0:13

Pühapäeva õhtu/esmaspäeva varahommik.

Kuna midagi ei ole väga teha, siis poetan siia ühe postituse. Ära on vaadatud Miljonimäng, Superstaari järjekordne saade, üks komöödia (mingi korvpallifilm) ja nüüd siis veedan õhtut (või ööd) last.fm'ist tuleva Nat King Cole'i, Little Richardi jms. saatel.

Lahe.

0:19

Poliitika, poliitika ja veel natuke poliitikat...

Punkt üks: Kui Eurovisiooni lauluvõistlusel punktilugemise lõpu eel vene tiim hõikab "Rassiija! Rassiija!", kas see on siis poliitiline? Meile kõlab ta kindlasti väga tuttavalt, kui mõelda, mis umbes täpselt aasta tagasi juhtus (ja mida vist ka sel aastal jõuti välja hõigata). Lauluvõistlus peaks olema lihtsalt lauluvõistlus, miks rääkida seal puhul poliitikast... Samas räägitakse ja ehk see ka nii on. Kõik, mis riikidevaheline on, on mingil määral poliitika. Eriti siitpoolt vaadates, kui Venemaa oma suurust ühel või teisel moel rõhutab. (Aga ehk nende poliitilised ja mittepoliitilised hüüdlaused on kõik ühtemoodi...)

Punkt kaks: Kui Russkij Razmeri viinareklaam võrdleb Venemaa riigipiiride ulatust Saksamaa ja Prantsusmaa omadega, kas see on siis suurriiklik võimunäitamine? Venemaa on suur ja selles ei ole kahtlust, ka ei ole kahtlust, et talle meeldib seda rõhutada. Kui lauluvõistlus võib olla poliitiline, miks ei võiks siis viinareklaam? Igale poole saab poliitikat sisse tuua - millegi pärast aga kipub see enamasti konflikte tekitama.

Mis siit järeldada? Haakristid ja muud natsisümbolid on nüüd keelatud. Rahvusteema suhtes ollakse väga õrnad ja ettevaatlikud. Poliitika hakkab rahulikku igapäevaelu segama. Ehk peaks mingi jõuga Venemaa võimuiha ja selle näitamist ka piirama. Või hoopis ei tohiks sellest välja teha (kui see mingil kujul ohutu on... - vist ei julge selle peale lootma jääda).

Või on need siis lihtsalt halenaljakad vahejuhtumid, mida võimaluse korral pilada.

Mind on ju ainult üks

Iga päev mängime me kaasa mänge, mida peetakse täiesti iseenesestmõistetavateks ja isegi üliolulisteks, sealjuures sageli ei kujutata elu ilma nendeta üldse ette. Lisaks tehakse kõige selle juurde veel asjalik ja ülitõsine nägu ning nende veidruste üle vaidlemist peetakse tabuks ja isegi häbematuks.

See tähendab, et olemaks "viisakas" ja "kombekohane", on sulle repliigid ette antud justkui tekstikaardil või stsenaariumis. See ei ole küll terviklik tekst, sest päriselu on keerulisem kui valmiskirjutatud lavastus, aga palju kohustuslikke repliike on seal siiski. Jätame praegu kõik muu kõrvale ja räägime sellest, kuidas on kombeks kõige vähemtuttavate inimestega justkui siiami kaksikutega rääkida (jah, ma mõtlen kurikuulsat "Teie't", mida pea keegi justkui püha sammast ei julge kõigutada).

Teietamist peetakse viisakuse märgiks, et sel teel justkui austatakse kõnetatavat. Samas kehtib see ainult võõraste või vähem tuttavate kohta. Isiklikke tuttavaid ei teietata kunagi, siiski võiks ju arvata, et me neid igati austame.

Taolise eristuse järgi aga oleme harjunud oma tutvusi või üldse tutvuse liike kaheks jagama. See võib mõnes mõttes anda sellise kaitstuse tunde - ühed on isiklikule tasandile teretulnud, teised jäävad ametlikule alale. Kusjuures see on teietamise kõige tugevam pooltargument üldse. Seega ei tasu rääkida austusest, tegemist on puhtalt kaitsevalliga, mille abil võõraid ohutus kauguses hoida.

Ma ei tea täpselt, kuidas selline naljakas sõnakõlks sündis, aga ma kujutan ette, et see on seotud isanda ees kummardamisega ja kohustusliku alandlikkusega, et seisusevahed paremini välja tuleksid (ei kõlba ju põllumehel aadlikuga rääkida kui omasugusega). Meiegi ajaloost on ju tuttav väljend "Kuidas härrad soovivad". Saksa keeles räägitakse mitte "Teist", vaid "Nendest", ja saksa härrad siinmail just laiutasidki.

Kas ei oleks siis igati mõistlik sellest orjaaegsest igandist loobuda ja jõuda inimliku võrdväärse (ja oluliselt loomulikuma) suhtlemiseni? Et pea igal pool mujal Euroopas tehakse ka nii, kus aga ei ole võõrvallutajaid olnud... Tõsi, aga seisused olid ikka ja samamoodi pidi end isanda ees alamaks tegema. Kas nendele väärtustele on mõtet toetuda? Soomes ja Rootsis on sellisest jaotamisest loobutud, igaühe poole pöördutakse kui inimese poole ja ainsaks määrajaks, millist sõna kasutada, on see, mitme inimesega parajasti räägitakse.

Lõppude lõpuks lugupidamist saab näidata ka muud moodi, kui asesõnade muutmisega. Väljendusviise on ju niivõrd palju, nii sõnalisi kui mittesõnalisi, nii teadlikke kui alateadlikke - miks taandada kõik mingile ühele variandile ja veel pealegi väga lihtlabasele. Pealegi, kvaliteet loeb, mitte kvantiteet - miks peaks keegi tundma end meelitatult, kui teda mitmeks inimeseks (või siis kujundlikult mitme inimese vääriliseks) peetakse?

Segadust oleks ka vähem. Esiteks, jätame ainsuse ainsuseks ja mitmuse mitmuseks, teeb paljud olukorrad lihtsamini arusaadavaks. Teisalt ei pea aga pidevalt põdema, kas mõni tuttav on juba sellesse "Sina"-piirkonda tulnud või eelistab ikka umbisikuliseks jääda. Alati ei ole ju huvi ka täpsustada ja soovitada "Sina" peale minna. Võib isegi vastu näppe saada. Tulemuseks on aga see, et igaks juhuks üritad kuidagi ümber nurga rääkida, et kumbagi sõna ei peaks kasutama või koguni kipud vahel suhtlemist vältima (mis on küll äärmuslikumad variandid).

Põhjendus, et "sina/teie" aitab isiklikku ruumi kaitsta ja ametlikke suhteid ametlikena hoida, ei ole kuigi tugev. Üks sõna ei saa määrata suhtumist ja suhtlemise viisi. Kuigi jah, kaugust aitab see tekitada. Samas ei ole ma kindel, kas kaugenemine ja võõrandumine on need väärtused, mida me tahame hoida. Inimlikum ja loogilisem kõnetamin ei teeks kellelegi haiget. Põhjamaades ei ole ka (vähemalt nii palju, kui mina tean) ei ole ka ju lugupidamatus ja ülbus vohama hakanud.

Igakevadine kultuuripomm

On aeg tähistada jälle uue nädala algust. Uue, täiesti tavalise vaheluseks...

Jah, ma kavatsen rääkida Tartu Kevadpäevadest, mis just loetud tunnid (juba omajagu, tegelikult) tagasi läbi said. Ilm õnnistas meid sel puhul ka igal juhul täie eest - väljas (täiesti kuival) murul istuda oli ülimalt nauditav ja oleks võnud selliselt päevi pea vahetpidamata mööda saata. Kahjuks kaks esimest päeva möödusid kohustuste tähe all ja nii läksid Kevadpäevade avapäevad minust pea täielikult mööda.

Kolmapäeval aga lahkusin toast juba pärast hommikut ja põikasin korra peahoonesse, et üks esitlus oma rühmaga ette kanda (mis üllatulikult sai härra Vihalemmalt rohkesti kiidusõnu). Ja siis jälle välja päikse kätte...

Kavas olevatele kultuuriüritustele sattusid ma seekord harvemini peale kui varasematel kordadel. Siiski nägin ära kolmapäevase Päevaklubi pea täies pikkuses. SMS mäng pakkus nii korrladajatele, osalejatele kui ka pealtvaatajatele nalja ja naeru, kui kiiruse peale pidi kirjutama "ema, saada raha, mul said pelmeenid otsa, mul on päevad"... Jah, Kevadpäevad siis loomulikult... Aga korraldajate kahemõttelised kommentaarid ei jäänud muidugi tulemata.

Jogurti kõrrega imemine toenglamangust oli lihtsalt lõbus sportlik mäng. Samamoodi ka pitsa söömine ilma käte abita - väidetavalt võisid sealjuures sõbrad aidata (ka ilma käte abita muidugi).

Teatejooks, mille sisuks oli telgis riideid vahetada (ehk siis panna selga, mida iganes telgist leiad - lõpuks läksid käiku juba valdavalt eelmiste osaliste mahajäetud riided), pakkus kõigile lõbu laialt. Miniseelikud, pisikesed pluusid ja laiad teksad kõik läksid kaubaks.

Umbes sellised nägid siis välja päevased üritused Pirogovi platsil ja tõenäoliselt ka muudel pävadel, kuigi mina neid tunnistama ei jõudnud.

Tahaks loota, et korraldajad enda tehtuga rahule jäid ja samamoodi ka kõik rohkem või vähem osavõtnud. Igatahes meeldejääv nädal oli, milleta vist Tartu kevadet eriti ette ei kujutaks. Ja justkui sümboli mõttes läks pühapäeva õhtupoolikul taevas halliks ja vett hakkas lahinal (võinoh, peaaegu) sadama.

Ehk siis, Kevadpäevad on läbi, jääme suve ootama.