Mind on ju ainult üks

Iga päev mängime me kaasa mänge, mida peetakse täiesti iseenesestmõistetavateks ja isegi üliolulisteks, sealjuures sageli ei kujutata elu ilma nendeta üldse ette. Lisaks tehakse kõige selle juurde veel asjalik ja ülitõsine nägu ning nende veidruste üle vaidlemist peetakse tabuks ja isegi häbematuks.

See tähendab, et olemaks "viisakas" ja "kombekohane", on sulle repliigid ette antud justkui tekstikaardil või stsenaariumis. See ei ole küll terviklik tekst, sest päriselu on keerulisem kui valmiskirjutatud lavastus, aga palju kohustuslikke repliike on seal siiski. Jätame praegu kõik muu kõrvale ja räägime sellest, kuidas on kombeks kõige vähemtuttavate inimestega justkui siiami kaksikutega rääkida (jah, ma mõtlen kurikuulsat "Teie't", mida pea keegi justkui püha sammast ei julge kõigutada).

Teietamist peetakse viisakuse märgiks, et sel teel justkui austatakse kõnetatavat. Samas kehtib see ainult võõraste või vähem tuttavate kohta. Isiklikke tuttavaid ei teietata kunagi, siiski võiks ju arvata, et me neid igati austame.

Taolise eristuse järgi aga oleme harjunud oma tutvusi või üldse tutvuse liike kaheks jagama. See võib mõnes mõttes anda sellise kaitstuse tunde - ühed on isiklikule tasandile teretulnud, teised jäävad ametlikule alale. Kusjuures see on teietamise kõige tugevam pooltargument üldse. Seega ei tasu rääkida austusest, tegemist on puhtalt kaitsevalliga, mille abil võõraid ohutus kauguses hoida.

Ma ei tea täpselt, kuidas selline naljakas sõnakõlks sündis, aga ma kujutan ette, et see on seotud isanda ees kummardamisega ja kohustusliku alandlikkusega, et seisusevahed paremini välja tuleksid (ei kõlba ju põllumehel aadlikuga rääkida kui omasugusega). Meiegi ajaloost on ju tuttav väljend "Kuidas härrad soovivad". Saksa keeles räägitakse mitte "Teist", vaid "Nendest", ja saksa härrad siinmail just laiutasidki.

Kas ei oleks siis igati mõistlik sellest orjaaegsest igandist loobuda ja jõuda inimliku võrdväärse (ja oluliselt loomulikuma) suhtlemiseni? Et pea igal pool mujal Euroopas tehakse ka nii, kus aga ei ole võõrvallutajaid olnud... Tõsi, aga seisused olid ikka ja samamoodi pidi end isanda ees alamaks tegema. Kas nendele väärtustele on mõtet toetuda? Soomes ja Rootsis on sellisest jaotamisest loobutud, igaühe poole pöördutakse kui inimese poole ja ainsaks määrajaks, millist sõna kasutada, on see, mitme inimesega parajasti räägitakse.

Lõppude lõpuks lugupidamist saab näidata ka muud moodi, kui asesõnade muutmisega. Väljendusviise on ju niivõrd palju, nii sõnalisi kui mittesõnalisi, nii teadlikke kui alateadlikke - miks taandada kõik mingile ühele variandile ja veel pealegi väga lihtlabasele. Pealegi, kvaliteet loeb, mitte kvantiteet - miks peaks keegi tundma end meelitatult, kui teda mitmeks inimeseks (või siis kujundlikult mitme inimese vääriliseks) peetakse?

Segadust oleks ka vähem. Esiteks, jätame ainsuse ainsuseks ja mitmuse mitmuseks, teeb paljud olukorrad lihtsamini arusaadavaks. Teisalt ei pea aga pidevalt põdema, kas mõni tuttav on juba sellesse "Sina"-piirkonda tulnud või eelistab ikka umbisikuliseks jääda. Alati ei ole ju huvi ka täpsustada ja soovitada "Sina" peale minna. Võib isegi vastu näppe saada. Tulemuseks on aga see, et igaks juhuks üritad kuidagi ümber nurga rääkida, et kumbagi sõna ei peaks kasutama või koguni kipud vahel suhtlemist vältima (mis on küll äärmuslikumad variandid).

Põhjendus, et "sina/teie" aitab isiklikku ruumi kaitsta ja ametlikke suhteid ametlikena hoida, ei ole kuigi tugev. Üks sõna ei saa määrata suhtumist ja suhtlemise viisi. Kuigi jah, kaugust aitab see tekitada. Samas ei ole ma kindel, kas kaugenemine ja võõrandumine on need väärtused, mida me tahame hoida. Inimlikum ja loogilisem kõnetamin ei teeks kellelegi haiget. Põhjamaades ei ole ka (vähemalt nii palju, kui mina tean) ei ole ka ju lugupidamatus ja ülbus vohama hakanud.