibolla on see ka osalt õige. Aga ei saa eitada fakte, mis räägivad, et ajateenistuse praeguse korraga on probleeme - ja tõsiseid. Olgu ükskõik kelle käes tõe jämedam ots, faktid on sellised nagu nad on ja lahendusi on vaja leida. See ei ole isamaalisus, kui mehi peab väevõimuga ja karistuse hirmus väkke meelitama. Kuskil on mingi viga sees ja ei ole vist loota, et aasta või paariga sadade tuhandete noormeeste meelsust 180 kraadi pöörata õnnestub.
Meie kaitsevägi ei ole praegu muud kui loosung. See on PR-trikk, mis on jõulise imagoga ja paistab hästi välja. See on ainus, mis selles ka on. Sisuline tähendus on sellel nullilähedane - kasutegur on igal juhul haledalt väike, arvestades muid hoopis tõhusamaid võimalusi. See on täis alistavaid ja orjastavaid sümboleid. Ootamatu ja ilma mingi eelneva ettevalmistuseta värbamine on iseloomulik orjastamisele ja väevõimuga sõtta kaasamisele. Sparta noored poisid veeti samamoodi kodust minema. Sama lugu on olnud pea paljaks ajamisega - seda tehti spartalastega, tehti ka orjadega ning sõjavägedes läbi aegade, näitamaks üleolekut.
Nõukogude ajal oli siinmail üks tüüpkaristus 15 päeva aresti, mida määrati uskumatult kergekäeliselt. Ka sellega kaasnes pardliga üle pea käimine - kusjuures ilma mingi arusaadava praktilise põhjuseta (ei tea, kas naistega ka seda tehti).
Konservatiivid muidugi tõuseksid tagajalgele sellise jutu peale, kaitstes kindlalt oma seisukohti. Aga konservatiivid kaitsevad kõike, millest üldsuse surve või mõistuse hääl ei ole veel jagu saanud. Pealegi nende põhjendused taanduvad väidetele, et "nii on koguaeg olnud", "see peegeldab meie ühiskonna väärtusi" või "see käib ühiskonna moraalile vastu". Konservatiivid ei ole kunagi argumenteerimises väga tugevad olnud.
Lõppude lõpuks ei ole mõtet riigikaitset karta. Põhimõtte poolest küll mitte, aga see peaks olema võimude ja rahva vaheline koostöö, mitte ühepoolne võimunäitamine teise suhtes. Me teame niigi, et riigi käes on võim, milleks selle võimendamiseks veel etendust teha... Kui me tahame noori välja õpetada, siis teeme oma õpetuse võimalikult põhjalikuks, konstruktiivseks ja inimsõbralikuks. Sest lõpuks saab inimene ikkagi paremini selgeks selle, mis talle meeldib või huvi pakub.
Subscribe to:
Posts (Atom)
