Kui nali on nii halb, et see saab ainult paremaks minna...

Millest muust veebruari algul rääkida kui Eurovisioonist? Kuigi osalejate valik oli kirju (nagu on juba viimased paar aastat iga kord räägitud), ei ole mul ühestki üheksast väljajäänust kahju. Neist mitmed olid päris huvitavad ja ka isikupärased laulud, aga kui tõele näkku vaadata, siis ainult "Leto Svet" oli see, mis kõige paremini ootuspärasesse mudelisse mahub. Kui mitte päris praegusesse, siis vähemalt sinna, mis on selle loogiline jätk.

Ma ei mõtle isegi niivõrd seda, et kõik võistluslaulud tulevad esitamisele Serbias, kus kohalikus keeles laulmine kohane oleks. Mitte ka seda, et "Leto Svet" oli Eesti eelvoorus nii muusikalt kui lavaliselt muljelt eelmise aasta võitjaga kõige sarnasem. Ma mõtlen kõige üldisemalt seda, mis Eurovisoonist kui lauluvõistlusest üldse saanud on.

Kui viiekümnendatel oli see pelgalt tagasihoidlik lauluvõistlus, siis aastakümnete jooksul on toimunud nii mõnedki muudatused - või, ütleme, arengud. Üks põhilisi, mis ka igale televaatajale kõige paremini välja paistis, on keelenõude kadumine 1999. aastal. Veel enne seda pidi iga riigi esindaja laulma selle riigi ametlikus keeles. Et ka väiksematel rahvastel paremad võimalused oleksid, lasti kõigil laulda just selles keeles, milles iganes keegi tahtis - et võimalikult laiale kuulajaskonnale oma laul arusaadavaks teha. Peagi avastasid mõned laulukirjutajad, et mitmes keeles esitades võiks sihtpublik veelgi laiem olla. Nii juhtuski, et mõned saksa-, rootsi- või poolakeelsed laulud lisasid lõppu ühe ingliskeelse salmi või näiteks mõni laul ütles neljas või viies keeles "Ma armastan sind".

Kõike seda teeb ka Kreisiraadio ja üldse mitte tagasihoidlikult. Eurovisooni rahvusvaheline keel võib ju olla inglise ja natuke vähem prantsuse keel, aga lõunaslaavi pealetungi eesotsas serblastega ei saa kuidagi tähele panemata jätta. "Leto Svet'is" on need kaks olulist tunnusjoont lihtsalt ühendatud. Juba ainuüksi seetõttu võiks seda laulu pidada täiuslikuks Eurovisooni toodanguks, ta lihtsalt on natuke otsekohesem. Kui lõunaslaavi keeli peeti varem vaid lõunaslaavi pärusmaaks, siis Kreisiraadio on selle seina nüüdseks maha lõhkunud. Senimaani on piirdutud sellega, et ka mõned läänepoolsemad esitjad on kasutanud balkanipäraseid viisi- ja rütmikäike, seega ainult ümber nurga vihjates sealse kultuuriruumi mõjule lauluvõistlusel. "Leto Svet" on sellega võrreldes nagu otse näkku lajatamine. Soome ja saksa keele lisamine ei aita seda mõju ka muidugi kuidagi leevendada.

Keegi pidi ju välja ütlema, milliseks farsiks Eurovisioon läinud on. Hea küll, palju on siiski neid, kes seda veel tõsiselt võtavad - on ju näha, kui suurelt seda korraldatakse ja kui palju sellesse aega, raha ja muud pühendatakse. Sellegipoolest on juba eos sunnitud nurjuma kõik püüdlused, mis ürituse muusikalist poolt püüavad lihvida. Tegemist on palaganietendusega, kus kord aastas valitakse Euroopa kõige osavamad showmeistrid. Põhimõtteliselt sarnaneb see kaudselt Ameerika saateformaadiga "30 Seconds To Fame", kus osalejad peavad 30 sekundi jooksul esinema ükskõik millega ja siis kas võidab publiku poolehoiu või vilistatakse maha. Eurovisooni võitja selgitatakse sarnasel põhimõttel. Kusjuures alati säilib ka teatav üllatus, kuna mitte kunagi ei või täpselt teada, millega võitja publiku ära suudab võluda.

Siiski on välja kujunenud mõned pidepunktid, millest kinni pidamine suurendab edu tõenäosust ja mida ka iga aastaga üha rohkem näeb. Mitmekeelsus, millest juba räägitud, ei paista väga selget edu tagavat, siiski on see läbiv trend, mida igal aastal vähemalt paari laulu juures kuulda võib. Balkanipärased hõimutantsud või diskorütmid ei ole lõunast palju kaugemale tunginud, kuid teatav mõju on siiski olnud.

Lisaks neile on ka muid tunnuseid, mida Kreisiraadio on samuti usinalt kasutanud. Et show oleks elav peavad olema kirevad kostüümid ja tantsutüdrukud. Soovitavalt võiks ka laulja või lauljad ise tantsutüdrukute osas olla, aga Kreisiraadio puhul on see arusaadavatel põhjustel natuke keeruline. Kostüümid on neil aga piisavalt kirevad ja tantsutüdrukud on samuti täiesti olemas.

Eurovisiooni võistluse juures hiilib ringi ka seksuaalvähemuste tont, mis alatasa selgemalt või kaudsemalt endast märku annab. Klaveriga vallatlemine võib tinglikult sinna lahterdada - vähemalt midagi sellist paistid Tarmo Leinatamm Eesti lõppvõistlusel tegevat. Ja kui see liiga kaudseks jääb, siis võib loota, et lakutud soengud ja eredad ülikonnad lennukama fantaasia jaoks natuke homomaiku esitusele lisavad. Kui ka sellest ei piisa, siis tantsutüdrukud täidavad kindlasti selle kohustusliku seksuaalse poole (mis ei peagi alati vähemustega tegelema).

Ja lõpuks - ning, mis kõige tähtsam - peavad olema lihtsad sõnad, mis mitte midagi ei ütle, aga kergesti jäävad meelde, ning selle krooniks refrään, mis tüütuseni kummitama jääb. Selline on üks eurolaul. Öelda, et Kreisiraadio on välja tulnud kohatu ja sobimatu palaganiga, on täiesti vale. Nad on väga usinasti järginud seda, mis eurolaval juba aastaid on toimunud, ainult nad tegid seda otsekohesemalt ja jultunumalt. Palagan - seda see tõepoolest on.