Ajaloo mütoloogiad

Tänapäeval meile meeldib mõelda, et me teame tõde. Et me ei sõltu usulistest või müstilistest maailmakirjeldustest, vaid kõik on objektiivselt ja teaduslikult ära seletatud. Sellesse maailmapilti ei mahu nägemused, uskumused ja hingelised veendumused. Tegelikkus koosneb faktidest ning ainus, mida on vaja teha, on need ära seletada ja piisavalt tõendusmaterjali leida.

Neil ajastutel, kui teadus sellist mõju ei omanud, jutustati minevikusündmusi kõikvõimalike lugude kaudu, kus olid oma tegelased, kellele olid omisatud teatavad rollid. Neil lugudel oli teemaarendus koos alguse ja lõpuga ning ka oma sõnum. Vast enim tuntakse selliseid näiteid Vana-Kreeka mütoloogiast. Kreeklased jutustasid jumalatest, kangelastest ja põnevatest, uskumatutest sündmustest, mis mõnevõrra ka omavahel läbi põimusid, moodustades seega tervikliku ajaloo.

Praegu mõeldakse neist kui müütidest, mil oli pigem kunstiline või kultuuriline väärtus, aga ei pidanud kirjeldama tegelikku minevikku. Kuna ajalooteadust tänapäevases tähenduses seal ei tuntud, oli siiski tegu peamise ja tõenäoliselt ainsa minevikukirjeldusega. Ning kuna minevikurahvad neisse lugudesse uskusid ja nende kaudu maailmaajaloo olulisemaid sündmusi kirjeldasid, on kahtlane, kas tegu oli vaid ajaviitejutustustega.

Tänast ajalugu võetakse kui objektiivset teadust. Seega ei saa see koosneda lugudest, kuna aeg on ühtlaselt kulgev mõõde ja kõik järgud või sündmused on hinnangulised. Siin tekibki vastuolu, kuna just eraldi lugudest ajalooteadus koosnebki. Neil lugudel on oma algus, lõpp ja kulg koos pingetõusu, kulminatsiooni ja lõpplahendusega. On ka peategelased ja kõrvaltegelased ning kindel taust.


See kehtib iga ajaloopeatüki kohta, olgu selleks sõda, mõne riigi ajalugu või mõne suurkuju elulugu. Teine maailmasõda on hea ja klassikaline näide. Kõigepealt, et lugu saaks sündida, peab olema keegi, kes seda jutustab. Selle loo on kokku pannud sõjajärgsed kohtuprotsessid, allesjäänud dokumendid, ideoloogid, ajaloolased ja meedia kogu vahepealse aja jooksul. Ja muidugi tuleb arvestada vana tõde, et sõdade ajalugu on ennekõike võitjate ajalugu. Seega romaani "Teine maailmasõda" pealiiniks on Lääne-Euroopa ja USA ühiskond. Peategelasteks on just suuremad ja tähtsamad poliitilised jõud, kuna need on rohkem esiplaanil. Nende liitlased on pigem kõrvaltegelased.


1930-ndate lõpupoolel elas läänemaailm idüllilises heaolus (see on küll selgelt liialdatud, aga selline kuvand on siiski levinud), kui silmapiirilt ilmus õel ja kättemaksuhimuline Saksamaa. Sellega on loodud taust ning tekitatud hea ja kurja vastandus, mis on ühe loo puhul pea vältimatu. Edasi hakkab pinge tõusma, konflikt areneb ja tegevus jõuab oma haripunkti. Kulminatsiooniks võib lugeda näiteks Stalingradi lahingut või Inglismaa ebaõnnestunud pommitamist, kus vaenlane hakkas nõrgenema ja lootus õnneliku lõpu järele hakkas terenduma. Ning nagu taolistes lugudes ikka, sai kuri oma õiglase tasu - Hitler tappis end ja Saksamaa jagati võitjate vahel ära ning Jaapanile lasti tema lõplikuks võitmiseks kaks aatompommi (siinjuures tahaks "õiglane" väga paksudesse jutumärkidesse panna).

Teise võimaliku loona, mis eelmisega ka suures osas haakub, võiks olla Hitleri elulugu, mis on küllalt traagiline, et huvitavaks looks saada. Siin tuleb välja veel see, et tegelaskujud ei jää kunagi täpselt samasse rolli, kes nad algselt on olnud. 20. sajandi esimesel poolel kehastas Hitler lääne ühiskonna silmis ühemõtteliselt südametut ja kurja tegelaskuju. Üks põhjus oli muidugi see, et tol ajal oli ta elus ja ka tegelikult ohtlik ja ka mõned aastakümned hiljem veel värskelt meeles. Teist põhust tasub otsida kultuurist. Sajandi keskel ja enne seda olid praegusest natuke rohkem levinud ühemõttelised kangelaslood, kus üks pool kehastab õiglust ja teine on tingimusteta kuri ning õel.

Praeguses popkultuuris kaldutakse rohkem süübima vastuoluliste tegelaste hingeelusse ning ollakse valmis neid ka mõistma. Batman ja Superman ei ole enam vaieldamatud kangelased - publik võib kergesti tahta neis puudusi näha ning aru saada hoopis nende vaenlastest. Sama lugu on Hitleriga. Tänane Hitler ei ole enam see, kes ta oli 50 või 60 aastat tagasi. Julma diktaatori maski tagant otsitakse raske lapsepõlve ja õnnetu elusaatusega inimest, kelle hingehaavad mõjutavad tema käitumist. See, et ta korraldas miljonite inimeste tapmist ja laiahaardelist sõjategevust, näib olevat tähtsusetu ajalooline fakt, mil selles loos kohta ei ole.

Niisiis on ajalugu täiesti täisväärtuslik mütoloogia. Nendes kajastub jutustaja taust ja veendumused, lisaks parajasti kehtivad väärtushinnangud ja ootused. Need määravad selle, kellest saavad kangelased, mida loetakse olulisteks arenguteks ja pöördepunktideks ning mis ajas ja ruumis lugu kui tervik üldse piiritletakse.

Ajaloo mitmeti mõistmine on täna Eestis ka küllaltki päevakajaline probleem. Kuna mütoloogiad on erinevad, ei suuda eestlaste enamus ja siin elavad venelased paljudes olulistes minevikuküsimustes kunagi kokkuleppele jõuda. Faktid justkui sageli langeksid isegi kokku, aga tähendus antakse ikkagi täiesti erinevad. Tõsiasjaga, et nõukogude väed 1940. aastal Eestisse tulid, on kõik osalised nõus, aga juba see, kuidas seda täpsemalt nimetada, põhjustab vaidlusi. Lisaks muidugi küsimus, kas sissetungijad oli kangelased või okupandid - täiesti erapooletult võttes on see puhtalt tõlgendamise küsimus. Ka Napoleoni ja Tšingis khaani peetakse nende austajate seas kangelasteks.

Võib ju küsida, kas peakski olema mingisugune teadus, mis jätab ajaloolt kõrvale mütoloogilise poole ja käsitleb seda kiretu ja objektiivse tervikuna. Kogemus siiski näitab, et sellest ajast saati, kui inimesed üldse hakkasid aja ja mineviku peale mõtlema, on räägitud kõikvõimalikke lugusid, mis rabavad oma sisuga ja panevad kaasa elama. Raske oleks uskuda, et see sellest kunagi täielikult loobutakse. Lisaks on ajaloost lihtsam rääkida, kui mõned mõttelised peatükid on üldteada - ajajärkude piire ei pea igakord üle täpsustama.

Kõige selle juures ei pea lükkama ümber väidet, et ajalugu on teadus. Ta ei ole teadus rangemas mõttes, nagu seda on näiteks füüsika või astronoomia, aga ta on siiski hariv ja uuriv, mis ongi vast teaduse põhiväärtus. Müüdid jäävad inimeste sekka alati ja usku teadusesse võib pidada osaks tänapäeva mütoloogiast.