Huvitavaid tähelepanekuid kodumaise elu ja kultuuri kohta

Mida vanemad põlvkonnad arvavad meie haritusest? Toon kohe ühe näite. See juhtus äsja minu kodukandis (ühes Saaremaa alevikus) kohaliku poe juures - üks tädike avaldas kõlavalt ühele kaaskondsele oma pahameelt: "Mõned ei tea koolis isegi, mis on lahvka ja runntuhlis!" Mind ise seal ei olnud, mulle kirjeldati eelmainitud juhtumit. Aga olukord on kõnekas.

Autolavka peaks uuemal ajal meedia kaudu ehk jälle natuke tuttav olema, aga see teine sõnamonstrum... Nojah... Asjatundlikumate inimeste abiga sain teada, et too viimane tähendab koorega keedetud kartulit. Öelge nüüd ausalt, kes seda juba enne teadis!

Selliste tädikeste mure on täiesti põhjendatud. See on koguaeg olnud osa nende elementaarsõnavarast ja nüüd nad peavad nägema, kuidas uute põlvkondade noored ei jaga enam seda terminoloogiat - see, mis on koguaeg olnud iseenesestmõistetav ja seda üle kogu hoomatava maailma (võib-olla isegi kuni naabervaldadeni - kaugemale mitte, siis tuleb juba meri ja sealt edasi...)

Nood tädid usuvad siiralt, et selliseid elementaarseid asju mitte teades ei saa noort inimest piisavalt harituks pidada. Tuleb muidugi ka aru saada, et nad on oma elu jooksul tõenäoliselt kord või kaks üldse Saaremaa pealt kaugemal käinud (siin ei ole mul mitte midagi justnimelt Saaremaa ja saarlaste vastu, aga see on see piirkond ja need inimesed, mida ma terve elu näinud olen ja seega ka vastavad näited).

Mis sõna see oligi? Aa... Runntuhlis. Sa võid proovida talt küsida, miks sa peaksid midagi sellist teadma. Ära vastuse osas väga suuri lootusi sea. See võib olla midagi stiilis: "Kõik teavad ju seda!" "Kuidas sa saad, et sa ei tea?!" jne. jne.

See, et kas sellest teadmisest mingit reaalset kasu võib olla ja mis eesmärgil sellist sõnavara vaja läheb, ta sulle ei põhjenda. Loogilkapõhine arutelu leiutati või siis imporditi hiljem kui nemad oma hariduse said. Seega on see nende jaoks võõras teadus.

Kuna vanale koerale uusi trikke ei õpeta ja lisaks ei ole tolle põlvkonna vastav kontingent ka koduhoovist palju kaugemal käinud, siis ei suuda nad hoomata, et kõnepruuk ja ka igasugused kombed, tavad, tõekspidamised võivad olla rangelt piirkondlikud ning mujal sellisel kujul absoluutselt mitte esineda. Tema jaoks on see tema kitsas kogemus absoluutne ainus, mille kõrvale midagi muud ei mahu.

Miks ma sellest räägin? Et neid täiesti tavalisi inimesi mõnitada ja halvustada? Ei - see on lihtsalt midagi, mida tasub teada. Ka selliseid inimesi on olemas ja me peame nendega hakkama saama. Nemad ei hakka kunagi mõistma, et see, mis eile oli möödapääsmatu, võib täna olla kasutu ja isegi segav; et raamatutest ei ole enam kõige praktilisem teadmisi ammutada ja et lugemise asemel võib ka netti sirvida; et endiseid kombeid asendavad uued; et nooremad võivad õpetada ka vanemaid; et järeltulijad võivad kolida kodukülast välja, ka teise Eesti otsa või kuhu iganes üle maailma jne.

Olgugi, et suur osa n.ö maainimeste vanemast põlvkonnast näitab äärmist vaenulikkust kõige uudse või võõra suhtes, on tõenäoliselt siiski võimalik suuremate konfliktideta hakkama saada. Pealegi, noorus on juba aegade algusest saati hukas olnud...

Happy Hallows' Even

For October is now over and at the Dawn of November we shall ride to Hell....

---

Natuke poeesiat, et igav ei oleks...