Eesti olla natsiriik. Tartu olla natsipealinn. Selliseid väiteid on aeg-ajalt siit ja sealt kuulda olnud. Heiki Suurkask räägib tänases Päevalehes sellest (
http://www.epl.ee/artikkel/458446) ja toob välja kogu selle teema absurdsuse. Selle, kuidas vaheldumisi üksteist natsideks või kommunistideks tembeldatakse. Palju uut infot sealt ei saa, aga meeldiv on lugeda taolist mõistlikku arutelu.
Eesti ei ole natsiriik (Üllatus!?). Hitleri Saksamaa oli natsiriik. Kui vähegi hakata loogiliselt mõtlema, siis on väga raske nende kahe riigi juures midagi põhimõtteliselt sarnast leida.
Heiki Suurkask: "Enamasti ei vaevuta süvenema “vaenlase” tegelikesse vaadetesse, nii saavadki “netinatsi” sildi külge ka kommentaatorid, kes ei pea nõukogudelikku oligarhiat inimlikuks, või arvavad, et proletariaadi diktatuur ei ole majandusseadustele alternatiiviks. Ehk kõik, kes pole nõus “neoliberalismi” maha tegema, on koheselt “netinatsid.”"
Kas Eesti natsid on ka ehk need noored mehed, kes laiguliste pükste ja tanksaabastega kambakesi jõlguvad? Kas see ongi meie poliitiline enamus? Kas neil on meie poliitikas olulist mõju?
Kui Tartust räägitakse, siis esimese natsinäitena tuuaksegi just
skinhead'ide kambad. Tartu on selline huvitav linn, et siin näeb parematel aastaaegadel igasugu huvitavaid karvaseid ja sulelisi. Nii võib Tartut nimetada ka hipide pealinnaks või punkarite pealinnaks. Ainult et need rühmad ei ole vägivaldsete kalduvustega, mistõttu ei saa nende ümber puhuda skandaale ega midagi poliitilist tegelikult.
Ja väita, et natside/skinnide/marurahvuslaste kambad on just Eestile tüüpiline nähtus, on täiesti jabur. Neid on kindlaste põhjamaades, Lääne-Euroopas, USA's ja kahtlemata ka natsikartlikul Saksamaal. Saksamaa on selles suhtes teiste suurriikide poolt väga osavalt ära kastreeritud, et sealne natsihirm (ja hirm juute vähimalgi määral solvata) on väljaspool igasugust realistlikkust.
Nagu ka Suurkask väidab, Eesti on oma rahvusluse ja natsiteemaga alati kellelegi hambusse jäänud - põhiliselt just idanaabrile või kes iganes sealseid jõudusid toetavad. Eesti puhul tuleb see lisaväärtus, et väikse riigina peame tugevamini enda eest seisma, seetõttu võib see rahvuslus aeg-ajalt vaenulikke vorme võtta. Aga vaenulikke just suurte ja ohtlikke vaenlaste suhtes. See on loomulik ellujäämisinstinkt.
Mina ei ole marurahvuslane ja olen vastu igasugusele rahvuse- või rassipõhisele vaenulikkusele. Rahvuslust pooldan ainult niipalju, kui see on tervislik, positiivne ja vajalik ellujäämiseks. Mingit üleliigset pateetikat mul ses suhtes ei ole. Siiski ei näe ma mingit õigustust neile natsisüüdistustele, sest Eestis lihtsalt ei ole sellist valdavat natsimeelsust ja rassivaenulikkust. Teda on, aga mitte sellisel määral, et meid saaks natsiriigiks nimetada.
Vaja on küsida, kellele on see kasulik ja miks selliseid süüdistusi esitatakse. EU propageerib väärtusi, mis sisaldavad pidevat võrdsustamist ja peaaegu täielikku sallivust. Seega on hea kedagi mustata, kes mingis punktis nende põhimõtete vastu eksib. Meil ei ole muud teha, kui jääda endale kindlaks, näidata end heast küljest ja tõestada, et need süüdistused on tühised.
Sest Eesti ei ole natsiriik ja siin, Tartus, ei ole hitlerimeelset valitsust.
