Mida ma olen viimased kuus ja pool kuud teinud, saage aru, ma ei oska ka enam muust rääkida. Niisiis...
Mida ütleb selle kohta meie riigi esimene poeg Luukas Kristjan Ilves: "Ilvese arvates kaotavad ajateenistusest kõrvale hiilivad noormehed suurepärase võimaluse teha oma elus midagi täiesti ainulaadset ning võimaluse arendada oskusi, mida neil enne ajateenistust ei oleks olnudki."
See on kaheksa või üksteist kuud puhast väljaõpet, mis sillutab sulle teed sõdurikarjääri suunas. Sest teadagi, on iga terve täisealine meeskodanik tegelikult meie kaitsejõudude hingekirjas.
Ma juba ootan huviga, et teada saada, mida need järgnevad neli kuud toovad, sest ausalt öeldes paistab, et ma olen kõik ära näinud. Julgen seda väita, sest senise põhjal on piisavalt selge, et ma olen sealt põhiteadmised ja üldise ettekujutuse valdkonnast kätte saanud ja rohkem ei õnnestu mul seal vast omandada, rääkimata siis ümbervormimisest.
Lihtsalt ei ole mul seal pakutavaga midagi peale hakata. Olgu see siis suhtumiseviga või küündimatus, aga minul jookseb see sõduriõpe (lapselik sõnastus natuke, kas pole) lihtsalt mööda külgi alla.
Ma adun sealjuures täielikult Eesti Vabariigi maksimaalse kaitsevõime vajalikkust ja sellest tulenevat niivõrd laialdast Kaitseväkke värbamist, aga fakt on see, et imet ei tee ja igast mehest sa sõdurit ei tee. See ei tähenda, et need mehed s*temad oleksid kui teised, lihtsalt ühele sobib üks, teisele teine. Olgugi, et kõiki mehi oleks kriisiolukorras vaja, aga noh, reaalne olukord ei vasta järelikult vajadustele.
Aga niisiis kuna Eesti riik on veendunud, et tahab mulle veel neli ja pool kuud tasuta süüa ja väljaõpet anda, siis hea küll. Praktika on selle juba näidanud luhtunud ürituseks (uskuge, tragikoomikat on sellega küllalt olnud), aga minu võimuses ei ole otsustada. Pealegi ei ole ju probleemi see aeg ära lebotada.
Pealegi, kui selle eluga ära harjuda, on see küllaltki mugav äraelamine. Tsiviileluga on võibolla pärast natuke raske kohaneda.
