Ma ei tunne inimesi päikseprillides ära

Lihtsalt üks nending, mida mul jälle aeg-ajalt tuleb teha. Kui tuleb vastu mõni tuttav, keda ma just iga päev (või iga nädal) ei näe, ja kannab tumedaid päikseprille, mis suure osa tema näost katavad, on mul mõnikord tõsine raskus aru saada, kas seal taga on mõni tuttav nägu või mitte.

Võiks arvata, et päikseprillid nägu väga ei moonuta või varja, aga isiklik kogemus ütleb teisiti. Nii on umbes paar korda viimasel hetkel välgatanud: "Oot, see oli ju tema!" Aga selleks hetkeks oled tõenäoliselt jõudnud temast juba tuima näoga mööda kõndida.

Ei ole just parim viis, kuidas sõpradele muljet avaldada.

Ma kipun uusi tuttavaid ka ära unustama, kui juba mõnda aega neid näinud ei ole (nägusid siis, inimesi endid suudan ikka meelde jätta).

Ega siit muud järeldada ei ole, et tuleb oma sõpru ja nende nägusid paremini meeles hoida, ka neid, keda kuu või paari jooksul võibolla korra näed.

-------

p.s. Selle postitusega ma vist võitsin kõige ebaoriginaalsema järelduse auhinna (isegi, kui sellist olemas ei ole).

Brasiilia ja Türgi fenomen

Mis ühendab neid kahte rahvast? Mõlemad on maailma mõõtmes arvestatavad suurriigid, üks Lõuna-Ameerikas, teine Euroopa ja Aasia piiril - üks katoliiklikus maailmas, teine islamimaailmas. Mõlemad olid enne 20. sajandit impeeriumid - tõsi, Brasiilia oli seda vaevu sajandi, Türgi seevastu üle 600 aasta. Mõlemis toimus sajandivahetuse paiku riigipööre, milles endistest impeeriumitest said vabariigid (Brasiilias 1889, Türgis 1922).

Mõlemad liigitatakse praegu arengumaade ehk Kolmanda Maailma alla. Lisaks on nende kahe riigi ajalugu olnud täis rahutuid aegu ja mõlemaid peetakse praegugi ebastabiilseks.

Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis kübermaailmast (mis oli vist pealkirja juures juba rohkem või vähem aimatav...)

Nende seos sellega? Noh, Türgi tarkvarageenius Orkut Büyükkökten käivitas 2004. aastal võrgukeskkonna, mille nimeks sai... Orkut. Ja Brasiilia... Brasiilias on lihtsalt palju inimesi. Palju inimesi, kes mingil hetkel avastasid infoühiskonna hüved ja võimalused (interneti jms. näol siis).

Üldteada müüt (või tõsiasi) on, et just nendest kahest rahutust koldest tuleb valdav osa netikasutajaid, kes ühel või teisel võimalikul viisil oma olemasolu võimalikult raskestitalutavaks teevad. Olgu selleks siis valimatud sõbrunemiskatsed MSN'i kaudu või valmistreitud viirused/postitused, mis kuhugi imelikku kohta klikkima kutsuvad.

Sõltumatud (ja kinnitamata) sotsioloogilised uurimused näitavad, et türklased eelistavad rohkem MSN'i ja brasiillased pigem Orkutit. Huvitav fakt.

Ehk on tehnoloogiaga natuke sama nagu poliitikaga - samamoodi nagu läänelikku poliitilist korda ei saa üleöö näiteks Lähis-Idas juurutada, siis ehk vajab ka tehnoloogia loomulikku arengut ühiskonna sees. Kui Lõuna-Ameerikas kaotati monarhiad, ei tekkinud seal vabariike, vaid pigem sõjaväelised huntad või muud sarnased vormid. Järeldus? Imporditud uuendused löövad loomuliku tasakaalu segi ja inimesed lihtsalt "lähevad lolliks".

Ei ole muud teha, kui nentida, et nonde maade internetikasutajad on oma uuest lelust lihtsalt ahvivaimustuses, mis mõne põlvkonna pärast ehk vaibub.

Tunne oma inglise keele õigekirja

Proovige järgi:
http://www.addictinggames.com/keymaster.html

Pärast avastad, et spelling'u harjutused ei ole kunagi nii kaasahaaravad olnud (kui sinus muidugi arvutimängu sõltlase geene on).

Kohv ja suhkur

Pärast nädala- või paaripikkust majanduslikku raskust (loe: pankrot), tuli nüüd üle Üliõpilaslehe honorar, mis oli kui vihm pärast põuda. Tõsimeelse kofeiinikuna tuli minu jaoks kriis kohale, kui nii kui kohv kui ka tee otsa said (ja ka suhkur sealjuures, milleta ma kumbagi väga ei tarvita).


Muidugi läksin pärast seda avastust kohe poodi kahe pealkirjas mainitud asja järele. On ju ka sessiaeg pingeline ja peab meele värskena hoidma, mis olekski parem viis selleks... Pealegi kolm kuni viis tassi kohvi päevas on minu puhul lihtsalt normaalne.


Vahelduse mõttes saan mõnda aega nüüd normaalset toitu ka (konservliha ja pudrud seda nimetust enam päris välja ei teeni). Tore on elada palgapäevast palgapäevani...

Vist on kõik - ... varsti

Suvi on kohe tulemas - (pilk aknast välja) ... on juba käes, tähendab; ning paras aeg asjalike toimetustega lõpetama hakata (küll vaid selleks, et uute töiste tegemistega alustada).

See aasta sai kuidagi eriti ootamatult läbi - ja juba lähevadki inimesed Tartust laiali, et neid alles septembris jälle näha. Päris ausalt öeldes ei tahakski seda suve nüüd kohe praegu. Ei taha veel laiali minna, et veel üks Tartus veedetud aasta lõppenuks lugeda. Minu puhul on see juba teine.

Mida need kaks aastat siis andnud on? Palju... Samas justkui ei midagi. Keeruline... Lihtsalt et varsti tuleb kolmas ja siis saab see ka läbi. Ei tahaks, et samamoodi lihtsalt niisama.

Suvine tööpõld ootab. Ootab, tõsi. Aga kus? Ja mis täpsemalt? Eelmisel aastal Saaremaal läks päris hästi - ja see oli veel esimene kord, ilma mingi varasema kogemuseta. Siis ma lubasin, et järgmine kord proovin Tartus, kasvõi lihtsalt uute kogemuste mõttes. Ajalehti siin ikka natuke on, kus kätt proovida.

Samas ei ole ma nüüd enam üldse kindel. Ja see, et ma kodus käisin alles veebruaris, ütleb ka ühtteist. Saaremaad vaataks korra küll...

Aga jätame selle punkti lahti, kuni tuleb suurem tarkus ja aitab seda lahendada.

Suvi on mõnes mõttes nagu talveuni, sest kõik mu olulised sõbrad on siin (samas mu perekond on seal, nii et...). Ehk peakski aja maha võtma ja siinse elu pausi peale panema - et sügisel jätkata.


------

Aga head suve kõigile ja sügiseni (keda enne ei juhtu nägema)!