Kaadritagused

Kohe-kohe on tulemas uus muusikasaade "Eesti otsib lemmiklaulu". Ja mina juhtusin viibima ühe selle osa salvestusel. Kuna erinevalt tõsielusarjadest ei sidunud seal osalenud publikut mingi leping ega vaikimisnõue, siis võin vabalt rääkida kõigest, mida nägin (teevad seda ju sageli ka ajakirjanikud, kes salvestustest enne eetrissejõudmist kirjutavad). Ei-ei, ühtegi võitjat või mingit tulemust ma ei avalda.

Teemaks oli seekord rock ja punk (võibolla üks põhjus, miks Paul mind just sellele kaasa vedas). Saatesarja point on niisiis selles, et esitada tuntumaid Eesti laule läbi aastakümnete - laulud on jagatud stiilide kaupa, nii et igas osas on oma temaatika.

Niisiis mängiti seekordsel esmaspäeva pärastlõunal Eesti rockiparemikku. Midagi oskasime juba oodata, kuna olime näinud kava (kus laule oli muidugi palju rohkem kui saatesse jõudma pidi). Aga mingi üldine ettekujutus oli olemas: "Massikommunikatsioon", "Valgus", "Tere, perestroika" jne.

Meil läks nii hästi, et saime istuda eest teises reas. Ehk siis põhimõtteliselt otse lava vastas. Meie ees istujad (kes saabusid mõningase hilinemisega) osutusid meist umbes kaks korda nooremaks. Esialgu oli vaikus. Rahvas sahises, prožektorid sähvisid, lava taga olev ekraan näitas Windows Media Playeri stiilis värvide mängu, aeg-ajalt kostis kuskilt kõlarist "Thunderstruck'i" avanoote.

Siis hakkas asi pihta. Soojendusesineja Märt Avandi luges publikule sõnad peale ja tutvustas olukorda ja reegleid. Midagi rasket ei olnudki: telefonid välja lülitada ja elavalt kaasa elada. Järgmise asjana hakkas ta rahvast ülevalt rõdu pealt alla kupatama, kuna alumised read olid liiga hõredad. Mingi hetk lubas ta neile, kes alla tulevad, burksi välja teha (huvitav, kust ta selle nalja küll välja mõtles...).

Aga see selleks. Õige show algas siis, kui lavatulede alla astus see päris õige saate/õhtujuht (kell oli 3 päeval...) - Alari Kivisaar. Kes ei ole kunagi varem ühegi saate salvestusel publikuks käinud, sellele võib tunduda harjumatu, kuidas saatejuht sind justkui täiesti eirab ja räägib hoopis kellegi nähtamatu ja tajumatu televaatajaga.

Aga laulude juurde - see on ju ikkagi põhiline kogu saate juures. Need kõige põhilisemad oodatavad laulud olid muidugi olemas. Kui esimese laulu eel ütles saatejuht, et nüüd anname sõna Gunnar Grapsi pojale Janile (kes seepeale ekraanile ilmus), oli enam-vähem selge, mis sealt tuleb. Kõiki peale esimese laulu esitasid originaalesitajad (õigemini lauljad, sest ülejäänud bändikoosseise asendas stuudiobänd).

"Valguse" ajaks tuli lavale Tanel Padar. Tahtmata öelda midagi Tanel Padari laulmisoskuse ja võimekuse kohta, ei olnud ta siiski väga sobiv Gunni asendama. Gunnile iseloomulikud kõrged noodid ei tulnud nii hästi kui oleks võinud loota. Ka jäi ta laval kuidagi passiivseks (ja sageli oli publiku poole seljaga). Aga see selleks, laul oli vinge ja tegelikult ei olnud esitusel ka ju väga viga.

Žürii koosseisus Tiia-Ester Loitme, Rein Kilk ja Peeter Oja... ma ei mäletagi, mis nad ütlesid. Loitme kommentaarid jäid kohati väga segaseks ja ma ei suutnud neist läbi hammustada. Paul lisas, et ta ongi koguaeg selline.

Teise loo ajaks palus Märt Avandi (kes pea iga laulu vahepeal uusi õpetusi käis jagamas) esimestel ridadel tulla lava ette "hüppama" ja "näppu viskama". Lavale kutsuti Villu Tamme, kes laulid ühte väga tuntud poliitilist 1988. aasta laulu.

Samasugust teeseldud eufooriat (kuigi nende laulude puhul võinuks see vabalt ka ehe olla) paluti järgmise loo juures. Laul juhatati sisse sellega, et keegi lavatööline vms tõi kohale statiivi koos tekstialusega. Sisenes Hardi Volmer. Ja hakkas esitama, kui uskuda Mihkel Raua poolt vahendatud sõnu, "laulu meie toredatest ajalehtedest". Ehk siis "Massikommunikatsioon".

Esinejate seas ilmnes ka kaks väga positiivset üllatajat. Üks oli lugu, mida ma teadsin, teine, mida ei teadnud. Esimene oli Fixi "Tsirkus", mille jaoks kutsuti lavale Vello Toomemets. Kuigi ma seda laulu ka varem juba teadsin, tundus ta seal kuidagi eriti võimas. Ja seda hoolimata Toomemetsa täiesti liikumatust olekust laval. Lisaks on tal tõeline rocklaulja hääl, mida iga nurga peal just ei kohta.

Teine oli Riho Sibula "Kassitapp" (või oli see Ultima Thule laul, ma ausalt ei tea). Laval olid ainult Riho ja tema akustiline kitarr. Kuna ma ise akustilise muusika suur fänn ei ole, siis on minu silmis head akustilist muusikat raske teha. Aga Riho Sibul sai sellega hakkama. See ei olnud klassikalise kitarri stiilis noot noodi järel puhtalt ja selgelt - selles oli hinge ja isikupära. Ka jõudu ja energiat.

Üllatusesinejaks kogu partii lõpus oli Eesti päritolu Šveitsi (või kus kurat nad praegu üldse asuvad) bänd Vanilla Ninja. Spetsiaalselt Eurovisiooni jaoks kirjutatud looga "Cool Vibes". Laval oli tol hetkel kolm kitarristi ja kaks klahvpillimängijat - ma ei taha selle kohta midagi öelda, lihtsalt sellist koosseisu ei kohta sageli (tegelikult esimest kohtab Iron Maideni laividel ja teist vist näiteks Toto omadel).

Laulu lõppedes rääkis üks ringi askeldav kõrvaklappidega neiu (kes oli tegelikult selle salvestuse läbiviimisel üks põhitegelasi) bändiliikme Lennaga paar sõna juttu ja siis teatas saatejuht Alari (vist tema) poolpidulikul häälel, et seda laulu on nüüd võimalik kõigil uuesti kuulda. Selleks manitseti nüüd ka publik uuesti lava ette hüplema ja karglema (ja kaasa elama). See koosseis oli nüüd tunduvalt noorem.

Pärast tuli hääletus (mis tegelikult toimub alles eetrissemineku ajal, aga saatejuhi tekstid oli vaja juba kohapeal peale võtta) ja ka žürii sai oma viimase sõna.

Kuna see eetrisse läheb, ma ei teagi. Aga on loota (karta/oletada), et sellest võib saada järjekordne populaarsuse tippe kiikav saade. Ajaa, ja kes vaatama juhtub, võib selles ühes saates näha mind ja veel paari tuttavat nägu lava ees lolli mängimas.

Pärast Vanemuise ees seistes tekkis meie väikesel seltskonnal aga küsimus: mida me teeme selle teadmisega, et üks laul sealt lõpuks ongi lemmikuks valitud?

Teine album lõpuks väljas

Rise oli tugev algus, aga nüüd on The Answer (kellest ma olen siin ka varem rääkinud) tulnud välja järjega - Everyday Demons. Album tuli ametlikult välja tänavu märtsis, netti lekkis ta loomulikult varem. Ise ma ei ole seda jõudnud veel osta (ega muul moel hankida), Youtube'ist saab aga lugusid kuulata.

Tegingi seda, et mingi mulje tekiks. Esimeste albumite paratamatus on see, et bändi isikupära tuleb kõige paremini välja, edasised väljalasked on kõik rohkem tahutud ja silutud ja kõlavamad etteaimatavamalt. Nii on ka Everyday Demons'iga.

Ei, need ei ole halvad laulud - mõned on lausa väga head ja kuulates muutuvad kindlasti veel paremaks. Aga on tunda, et seekord on produtsendid hoopis rohkem asja juures olnud. Rise oli tuntavalt toores ja tahumatu ning pakkus väga vahetut elamust. See oli robuste blues ja rock'n'roll.

Uue albumi laulud on aga selliseid, et neid kujutaks isegi raadiost ette, see muusika kõlab kaasaegsemalt ja sobitub paremini tavaformaati. Siiski ei tahaks ma öelda, et üks on teisest parem. Nad on lihtsalt erinevad ja ehk nii ongi parem. Liiga ühesuguseid albumeid ei olegi ju mõtet välja anda.

Milliseid lugusid ma enim soovitaksin? Ma ei tea, ei oskagi veel väga. Samas, keda huvitab, saab ju ise Tube'ist järele vaadata.

Kes toob Eestile raha ja rikastab Eesti meediat?

Maailmas on üks kuju, kes on avalikkuses ringelnud juba 25 aastat ja ei taha siiani ära kaduda. Ja mis peamine - nüüd tuleb ta Eestisse ja on ummistanud kogu siinse kollase meedia. Aga ehk ongi parem, võiks mõelda - kes see normaalne seda kollast ikka loeb...

Aga see ei ole oluline. Teen julge oletuse ja pakun, et enamus meist loeb vähemalt kord nädalas elu24'ja. Ja kes on seal vähemalt viimase kahe kuu jooksul kõige rohkem läbi käinud staar?

Popdinosaurus Madonna. Ja ainult sellepärast, et ta tuleb Eestisse. Ja ainult ka selle sama põhjuse pärast kirjutatakse temast ka igasugu meisse mittepuutuvaid uudiseid. Sirvides natuke nimetatud kollase väljaande lugusid, võib lugeda, et - ja võibolla on see ajakirjaniku kõmujanuline liialdus - popstaar soovib oma suurusehullustuses sulgeda Helsingi mingi hulga merd, et sinna piirkonda jääval saarel kontsert anda. Väheoluline fakt samas, aga hea ilmestamaks seda meediakära.

Miks Madonna siis nii populaarne on - kui juba teemasse süveneda? Ehk samal põhjusel, miks inimesed (võimalusel) eelistavad Armani ja Gucci riideid. Kaubamärk müüb. Ja päris ausalt pean ütlema - mina ei ole Madonnas midagi muud nii väga erilist leidnud kui lihtsalt üks väga kallis ja tuntud kaubamärk.

Aga kui keegi sinna kontserdile läheb ka puhtlat sellepärast, et talle selline muusika meeldib (ainult muusika pärast), siis jääb soovida ainult head muusikaelamust. Samas on ka teada fakt, et turundajad ja plaadifirmad ka kujundavad inimeste muusikamaitset. Mis raadiotes rohkem ringleb ja mida sõbrad ka rohkem hea sõnaga mainivad, seda hakkad ju ise ka rohkem kuulama.

Jääme ainult ootama, et see show peatselt ära toimuks ja siis saab natuke rahu. Ma küll muidugi ei kujuta, milline kära selle ajal ja vahetult eel on.

Või siis teine soovitus neile, kes minuga sarnaselt arvavad - ärge lugege kollast meediat (üldse), vähemalt kuni kära vaibub...

Uus üritus vanat viisi - Eesti Laul 2009

Juhtusin täna hommikul nägema pealkirjas nimetatud ürituse finaalsaate kordust. Ei ole tänavust karusseli varem üldse veel jälginud - teadsin ainult sedavõrd, et laulud vaatasin ükskord youtube'ist ära.

Eesti Laulu ei ole varasematel aastatel peetud - vähemalt mitte nii avalikult, et mina sellest midagi teaksin. Seega on see täiesti esmakordne üritus, mis... noh... astub Eurovisiooni jälgedes. Ehk siis, Eurovisiooni Eesti eelvooru enam ei korraldata.

Mis siis, et tegu on siiski sama konkursiga, mis tegi läbi nime- ja ilmselt ka kerge imagovahetuse. Laulud olid muidu ikka samasugused ja võitja sõidab euroka lõppvõistlusele. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pikemalt rääkida.

Mulje siis... Laulud midagi erilist ei olnud, ütleks kohe. No ei olnud. Mitmed samad põhiesitajad astusid ka seekord lavale: Laura Põldvere, Ithaka-Maria, Rolf Roosalu jne. Uuteks nägudeks, üllatusesinejateks olid vast Chalice ja Köök.

Rosinaks olid (või kujutage ette misiganes pisikest tumedat kribulat-krimpsus asja, mis siia metafooriks sobiks) Jan Uuspõllu vahepalad, kus ta parodeeris äsja lavalt tulnud esitajaid. Uuspõld on küll väga tegija näitleja ja tema andekuse kohta ei saa midagi halba öelda, aga need paroodiad tal ei õnnestunud ja ma pakuks kahte põhjust. Esimene on võibolla see, et parodeerimine ei ole tema tugevam külg, aga selle peale ma väga palju siiski ei panustaks. Teine ja oluliselt kindlam variant on see, et need artistid ja nende isiksused ei ole piisavalt tuntud, et neist midagi järele teha saaks.

Aga põhijama oli selles, et saadet vaatama hakates tahtsin ma näha pigem laule (jaa, kuigi need piisavalt põnevad ei olnud, tahtsin ma neid siiski näha ja kuulda), mistõttu need pikalevenivad vahepalad olid küllaltki tüütud ja igavad.

Kas ma maikuus (või kuna see on?) ka vaatan, ei tea veel. Ei ole viimastel aastatel väga huvitavad need laupäevaõhtused kolm tundi - ei saa just kiita neid muusikalisi saavutusi, mida sellel üritusel näeb (rahvusvahelisel siis...)

Aga edu tegijatele sellegipoolest ja toredat õhtut kõigile vaatajatele kahe kuu pärast...