Nii kõnelevad mõned mu head tuttavad ja nende kiituseks on nad selle põhimõtte auga välja kandnud. See on seni küll käinud alkoholitarbimise katkestamise kohta, aga miks mitte seda mõtet mujale laiendada.
Viimased mõni nädal on tõestanud, et kindlasti ei ole hea mõte koguda endale kohustusi, kui sa ei ole kindel, kas sa neid ka kõiki täita suudad. Eriti, kui aega ka ülemäära palju ei ole...
Olgugi, kui selle taga on erialased püüdlused ja vajadus end endale ja teistele tõestada. Lõpptulemus on ikkagi see, et sul ei ole midagi tehtud, võlad ja tegemata tööd on kaelas ja püüad veel viimasest järgmisel minutil midagi parandada.
Puht eriala mõttes, siin sõltud sa väga palju teistest inimestest, nende kättesaadavuses, nende päevakavast, ja mis kõige tähtsam, nende soovist sinuga rääkida. Selles osas olen ma viimase nädala jooksul väga palju korvi saanud.
Pole vist väga hullu, et ma ühtegi juhtumit ei täpsustanud, vaid ajasin lihtsalt üldist mulli... Pole vist ka vaja, läheks väga pikaks jutustamiseks - pealegi on vist igal alustaval ajakirjanikul selliseid lugusid sadakondi.
Nii et pöidlad püsti.
Monday, September 29, 2008
Tuesday, September 23, 2008
Vist peaks nii olema
Mul on tunne, et ma ei lähe nüüd enam pikka aega koju. Mind küll oodatakse seal ja väga meeldiv oleks pere ja omasid näha, aga kõiges muus toimuvad alati tagasiminekud, kui ma sinna pagen. Sellele oleks küll tonnide kaupa vastuargumente, aga ma ei tunne, et mul praegu seda pelgupaika vaja oleks. Turvalise lapsepõlve rüpes on juba küllalt ja küllalt oldud. Ma ei tea, mis selle teadmisega teha, aga noh kui ma ta juba kirja panin...
Sessuhtes, et siin on hea, siin on seiklused, siin on väljakutsed, uued huvitavad inimesed, kellega veel lähemalt tutvuda. Mitte, et ma neid võimalusi pooltki ära kasutanud oleksin. Kõik see on ju nii loogiline.
---
Mõtteeksperiment, siis.
Sessuhtes, et siin on hea, siin on seiklused, siin on väljakutsed, uued huvitavad inimesed, kellega veel lähemalt tutvuda. Mitte, et ma neid võimalusi pooltki ära kasutanud oleksin. Kõik see on ju nii loogiline.
---
Mõtteeksperiment, siis.
Sunday, September 21, 2008
18:17
Lahe. Istun siin üksinda ja kuulan mingeid eriti melanhoolseid laule.
Varsti lähen Eero ja Pauli juurde, et Kanal 2'st kiirgavat valgust silma lasta.
18:19
Varsti lähen Eero ja Pauli juurde, et Kanal 2'st kiirgavat valgust silma lasta.
18:19
Kust oleks praegu veel võimalik ammutada lõvijõudu?
Sellega alustan ma oma mõttetute kirjutiste sarja, aga te olete rohkem kui teretulnud lugema.
Thursday, September 18, 2008
Korp! ...ei... Püss! ...eei... EÜS...
...jaa! Sest just seal ma eile käisin - tutvumas akadeemilise organiseeritud seltsitegevusega. Igasugune eelnev teadmine mul sellest puudus, uudishimu aga oli piisavalt suur. Nagu ka eelarvamused, hirmud ja ootused.
Lugu algas sellest, kuidas ma mingist usuteaduse loengust ühikasse kiirustasin. Seal muuhulgas püüdsin EÜS'i asukoha selgeks teha (mis õnnestus - nähtavasti). Kohale jõudsin ma stiilse hilinemisega, poolteist tundi. Sellega võitsin ma selle, et sain täiesti enda isikliku tutvustamisvooru. Algus oli hea - juba tutvustamisel tuli neil mulle meelde tuletada, et selts ei ole korp ja EÜS ei ole Korp!
Omamoodi väga huvitav kogemus oli see. Esiteks, nii palju ülikonnastatud inimesi ei ole ma näinud vist kooli lõpuaktusest saati. Aga seekord olid kohal tõesti ainult mehed, nii et pilt oli veelgi mustvalgem. Lisaks olid iga asja jaoks reeglid (kogenud korbi- või seltsiliikme jaoks kõlaks see lause liigagi mõttetult). Selles oli omamoodi mängulisust, andis kogu sellele sealsele elule nagu mingi lisaväärtuse juurde. Olgem ausad, kaootilisust vähendas ka, mingit niisama ringijauramist väga ei olnud.
Õlle- ja snäkilaud oli ka noobel. Ja nagu mainiti, seltsis on kõik ühine. Seltsivaim oli imetlusväärne. OK, ühe korra põhjal on raske midagi öelda, aga ütleme, et esmamulje oli lootustandev.
Kas ma läheksin uuesti? Ei lähe, sest samal ajal on rebaste kastmine. Nöök, kas pole... Nii palju, kui ma sellest ka huvitatud ei ole, meie oma osakond on ikkagi natuke huvitavam.
[Vahemärkus:] Tänase hommiku kohta läheb teine tass teed ja ma luban, et see ei jää kaugeltki viimaseks.
---
Ma olin enne päris kindlal veendumusel, et korpi (või seltsi) ei oleks minul küll asja. See viimane külastus suutis üht asja muuta. Ei, mitte muuta, aga mõtlema panna. Mul tekkis tõsine huvi, mida selline elu endast täpselt ette kujutab. See on täiesti erinev tavalisest harjumuspärasest elust - seal on reeglid, aukoodeks ja kõik muu taoline. Põnev oleks seda läbi mängida.
Siiski oleks mul väga raske ennast ette kujutada sellises nooblis eliitseltskonnas. See on harjumatu, kui mitte isegi veidi ulmeline. Ilmselt on just need need seltskonnad, kes kulisside taga maailma asju juhivad. Vandenõuteoreetikutele on siin mõtlemisainet.
Ulmekirjanduse maadelt tagasi tulles, mida öelda neile, kes kahtlevad, aga tunnevad, et ehk just neid seltsielu ehk natuke huvitab... Minge vaadake kindlasti järele - kasvõi ühe korra ühel külalisõhtul.
---
Nii, mina lähen nüüd ja teen veel ühe tassi teed.
Lugu algas sellest, kuidas ma mingist usuteaduse loengust ühikasse kiirustasin. Seal muuhulgas püüdsin EÜS'i asukoha selgeks teha (mis õnnestus - nähtavasti). Kohale jõudsin ma stiilse hilinemisega, poolteist tundi. Sellega võitsin ma selle, et sain täiesti enda isikliku tutvustamisvooru. Algus oli hea - juba tutvustamisel tuli neil mulle meelde tuletada, et selts ei ole korp ja EÜS ei ole Korp!
Omamoodi väga huvitav kogemus oli see. Esiteks, nii palju ülikonnastatud inimesi ei ole ma näinud vist kooli lõpuaktusest saati. Aga seekord olid kohal tõesti ainult mehed, nii et pilt oli veelgi mustvalgem. Lisaks olid iga asja jaoks reeglid (kogenud korbi- või seltsiliikme jaoks kõlaks see lause liigagi mõttetult). Selles oli omamoodi mängulisust, andis kogu sellele sealsele elule nagu mingi lisaväärtuse juurde. Olgem ausad, kaootilisust vähendas ka, mingit niisama ringijauramist väga ei olnud.
Õlle- ja snäkilaud oli ka noobel. Ja nagu mainiti, seltsis on kõik ühine. Seltsivaim oli imetlusväärne. OK, ühe korra põhjal on raske midagi öelda, aga ütleme, et esmamulje oli lootustandev.
Kas ma läheksin uuesti? Ei lähe, sest samal ajal on rebaste kastmine. Nöök, kas pole... Nii palju, kui ma sellest ka huvitatud ei ole, meie oma osakond on ikkagi natuke huvitavam.
[Vahemärkus:] Tänase hommiku kohta läheb teine tass teed ja ma luban, et see ei jää kaugeltki viimaseks.
---
Ma olin enne päris kindlal veendumusel, et korpi (või seltsi) ei oleks minul küll asja. See viimane külastus suutis üht asja muuta. Ei, mitte muuta, aga mõtlema panna. Mul tekkis tõsine huvi, mida selline elu endast täpselt ette kujutab. See on täiesti erinev tavalisest harjumuspärasest elust - seal on reeglid, aukoodeks ja kõik muu taoline. Põnev oleks seda läbi mängida.
Siiski oleks mul väga raske ennast ette kujutada sellises nooblis eliitseltskonnas. See on harjumatu, kui mitte isegi veidi ulmeline. Ilmselt on just need need seltskonnad, kes kulisside taga maailma asju juhivad. Vandenõuteoreetikutele on siin mõtlemisainet.
Ulmekirjanduse maadelt tagasi tulles, mida öelda neile, kes kahtlevad, aga tunnevad, et ehk just neid seltsielu ehk natuke huvitab... Minge vaadake kindlasti järele - kasvõi ühe korra ühel külalisõhtul.
---
Nii, mina lähen nüüd ja teen veel ühe tassi teed.
Monday, September 15, 2008
OK
See, kuidas ma nägusid meelde jätta ega ära tunda ei suuda, muutub juba täiesti naeruväärseks.
p.s. Tahtsin selle lihtsalt välja öelda...
p.s. Tahtsin selle lihtsalt välja öelda...
Sunday, September 14, 2008
1:54
Öös on asju. Väidetakse, et on...
Igal juhul mõnda neist ma praegu näen... nii et midagi on kindlasti.
Jamiroquai laulab Soul Education'it ja mina... ee... ei maga (lühidalt öeldes). Viimasel ajal olen üle keskmise palju filme vaadanud - suuresti võib selles süüdistada Pauli, kellel on esiteks suur telekas ja teiseks suhteliselt palju filme ühel või teisel moel saadud. Tänaseks teemaks oli Troy ja siis veel mingi imelik film, mida ma pisteliselt kiikasin ja kus oli väga palju mõttetut jauramist.
Just mõtlesin, et ütlen midagi ka Dark Night'i kohta, aga ma kardan, et iga teine blogipidaja ja siis veel mingi hulk neid on kõik sellest juba kirjutanud.
Ja reklaam "Kes juhib?"-"Eesti!" hakkab viimase aja sündmuseid ja üldse Eesti jalgpalli käekäiku arvestades üha jaburam tunduma.
Aijaa, töö asjus satun järgmine nädal vist korpidesse. Eks näis täpsemalt, kuidas see asi välja nägema hakkab.
---
The Achilles character has an issue with authority... I kinda like it. ;D
2:06
Igal juhul mõnda neist ma praegu näen... nii et midagi on kindlasti.
Jamiroquai laulab Soul Education'it ja mina... ee... ei maga (lühidalt öeldes). Viimasel ajal olen üle keskmise palju filme vaadanud - suuresti võib selles süüdistada Pauli, kellel on esiteks suur telekas ja teiseks suhteliselt palju filme ühel või teisel moel saadud. Tänaseks teemaks oli Troy ja siis veel mingi imelik film, mida ma pisteliselt kiikasin ja kus oli väga palju mõttetut jauramist.
Just mõtlesin, et ütlen midagi ka Dark Night'i kohta, aga ma kardan, et iga teine blogipidaja ja siis veel mingi hulk neid on kõik sellest juba kirjutanud.
Ja reklaam "Kes juhib?"-"Eesti!" hakkab viimase aja sündmuseid ja üldse Eesti jalgpalli käekäiku arvestades üha jaburam tunduma.
Aijaa, töö asjus satun järgmine nädal vist korpidesse. Eks näis täpsemalt, kuidas see asi välja nägema hakkab.
---
The Achilles character has an issue with authority... I kinda like it. ;D
2:06
Friday, September 12, 2008
Wednesday, September 10, 2008
Radio Radissimus
Selle nonsense-pealkirja taga on tegelikult see, et minu akadeemilises meediahariduses on tulnud uus lehekülg. Tegelikult enam mitte lehekülg, sest kui varem oli tõesti teemaks (nii teoorias kui praktikas) valdavalt trükimeedia, siis nüüd oleme jõudnud... noh, raadioni.
Lisaks sellele, et raadio on kõige vähemsegavam meedium, on sellel ka kõige suuremad nõudmised esitusele. Viimane tähendab seda, et tema küllaltki piiratud võimaluste juures tuleb sõnum siiski võimalikult arusaadavalt ja selgelt kuulajani viia. Tegelikult on need kaks küllaltki lähedalt seotud - mul on jalaga segada olukordi, kus raadio ei ole tõesti muu kui lihtsalt taustamüra. Kui mingil hetkel küsida, millest parajasti räägitakse, ei oskaks ma midagi asjalikku vastata. Mu toanaaber teeb vahel seda - ütleb midagi mingi uudise kohta ja mina vastan "mhmhh" vms, kuna ei ole aimu, millest jutt.
Aga see selleks...
Kui mu senine raadiokogemus piirdus pistelise Kuku kuulamisega, siis nüüd tuleb peale kogu pakett - uudiste koostamine, lindistamine, hääleharjutused, montaaž, mis iganes... Ja nagu ma taas enda "rõõmuks" avastasin, ei valda ma oma häält üldse. Mitte ainult sõnade mõttes, vaid ka kõige otsesemalt hääle mõttes. Kirjutatud tekstiga on lihtne, selle juures sa saad mõelda, sõnu valida ja pärast veel ümber kohendada. Ja mis põhiline... s e e - e i - t e e - m i n g i t - h ä ä l t !
Naljakas, et ma justnimelt seda ajakirjanduse asja tulin omandama. Aga see juhtus lihtsalt jubedalt huvitav olema. Vähemalt nüüdseks võin ma seda öelda. Kes oleks võinud arvata, et ruumis, kus on alla 20 inimese, mu hääle sisse ikkagi värinad tulevad... Tuletab meelde 10. klassi, kui kõnega klassi ees esinema pidin - see ei läinud ka kuigi hästi. Või siis kui 6. klassis esmakordselt terve kooli ees ettekannet tegin. OK, sellest vist ei räägi...
Igatahes on see raadio teema uus ja põnev väljakutse, millest oleks nii mõndagi õppida. Uudiste koostamisest ühtteist juba tean (vähemalt nii ma arvan). Algus, see kõik on alles väga algus.
---
Igal juhul, oli meeldiv natuke muljeid jagada...
Lisaks sellele, et raadio on kõige vähemsegavam meedium, on sellel ka kõige suuremad nõudmised esitusele. Viimane tähendab seda, et tema küllaltki piiratud võimaluste juures tuleb sõnum siiski võimalikult arusaadavalt ja selgelt kuulajani viia. Tegelikult on need kaks küllaltki lähedalt seotud - mul on jalaga segada olukordi, kus raadio ei ole tõesti muu kui lihtsalt taustamüra. Kui mingil hetkel küsida, millest parajasti räägitakse, ei oskaks ma midagi asjalikku vastata. Mu toanaaber teeb vahel seda - ütleb midagi mingi uudise kohta ja mina vastan "mhmhh" vms, kuna ei ole aimu, millest jutt.
Aga see selleks...
Kui mu senine raadiokogemus piirdus pistelise Kuku kuulamisega, siis nüüd tuleb peale kogu pakett - uudiste koostamine, lindistamine, hääleharjutused, montaaž, mis iganes... Ja nagu ma taas enda "rõõmuks" avastasin, ei valda ma oma häält üldse. Mitte ainult sõnade mõttes, vaid ka kõige otsesemalt hääle mõttes. Kirjutatud tekstiga on lihtne, selle juures sa saad mõelda, sõnu valida ja pärast veel ümber kohendada. Ja mis põhiline... s e e - e i - t e e - m i n g i t - h ä ä l t !
Naljakas, et ma justnimelt seda ajakirjanduse asja tulin omandama. Aga see juhtus lihtsalt jubedalt huvitav olema. Vähemalt nüüdseks võin ma seda öelda. Kes oleks võinud arvata, et ruumis, kus on alla 20 inimese, mu hääle sisse ikkagi värinad tulevad... Tuletab meelde 10. klassi, kui kõnega klassi ees esinema pidin - see ei läinud ka kuigi hästi. Või siis kui 6. klassis esmakordselt terve kooli ees ettekannet tegin. OK, sellest vist ei räägi...
Igatahes on see raadio teema uus ja põnev väljakutse, millest oleks nii mõndagi õppida. Uudiste koostamisest ühtteist juba tean (vähemalt nii ma arvan). Algus, see kõik on alles väga algus.
---
Igal juhul, oli meeldiv natuke muljeid jagada...
Tuesday, September 02, 2008
1. september
...algas sellega, et tegin ja kirjutasin valmis oma loo ühele noortelehele, kus mu kursaõde on peatoimetaja ja mille me tegelikult leppisime kokku juba reedel. Esmaspäev oli see päev, kus ma võisin jälle oma allikatele helistada. Igal juhul valmis ma ta sain, et minna sooja suve(sügis)päeva nautima.
Esimese koolipäeva puhul oli linna peal palju ülikonnastatud ja üles löödud noori näha, kes kas tulid kuskilt, läksid kuskile või hängisid niisama. Lisaks oli telefon mul sel poolpunane, sest kõik vanad tuttavad olid Tartus tagasi ja tegutsemisvalmis. See oli ka see päev, kui ajakirjandusosakonda (hea küll, instituuti..) tulid uued rebased, keda vanemad kolleegid (tõsi küll, pigem teine kursus) vastu võtma pidid.
Tava kohaselt algab see tutvumis- ja muude mängudega Pirogovil ja siis läheb edasi Trehvi vabakavale. Mõlemad kohad jõudsin üle vaadata, aga kogu üritusel olin ma pigem juhukülaline. Esialgu tundus mulle, et rebaseid on kuidagi vähe ja kogu lugu natuke vaikne, aga siis asjatundjad ütlesid mulle kohe, et tegelikult on neid seekord tavatult palju (ju ma siis mäletasin valesti).
Tegelikult kogu õhtupoolik kujunes nii, et ma käisin erinevate seltskondade vahet ja iga natukese aja tagant helistasin/helistati mulle, et teada, kus ma olen/kus nemad on. Igal juhul Trehv kuidagi maagiliselt muutus Undergroundiks ja see omakorda peagi Krooksuks.
Ja Marti, kes ühena vähestest on samuti saarelt (tema puhul siis Muhult), ei salli, kui ma ütlen "too". Ta jõudis seda mitte ainult üks kord ära mainida.
Aijaa, Underis kohtusin ma ühe mõttekaaslasega. Kuidagi me hakkasime rääkima muusikast (üllatus) ja kui ma mingil hetkel ütlesin, et ma ei salli alt. rocki, siis ta ütles: "Vat! Just! Just täpselt!" Mis nüüd muidugi ei tähenda, et ma tahaks kuidagi midagi halvasti öelda neile, kes seda kuulavad (ja ma kahtlustan, et neid on hetkel palju). Nii et, mitte midagi isiklikku.
Igal juhul on tal bänd, mis muuseas 12-dal Kaubamaja juures esineb - stiiliks midagi 80-date hair metal'i taolist ja tehakse vist Skid Row ja Led Zeppelini cover'eid. Nii et tasub kohal olla.
---
Krooksust tulin ma koos Henriga (mu endine boksinaaber) koju ja ta oli nii kinni, et see andis sõnale "kinni" hoopis uue tähenduse...
Esimese koolipäeva puhul oli linna peal palju ülikonnastatud ja üles löödud noori näha, kes kas tulid kuskilt, läksid kuskile või hängisid niisama. Lisaks oli telefon mul sel poolpunane, sest kõik vanad tuttavad olid Tartus tagasi ja tegutsemisvalmis. See oli ka see päev, kui ajakirjandusosakonda (hea küll, instituuti..) tulid uued rebased, keda vanemad kolleegid (tõsi küll, pigem teine kursus) vastu võtma pidid.
Tava kohaselt algab see tutvumis- ja muude mängudega Pirogovil ja siis läheb edasi Trehvi vabakavale. Mõlemad kohad jõudsin üle vaadata, aga kogu üritusel olin ma pigem juhukülaline. Esialgu tundus mulle, et rebaseid on kuidagi vähe ja kogu lugu natuke vaikne, aga siis asjatundjad ütlesid mulle kohe, et tegelikult on neid seekord tavatult palju (ju ma siis mäletasin valesti).
Tegelikult kogu õhtupoolik kujunes nii, et ma käisin erinevate seltskondade vahet ja iga natukese aja tagant helistasin/helistati mulle, et teada, kus ma olen/kus nemad on. Igal juhul Trehv kuidagi maagiliselt muutus Undergroundiks ja see omakorda peagi Krooksuks.
Ja Marti, kes ühena vähestest on samuti saarelt (tema puhul siis Muhult), ei salli, kui ma ütlen "too". Ta jõudis seda mitte ainult üks kord ära mainida.
Aijaa, Underis kohtusin ma ühe mõttekaaslasega. Kuidagi me hakkasime rääkima muusikast (üllatus) ja kui ma mingil hetkel ütlesin, et ma ei salli alt. rocki, siis ta ütles: "Vat! Just! Just täpselt!" Mis nüüd muidugi ei tähenda, et ma tahaks kuidagi midagi halvasti öelda neile, kes seda kuulavad (ja ma kahtlustan, et neid on hetkel palju). Nii et, mitte midagi isiklikku.
Igal juhul on tal bänd, mis muuseas 12-dal Kaubamaja juures esineb - stiiliks midagi 80-date hair metal'i taolist ja tehakse vist Skid Row ja Led Zeppelini cover'eid. Nii et tasub kohal olla.
---
Krooksust tulin ma koos Henriga (mu endine boksinaaber) koju ja ta oli nii kinni, et see andis sõnale "kinni" hoopis uue tähenduse...
Subscribe to:
Posts (Atom)
