Elu on ikka seiklus

Täna hommikul vara kõndisin bussijaama, et Tartust ära koju sõita. Pool kaheksa on väga varajane kellaaeg ja tõepoolest, mul oli raske end üles ajada.

Buss oli kahekorruseline (Eesti variant double-deckerist) ja mina paigutusin teise korruse kuhugi etteotsa. Umbes paar kilomeetrit linnast väljas sisenes tüüp (varubussijuht, teine bussijuht, kahekorruselistele bussidele iseloomulik lisatöötaja bussis - pole õrnematki aimu, kuidas teda nimetada) ja teatas, et buss ei ole töökorras ja seetõttu tuleb uuele bussile ümber istuda. Tegelikult, kuna ma natuke ka und vaatasin ja klapid olid kõrvas, kuulsin ma ainult "bussipark" ja "teine buss", aga mõte oli ilmne.

Ma ei oska öelda, palju me sellega aega kaotasime, aga nähtavasti piisavalt, kuna mõni oli sellest väga ärritatud. Esimesel istmel asus üks naine juhiga väga ägedasse sõnelusse, väites, et talle vastutulevad sugulased peavad seetõttu liiga kaua ootama. Ei ole minu asi teiste probleemidele hinnanguid anda, mistõttu ta mure võis täiesti õigustatud olla.

Kuna me liikusime välja bussipargist, mis asub minu jaoks seni tundmatus Tartu osas, seega läksime linnast välja ka muid teid pidi. Tegelikult kuni umbes poole teeni Viljandisse tundus, et me sõidame täiesti võõraid teid pidi.

Muus osas midagi ebatavalist ette ei tulnud. Kuigi siis, kui Kuivastu hakkas lähenema, oli 25 kilomeetri maha sõitmiseks aega 15 minutit. Praam pidi väljuma kell 12 ja oli näha, et inimesed hakkasid sel hetkel pingsalt teeviitasid ja kellaaega jälgima. Kui ma ei eksi, siis järgmine praam oleks väljunud kell kaks. Tegelikult me jäimegi hiljaks, aga oh imet, viis minutit peale õiget kellaaega seisis too seal, visiir üles tõstetud ja justkui täpselt meid ootamas.

Ja nii ma jõudsin täna Saaremaale. Ja õigeks ajaks.

Ameerika Unelm

Praeguseid sündmuseid arvestades ei pääse vist sellest, et natuke poliitikast rääkida. Gruusias käisid (käivad vist siiani - andmed on natuke vastuolulised) kirjeldamatud tapatalgud, mis tuli vist kõigile Peipsi järvest lääne poole jäävatele riikidele külma dušina.

Meie jaoks siin on lisaks grusiinide toetamisele suurimaks küsimuseks, et mis saab, kui meiega nii juhtub. Esimene tunne on, et see ei ole võimalik, sest see ei tunduks lihtsalt usutav. Järgmisel hetkel ütleb loogika, et kui Venemaa juba korra jala võõrale pinnale tõstis, võib ta seda vabalt uuesti teha - ja miks mitte siia, sest vähemalt Venemaa poolt vaadatuna on meil Gruusiaga küllaltki sarnane staatus.

Siis aga kui kaine mõistusega teemasse süveneda, on ilmne, et sama viga ei lastaks uuesti enam nii kergesti juhtuda. Läänemaade senised illusioonid Venemaa kohta ei ole kindlasti enam nii ilusad kui paar nädalat tagasi. Mida kiiremaid järeldusi Lääne keskustes tehakse, seda kindlamalt võime end tunda.

Paraku võib taaskord, nagu alati, kui on meie idapoolse naabriga tegemist, näha, et just meie lähematest "liitlastest" on kõige vähem loota. Kas on viga Euroopa keerulistes süsteemides või pikas ja mugavalt stabiilses ajaloos, aga just Euroopa paistab olevat kõige võimetum kindlameelseid otsuseid vastu võtma ja konkreetseid samme astuma.

Olgem ausad, ka Külma Sõja ajal oli Euroopa pigem kõrvaline pealtvaataja, kes lihtsalt aeg-ajalt vaiksel häälel midagi Ameerika toetuseks pobises. Ma ei ole põhimõtteline USA poliitika pooldaja ega toeta ka tingimata just Vabariiklasi, aga just sealtpoolt paistab tulevat jõulisemaid sõnumeid Venemaa suhtes. Nimetas ju ka Reagan Nõukogude Liidu "Kurjuse impeeriumiks" - küll suuresti lihtsalt loosung, aga andis väga olulise poliitilise sõnumi.

Nagu ka tänane Postimehe juhtkiri viitas, ida poolt tuleva ohu korral võime ennekõike just üle Ameerika poole vaadata, siinpool ookeani ei viitsi meie pärast keegi sõrmaotsagi liigutada.

Euroopa on mingite oma arengute tõttu langenud poliitilise korrektsuse ja administratiivse keerukuse (mida iganes see ka ei tähendaks...) lõksu, kust ei paista enam välja saavat (ega vist ei ürita ka eriti). Kui räägitakse, et Euroopa on igas valdkonnas läinud liiga pehmeks ja "roosaks" (poliitilises mõttes), siis on selles omajagu tõtt.

Alguse sai see sotsialistlikest väärtustest, mille esialgsed eesmärgid olid väga õilsad. Ma ei räägi kohe kidlasti sellest marksismist, mille kaudu ka Eestis väga julmasid tegusid toime pandi, vaid arengutest, mis pidi vähendama majanduslikku ja muud kihistumist, vähendama vaesust ja muutma kogukondi sallivamaks. Aga kõik see muutus suuremaks kui selle algatajad oodanud olid ja väljus kontrolli alt, muutes Euroopa poliitilise korrektsuse ja keeruliste normide rägastikuks.

Ameerika on selles suhtes tõesti küllaltki konkreetne maa. Sinna kunagi sisserännanute "igaüks iseenda eest" mentaliteet on küllaltki hästi veel säilinud, mis avaldub ka näiteks välispoliitikas. Riigid, milles on säilinud jõukultus, on üldjuhul ka sõjaliselt tugevamad. Kristlikus ja konservatiivses Ameerikas on see kultus mingil kujul täiesti olemas. Paraku ka Venemaal.

Siiski ei ole mõtet kohe sõda kartma hakata. Eestit siiski võetakse juba enam-vähem "tsiviliseeritud" riigina. Gruusiat nähakse vast pigem riigina, mis on tsiviliseerumise teel - võib olla üks põhjus, miks Gruusia ründamist ehk loomulikumana võetakse. Mis aga loogiliselt võttes on väga silmakirjalik seisukoht ja põhineb lihtsalt mugavusel (Ärme selle jamaga seal hakka eriti tegelema!).

Vaatame, kuidas praegune Gruusia olukord laheneb ja millise seisukoha keegi selle suhtes võtab. Ning ka millised edasised sammud järgnevad. USA poolsed sõnumid ei ole küll kõige järsemad, aga nad on siiski otsekohesed.

Ei

Jah...

Niisiis, kõik sai alguse sellest, et ma tahtsin kirjutada oma esimesest töönädalast Tartus. Aga juhtus nii, et ma leidsin Kadri blogist selle küsitluse ja esialgsest mõttest ei tulnud midagi välja. Tundus liiga hea küsitlus, et vastamata jätta.

---

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Mulle räägiti, et minu sünni puhul koostati terve nimekiri võimalikest nimedest, mille seas olid nii Alar kui Rene (mis lõpuks sai mu venna nimeks). Minu omapärase nimekuju põhiteemaks sai see, et Saaremaal seda "H"d niikuinii välja ei hääldata - milleks seda siis üldse kirjutada...

2. Millal viimati nutsid?
Oi, kui toda nüüd mäletaks. See kusjuures ei pruukinud üldse ulmeliselt ammu olla - ma võisin mingi 15 - 16 olla, võibolla ka 17. Olukorda ei mäleta, aga üsna ilmselgelt püüdsin ma seda varjada, sest teadagi...

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ma oskan teha päris huvitavat käekirja, aga enamus ajast on see (tegelikult) päris kole. Mis teha, kui suur osa kirjutamist klahvidega toimub.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Selle peale ma küll kunagi mõelnud ei ole. Kodutehtud kotletid külma hapukoorekastme ja kartulitega on muidugi klassika, mis on vaid üks paljudest asjadest, mis mind ikka aeg-ajalt sinna kodu poole tõmbab.

5. Kas sul on lapsi?
Ei

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Sõltub, kes ma oleksin. Ma olen kujutanud end ka selliste tegelastena, kes päris-minuga kohe kuidagi läbi ei saaks

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Uskumatu, kui hästi see eelmise küsimusega kokku läheb. Ma olen küll väga-vähesõnaline, aga sarkasmipisik paistab tugevalt sees olevat. Võibolla teistele paistab teisiti, aga mulle tundub, et seda jõuan ma liiga sageli olla.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei ole.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ju ikka. Kui võimalus tekib, ei kujuta küll ette, et sellisest asjast ära ütleksin.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Nagu Kadri ütles, maisihelbed on maisihelbed. Nad on head (tõesti), aga vahet ma neil ei tee.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Noh, nad ei tule eriti ära, kui sa neid lahti ei seo.

12. Kas pead end tugevaks?
Nagu olen ja nagu ei ole ka. Seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Ei ole ses osas midagi märkimisväärset.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Ma tõesti ei tea. Midagi tavalist vist. Karamellijäätis mulle väga ei meeldi. Muidu vist vahet ei ole.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Nägu. Järgmiseks olekut või meeleolu - midagi, mis annab aimu isiksusest.

15. Roosa või punane?
Punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Ma f*k'n ei oska end üldse väljendada. Ma kohe üldse ei oska oma mõtteid ja tundeid sõnadesse panna. See on see, mis mind ennast kõige rohkme häirib. See, et ma valisin oma tulevaseks elualaks ajakirjanduse, on küll väga ebaloogiline kokkusattumus, sest sõnaline väljendus on kogu selle võti (samas ma arvan, et just seetõttu ei ole see üldse kokkusattumus).

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Kõiki neid häid ja toredaid inimesi, kes suve jooksul üle Eesti laiali on.

18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Miks ka mitte. Kuigi ma väga ei usu, et keegi selle just nimelt minu blogist üles korjab.

19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Siniseid pükse. Sokke ei kanna.

20. Mida viimati sõid?
Putru - ja seda tegelikult täna hommikusöögiks, samal ajal, kui ma esimestele küsimustele vastasin.

21. Mida hetkel kuulad?
Raadiot. Kukust tuleb "Meretund". Hetkel laulab Marko Matvere mingit laulu, mille nimi on võibolla "Rosabella".

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tumepunane või... Ei tulegi ühtegi teist varianti meelde. Tumepunane.

23. Lemmiklõhn?
Hmm. Ei ole tolles lõhnamaailmas nii pädev. Võibolla mingil teisel hetkel oskaks midagi targemat vastata.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Üks sõber, kes kutsus välja hängima.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Ainuke spordiala, mida ma olen huviga telekast jälginud, on olnud kümnevõistlus - seal oli omal ajal Erki Noole näol Eesti tugevalt esindatud ja pealegi oli suur võidulootus ka olemas. Lisaks on see pikk ja põnev ning paljudest eri aladest koosnev (nagu mingi eepiline lugu).

26. Su juuksevärv?
Hele.

27. Su silmade värv?
Hall. Veidi sinakas.

28. Kas kannad kontaktläätseid?
Eip. Kui mu silmanägemine halveneks, läheksin kohe prillide peale. Võibolla kui pikemalt prille kannaks, tekiks tüdimud ja mõtleks läätste suhtes ümber.

29. Lemmiktoit?
Oot, see küsimus oli juba... Raske vastata - häid toite on palju. Mõnikord meeldib üks rohkem, teinekord teine.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õudusfilm. Asi lihtsalt selles, et mulle tõesti meeldivad hästi tehtud õudusfilmid. Õnneliku lõpuga filmid on samas liiga tüüpilised ja ootuspärased. Aga samas, kes tahaks õnnetu lõpuga filme vaadata. Aga jah, vast pigem õudusfilm. Neile satub harvemini peale.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Teisipäeva õhtul oli vist midagi Dolph Lundgreniga. Juhtusin vaatama.

32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Tumesinist (juhuslik kokkulangevus pükste küsimusega).

33. Suvi või talv?
Suvi.

34. Kallistused või suudlused?
Kallistused.

35. Lemmikmagustoit?
Šokolaad üldiselt.

36. Mis raamatut hetkel loed?
"American Gods" Neil Gaiman (eesti keeles, siiski)

37. Mida su hiirematt kujutab?
Mul nagu päris hiirematti ei ole. Tegelikult on see joonistusplokk, mis hiiremati aset täidab. Selle peal on kaks punast papakoid rohelisel taustal.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Olümpiamängude avamist. Tegelikult eile üritasin ka That 70's Show'd vaadata, aga siis ilmnes, et kavas oli muudatus ja selle ajal oli mingi multikas, mis algsele pidi 25 minutit varem olema. Aga see vist päris telekavaatamiseks ei liigitu.

39. Lemmikheli?
Ma arvan, et parim on see, kui sa mõne tuttava häält kuuled, kui sa kõige vähem seda loodad.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Stones.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Ma olen Eestist üleüldse väga vähe väljas käinud, aga siia läheks vist see, kui ma klassireisil Stockholmis käisin (mitte oma klassiga). Tolle tipp oli see, kui ma sealses restoranis ka rootsi keeles tellisin (paraku mu keeleoskus oli selline, et korra pidi ka inglise keele appi võtma).

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Seda peavad teised ütlema.

43. Kus sa sündisid?
Kuressaare haiglas.

44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
Tegel't ei ootagi. Kui keegi just mõnda vastust täpsustada ei taha, millele ma ise midagi asjalikku vastata ei osanud.

45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Absoluutselt ei kujuta ette. Arvatavasti keegi, kes mul siin blogi nimekirjas on.